Kolmas anne. hind 30 marka. evangeeliumi wõidua paganamaailmas. Coimetanfl b. Cuttar endine Aafrika misionäär. K.*U. Mlwaja" trükk, Keilas 1925.
65 g= _ r j 7. Christian Friedrich Schwartz ja Taani-Hallc MisjoNi lõpp. IilreltrüN leelawb. Misjonäär Ziegenbalgi tähtsamaist järeletulijaist olid, rootslane Kjer«uander (loe Dchernander), töötas Kuddnlmis ja Kalkuttas, aastail 1739 1799. Weel enam oleks nimetada John Filipsi Fabncius, eriti tubli keeleteadlane, suurte teenustega Tamnli piibli tõlkimises a. 1741. Ta töötas esite Trankebaris, hiljem Madrasis. Knid neist kõigist on kõrgemale tõusnud, terwes Daani- Halle misjonis mees, kelle eluloo toome siin lühidalt, peaasjas Daani misjoniloolase Henry Ussing'i järele. Ch. F. Schwartz sündis Saksamaal Vrandenbnri ligidal 22. oktoobril 1726. Isa oli jõukas pagar, kaotas aga surma läbi abikaasa, Christian Fried» rich olles alles wiieaastane; wäga ema oli aga juba warem jõudnud poja südamesse külwata Jumala tundmist m wõttis surres omastelt sõna, et poissi mitte ei takistaks õpetajaks tnlla. ^nba 7 aastasena sai ta koolis esimese äratuse nsklikn kooliõpetaja läbi, kes talle awas palwewäe saladuse, ja see polnd mitte ainuke kord; Jumala Waim tõmbas teda sagedasti, kuid ikkagi ei aud ta oma südant täiesti Issandale, mis üle ta hiljem imestades hüüdis: 0n õieti uskmatu asi, et nit mitme äratuse järele wõib ikkagi elada patueln." Isa äriasjad ikaldasid ja poeg oli sunnitud Halles ülikooli ajal elama wäga wiletsat elu, kuid selle asemel leidis ta nstlikude sõbrade keskel ometi pattndeandeksandmise ja rähn Issandas, pika raske wõitluse, paljude palwete ning sõna uurimise peale. Ja imelik oli Kõigekõrgema saatus. Just samal ajal tnli misjonäär Schultze (waata lehek. 60.) Indiast Hallesse tamnlifeelist piibelt trükkima, mis kallal Schwartz pidi mitmeti abiks olema. On loomulik, et noormees oli hnwitatnd paganakeelest ja sellest kuuldes hakkas ka Aug. Hermann Francke Schwartz! Judiasse soowitawa, aasta 1749 kewadel. Ühtlasi pakuti aga nooremehele hea hingekarjatse koht kodumaal, ega olud siis kerge sellest lahkuda; ja esite lõigi Schwartz misjoni mõtted kõrwale, kuid süda ei aud talle rahu kuni tuli uus kutse, siis audus ta ometi misjonitööle, tõsiste wõitluste järele wast. Tema isa andis kolme päewase mõtlemise peale pojale oma õnnistuse, üteldes: Uuusta ära oma isakodu," mida poeg küll kauagi ei uuustaud, aiueliselt oma perekouda toetada. Schwartz saadeti kahe sõbraga Kopenhagemsse, kes teel postiwank» ristki tuliselt ewangeliumi kuulutasid. Taanimaal wõtsid misjoni sõbrad neid südamlikult wastu ja Seelaudi piiskop tzarboe õnnistas nad 17. augustil 1749. Siis sõitsid noored misjonäärid läbi Saksa Londonisse, kns wiibisid 6 kuud, ja läksid siis õtse teed Indiasse, kuhu jõndsid l7. juulil 1750. Schwartzi pea poolesaja aastane misjonitöö Indias, mil ajal ta ei käind kordagi kodumaal, oli wäga õnnistusrikas. Peaasjas töötas ta selle jooksul kolmes kohas: Trankebaris 1750 62. Tritsjijnopolis 1762 72 ja Tansjnris 1772 98. Trankebaris kuhu esite tuli, wõtsid sealsed misjouäärid tema rõemuga wastu, kuua uus tulija oli omalt poolt südamlik, elaw usklik ja tõi
<H; neile palju sisemist rõemu ning õnnistust kaasa. Esimesed wiis aastat töötas Schwartz toolis, õppides selle kõrwal hoolega ja põhjalikult keelt, Judia usku ja püüdis selle kirjandusse juurduda. Keeles tema edeneski sedawõrt, et õpetas seda hiljem tulijaile ametweudadeleqi. Juba nowembris 175)0 pidas Schwartz esimese tamulikeelse jutluse, mis peale ulatas siis ka töö wäljaspoolt paganate keskele; selleks wõttis ta pikad teekonnad ette, juba Tseilonist saadik, kus oli hollandlaste misjonist ainult riismed järel. Tansjuris palus üts kõrgem fõjawaelane Schwartzi sõduritele jumalateenistust pidama, mis pidi siindima Nadja, kohaliku pealiku lubaga, Sells läbi awatigi uus uks misjonile. Hiljem sai ta ühel! Inglise misjonilt kutse 3 r it sj i n o p o l i s s e, kus asus poolmiljouid inimesi, pealegi rnuharnedlaste pesapaik, täis suuri ja kuulsaid templeid. Seia rändasid igalaastal tuhandete kauppa igast äärest palloeräudajaid. Aimamata wiibis Schwartz seia mõneks ajaks, kuni teegi inglane ehitas temale wäikest kabeli, kuhu ta jäigi iseseiswalt töötama. Hiljem audusti ta ühe Inglise misjoniseltsi teenistusse, ilma et oleks katkestand wahekorda Trankebari misjoniga. Schwartz kuulutas pühapäiwiti kolmel keelel ewangeeliumit: Tamuli, Inglis, ja Portugaali keeles, wahest weel Laisa keeleski. Ta õppis ka Persia ja Hindostaani keeli, et loõiks muuselmanide ja bramiinide seas töötada. Tema elu oli wäga lihtne, wäheste nõuetega, riide ja toidu poolest - abiellu ei astund ta just töö enese pärast, olgu et kord juba pruutki järele saadeti. Sellest hoolimata oli Schwartz suur laste sõber. Pagaualapsed tungisid hulgal ta ümber ja fogttxmbifke wõttis ta enesele toaesistlapsist; weel 70 aastasena rõemustas ta laste keskel ning õpetas neid toolis 4 tundi päewas. Tema imepuhas lihtne, tuid ometi mehine isik mõjus sügatoasti tõrgete ja madalate peale ja temast said äratatud ja tõetundmisele toodud mitmed tõrgeis ametis olewad inglased, kes olid hiljem omaltpoolt Judiale õnnistuseks. Mõni aeg oli ta koguni wäljajutlustajaua inglaste seas, kus Issand teda toorete sõdurite kasuts tarwitas. Ta wõis test paganliste pidude hoos ette astuda ja mõjuwana kuulutada Kristust. Sõdurite teatel moodustas ta õtse loomulikult nende nõudmiste peäle igapäeioased palwekoosolekud,,, millesarnast pole weel ennem Jndias nähtud," pidi üts Trankebari rnisjouäär otsekohe tunnistama. >tõigekodusema tundis Schwartz enese olewat ikkagi pärismaalaste keskel, kes tuliwad igasuguste asjadega isa Schwartzi" nõu ning otsust kuulama, sest tema os» kas ja suutis kauda suure wäsimata armastusega nende nõdrused ja puudused, uskudes pühasõua wäkke, mis oli neid juba hakand walgustawa. Sehwartzil oli ikka wiisiks ütelda- Äceie peame olema Issanda tunnistajad, aga mitte inimeste pöörajad." Kord kutsus Nadja (kuningas) Tuljasji Schwartzi Tansjnrisse, kus tal oli suur meeleloald tunnistada Kristusest ja paganlik kuningas pidas temast wäga lugu, hüüdes teda isaks. Eurooplastel oli pärismaalastega 1772 sõda, siis katsus Schwartz lorrashoida rikutud misjonipõldn; ja kui inglased wõidetud Nadja wangi panid, käis Schwartz wabalt teda waatamas. Sõjale järgnes nälg, mida ta aitas kergitada oma wäikest palgaga kui ka mujalt abi muretsedes- nii lajenes Schwartzi tööpõld igalalal ja wiimaks oli ta kogu Löuna«India ewaugeelise misjoni ülijuhataja. Aastal 1778 kutsuti Schwartz P a l a m kotta, kus oli weel kõik söötis, kuid tuli hiljem wiljakaks põllumaaks. Südamest õhkas ta Issanda poole, et Ta saadaks töömehi. Sealt
67 tulles uskusid inglased tallo suure ja raske ülesande, sest kedagi teist ei usal» daud nõnda, ei kristlased ega paganad; tema pidi wägewa Haidel A l i ja eurooplaste wahel rahu sobitama. Schwartz ei segaud eud hõlbuga poliitikasse, tuid siiu ei aidand. Rahust küll ci saaud asja, knid ta mõjus nähtawasti suuresti feega muhameedi isewalitfejasfe, kes ei tahtuud Schwartzi ära lasta ja käskis teda oma pealinnas wabalt ewangeelinmi tuulutada; tahtis lasta ehitada kabeli Schwartzile. Kui teine ikkagi ei lo oiud jäeda, siis audis Haider Alt üldise walju käsu, et auwäärt isa wõiks igalpool wabalt liikuda saaks osaks au ning sõprust, sest tema on pühamees." Sarnase lubaga tohtis Schwartz hiljem, kni selle wägewa wäed igalpool laastasid, wabalt ja igalpool ja kuulutada rahu ewaugeeliumit ning trööstida õnnetumaid. Rahwa seas öeldi: keda isa Schwartz õnnistab, see on õnnistatud; keda tema waunub, see on ärawannutud." Oli rahwastes rahutusi siis ei saaud keegi neid waigistada muidu kui Schwartz seati nõukogu wõi komitee ette otsa; teda usaldati, sest tema oli kuuiugas õpetaja", öeldi. Tema wõis mõjuda walitsewates riugkoudes nii, et asutati koole ja mõnda innud head rahwa tõstmiseks waimliselt kni ka aineliselt. Aastal 1787 kutsus Nadja Tnljasji Schwartzi oma surma woodi juurde. See mees oli mõnda korda olnd üsna ligi jumalariigile, sest Schwartz knnlntas temale Kristust Jeesust, knid iial ei saand ta oma patnsidemeist wabaks. Nüüd talutas ta oma tl» aastase poja, troonipärija Serfodsji misjonääri juurde, paui poja käe Schwartzi kätte, üteldes: Tema pole minu poeg, waid siuu." Misjouäär ei olnd selle raske ülesandega nõus; aga kui Nadja wend kawalusega tahtis riiki omale kiskuda ja poisi surmata, siis toimetas Schwartz noore troonipärija Madrasisse, kuni inglased ajasid wastase minema, siis jäi misjonäär ikkagi noore walitseja eestkostjaks. Schwartzi eluõhtul hakkas Euroopas rationalismi, mõistusufu mõjul ka misjoni armastus külmenema; see tungis ka misjoni juhatusesse, kuid ikka leidus weel Schwartz! sõbrade keskel ustawaid ja tuliseid waimnmehi ning wäljas tehti ustawalt tööd. Pärismaalasist usklikude arw tõusis kogu Tamuli» maal ja ültümber 30 tuhmideni. Kuna elatand Schwartz täis laialt oma karja katsnmas ja ametwende töös kinnitamas. 179? lõpul jäi mees tannis raskesti haigeks; ta lasi noore würsti, oma kaswandikn enese juure tnlla jumalaga jätmiseks. Aga ta elus weel une aastani, mille wältusel paljud ametwennad ja sõbrad teda käisid weel terwitanas, sest oli südant ülendaw temaga mõtteid wahetada. Ta hoiatas ueid mõistusufu eest ja käskis peaasja,.«ristust alati meeles pidada. Weel kõigile wendadele terwisid" üteldes, jäi ta wiimast tnndi kannatlikult ootama, paludes: Sinn kätte panen ma tallele oma waimu, fest sa oled mind lnnastand, fa minu ustaw Jumal!" Tamuli kristlaste laulu ajal, kui ife weel nõrgalt kaasa laulis, lahkus misjouäär Schwartz 13. Weebruaril 179*! Pärismaalaste külis nagu linnaski, nutsid inimesed ende nii kallist sõpra sügawas leinas. Noor Nadja Serfodsji saatis oma isaliku sõbra hända ja lasi paona marmorist monumeudi, mälestussamba Schwartzi hauale; malestufeks oli kuningas ise walmistand hauakirja, mis oli tema wiimsest jumalagajätmisest misjouääriga. Isegi Inglise kaubaselts seadis Schwartzi auks mälestusmärgi, hinnates tööd, mida fee tallis mees oli teiud, kaudes ja külwates rahufõnumid rahutumale Judia mitmekesisele ja ebajumalate orjusesse langend rahwaile.
68 Schwartz: töö otsekohene jätkaja oli misjonäär Chr. Wilhelm G e r ick e, kes töötas kaua ja mitmes linnas ning maal ustawalt, jäi Schwartzi asemele ka noore Nadja eestkostjaks. Oiericfe oli palwemees ja sügawa hingega, mis ta tegi oli tehtnd, nii hästi kui inimene wõib ja tunneb. Aga sõda huwitas wäga ta tööpõldu, knid wiimaks tuli ta põllule ometi kannis ärkamine. Palamkottast see algas, kas oli Schwartz kord töötand ja lagunes Põhja poole edasi, TineweUni. 1802 oli ärkamine nii laialdane, et muutus üheks suureks rõemuawaldusekö, mis rahwa südant sütitas. Nad puhastasid juba ebajumalate templid, ehitasid wabatahtliselt kirikud. Jumalateenistused kestasid tundidekauppa, sest oli palju ristitawaid, kordki 452! Inimeste arw, kes kippusid ristimiskooli, tõnsis 3 tuhandeni. See oli auline aeg Tamnli misjonitöös! Misjonäär Rhenius ristmd 1820aastal Tinewelli ümbruses 10,000 paganat. Gericke suri Madrasis 18():-J ja 5000 usklikku olid teda saatmas,.''tuid selle järele algab kodumaas misjoni armastuse külmenemine, ratsionalismi mõjul, see tundub ka misjouipõllul. Halles suri Aug. Herman Francke ja tema järeltulija 0). A. K uapp ei suuda enam eudist tuld üles õhutada; ei ole enam noormehi, kes igatseks ^misjoni tööle! A. 1706 kirjutas misjonäär John Judiast! Kui ei leidu enam kõlblikku meest, kes armastab Inmalat ja loendi, misjonääriks, siis s u r g e m p a r e m sootumaks, kni et saame hunte eneste keskele, kes häwitawad karja!" Tänini saadeti üksi ülikooli mehi, Geolooge misjouipõllule, kuid neid enam ei tulud, sellepärast saadeti juba 1803 üts wõhik", käsitööline Schrey» vogel, misjonipõllule ja selles see lõppeski siis. Peäle waimu- ja usuelu langemise, wapustas kurbkuulus Napoleon Euroopat ja sõjalisil muudatusi! läks ka Daani-Halle misjonipõld inglasile, 1808. Ühtlasi olid inglaste waimlifedki waated kõrges kirikus" tõusud ewangeelislutheri waateist kobedamaks; ega wiimaseda olud enam seda, mis nad olid Francke ja Schwartz! ajal, selle kõige tõttn liideti Taani Halle kogu misjoniwäli, peäle Trankebari, ühes misjonääridega, umbes 20,000 hinge aastal 1825 Inglise kiriku külge. Aastal L837 suvi wiimne Daani-Halle misjonäär, Cämmerer ja 1845) müüs Daani oma Ida<India asumaad Inglasele, ainult üks Daani õpetaja, Knndsen wiibis weel l 847 Trankbaris, siis anti seegi misjonipõld Leipzigi e w a n - geelislutheri misjoniseltsile üle. Sellega oli Daani-Halle misjon lõppend; kiilini, mida misjoni Issand sellest hiljem weel sai wiijaks kaswatada, on teised töö peate tulijad ikkagi Issanda aita kogund, millest saame ehk edaspidi kuulda.
69 IV. Wenuastctoguduse misjon. 1. Böömi ja Määri wennad. Iäreltrüll teelawb. Enne kui astume Hermhuti wennastekoguduse ajalugu waatlema ja osalt nende misjouääridega laia maailma nende õnnistusrikkaile misjonipõldudele, enne tahame õppida selle wäikese, kuid tulise misjonirahwa algajalugu ligemalt tundma. Eest kindlasti ou paljudele misjomsõbradele, uii hästi Hermhuti wennastekoguduse, tui ta Böömi wendade" ja ucnde eelkäijate ajalugu enam wähem tundmatu; selletõttu jääb ka wendade misjonitöö sisemine jõud saladuseks, Böömi ja Määri wendi ei wõi mitte kõiki pidada Hommikust sisseräudauud slaawlasiks wõi mõneks teiseks, waid need on pagulased kaugelt Lõunast: Itaalia katharid, s. o. puhtad; wald ülased, albigensid ja mitme muu nimelised usukannatajad: Helweetsiast, Lõuua-Prautsusest ja Saksast. Üleüldse hüüti ja hurjutati neid ristijateks," eht jälleristijateks," kelle ajalugu ulatab kuni apostlite ajani tagasi. Böömi ilmusid ueist üksikud gruped arwatawasti juba 13, aastasaja lõpul wõi järgmise algel. Neid on sõimatud.,jälleristijateks," kuigi nemad kõik seda ei olnd. Üks Vöömi wendade juhtidest, Peeter Cheleiski, kes oli waldulastega ligidases üheuduses, põlud ise sugugi weel jälleristija," kirjutab ui. s. Oleks parem wanakiriku kombe järele ainult täiskaswanuid ristida, kes oma tegudega ka kohe oma usu wõiwad kinnitada." (Keller: Die Reformation,.284.) N. n. Calirtiaauid ehk karikauõudjad, hussilased, need olid kaua aega paawstidega sõjajalal, kuid wiimaks ometi ühiuesid Roomaga, a. 1433, Baseli kiriku kogul, kuid teised jäid iseseiswaks ja wast 1457 asutasid Michael Bradaezi juhatusel iseseiswad kogudused. Nemad said suuri raskusi kauda, kuid waikselt kannatades kaswas nende arw 15 20 tuhandeni; uad hoidsid usku ja wõitlesid ka selle usu pärast, mis ükskord oli pühade kätte autud," elades püha elu, euda usku ja õpetust üksi Piibli peale rajades. Oma ülijuhatajad seadsid uad ikka katte peale panemise läbi ametisse, mis kombe uad olid endega juba wauast waldulaste läbi omand; ka muud ametid koguduses, olid piiblist saadud, Aastal 1467 tehti usuristimiue Böömi wendade seas kindlaks kombeks, mis kestas kuui 1534, millal suurem hulk pööras jälle Rooma lasteristimise kombe juurde tagasi ja ainult 4 kogudust, arwatawasti mitte wähearwulised, jäid piiblilikuile põhimõtteile ustawaks." (Keller: Ioh. o. Staupitz, S. 118.) See otsus tehti Lhotas, mis peäle piiblile ustawaks jääud liikmed lasid eudid kohe ristida. Neil oli wahete wahel ligem üheudus ka Määri wendadega, keda oli palju rohkem ja kellel oli rohkem head põlwe; nemad olidki
70 muidu ühe sama waimu lapsed: tulised misjonitöös juba siis, a. 1474 ümber kõige waljema walwuse ja wihasema tagakiusamise all, saates kuulutajad wälja: Poola, Moskwa, W. Aasiasse, Palestiina ja Egiptusse. (Füsslin II. S. 127.) Ajaloolane, Dr. Weber ütleb: Waene, piiblitruu ja rahunõudja sekt, kuid ras» kete tagakiufamiste all kaswasid nende kogudused Vöömis ja Määris, kuhu kogus muidki laialipillatuid usklikke. Nemad heitsid ära pühade austamise, kirikuwürstid ja tahtsid olla a i n u l t osa pühast ning õndsast kogudusest; esi* meste ristikoguduste puhtusest kandsid nad kauget hoolt." (Lehrbuch d. Welt- geschichte I. 893; Convers. Lex. II. ^. 28 29.) Aga warsti a. 1 õ 1 r> muutusid ajad ja weudadel Böömis ning 1515 1546. Määris, pimekatoliste keskel Austria-Uugrias, hakkas käsi halwasa käima. Kuninglikud käsukirjad, teadagi paawstlaste kihutusel, nõudsid tihti ootamata äkki, et weanad pidid mõne tunniga üle raja kolima, kes tõrkus wõi warjule hoidis, karistati kuni surma nuhtluseni. J a ikka tuli wäljaajamiue just siis kui wey«dadel juhtus olema wõrdlemisi hea järg. Nõuda pidid paljud wälja räuoama wõeraile maile, nagu Poola, Hollaudi, Saksa j.u.e., kes järele jäid, neil põlud elu. Hiljem tõi nende ülijuhataja L u u k a s, P r a a g i s t wendade ridadesse wabamaid aateid, kõrwaldades wanad piinlikumad kombed ja waated, eraldades neid koguni Aiaäri wendadest, jnst siis kni olid wäga tõsised, werised ajad. Samal ajal hakkasid jõukamate wendade pojad Saksamaa wahet käima, niinelt Wittenbergi ülikoolis, mis oli Martin Lutheri läbi kuulsaks tulnud ja tõotas esiotsa suurt ewangcelist wabadast. See kõik awatles wendi, mille poole hoidis nende ^piiskop" Luukasti. Et Zwingli ja Lutheri usulistel oli Austria<Ungrias siis juba teatud wabadus kuna ristijaid" niihästi ewaugeelifed kui ka katolifed wereui tagakiusasid, siis tegid Böömi wennad suure» mal hulgal selle õnnetuma tüki läbi, et ei nõudnud enam kogudnsisse astnjailt ufuriftmisi," waid jätsid asja lahtiseks, et neid mitte jälleristijaiks ei peeta." See sündis I u n g b u n d s l a u sinoodil 1534. Sellest ajast hakkas suurem hulk ikka julgemalt kalduma Wittenbergi s. o. Lutheri poole, ainult üksikud hulgakesed seal teal hoidsid weel kinni piibli terwest õpetusest." Friedrich li. ajal 1620 oli w e r i s a u u P r a a g i s, 27 aadelismeest ja palju teisi tapeti: 3. miljonist jäi 1 miljon järele,.tapeti ehk põgenesid wälja. Samad kannatused ja õuuetused tulid ka wendade seltsi kätte Määris, kiis olid üleüldse soodsamad olnd. iluid 30 aastase sõja ajal läks sealgi liig raskeks. Aastal 1688, ütleb üks wana dokument, et wendi olla sunnitud jälle lapsi ristima! J a 1733 anti Walitsuse poolt korraldus, et katoliku paater pidi wendade lapsed ristima! Ja wennad andsid järele, et hirmsast tagakinsamisest peaseda! Aastal 1781 andis keiser Josep II. küll teistele wabadust, kuid ristijate"-seisukord muutus palju halwemaks, nii et olid stmnitnd wähe haawal sulama teatad kirikatega, mahaarwatnd jällegi wäiksemad ustawate uskliknde hulgad, kes põgenesid Wenemaale, kns ühinesid mennouiitide kogudustega, muist Poola- ja Preussimaale. Põgeuejate hulgas ka nende piiskop A m o s E a m e n i u s, kes jättis oma ameti wäimehele, Peter Iablonskyle mnidngi palja nime, sest kogndnstest olid ainnlt riismed järel; ta wäimees pärandas selle oma pojale Daniel Ernst Iablonskyle ja sellele järgnes jnba k r a h w Z i n z e n d o r f ning tema läbi nuendatnd, H e r r u h ü t i wenn a s t e ko g u d u s.
71 2. Krahw Imzendorf ja wenuastekogudus. See oli junni kuus 1722 kui jõudsid kümme esimest usurändajat kellegi C h r i st i a n X a widi juhatusel B e r t e,l s d p r f i mõisa, mis oli krahw Zin> zendorfi päralt, Saksenis. Sama kuu 17. hakkasid wennad endile elnhoonet ehitama, kus Christian Tawid lõi esimeseks kerwe puusse, üteldes: Lind on ka aseme ja pääsuke pesa leidnud, kus ta omad pojad paneb." (Sani 84, 4.) Koht, kuhu krahw Zinzendorf oli neile afumisluba annud, haiiti Hutberg/ wahimägi, kuid wennad andsid paigale nimeks H'errnhut" Isfa-nda walwe," mis pidi tähendama esiteks, et Issand walload nende üle ja teiseks, ka nende töö üle. Nüüd hakkasidki uued hulgad ilmuma Herrnhuti: Määrist, Böömist ja Saksamaalt, ning pea tõusis afunikude arw kahesajani, enamiste kõik wanad usukannatajad Dawid Ritzschmanni jnhatnsel. Tulewase ehituse tarwis oli materjaali olemas: kulda, hõbedat, kalliskiwa, jue., kuid kus on nüüd mõistlik ja tark hooueehitaja? Aga juba seegi oli suurel misjoni Issandal olemas, nimelt warem nimetatud krahw Zinzendorf, kelle elusse peaksime wähemast mõne pilgu heitma. N i k o I a u s L u d w i g krah lo Z i n g e n d o r f sündis Dresdenis, 26. mail 1700. Tema wanaisa oli Austria mõisnik, kuid oli südametunnis» tnse Pärast snnnitnd isamaalt lahkama; samati olid ka Nikolaus Llldwigi wauemad tõsised usklikud, kelle kasloatusel poisike õige waratselt jäi ilmast pnntumatnks. Ta ise ütleb, et juba neljaaastasena olnud temal elaw ühendus Kristufega. Kui ta hiljem August Hermann Francke kooli läks, asutas ta teiste omaealistega fügawwaimuliku u. u. fiuepiiwakese seltsi;" siis oli ta alles 12 aastane. Seltsi märgina oli kilp, selles Kristuse kuju okaskroouiga, all sõuad: Siuu muhkude läbi ou meile terwis tulnud." Põhikirjas oli kolm peapunkti: 1. Olla südamlikud kõikide inimeste wastu. 2. Elada kõiges nende kasaks. 3. Katsuda neid Kristuse juurde juhatada. Weel oli iga liitmel sõrmus, kuhu sisse olid graweeritud sõuad: Ukski meist ei ela iseenesele." Ja siin Halles, sai tema kuulda ja näha otsekohe paganamisjonist, m. seas nägi noor krahw ka misjouäär V. Ziegenbalgi. See kõik mõjus temasse nõnda, et koolist lahkudes tegi ühe kõige lähema sõbraga lepingu, mis järele peasta irn«sugusi paganaid, kellest keegi muu ei hoolind." Hallest tuli Zinzendorf Wiitenbergi, kus Pidas üliõpilastega piibletnnde ja palwekoosolekuid. Umbes samal ajal juhtus ta Düsseldorfis nägema Kristuse tujn ristil, kirjutus all: Seda tegin ma siuu eest, mis sa teed minu eest?" See tungis sügawale nooremehe hingesse nii et tal oli miiid üts ainukene wägew tung ja paleus: Kristus, ja üksi Tema!" Selle järele asuski krahw oma mõisa ja ühines wendadega, kelle ränistel juhtidel oli tegemist, sest kippus lahkmeelt sisse Jumala perekonda, mille pärast oli karta, et sünnib lõhet. Krahw oli nendega wäga südamlik ja pikameelne, kuni sai meeled jälle rahuliseks. 300 weanast oli 200 Ütsi Määri wendi, kes ei tahtnnd liituda Lutheri kirikuga, waid püsida oma «algnpärase
72 kygudutzkorragll. Siis walmistas krahw mingisuguse wendade põhikirja wõi seadused ja luges selle neile ette 12. mail 1727, mis peale kõik liikmed wennaliknlt ühinesid. Sellest ajast kirjutab Zinzeudorf oma päewaraamatus! Täna tegi krahw Issaudaga liidu. Kõik wennad lubasiwad olla üks,teisele kui tõsised Õnnistegija järelkäijad,.. Nad tahtsid olla waimus wäesed ja lasta endid juhatada ja õpetada Pühast Waimust. Jumala armu wägi otse kui kandis n e i d... " Seda päewa mäletati uueudatud koguduse sünnipäewaa, kuid 13. augustil sai kogudus Püha Waimu ristimise, see süudis palwekoosolekul, kus Waim neid uii waldas, et salajased eksimised, külmu» sed, lahkmeeled jne., üksteisele awalikalt tunnistati ja andeks paluti. Kes oli tänini poolik olnud, sai palawaks, pöörmatnd tnlid tõsisele tõetundmisele, kuna salalikud otsekohe jäädawalt loobusid. Sama suur ja weel suurem oli Issanda õnnistus siis kui wennad esimest korda pühitsesid õhtnsöömaaega, mis peeti Vertelsdorfis. Teel jnba tegi armuwaim tööd südamete kallal ja kni koosolekul esimest laulu hakati laulma, sai üks pahareti mees ärkamist, sügawat patntundmist; kogudes Issanda lauda, ei saaud ara, kumb oli waljem kas nntn- wõi lauluhääl. Meie palusime" kirjutas krahw päewaraamatusse et Jumal meid warjaks eksimast selle truuduse waade wastu, mis olime Temale annud, ega rikuks milgi kombel Tema armastuse kasu laastu. Meie palusime, et Ta hoiaks meid armu peastlaas wäes, ega laseks meid eksida Tema were- ja ristijumalusteadusest, milles seisab meie peastmine. Meie olime õhtusöömaajas südametega, mis olid ühtlasi põrmnsse laugead aga ka üles tõstetud. Koju minnes olnne enam enestest ära kni enestes... knna järgmine päew oli täis waikist rähn, ning siis loast õppisime ühteteist armastama... Samal ajal tuli meie lasteski sügaw ärkamine, otse kohe Inmala Waimu lväe ligiolemist mõjust." Augusti 22. kirjutatakse jällegi päewaraamatus: Täna kaalusime seda asja, kui tarwilik see oleks meie, alles lapseeas olewale kogudusele, keda saatan ometi nii wäga wihkab et tal oleks üks loalwaw wastane, kes ei uinu ega maga, päewal ega ööl! Sellepärast otsustasime sütitada wabatahtlise palweohwri, mis põleks kustumata päewad ja ööd, jättes asja siiski Jumala juhtida wendade südamis. 26-mal oligi Plaan walmis ja 24 wenda ja 24 õde hakkasid walwama, igaüks ühe tuum, missuguse loos kellegile määras- paluda wõis omis hooueis, esitades Jumala südamele ümbruses olewad tarbed. Aga nende lvabatahtliste arw kaswas alatasa, nii et jätsime ometi wabaks, tai keegi ei suutnud tundi walwata, wõis teine appi minna, kõik pidi olema armn waba mõju; wõis ka laulu ja tännga I s sanda ees seista. Need palwes wälwasad tuliwad siis nädalas korra kokka, millal kõik mis oli ümbrusest wõi omast kogudusest kuuldud, toodi ette ja kaalati neid läbi, kas oli seal juba wastuseid palwete peale wõi tarwidusi kiudlamalt Issanda ette wajuda. Kuskilt külast kunlsimegi igatsust, et neiski I s faud ärkamist kingiks. Meie saatsime neile alandlikult ja armastuses oma kogudufe põhikirja seadmifed..." See oli kõik tõsise misjonimeele ettewalmistus ja nagu harjutus suuremale tähtsamale tööle, mis neid uüüd ootas. Vennad hakkasidki liikuma juba wäljaspool kogudust Kristust kuulutades ja kui teegi sellepärast wangistad, siis oli rõõm suur, et said Kristuse pärast kannatada."
73 Krahw Zinzendorf sai uudiseid igast ilma äärest ja mis wähegi tähtis jumalariigi töös, teatas ta kohe wendadele. Ühes koosolekus, see oli 10. Weebruaril 1728, jutustas krahw jällegi kaugeist maist! Türgist, Marokkost ja Gröönlaudist, millest tähendas, et sinna ewangeeliumit nma näib olewat mimestele wõimatu. Aga lisas ta, Issand wõib meie loendadele weel armn anda, et wõiwad käia neis maades. See oli päew, millal Issand meie peale pnhus." Ja see suur aade hakkaski wähehaawal selgima ning tõeks minema. Juba sellest esimesest misjoni koosolekust jäi wendadele niisngnne mõju, et 26 wallalist wenda otsustasid eudid lasta misjonitööle ettewalmistada. Kui krahw 1731 käis Kopenhaagenis Daani kuninga kroonimispidul, nägi ta kellegi aadelismehe mnsta neegriorja seal. Ja et krahwil omal oli kolm nsuwenda kaasas, siis oli neil wõimalns neegrit näha ja temaga kõneleda. Waimnstns ja nndishimn oli snnr mõlemilt poolelt. Neeger jntustas, kuida ta oli nii sagedasti St. Thomas saare rannal istuud igatsedes midagi tõrgemat ilmntnst, mida ometi ei mõistnud. Sini ''>iuzeudorf tabas weel kaks grööulast ja sai kuulda, et daanlased loobnwad sealsest misjonipõllnst, siis siittis ta armastns (^röönlandi wastn ja otsustas jeal lööd jätkata. Koju jõudes jntnstas ta kõik jälle kogudusele; isegi must neeger, Anton, tuli tzerrnhuti ja see mõjus nii, et esimsed 4 wenda pakknsid endid misjonitööle, kui mitte muudmoodi, siis olid nad walmis Lääne-India saartes orjadena orjade kõrwas töötaina, wõi ka Gröönlaudi minema. Issand jnhtiski asjad nii, et kohe a. 1732 läksidki esimesed wennastekogndnse saadiknd Herrnhntist, Leonhard 2) 0«b e r ja David R itzschm a n n augustikuus Lääne-Iudiasse uiug kohe järgmise aasta algel, jaanuaris 1733 läksid sugulased M athias ja Christian S t a ch ja (5 h r i st i a n D a v i d Gröönlandi, mõlemisse just selle sama ukse kaudu, mis Ta oli Kopenhaagenis Zinzendorfile näidand. Aga jälgime wendade esimesi saadikuid nende kaugeis tööpaigas, algades Läänest.
- 74 -'>. Wennaste misjonäärid Lääne-Iudias. Ei tehtud siis Herrnhutis kuigi suuri teewaliuistusi kui Dober ja Ritzsch» mann wälja läksid, kuid seda südamlikumad ja wägewamad olid eestpalwcd ja kindlamad need nägemata fiicd, mis wendi õnnistasid ja wälja kaudsid..'«trahw läks nendega natuke maad saates kaasa, audis kummakile <> Saksa taalert kaasa, õnnistas neid ja käskis wendi lasta endid kõigis Pühast Waimust juhtida," siis pööris tagasi ja wennad läksid tundmatule tulewikale wastu. Juba see tee kodumaalgi oli tume! ei keegi mõistuud neid, kes nende plaauist kuntsid, panid ainult naeruks. Uksi trahwi proua Stollberg»Wernigerobe mõistis neid ja ütles neile jumalaga jättes: Nii, minge siis! Ja kui nad teid ka Õnnis» tegija Pärast surnuks lööwad, Tema on seda wäärt!" Dober mäletas seda kalli naisterahwa troostifõna surmani. Daanimaale jõudes ei hoolind neist keegi enam. Isegi must Anton oli teiste kihutusel nmstaseks muutunud, ütles, et neegrite Jumala nälja olla tema wälja mõtelud, jue. Ega Daaui kaulmselts wõtnud wendi oma laewüdele, miskist hinnast; kuid mehed ei kohkuud tagasi, wiimaks said ühe Hollandi purjeka kapteuiga kaupa, kui wendade eest mõned suurtsugu misjonisõbrad merisõidu kinnimatsid. Sarnase sõiduriistaga oli ju kardetaw ja merimeeste pilge põlud ka kerge kauda, kuid mjsjonääride wfandus ja puhas elu waigistas teiste rumaluse ja tooruse. Sama aasta jõulukuu 13. jõudsid uad ometi mitme raskuse pärast St. Thomassaare Tappa nimelisesse sadamasse. Raske mure lauges wendade südamilt kui keegi sakslaue, istanduse omanik wõttis neid sõbralikult katuse alla, ja juba samal päewal otsisid nad Antoni omaksed üles ning katsnsid neile kohe Saksa ja Hollandi keele abil, mida neegrid seal mõistsid, kuulutada. Neegrid hüppasid ja plaksntasid käsa rõõmu pärast, kuuldes, et neidki ou wäärt arwatud saruasist häist sõnust. Muste kogus igal pühapäewal.neid kuulama, kelle usalduse misjonäärid olid oma sõbralikkusega kohe wõitnud. Et ülespidamist teenida, muretsesid weiniad endile ka tööd. Ritzschmann oli ammetipoolest puusep ja Dober pottsep, uii hakkasid uad hooneid ehitama ja korraldama, mustade abil. Kahjuks Pidi Ritzschmann koguduse otsuse järele jälle koju tagasi pöörma ja nii jäi Dober üksi. Ta sai aga pea saare kuberneri juures majahoidjaks, kus tal oli uii hea põli, et häbenes isegi. Samal ajal hakkas Antoni omastes juba ärkamise märke ilmuma, wendade külw hakkas tärkama. Et ta oma ametis kinni oli ja see takistas wabalt neegrite keskel liikuda siis jättis ta tulusa koha ning asus sadamasse üti.lihtsasse töösse, kus tal oli aga igapäew hea wõimalus liikuda pärismaalaste kestel ja neile tunnistada Kristusest. Aga juba mõne kuu pärast saigi ta koha kuhugi istanduse peale ülewaatajaks, millest põlud paremat kohta enam loota ; tal oli kõige parem wõimalus nüüd paganaile Kristust kuulutada. Leonhard Dober oli St. Thomassaarel esimene teemurdja ja seemendaja elusõna paganate südamesse, kuid kahjuks ei autud temale rohkem aega. Sest 1.734 tuli Herrnhutist hulk wendi, kes olid enamiste määratud St. Croizi lloe Kroaa) saarele mis oli Taani omaks tnlnd ja keegi Taani suurmees,
- == 75 -- - W. Pless oli Zinzendorfilt palund afunikke oma istandustesse; see küll Herrn< hüti kogudusele ei meeldiud, et waimulikud ja ilmlikud asjad ühte segatakse, kuid nad olid siiski wiimaks leppind. Need uued tulijad tõid Doberile teate, et Herruhutis oli tema koguduse wanemaks walitud, nii pidi ta tööpõllult kurwalt lahkuma. Aga seal teisel saarel läkski halwasti: Wõeras halb kliima tõmbas mitu wenda surmale. Kolme aasta pärast läksid kõik murtuna ja kurwalt koju tagasi, ka St. Thomassaar jäi tükiks ajaks ilma misjouäärita. See oli raske löök waiksele misjonikogudusele, kuid weel raskem paganaile. Herruhutis oldi igale juhtumisele juba ettewalmistatud ja peagi laulis kogudus Zinzendorfist riimitud misjoni laulu laugeuute mälestuseks: Seal ou ueed kümme kuiwatud Kui oleksid laiud nurja; Kuid haudadel on kirjutud: Sest tuleb Moora wilja." Ja peagi leidus uusi saadikuid laugeuute asemele, m. s. kohe 1735 wälsasaadetud Friedrich M a r t i u, kellest tuli ^ssaudale üks õnnistatud tööriist paganamaailmas. Temale järgues teme, kes ei wõiud rohkem kui et elatas enese ja Martini rätsepatööga, kuna teine andus kõige hingega Issanda töösse pagauate peastmises. Kui ta uägi, et soua kuskil hakkas juba mõju awaldama, ei jätuud ta teda, euue kui oli peästetud. Ühe ueegri naisterahwa kiskus ta kord otsekohe pöörasest tantsukeerust ja rääkis temale nii tungiwalt ning südamest, et naine jättis ilmlikud huwid. Pea kogusid hulgad neegrid õhtuti weudade juurde armuõpetust kuulma, nii et wiimaks ueude oma kodu kitsaks jäi ja üks neeger ehitas neile awarama koosolekute ruumi, kuhu togus igal õhtul peale töö umbes 2(>() neegrid soua kuulma, lugemist õpima ja küsima ligemalt õunistuse tööst; koosolekud kestsiwad tihti pooleööui. Aga siis hakkasidki orjade isaudad kisama. Nad peksid orje, et ueed koosolekutes käisid ja takistasid weudade tööd igalwiisil. Eriti olid walged isaudad wiha täis neegri naesterahwade pärast, keda nad olid tänini wabalt tarwitaad, kuid nüüd kui ewangeliumi walgus paistma hakkas, põgenesid naesed walgete karja eln eest. Üks wend kirjutas Herrnhutii Siin ou suur sõda walguse ja pimednse wahel. Wägew nks on lahti tehtnd ja palju wastaseid," nagn kord Korintnses; healmeelel jääksin seie, et wendadega ühes nende teutust kauda ja ka ueude õuuistusi maitsta," kirjntas Spangenberg, kellest tnli hiljem wendade Piiskop. Wend Martin, kes oli tänini alles abilisena töötand, õnnistati siis misjonääriks ja pea selle järel ristis ta 30 neegrid, kellest seadis ka esimese kogndnse alnse. Nüüd osteti tükk maad, knhn koguti mhwas junmlateeuistusele, milleks anti pasunaga teada, millal koosoleknd algasid, paika hakatigi hüüdma: Pasuuamäeks. Mida rohkem misjoni Issand omi saadifnid õnnistas, seda wihasemaks läksid jnmalata walged, kes hakkasid igapidi misjonäärisi tagakiusama. Kord oleks pidand Martin ja ta abiline ^renndlich. kohtus wanduma, kuid seda wennad südametnnnistnse pärast ei teind, knid selle eest mõisteti neile rahatrahwi, mille jõnetnsel aga tognni wangi pandi. Neegrid saatsid neid sinna, hukkamõistes ülekohut, mis nende õpetajaile tehti; hoolimata, et soldatid neid peksid, tnlid neegrid sagedasti wangihoone aknaile, et ometi mõne troostisõna misjonääridelt knnlda. Knid tagakiusamised ei lõppeud weel sellega. Kui misjonäärid wabanesid, õnnistas Martin oma abilise ühe ristitud mnlatti
7(5 naesterahwaga abiellu, tuid fee ei mahtunud uhkete walgete waadetega ühte. Nad süüdistasid Martinit, tal polla täielikke waimuliku õigusi ja pandi Freund» lichi ^kõlwatuma ühenduse pärast pärismaalasega^' eluksajaks orjaks Bremer- Holmi kindlusesse, kuna naese wõis ära müüa. Õnneks ei leind fee kohtuotsus ülemalt poolt kinnitust ja jäi täitmata. Aga ueil raskeil aegil oskas misjoni Issand omi jälle imelikult aidata ja trööstida. Just siis kui wennad olid wangi mõistetud, juhtus krahw Zin«zendorf tulema uute saadikutega St. Thomas saarele. Enne kohale saamist kiisid krahw wendadelt: Aga mis siis, kui uieie ei leiagi omi wendi enam eest?" Noh, siis oleme meie seal!" kuulus julge wastus. Gens aeterua (häwinemata sugu) ueed määrlasedl" hüüdis krahw täis imestust. Niipea km ta wendade wangistusest kuulis, pööris ta kohe kuberneri poole, kes wabastas wangid jalamaid. Krahw suudles aupaklikult wendade käsa ja siis mindi Pasuuamäele, kuhu koguti kõik usklikud kokku, nii et krahw sai elawa Pildi sealsest pärismaalaste kogudusest, keda Jumal oli wendade waugistuse ajal warjaud ja pealegi armus süweudaud. Krahw jättis neile weel kaks wenda abiks, kuna ise sõitis edasi Põhja-Ameerikasse. Misjonääride tööd katsuti weel kaua aega takistada, kuid pea kinkis Jnnial suure ja sügawa ärkamise, mis laienes üle saare, nii et misjonäär Martiu kirjutas 1741: Waewalt läheb päewa mööda, et ei kuuleks südamlikku hüüdmist ja alandlikku palwet Jumala poole: üks põesastikus, teine riisipõllus, kolmas oma urtsitu taga, jne. Ta saatis 16 pärismaalast kaks haawal, kes liiknsid üle saare, õpetates lugemist ja jutlustasid 52. istanduses kus oli ärkamist, kuna misjonäärid Pidasid otsekohesest hingede peastmise tööst hoolt. Palju pettumusi ja raskusi sünnitasid küll ka ucegrid oma tulise elawa loomuga, mis ärkamise aegu olid liigagi ägedad, kana meeleolu ja tulidus pea langes, lauges langemiseni tihti. Wennad aga tarwitasa ka walju koguduslist karistust, niida isegi Herrnhutis paljuks pandi. Mõni aeg hiljem läks piiskop Watteville ise tööpõllule ja pehmendas misjonääride töötaktika, millest tulnud suurt õnnistust hiljem, ütleb Ussing. Möödaminnes olgu weel nimetatud, et samal ajal, 174!» tehti makswaks komme, et kristlaste lapsed pidi ristitama kohe peale sündimise." Misjonäär Fr. Martin suri 1. Weebruaril 175»», ja misjoni juhatajaks tuli 0>. Weber. Tööl oli ikkagi õnnistust. Misjoni 25. juubeli aastal 1757 oli wennaste misjonil 1-400 täisealist neegrit kogudustes ja 300 last, kuid see töö oli maksnud ka Herrnhuti kogudusest 35. saadiku elu! 1700 lõpul laienes töö wäiksemalt ühte soodu Lääne<India saarestikus, nagu Iamaikas, Antiquas, jne., kaheksal saarel, kus ueil oli kokku 21,000 neegrid 67 Herrnhuti wenna ja öe kaitse all. Praegu on ueil Daani saartel 4500 hinge, Iamaikas 17,000 hinge ja neljal muul saarel kokku 18,000 hinge; üleüldse tuleks juba 40 50 tuhat hinge l illi kaunis tööioili 1!>0 aasta wältusel!
4. Wmmd (^röönlandis. Srnua kehwalt nagu Dober ja Nitzschmaiiu 1732 Lääne-Indiasse läksid, rändasid mõni kun hiljem, jaannaris 1733, ta wennad Mathias ja Christian tael), ning Christian David, kes neid saatma läks, Herrnhutist wälja Daanimaale, et rööufandi kippuda. Kopenhaagenis nendegi plaanid wälja naerdi, ttnid Zinzendorfi hea sõber, trahw v. Pless wiis mehed kuninga jnnre, kellesse nende lihtsate meeste jnlgns ja kindel nsk nii mõjus, et andis neile waba sõidn (^röönlandi ning pealegi omast käest hea soowitnskirja kaasa, Hans (tgedele, kes oli alles Gröönlandis (waata lehek. 62). Peäle selle andsid paljud paremad inisjoni sõbrad neile raha, ehitnsmaterjaali, jne. Ka meritee läks wõrdlemisi pikkamisi ja nad jõndsid esiteks Egede juure kes wõttis neid sõbralikult wastu. See süüdis G o o d h a a b i s, Taaui asutuses, maa läänerannal, 20. mail. Juba 13. olid nad üsna maa ligi, kuid suur torm pidas ueid merel kinni. Nai) asntasid kohe oma misjoni jaama, nimega U u s H e r r u h u t, umbes poole peuikoorma kaugusel Egede asutusest. Ounetnseks sigines nende kahe misjoni maja wahel kiusakas riid, mida jätkati enam kirjateel kui suusõnal. Herrnhntlaste oma ajaloo järele, olla tüli süttind Christian Davidi sobimata pöörmise kirest", miska hakkas paganate seas töötama, see rikkuski ühistöö ja oli seal weel nsntnnnistnslisigi knsimnsi, nagu mäletame (waata lehek. 1)3). Egede oli siiski wendadele wäga wastutulelik, eriti kui Herrnhuti wennad kohe Gröönlanti jõndes rõugesse jäid; hiljem awitas ta neid keeleõppimises, mis näis olewat neile õpsiimatuile nleestele wäga raske. Nõuda oli weudadel paljugi raskusi. Rõuged oli üks Ornwufaudi poisike Daauist kaasa tooud, mis tappis siis ligi 3000' eskimot. Christian David läks jälle kodnmaale ja"kaks wenda tulid juure. Misjonäärid ei wõiad aimatagi, missngnste rasknstega neil oli seal wõidelda. Kõige raskem oli muidugi paganate pimedus ja rnmalns, sest neil ei olnd kõige wähematki igatsnst ewangeelinmi järele. Nad pilkasid misjonääre, warastasid neid, loopisid neid wahest kiwidega ja tahtsid kord nende laewa häwitada. Kord piirasid jnba nende elnmaja ümber, et neid tappa. Knid wennad katsusid Issanda pärast kõik kannatada, kuui waenlase wiha hakkas langema. See oli a. 1738, kui wennad märkasid ühes paganas jnba pisnt elninärkisi. Siis juhtns maa lõnnapoolt osast olema salt eskimost nende pool käimäs. Kui misjonäär B e ck parajasti tõlkis Kristnse kannatamise lugusi, eriti wõitlust Ketsemaanes, siis luges ta seda pagauaile ette ja rääkis neile liigntatult Lepitaja armastusest. Siis hüüdis üts fuufjmft: Kuida see oligi? ütle mnlle seda weel kord, sest minagi tahaks, olla healmeelel õnnis." Mehe nimi oli ttajaniaf. Sarnast sõna polnd misjonäärid weel (^iröönlandis tnnlnd. Kui olid weel hulk aega jutustand, läksid minema, kuid mõne aja pärast tnlid nad tagasi, nendega ka Kajarnak. Tema hakkas nüüd sagedanüni misjonimajas käima, kui tuli, ega laiud enam ära, hoolimata oma rahwa pilkest ja naerust. Tulid paljud teisedki, kelle elus oli tõsist mnndatnst mar«
78 gata. 30. märtsil 173!) ristiti Kajarnak ja ta perekond; see oli suur rõemupäew Uiicv Herrnhntis! Paganlised eskimod tõusiwad uue usu wastu üles ja tapsid ühe Kajar» naki ligemaist sugulasist, juba waanisid temagi hinge. Ta põgenes kangemale Lõunasse omastega; wendade! oli hirm, et läheb tagasi pagannsesse, knid seal alles oli Kajarnakil wõimalus oma Issandast tunnistada ja järeldus oli, et uued hulgad tulid misjoni majasse ja uued ärkamised. Tänini olid wennad arwand, et paganatele peab euue andma õpetust Jumalast ja usust Tema sisse, tuid Kajarnaki lihtsast jutlusest Jeesuse armastusest ja ristiwäest, see oli pagauais äratand siatutundmist ja kahetsemist, sellest nüüd weuuadki palju õppisid, ometi oligi see õieti eudiste Böömi-Määri ja üldse Herrnhuti wendade algupärane ning põhi-õpetns, nimelt jntlus äratapetud Tallest ja Tema were wäest tunnistada. Sündis nüsi ärkamist, tõsist ja laialdast waimu» liitumist. Misjonäär Bönifch kirjutab Kui nüüd räägid gröönlastele, arwad, et su ees ou metsikud paganad, knid korraga juhtubki neist keegi ütlema: Sellest olen juba seal wõi seal kuulud, siis juba käis see mu läbi südame, aga waenlane tõi asjn wahele, mispärast pooleli jäi, nüüd tahan täiesti pöörda". Ä. 1740 tuli Kajarnak Ilns Hermhuti tagasi ja jäigi wendade suureks abiks misjonitöös, kuni suri usus 1741. Üks Daani misjonäär Drachart, kes oli Daani kiriku misjoni juhataja, see ühines esite misjonitöös ligemalt Herrnhuti wendade tööga kuna hiljem koguni wendade hulka astus. Hiljem andis Misjoni Issand wendadele ikka suuremaid õnnistusi. Pealegi kui Daani walitsus juba ametlikult herruhutlaste töö õigeks tunnistas, muidu peeti ueid ju itta lahkustlisiks. Wiimaks said uad juba omale suurema koosolekumaja eht kiriku, 1747. ja 25 aasta jooksul kaswas kogndnse liikmete arw 400 hingeni. Seal jää mägede wahel on töötand ligi 1 l A saja aasta jooksnl kallid Jumala mehi Herrnhuti wendadest ; uäit. töötas esimene misjonär M a t h i a s S t a ch 50 aastat Gröönlandis, kuua misjonär Beck oma järeltulijatega oli 116 aastat Gröönlandis ewangeeliumi kuulutamas. Taaulased nende kõrwal ainult kiduresid, ülewal pidades waewalt ühte kaswatusmaja wälimist ristiusku toetades." Wiimaks kui enamiste kõik Eskimud olid kristlasiks tehtud, andsid herrnhntlased enda terwe misjonitöö daanlastea üle: 6 pea- ja 33 abijaama, 8 misjonääri 30 abilisega, kuna täisöigusliste kogudusliikmete arw tõusis 5)00! See süüdis 5. augustil 1899. pidulikus jumalateenistuses. Ja 8. septembril lahknsid wennad jäädawalt Gröönlandist; saatmas oli neid sadamas: 400 hingeline kurb eskimode hulk 40 paadiga, 212 kajakis.
79 5. Wennaste misjon Aafrikas. Nagu nägime, lõi wennastekogudufes misjouiürmastus kohe hakatuses lõkete, ega fee kustund neist raskeist ja sagedaist õnnetusist, mis neil oli oina saadikutega, kes langesid üks teise järele, wõerast kliimast murtuna. Teame ka, et esimesed misjonäärid läksid Lääne-India saartesse ja Gröönlandi üle Daanimaa. See oligi Saksale ainuke ligem naaber, kellel oli asumaid üle merede. Kopenhaageni linn oli nagu ainnke wäljamaade wäraw, knst mindi wälja ja tuldi tagasi. 'Aga Daanlaste! oli ka weel Aafrika Läänerannal koloni, Guinea lahe ääres. Ja wennad olid kohe walmis omi saadikuid sinnagi saatma. Kuldrannal algasid nad misjonitööd a. 173(>, siis kolm aastat hiljem kni Gröönlandis. Äga sealne kliima oli nii mõrtsnkaline, et tõmbas ühe saadiku teise järel maha nii et peagi puhkasid l 1 misjonääri Aafrika mullas, ega wõind kauem seda tööpõldn kinnipidada, kuigi uutest saadikutest puudust polnd, kes olid walmis minema langenute asemele. Wahepeal oli krahw Zinzendorf Hollandissegi asntand wennastekogndnse, kust maast wõis samati kergesti üle mere peaseda, sest Hollandil oli jälle asn» maa Lõuna«Aafrikas Buuride juures. Iuhtns, et kaks tähtsamat Hollandi jumalariigi sõpra andsid wendadele nõu, et alustaksid misjonitööd Lõnna-Aafrikas, Kapmaal, hottentottide seas; seegi uus tööala otsustati a. 1736. Sesse töösse waliti mees, pärit eudisist ufukannatajaist, nimega Georg Schmidt, sündind Määrimaal 1709, hiljem ewangelistina Böömis töötand ning istund nsu pärast (I aastat wangiski. Hollandis Amsterdami linnas knlus tal weel terwelt aasta ära, enne kni asumaade walitsus ja waimulikud ülemused misjonääri wälja lasid. Ja kni siis Schmidt wiimaksa 1739 jõndis toredasse Kaplinna, oli misjonäär kõikide meelest, kes teda nägid wõi knnlsid nagn imeloom, keda wõis naljaks panna ja pilgata. Pea ta linnast lahkuski ja tuli hottentottide kraali, kns wõeti trummipõrinal wastn. Seal hakkas ta kohe enesele nlnalnst mnretsema ja ajamaad hakkima ning wilja tiilwama. Siin oli aga asnnikte ligidal, kes ei sallind misjonääri, siis kästi teda minna paar penikoormat kangemale n. n. Ahwiorgu", Bavianskloof, kuhu tulid weel 18 hattentottiga. Siingi hakkas ta kohe enesele kindlamat alust rajama ja ajawilja kuiwama; kni lapsi ta jnnrde tilli, hakkas neid õpetama niinelt Hollandi keelel, mida seal tnnti, sest hottentottide keel oli loaga raske. Rahwast hakkas kognma ta üm> ber ja neile knnlntas Schmidt ewangeelinmit. Rasknsi tuli hakatuses paljugi wõita, kuid Böömi-Määri wend suutis oma Issanda abil kõigest üle saada. A. 1742 sai ta Herrnhntist kirjateel teate ja käsn, et pidi minema Kaplinna, kus ta pidi misjonääriks õnnistatama. Schmidt oligi juba teel kodu» maale ja ristis weel ühes jões esimese hottentotti, kes sai nimeks Willem, kellest tuli hiljem ta abiline. Pea tnli teisigi, knid see just äritas Hollandi asult ikke, kes ei sallind seda silma all, et need wiletsad hottentottid tulewad usuliselt ueude saruatsiks. Nad keelasid Schmidtile pagauate ristimisegi ära ja kumasid teist nii palju Walitsuse ees, et misjonäär oli snnnitnd minema kodu» maale wastust andma. Inmalagajätinine oli liigutaw; wäike 47. hingeline karjute oli õtse lootuseta, ega nad selle järel enam oma armast karjast ka näind ega see neid.
80 Kodumaal psolustas Schmidt ennast hästi, süüd temale midagi ei leitud, kuid Buurid Aafrikas olid ometi asja nii kaugele hukka ajand, et misjonääri ei lastud ega lastudki Aafrikasse ta wäikefe koguduse keskele, kes kogus weel kaua aega misjonäärist istutatud pärna alla, asjata oodates isa" tagasi tulemist, kuni see lahkuski Issanda rahus kodumaal 1785. Herrnhutis ei unustatud kristlikke hotteutotte kauagi; tehti kõik mis wõi» malik, et neile abi saata. Wiimaks, 1792 wõidigi saata 3 wenda Kaplinna, kes asusid kohe jälle Ahwiorgu, kuid see oligi wäga muutunud. Mis aga muutmata oli, see oli walgete asuuikkude, buuride wiha misjonääride ja nende töö wastu. Nad ähwardasid neid surnuks lüüa ja kahtlustasid neid paganate ees, kuid weanad ei lasknud endid kõigutada. Nemad leidsid Schmidti elumaja ja aia selle ümber ning. temast istutatud ja kaswaad pärna all pidasid uued wennad ende esimese koosoleku, Sliila oli poolkaudu kadund; endised usklikud laiali laiud, muist Buuride orjadena. Uute uudishimulise hulgas oli üks wana naesterahwas, L e e u a, kelle Schmidt oli ristind. Nõrk ja poolpime ta juba oli, kuid mäletas weel selgesti esimesi armsaid aegu, ning ühe kasukanahatükis hoidis ta weel ühte Uut Testamenti nagu püha asja, mis oli saand kord Schmidtilt. Nendegi wendade tööd õnnistas Issand, nõnda et wõisid pöörnuid hotteutotte ristida, kellele nad siis õpetasid ka tõsist kristlikku elu. Kui hiljem wõõrad juhtusid tulema Ahwiorust mööda, siis imestasid kõik kuida endised kõikuwad ja laisad paganad elasid kainet elu ja kaswatasid lopsakaid wilja põldusi ning wiljapuuaedu. Wennad pauidki Ahwiorule nimeks armu org, Gnadenthal. Mõni aeg selle järele tuli hollandlaste ja inglaste wahel sõda, milles wiimased wõitjaks jäid. Buurid olid wahepeal jällegi misjonäärid ära ajand, ei wõind Inglise Walitsuse all enam misjouääridele pahast nägugi uäidata. Nõuda läks töö auliselt edasi; 1800 wõisid weuuad armu orus ehitaba kauni kiriku, ligemail 1000 inimese tarwis, ega olud tarwis karta walgete wihameelt. Selle ühenduses wõiks nimetada weel ühe misjoni põllu, mis Herrnhuti weuuad hollandlaste läbi leidsid, nimelt Surinam, Lõuna-Ameerikas, mis oli tolkorral Hollandi koloni. Ara Waki iudiaauid, kes olid selle maa algasujad, nad olid tõrjutud sisemaale, soode ja wete wahele, kus elasid üti wiletsat elu. Walgete asuuikkude seas oli palju juute, kes pidasid neegriorje kole karmilt, nii et neid ühtelugu ärakargas, kuni ueist wiimaks sigines hoopis ise tõug rahwast, keda kutsuti põesasueegreiks; need wõitlesid hirmus südilt ja weriselt ende saadud wabaduse eest. Nende keskele asusid wennad julgesti tööle, hoolimata hirmsast kliimast, metslaste wihast ja m. raskusist, kuid ometi leidsid uad wiimakski tee metsikute südamisse. Seal on tunnistajate hulgast üle saja langend, kuid nende seas on olnud õtse usukaugelasi, m. s. S a l o m o S ch u m aun, arawakide apostel", suri ainult 21 aastasena, 17(50. kuna poeg palawas armastuses hiljem isa tööd jätkas, kuni temagi kliimast murtuna weel wiimaks kandewõrgust palawika ju haawade all põesastiklasile jutlust ütles. Siis weel Daanlane R a 8 ni ii s S ch midt, kes 8 aastat töötas neegrite keskel, kuna ta wahwa naine, M a r g a r e t h e L a r f e n teda ustawalt toetas, kuni mees suri ja tema naine weel ühe aasta üsna üksi mustade keskel töötas.
Sl 6. Põhja-Ameerika polistes metsades. üks kaunimaist misjoiliajaloos, kuigi kurb, on tzerrnhuti wendade misjon P.-Ameerika punanahkade seas. Nagu teame saatis krahw Zinzendorf wendi hiljemile misjonipõldndele ikka suuremal hulgal; esiteks selle tõttu, et tal oli alati palawaid wendi minemas, kuhu ueid nende armastatud piiskop" kunagi mõtles saata. Teiseks oli see wendadele endile wäga tähtis, olla üksteisele seltsiks, jõuks ja nõuks, wahest kottpimedais ning Pea wäljakannatamatuis oludes. Aastal 1735. juhtusid Iinzendorfi mõtted P, Ameerikasse, Inglise asumaa eorg.ia poole, kuhu saatis ühekorraga kohe 10 weada, G. A. Spangenbergi juhatusel, kellest tuli pärast Zinzendorfi herruhutlaste juht. Ja juba järgmisel aastal saadeti 20 meest tuutud David Nitzschmanni juhatusel järele. Wendi endid oli juba wäike koluuii, kes asusid Savanna jõe rannale ja hakkasid kuulutama iudiaauidele suurt rõõmu sõnumid," mis Juurelt maimult" saadetud. Algas juba loiljagi nägema, kuid korraga, kui oldi toimes juba koguduse korraldamisega, süttis 1740 inglastel hispaanlastega sõda. Wendadele ei antud wäetenistusest wabadust, kuigi oli hakatuses lubatud. Nad olid sunnitud kolima P e n n s y l v a a n i a' s s e, kus asutasid samasugust ühiskoude nagu neil Herrnhutis oli; pealegi weel misjouikooli ^ääue India ja Suriname misjonitöö tarwis, SlaU asutust olid, N a tz a r e t ja Betlem, Delaware jõe ääres. Umbes samal ajal läks üks wendadest m o h i k a a n i d e juurde; see oli Ch r i st. H e i n r i ch R a u ch. Ta sai nende kahe pealikuga kord New Jorkis kokkil ja kohe süttis sellel tulisel Jumala sulasel armastus, kaasa Minna ta kodumaale S j e k o m e k o' s s e, pealiku uimi oli T s j o o p. Hakatus oli päris kena, aga peagi märkas misjonäär, et paganate südamed olid kõwasti Inkns. Sellest hoolimata mõjusid misjonääri sõnad mehesse, kes oli igasuguse paganliku patu õnnetu ori. Aga seda ei kannataad jällegi walged asunikud, kelle patuelu Rauchi jutlused paljastasid. Nad kihutasid iudiaaue misjonääri wasta, nii et teine elas naga knrjawaimude keskel. Kuid misjonäär uskus, et kurat et wõi ometi südant nii kõwaks lukustada, mida mitte Kristus ei wõiks awada." @ga ta nst häbisse jäänd. Töjoop, kes oli kord isegi jnba misjonääri waenlane, tuli sügawasti patutuudmisele ja paraudas tõsiselt meele, ning hakkas kohe sellestsamast armust oma rahwalegi tunnistama. See mees rääkis oma pöõrmise lngn järgmiselt: Wennad mina olen olnd ise pagan ja ma tean mis on paganus. Meie juurde tuli kord papp (preester) ja tahtis hakata meid õpetama, seletades, et olla olemas Jumal! Meie aga wastasime temale: Kas sa arwad, et meie seda ei tea, sa wõid sinna minna, kust sa oled tulud!" Hihjem tuli üks teine ja hakkas meid manitsema: Ärge warastage, ärge jooge, ärge waletage, jne. Meie wastas oli: Narr, kas sa mõtled, et meie tea seda, et see kõik halb on? Aga õpi enne iseennast tundma ja õpeta siis neid inimest, kelle juurest oled tulud; kes warastawad, waletawad ja joowad rohkem kni finn oma rahwas? Ja meie ajasime ta minema. Noh, siis tnligi mõni
82 aeg hiljem Christjan Heinrich minu maija ja istus sinna minu juurde maha ja nagu ma mäletan tema jutt oli umbes u i i : Mina tulen sinu juurde taewa ja maa Issanda pärast; Tema laseb sulle ütelda, et Ta tahab wäqa sind peasta sellest õnnetusest milles seisad ja teha siud õndsaks. Sellepärast Ta tuli inimeseks, walas oma were meite, inimeste pärast ja andis elu meie eest, jne. Siis heitis ta mu telgis rahulikult magama. J a mina mõtlesin siis: M s mees niisugune on? Siin ta puhkab, magab ni magusasti. Ma wõiksin ta jn surnuks lüüa ja metsa wisata, kes hooliks tast. Kuid ta on nii rahuline... Aga ta sõnn ma ei wõind nii pea unustada; magades nägin und Kristuse werest, mis ta olla meite inimeste eest waland. J a ma mõtlesin. See on tõsi! tohe hakkasin neid asjn ka oma rahwale jutnstama ja kõik mis Christ. Heinrich mulle rääkis. Sellel teel on Jumala armu läbi tulnd ärkamine meie keskele. Sellepärast ütlen ma ikka: Wennad, kuulutage paganaile Kristust ja tunnistage Tema werest ning surmast, fui tahate neile õnnistust külwada." Ja sellel teel ei saand üksi selle paganlise, Indiaani Sakkeuse koda Sjetomeko õnnistust waid kogo paganlik ümbrus seal. Krahw Zinzendors isegi tuli P. Ameerikasse, tegi seal mitu pikemat reisa mitmesse Indiaani suguharusse ja tegi mitme pealikuga sõbrusliidu oma wendade tulewa töö pärast neis suguharudes; ja sellest liidust oligi Herrnhuti misjonääridel wäga palju kasu. Aga Indiaani pealikuile oli krahw Zinzendors küll imelik ja arusaamatu olewus: Nii kuulus ja tore kuid südamlik ning lihtne, kes tegi nendega liidu, kuid ei tahtnud maad ega hoolind kaubandusest ueudega. Aga see kõik wihastas pööratseid eurooplasi ueis ümbrusis, eriti wiinaja õllekaupmehi, kelle wedelikust enam ärkand indiaanid ei hoolind; samati olid waimulikult suruud asumaade waimulikud kole wihased wendadele, ja katsnsid misjonääre indiaanide ees nii paljn mnstata knida wähegi mõistsid. Knid Jumala arm oli aga pnnanahkade mõistuse juba nõnda walgustaad, et said küll wahekorrast ara. Keegi indiaan seletas kord julgesti ühele Euroopa waimulikule.- )lgti ueed weiniad muidu mis tahes, knid seda ma tean, mis nad on mulle rääkind ja mis Jumal on mnlle teind. Minge waadake neid mu õnnetumaid sõpru, kes magawad nagu sead, täis wiina teie künniksel! Miks te ei anna meile niisugnsi õpetajaid, kes neid mundaks uneks inimesiks! Nelja aasta eest olin miua samasngnne, naga mõistuseta tla\a, ega keegi hoolind sellest; aga siis tulid wennad ja kuulutasid minnle Jeesuse werest uõuda, et oleu peaseud patuorjusest." Mis oli ueil wihastel niisuguse tunnistnse peäle ütelda, muud kui waikisid. Aga siis katsusid nad Inglise asumaa Walitsuse ees misjouääre äraaudjaiks teha, prantslastele. J a kuigi wennad süütuks jäid, ometi mõjns see nii paljn, et 1744. tuli käsk, et kõik weanad pidid asumaadest lahkuma. ( i aidand muud kui asusid jällegi Pennsylvaaniasse, knhn lätsid ka paljud usule tulud iudiaauid ning kuhugile M a h o n Y jõe äärde sigines õitsew misjouiasutus, mis sai nimeks G n a d e n h n t t e n, armumajad; see tõmbas weel palju indiaane mitmest kohast kokku. Herrnhutlaste hiljem misjonitöö P. Am. indiaanide keskel, koondub enam wähem ühe tähtsama kallima mehe ümber, kelle nimi on David Zeisberger.
s;{ Temagi on üks Määri sugupärast, sündiski Määris 11. aprillil 1721'. Kohe peäle selle rändasidki tema wanemad Herrnhnti. J a kni wanemad asusid Georgiasse, wiis Zinzendorf poisi Hollaudisse. Juba noorena oli ta ka wäga õpehimulik ja wäga hea and õppida wõeraid keeli. Kuid herruhutlaste wali kaswatuskomme ei meeldiud poisile, ta kadns äkki ja korraga ilmus Ivanemate kodus P. Ameerikas. Mõni aeg hiljem pidi ta aga Euroopasse sõitma ja David Nitzschmann, kes juhtus laewal olema saatmas, küsis enne kui weel ankur oli üles tõmmatud: Kuidas meeleolu on rcisnle minnes, kas on lõbus?" Ei ole!" wastas noormees kohtlaselt. Praegu on mul kõige suurem mure mn hinge peastmisest," lisas Zeisberger. See oli wanale wennale rõemnstaw uudis. Zeisberger sai luba jääda maale, sõit jäi katki ja ta läks tagasi Betlemma asutusse, kus hakkas tõsiselt oma pöörmise pärast paluma, kuni rahu leidis. J a nüüd oligi kohe ta eesmärk kindel: anduda iudiaauide misjonääriks! Aastal 1745 läkski Zeisberger ühe sõbra seltsis I r o k e e s i suguharu juurde, kellega Zinzendorf oli teind liidu. Teel wõeti mehed kinni, kahtlustati salakuulajaiua, mis eest istusid New Jorkis 7 nädalat wangis. Hiljem tun-' gis ta ikkagi piiskop Spangenbergi kaaslasena kangele sisemaasse, kus uuendati endine sõbrnsliit indiaanidega ja hakati misjonitööle. Umbes 10 a. hiljem algas inglaste ja prantslaste wahel sõda, sest nende asumaade rajad olid wastakute. See kiskus mitu pagaulist Indiaani suguharu wihaselt sõtta. Olgugi, et wennad kogudusi manitsesid rahu ja erapooletust pidada, kargas ometi ühel sügisõhtul wihane punanahkade hulk misjoniasutusse: tapsid, põletasid ja lõhküsid hirmsal kombel. 000 hingeline kristlaste kogudus põgenes hädaga Veb lemma asutusse, kust edasi uue asutuse alustasid nimega N a i n, mis arenes õitsewaks misjoni jaamaks omal ajal. Rahatumad ajad kestsid edasi ja weel kord pidid kristlased põgenema Pennsylvaaniasse, ega neid usaldatud kusagil ei walgete ega punaste juures, sest walged olid teind endid wihatawiks igal pool, ega paganad mõistnud nii pea wahet teha walge ja walge wahel. Kui siis wiimati rahu tehti, sai Zeisberger jälle luba oma hulgaga tagasi minna S u s q u s h a n n a jõe äärde kus oli töö kord nii heas korras kuid sõda huwitas rahulise töö. Nüüd algas uus rändamine kuni 5 nädalase waewalise teekonna järele jõudsid kohale ja pea kerkisid 40 palkidest maja üles, kirik kesk asutust, roht- ja juurewilja aiad igal pool. Töö algas uuesti, uues lootuses ja jõus. Paika kutsuti nüüd A r m u m a j a d. Jumala Waim hakkas paganate südamis töötama ja paljud tulid tõetundmisele. Ühtlasi tegi Zeisberger sealt mitmele poole pikki misjouireisusi, teadagi jalgse, läbi põliste metsade ja mehekõrguste rohtlaanete, kust põlud weel ühegi walge jalg astund. Tihti oli ta ööd lausa taewa all märja maa peal. Wiimaks jõudis A l l e g h a n i m ä g e s t i k k u. Kohe kutsus ta paganad ööpimeduses lõõmama tule ümber, kuhu koguski igasuguseid. Seal ta siis tunnistas neile nii wägewast!, et paljud hüüdsid wahele: See on tõesti tõsi, see on ainukene tee õndsusele." Aga kui mõne aja varast katsus seal hakata kogudust rajama wahe peal käis ta ära siis wast sai näha, et seal oli paganuse kants liigagi tugew; hakkasid wiimaks waenuma, nii et misjouäär oli sunnitud lahkuma uimelt kahe aastase töö järel, ja läks teise mägestikku. Zeisberger oli nagu loodud iudiaauide misjonääriks, teda wõeti igalpool soojalt wastu ja ta asutas ühe misjoni jaama teise järele. Ühe suurema ja tähtsama asutas ta 1772, S e l a w ä ä r e s s e, kust ümbrusest hakkasid hoidma
84 - r -.. paljud tähtsad pealikud misjonimaja poole ja sellel teel awasid end paljud paganad. Äga jällegi tuli raske sõda, uimelt Põhjaameerika wabadussõda 1774, millal Inglise asunikud loobusid omamaast ja asutasid Põhja-Ameerika Ühendud riigid. Siiu püüdsid kõik iudiaaue oma poole meelitada. Nagu ennegi, hoidis misjonäär omad erapooletuma, kuid teadsid wõi hoolisid wihased pagauad ja nimikristlased misjonist wõi selle rahwast, kes said waenlaste eest waewaga põgenema. Ülepea palud neil euam kusagil.rahu ega kiudlat kodu. Wiimaks kastk- Inglise kuberner, et misjonäär wõtaks sõjariistad kätte ja läheks kõige rahwäga sõtta ning tooks punaste peanahad wõidusaagiua kaasa. Zeisberger wiskas selle kirja tulle. See wihastas kuberneri nii, et katsus kristlasi hoopis häwitada, kuni sai ühe õela suguharu misjoni asutuse kallale, mis põletati maani maha, siis huwitas tuli ka Zeisbergeri wäärtuslised käsikirjad ja muud asjad. Misjonäärid pandi kõige perekondadega poolalasti wangi, kus olid küll ainult 4 ööd ja päewa, kaua siis wälja toodi ja lasti rahus minna, kuhu tahtsid. Kõigest tööst ja pillatud koguduse liikmete kogumisest ei tulud enam midagi, sest tulid uued õnnetused: Tuli nälg, kole külmad talwed ja inimesed lätsid kaugelt elatust otsima, kuid teel tuli üks hulk Ameerika soldatid wastu, kes mõistsid misjonirahwa üle wäljakohtn, ning surmasid 95 hinge; see oli a. 1782. Selle järele tulid wäga muutlikud ajad, et oli alatasa tarwis põgeneda. Zeiberger oligi juba elatand uiees; 80 aastasena liikus ta weel majast maija, perekonnast perekonda, hoolitsedes rahwa waimu elu eest. Ühel päewal sai ta loast rõõmu tunda weel. See kardetaw Indiaani pealik, kes oli Zeisbergeri wangi pand, see tuli uüüd ja kummardas, aupaklikult misjouääri ees, täheudades,et uüüd ta tahab seda kallist warandust, usku ja igawest elu, hakata igatsema. Oktoobris 1808 tuudis see truu Issanda sulane, et ta lõpp pole enam kangel. Seda kuuldes, et Zeisberger oli olnd mures koguduse liikmete waimu elust, siis tulid ueed hulgal ja palusid audeks eude külmust ja tuimust ja lubasid hakata Õnnistegijale elama. Siis lausus lahkuw misjonäär: ^Peastja on ligi, pea Ta tuleb ja wiib mind koju." Walloates ja lauldes wiibisid indiaanid oma armsa juhataja surma woodit, kes paui 17. nowembril 1808, rahus oma silmad kinni wiimsete uuele.
85 7. Wennad Labradoris. Hoolimata sellest, niis oleme Herrnhuti wendade misjonist tänini kuulund, pole see wee! kõik. See wäike hulk on mitu korda tahaks ütelda, ilma pikema järelkaalnmiseta mehi wälja saatnud, olgu otsekohe surma, ehk nad tnlid jalamaid ilma mingisuguseta tagajärjeta tagasi. Juba enne 1700 aastat on wennaste kogndns saawad mehi wäga mitmesse külge, nagu: Hiina, Egiptnsse, Türgimaale, Persiasse, Wenemaale, Kankaasiasse, jne. Neist misjoni põldudest pole suuremat kunlda olnd. Kuid seal Ameerika Põhja osas on wennad mitme rasknfe pärast Labradoris kanni tööala wõitnud. Aastal 1741 oli üks Hollaudi laew St. Thomassaare sadamas. Selle päramees, Ioh. Cil) r. Ehrhardt, läks mõne sõbraga P asnn a m äe l e, nagu naernpärast, waatama kuida herrnhntlased neegrid pöörawad." Aga wend Fr. 3)iartini palawad palwed panid mehe waikima, samati ta seltsime» hed. Ehrhardt tnli nüüd sagedamine koosoleknile ja kui Hollandisse tagasi läks liitns täiesti wennastekogndusse. Siis läks ta wendade laewal teenides Grönlandi ja õppis Eskimost tundma ja ka armastama. Aaastal 175)2 tegid Londonis rikkad herrnhntlased tale ülesandeks, algada kanbaühendnst Labradoriga, kas oldi nõus ka misjonitööd alustada. Kui Ehrhardt jälle Labradori pur» jetas, tapsid sealsed eskimod tema ja ta 6 kaaslast. Hiljem tahtis üks ärgand puusepp, J e n s H a w e n, astuda Ehrhardti jälgisse. Temagi läks esttie Grönlandi, õppis Eskimode keele ja pani enese nende riidisse ning tnli Labradori, kus teda wõeti wastu nagu oma meest. A. 1771 osteti misjonilaew A m i t y" sõbrus, ja pärast,,h a r m o n y," üksmeelsns, mis pidi ühtlast ka kaupa wedama ja nõnda misjoni toetama; Hawen ja Trachart hakkasid seda ühiselt juhtima ning tormise merereisu järele jõudsid nad Labradori, kus asutati esimene misjonijaam N a i n. Labradori eskimod tnlid küll sõna kuulma, kuid nende südamed ja meeled olid kõwemad kni grönlandi eskimodel. Aga misjonäär Drachart palas härdasti: Issand, sina oled teind Grönlandis rumalad mõistlikuks ja külmad südamed palawaiks, tee seda siingi ja ära jätta meid häbisse, sest see on ju siuu asi!" - Aga kui misjoni laew ikka iga aasta käis Labradoris, siis märkasid laewamehed, et eskimode junres ou juba muudatust näha. Iseäranes Iens tzawenil oli and paganatega tuttawaks saada, ja ta tegi nende keskel pikki teekonde. Kes teda oli kord näind, see kallistas ja suudles teda. Üks Eskimo hüüdis kord: Siua,.Iens, sina oled küll wäikene, aga sinu mõtted on wägewad ja hing wõimatu." Illepea oli Labrador kõwa tööpõld, ega raskusedki jääud tulemata. A. 1782 hakkasid eskimod liikuma iuglaste asumais ja sealt tõid wastika waimu ja elukombed kaasa; ja kord otsustasid eskimod isekeskes, et keegi ei tohi misjonääridele omi patust tunnistada! Oli kaua oodtud ärkamist kuid wast 1804 süüdis see ometi ja pealegi laialdane. Üks halwaknulsusega naesterahwas paganategi meelest, - - see kuulis kord jutluse Issanda sõnast. Sest inimese Poeg on tulnud otsiina ja õndsaks tegema, mis ärakadnnnd on." Seal-
86 samas jooksis ta wälja, läks mägedel, langes põlwili ja hüüdis: OH Jeesus, kui see tõsi on, siis auua mullegi seda tunda. Waata, ma olen kõigist kurjem, peasta miudli, oh anna mulle audeks kõik minu patud!" Ja Jumala rahu waldaski ta südame ning meele, kui tagasi tuli said sest kõik kohe aru. Esite seö hakkas ühte siis mitmesse kui kõigel kolme misjoni jaama ümbruses oli pnhfenb suur ärkamine. &c\a see olnudki nii lühike, waid jätkus mitmeks aastaks, nii et koguduste hinged^ arw tõusis korraga üle poolte igalpool; pea«last oli kallist usuwilja kohe igalpool selgesti näha, uäituseks kitsal näljaajal oli armastus neil isegi paganate wastu suur. Hiljem on töö waikselt ede nead. On nüsi jaame asutatud ja misjoni laew käib Euroopa wahet, ega ole Issand unustand seda tormides ja jäämägede wahel. Eskimost elab misjoniasntnste ümbruses umbes 1.">()() hinge neist on 1300 kristlased, kelle waimu» elu on kõrgemal tui 0)röulaudi estimode elu..v e r 11 h ii t i wendade ni isj onip õ l ldusi leidub: Lääne»Indias, Grönlandis, P. Ameerikas, Surinamis, Aafrikas, Labradoris, Moskitorannal, Lääne-Aafrikas. Siis weel Ida-Aafrikas, Austraalias, Himalajas, Alaskas ja Kalisornias. *
8. Vennastekoguduse tähtsus misjoniajaloos. Kui krahw Zinzeudorf 9. niail 1700 suri, siis raiuti ta hauakiwisse sõuad: Tema oli pandud wilja kandma ja ta wili jääb." - (Ioh. 15, 10.) Ja tõepoolest ou tema armastus Jeesuse ja eksiteele laiud hingede wastu kaud palju milja, mis ou kestnud meie päiwiui. Kaugelt üle selle, mis see wäga krahw ou paluud wõi (ootnud, ou Issand kiukiud waiksele Hermhüti kogudusele. Sellepärast ou loomulik, et teeme lõpuks küsimise: Mis ou õieti herruutlaste wäärtus misjoniajaloos? 1. Kõige pealt peame seda tähendama, et suur misjoni aade on tulud selles ewangeelises uskkonnas õiete õigele kohale ja ansse. Misjoni Issanda kuninglik käsk: Miuge kõige maailma jne. see on aina helisend krahw Zinzendorfi kõrwus, ja seda ta algupärases suuruses ning wäärtuses. Oli ju Fraukelgi sellest sügalo arusaamine, kuid just Zinzendorf wiis selle aulise jumalariigi aate ellu. Herruhuti kogudusel põlud paganatega midagi ühendust, kuid oma püha kohuseid tuudes otsis ta ise seda. Nad mõtlesid kord wana Israeligi peale, kes oli tolajal loeel palju kaugemal kristlastele, kui praegu. Ziuzeudorf kirjutas juutidele awaliku kirja ja weuuastekoguduse liige Samuel 2 i e b e r t ü h n töötas 30 aastat juutide keskel, Inglismaal ja mannermaal, juudid kutsusid teda rabbiks, tema armastusest juutide wastu ja ta Hebrea keele tundmise pärast. 2. Selle maailmalaiuse töö wõi ülesannete täitmise tarwis otsisid wennad wäge ja jõudu üksi ja aiuult Issanda oma tõutnsist. Nemad usaldasid u s u s Teda, nii sama täiesti ja terwelt, nagu apostlite Päiwilgi, ega Jeesus laskunud neid jääda häbisse, on ajalugu näidand. Is«sand oli nendega! Ja meie näeksime nagu nende misjonitöös - - walgehobnse ratsanikku uende eel, keskel ja teine kord nende järel sõitwat. 3. Kolmas iseäralsns on see, et kallis misjoniaade tuleb Herruhutis sõna tõsises mõttes koguduse asjaks. Koguduse peapüüdeks ja ülesaudeks. Siin pole mitte üksik mees, kes knnleb Issanda kntse ja läheb; terwe ühiskond tahab siin ühelmeelel teenida Issandat, oma Jumalaga. Herrnhüti misjouääri selja taga walwab paluja kogudus, kes toetab ja kauuab wäljas olijaid wõitlejaid. Sellepärast ei ueude misjouipõllul puuduud kunagi töömehi. Kui 10 langesid, siis oli 20 walmis asemele astnma. -- Wenna s t e - k o g u d n s e liikmete a r w pole olnd kunagi üle 70,000, praegu ehk 35,000 hiuge kuid s e e o n a. 1732 algad es meie Päiwini üle 2000 misjonääri wälj afaat- nud." - Aga misjoniõnnistus walgus paganate maalt jälle nuesti kodnkogudnstesse tagasi nagu on öeldud, et on raske üttelda kas on misjon and enam Herrnhutile wõi Herrnhut misjonile. Ainagi see kasu on nähtaw, mis otsekohe misjonist on, et see pole wäikesena wälja snrnud aga ka kitsa-
= = 88 rinnatiseks lahkusüks angund. Näituseks oli misjonitöö weel rationalismi, mõiswsufu ajal selle koguduse kaitseks. 4. Selle misjoni aated pole ülemad ja silmapaistwad! Tal pole kõrgest harituid usuteadlasi, aga mis tal on seda annab see kogudus Issandale: liht sad maamehed wõi käsitöölised, sellest ou olud uäha, et sagedaste kõigeparem misjouitöötegijate klass, täis palawat usku ja wisa o hw ri m e e l t," 5. Nemad olid selles arwamises, et m i s j o u i t ö ö d e i p e a a l - g a m a ristimisega ja k i r i k l i s t e t a l l i t u s t e g a! Waid a r «m uõpetuse k. n n l ut a m i s e g a, et pagauaid meeleparaudamisele tuua. Ja tzerrnhuti ewangeelium oli esiti were e w a n g e e l i u m! Tunnistus Peastja suurest armastusest, mis näeme Jeesuse surmas! Misjonäärid nägid ja kuulud seda oma silmaga, et see armuõpetuse tuum pidi ka pagana» tele toodama. Ja kindlasti on nad kogu ewangeelisele misjonitööle tee rajand ja kätte uäidaud. 6. Weel on tähelepauua, et Zinzendorf käskis weudi Minna üksikute paganate järele ja neid Tallele peasta. Sellest ei ole mnud misjoni seltsid seadusena mitte kinni pidand. Ja on pidand wõtma wiimaksa kogu hulkade hingehoidu ja kaswatust tarwidusele. Seda tegid hiljem wennad isegi. Kuid misjoni algaegadel on fee metood ikkagi kõige loomulikum ja tänulikum! Sest üksikutest, kindlasti pöörmast peab aluse panema ja nende läbi tungima suurisse hulkadesse, kellega ou Pärast siis juba uued korraldused loomnliknd.
89 V. Ettewalmistus! uuele misjoltiaastasajale. 1. Suured muudatused. Saksa misjonimees Dr. Iulius Richter, tähendas niihästi Halle kui ka wennastekoguduse misjonist, et need on olnd lastetoaks, kus misjoneeriw protestantism tegi omi esimesi katseid sellel alal, kogudes ühtlasi põhjapanewat elu tarkust. Teadagi ei puudund neil ka lastehaigused ja eksimised. Muud protestantsed maad jääwad neist kaugele maha. Olid ju Daani ja Norra midagi Grönlandis ettewõtnud, wäsimata Egede perekonnaga kõigepealt ja Inglismaal oli asutatud paar seltsi, neil kummagi! on misjonilooline wäärtus. Kuid suurem osa ewaugeelsest maailmast suikus kas ütleksime surma und wähemast paganamaailmat silmas pidades. Igas juhtumises oli seeme kuiwatud; kiwi o(i weerema pandud ja see hakkas ikka kiiremalt weerema, sest tõnkeid mõnesugust ja mitmelt poolt last misjoni Issand sellele anda, mida igakord Tema tööks ei arwatagi. Meie mäletame, kuida 1500 lõpul wõerad maad, kellega kristlik maailm kokku puutus olid kõik roomlaste wallas, ehk sattusid selle alla, ega teistel olnd weel elujõudu ega julgust nende keskele tungida. Wast 1700 tuleb sellel alal täielik muudatus. Põhja Ameerikas tõrjus inglane hispaanlased lõunasse, prantslased põhjapoole ning waldas 1759 Kannada omale. Ja kui Ameerika põhjapoolne osa 1774 lõunast lahkus ja iseseiswaks riigiks ühines, siis jäid nad inglastega ikka üheks rahwaks, mis polnd sugugi protestantide nõrgestamine waid tugewus! Samasugused wõidud sai inglane Austraalias a. 1788. Samad edusammud tegi inglane Ida-Indias, portugaale jällegi wälja sttrudes. - Näituseks kogu Bengaal tuli 1757 Iuglise üliwõimu alla niug lõpulikult 1785 olid Inglismaal ärkand rahwa silmad lahti, nägema ülesandeid sealsete paganate pärast. Siis aitasid laiemale, rahwuswahelised paganamisjonile teed walmistada weel uued leitud maad, saared ja neude tänini tundmatud rahwad. Inglane James C o o k leidis kolmel pikal merireisul 1769 79 seni tundmatu Suurehk Wäikse Ookeani, selle lugematude saartega; ühtlasi oli leitud ka meriteed sealpool leiduwasse maailmasse. See mees ise ei olnd usklik ega eland kristlase elu; ta lasi ennast metsrahwaist koguni jumaldada ja harjutas oma meestega tihtigi toorest wägiwalda ning sellel teel hakkas ka ta täht langema. Aastal 1779 sattus ta jällegi metsikute Lõunamere saarlastega tülli, kus saigi ise ja hulk ta saatkonnast surma.
üll Dii mehega kuida oli, kitib tema maateadnsliftd leidused olid niisama tähtsad tui Ameerika leidmine ja ISoofi isiku wäärtus nagu seda oli Colum» bus. Kohe ärkas Euroopa rahwaste meelekujutus ja uudishimu, nende rahwastega kokku saada ning see sündis ka. Wälimisist üldistest suuremist sündmusist, mis walmistasid kaudsel teel suurt misjoniajajärt^l ette, olgu weel nimetatud mitmesugused tehnilised leidused, nagu a u r u m a s i u a leidu s 176S, telegraafi leidmine nii kuiwal maal kui ka kaablite kaudu merede Põhjas, jne. Siis S u etzi k a n a a l i tähtsus ja sarnased, mis ühendasid otsekohe wõi kaudselt maid ja rahwaid nina, hõlbutasid nende üksteisele lähenemist wõi läbikäimist, olgu tanbandnslisel alal wõi wiinamäe töös! Sarnased suuremad ja wäga tarwilised eeltööd lasi Suur Looja ja rahwaste Walitseja juba XVII, ja XVIII, aastasajal walmida, et niipea kui aeq oleks ja oli täidetud, siis läkitas ta korraga oma sulased igasse ilmakaarde laiali wiima ja a r m n õ p e t u st kuulutama kõige loo» male!" Aga ka puhtwaimlisis ringkondes ja aladel walmistas Issand imeliknl wiisil inimeste südamid ja meeleolu seks ajaks mis ta oli ettenäind. i)i eformati 0 0 n oli pand angund katolife maailma jälle liikuma, wapustas nagu raskelt magaja üles, haarama ewangeeliumi walgusest uagn küünlast wõi tõrwakast kinni ja seda üles, kõrgele küünlajalale seadma et tõik maailm seda näeks, Et aga suurem hulk kristlasi oli kristlik ainult wälimiselt, kombeis ja korras, siis ei olud ka suuremail hulkadel misjoni arusaa mist. Pealegi oli katoligi waimulikseifus autoriteetlik, ega wõhiknl ofad midagi wõtta ega teha- selle sama korra seadis Luther kõigeks õnnetuseks hiljem ka oma uues kirikus makswaks; ainult theoloogide käes oli wõtmeõigus", maalilud ehk wõhikud ei pruukind juba sellest hoolitseda jne. Aga warsti tungis Keskeuroopas n. n. p i eti sm, Döömi> ja Aiaäri wendade läbi saadud) ja Inglismaal methodifm sellest koorest läbi uiug Hat kas elustama ametlikku, tardnud orthtox-usku. Esimest edustafid: Filip Jakob S p e 11 e r, Aug. H e r m. F r a 11cke ja nende waimu laps krahw Z i n 5 e n d o r f, kuna teise isina tuntakse inglasi Whitfieldid ja Wesl e y d. Need sügawwaimulikud liikumised selgitasid inimeste silmi: wahet o r r a s J u m a l a g a ja maailmaga; kas olla ikka nagu eestkostja all, tõrges waimus ja kiriklikult kaswatatud usuteadlaste juhtida wõi olla Jumaia lapsena, ülewaltsündind, waba kõigist ja toimida wabas waimus! ' Sellega ühtlasi kui usklikud tulid wabaiks Jumala lapsiks siis ärias neil toguduseaade ja igatsus ühiselt midagi ka Issanda pärast nende õnnistuseks teha, kes olid weel langel Jumala usust ja elust ära, uimelt paganad. Ja see oligi juba õige ja loomulik misjouimeel!
5)1 * 2. Tehtud töö tulu ja eestpalwed. Peäle ülewal nimctatub tähtsate fmidmuste ja tolleaja jooksul ilmuwate waimliste liikumiste nagu just pietistide mõju Saksas ja methodistid Iuglises, oli otsekohe riiklisi sündmusi, niis panid rahwad liikmele ja tõid tõuget foiru jäänd, poolangund usuelule u. n. r a t i o n a l i s m i ajajärgus. See sattus XVIII, aastasaja keskpaitkele, millal protestantue ilm wõibas külma mõistu sus u alla. Siis ei hoolind ega tahtnud waimulik", muidu kõrgesti haritud waimulik piiblist waimulikuid asju seletada waimuliku! kombel," nagu Paulus ütleb, ega wõtnud onni mõistust mitte wangi Kristuse sõuakuulmise alla. Siis anti inimese külmale nürile waimule ja pimestatud mõistufele eesõigus. Näituseks seletati lihtsalt Jeesuse sõuad: Mulle on antud kõik meelewald taewas ja maa peal," et Jeesus tähendas sellega oma õpetamismeelewalda; ernte kui Abraam oli olin mina," täheudas: See õpetusmeelewald oli antud juba nii ammust ajast; Jumal otsnstand Jeesust kui moraali õpetajat maailma läkitada jne. Kui inglid laulsid Petlemma wäljal: Au olgu Jumalale kõrges" siis pidi seal Palestiinas üks kentsakas karawaan mööda minema oma kirjude laterniaga uing rõemnhüüetcga, ega taewast ole midagi kuuldud. Kui Jeesus (hetsemauues wõitleb ja ahastust tunneb, siis pidi teniale ootamata äkiline haigns tnlema; tuntud Ahlfelt jutustab, et a. 1803 pani salk theol. üliõpilasi piibli puusärki, ja kandsid selle lauldes wälja: Nüüd surnukeha matame." Siis jutlustati jõulu! loomade toitmisest ja lantade soojnsest. Ülestõusmise pühil kui kasulik wara ülestõusta, ja warjusurmast äratamist jne. Missuguseks takistuseks oli see igasugusele elawamale misjoni ettewõttea, oleme juba warem nüidani). Samal ajal oligi reformatiooni kirik sattuud täiesti kirikuwürstide, piiskopide, superintendeutide ja teiste kõrgesti haritud akadeemikute meelwalla alla. Isegi pietistid hoidsid endid hoolega kiriku kaitsealla, kes ei waadand sugugi lahke silmaga nende wagade salakoosolekute" peale. Ja nagu teame Halle- Daani misjoni juhtis kuninglik kolleegium. Sündis otsekohe riigielus imelik taltsutamata ja osalt wallatu wabadustunne: iga üksik kodanik tundis enese õigustatud olewat, isegi riigiasjus, nagu seaduste audmises ja nende walwamises kaasa rääkida! Esite tnlid need aated P. 21 m e e r i k a w a b a d n s s õ j a s nähtawale. Siis Prantsuse reoulutsioonis, mis tõid üle ilma ulatawaid wabadusaateid rahwaste keskele, raputades wauad orjastaluad kombed, korra ja traditsioonid. Kuid uuemale ja suuremale e w a n g e e l i s e l e misjoni aastasajale olid kõige loomulikumad ettewalmistajad ikkagi jnba endised, warema aja misjoni katsed, nagu: 1) Daani-Halle misjon, 2) Daani Grönlandi misjon, 3) Norra ja Rootsi- Lappi misjon, siis 4. H e r r n hüti wennastekogudnse misjon, kes w ä iks ena
92 ühiskonnana oma 25 50 aastase tööga awas paljude silmad, sai hulkade südamed põlema Issanda riigitöö wastu otsekohe paganate seas. Samati ka Indiaani misjon. 10(X> ümber, mis sai Inglismaal misjoni sõbrad ja seltsid elule! Selt a\alt on knnlns indiaanide misjonäär David Brainerd, kelle elulugu on liigutaw selle kirjutas ameeriklane Ionathan Edwards 9. okt. 1749, kelle junres D. Br. 24 aastasena suri rinna haigusesse. See elulugu sütitas südameid ja meeli imekombel. Sellest said misjonituld mehed: Samuel Marsten, Heur y Martyn, Thomas Chalm e r s, jue. J. Edwards läks ise paganamaale ja nii tõusis rida waimukaid mehi, kellel oma ringkomd ja eestpalnjad.
t