EHITUSKONSTRUKTSIOONIDE PROJEKTEERIMISE ALUSED

EHITUSKONSTRUKTSIOONIDE PROJEKTEERIMISE ALUSED Kalju Loorits Ivar Talvik Tallinn 2007

2 Eurokoodeksite programmi tagapõhi 1975 aastal alustas Euroopa Ühenduse Komisjon, toetudes riikide vahelisele lepingule ehitusalase tegevusprogrammiga, mille eesmärgiks oli tehniliste takistuste kõrvaldamine kaubavahetuses ja tehniliste tingimuste ühtlustamine. Selle tegevusprogrammi raames otsustati rajada ehitiste kandekonstruktsioonide projekteerimiseks ühtlustatud tehniliste reeglite süsteem, mis esialgu oleks kasutatav liikmesriikides rahvuslike reeglite alternatiivina ja lõpuks asendaks need. Liikmesriikide esindajatega Juhtkomitee abiga juhtis Komisjon viieteist aasta jooksul programmi, mis viis Eurokoodeksite esimese põlvkonna tekkele 1980- ndatel aastatel. Komisjon, EÜ ja EFTA liikmesriigid otsustasid 1989. a. anda Eurokoodeksite ettevalmistamise ja avaldamise üle CEN-le, et need edaspidi saaksid Euroopa standardi (EN) staatuse. See ühendab de facto Eurokoodeksid kõikide Nõukogu direktiivide ettekirjutustega ja/või Euroopa standarditega tegeleva komisjoni otsustega. 1994 1998 koostatakse Eurokoodeksite ENV-versioonid. Just nendel eelstandarditel põhinevad Eestis praegu kasutatavad EPN-id. Alates 2002. aastast koostatakse lõplikke Eurokoodekseid (EN), mis vahetavad ENV-versioonid välja. Ehitiste kandekonstruktsioonide Eurokoodeksite programm hõlmab järgmisi standardeid, mis tavaliselt koosnevad reast osadest: EN 1990 Eurokoodeks 0 Ehituskonstruktsioonide projekteerimise alused; EN 1991 Eurokoodeks 1 Ehituskonstruktsioonide koormused;

EN 1992 Eurokoodeks 2 EN 1993 Eurokoodeks 3 EN 1994 Eurokoodeks 4 EN 1995 Eurokoodeks 5 EN 1996 Eurokoodeks 6 EN 1997 Eurokoodeks 7 EN 1998 Eurokoodeks 8 EN 1999 Eurokoodeks 9 Raudbetoonkonstruktsioonide projekteerimine; Teraskonstruktsioonide projekteerimine; Terasest ja betoonist komposiitkonstruktsioonide projekteerimine; Puitkonstruktsioonide projekteerimine; Kivikonstruktsioonide projekteerimine; Geotehniline projekteerimine; Ehitiste projekteerimine maavärinat taluvaks; Alumiiniumkonstruktsioonide projekteerimine. 3 Euroopa standardid tunnustavad iga liikmesriigi pädeva ametkonna vastutust ja tagavad nende õiguse määrata rahvuslikul tasandil varutegureid, kui need jäävad riigiti erinevateks. CEN/TC250 on vastutav kõikide ehitiste kandekonstruktsioonide Eurokoodeksite eest. CEN/CENELEC siseeeskirjade kohaselt on järgmiste maade (s.o CEN-I täisliikmete) standardimisorganisatsioonid kohustatud Eurokoodeksid täitmiseks võtma: Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Island, Itaalia, Luksemburg, Malta, Holland, Norra, Portugal, Hispaania, Rootsi, Šveits ja Inglismaa. Märkus. Alates 2004. a. on ka Eesti CEN-i täisliige. EVS-EN 1990:2002 Ehituskonstruktsioonide projekteerimise alused EVS-EN 1991-1-1:2002 Ehituskonstruktsioonide koormused. Osa 1-1: Üldkoormused. Mahukaalud, omakaalud, hoonete kasuskoormused Põhiliselt just neid dokumente on kavas käsitleda praeguses loengus.

EVS-EN 1990:2002 EUROKOODEKS Ehituskonstruktsioonide projekteerimise alused EUROCODE Basis of structural design 4 Koosneb eessõnast, kuuest peatükist ja lisadest (s.h rahvuslik lisa NA ja teatmelisa NZ. Eessõna on kõigil eurokoodeksitel valdavalt ühesugune see käsitleb eurokoodeksite programmi tagapõhja, nende staatust ja kasutusala, neid rakendavaid rahvusstandardeid jms. Eessõna lõpuosas käsitletakse konkreetse standardiga seotud asju. Lisateave EN 1990 kohta EN 1990 kirjeldab konstruktsioonide ohutuse, kasutatavuse ja kestvusega seotud põhimõtteid ja nõudeid. EN 1990 aluseks on piirseisundite ja osavarutegurite meetodi samaaegne rakendamine. Uute konstruktsioonide projekteerimisel on EN 1990 ette nähtud kasutamiseks koos Eurokoodeksitega EN 1991 kuni 1999. EN 1990 annab juhtnööre konstruktsioonide ohutuse, kasutatavuse ja kestvuse hindamiseks ka arvutusolukordades, mida ei käsitle EN 1991 kuni 1999 (erinevad koormused, konstruktsioonitüübid, materjalid). EN 1990 on mõeldud kasutamiseks konstruktsioonide projekteerimise ja sellega seotud toote-, katsetamis- ning teostusstandardeid koostavatele komiteedele; tellijatele (ehitiste töökindluse ja kestvuse erinõuete formuleerimiseks);

projekteerijatele ja ehitajatele; pädevatele ametkondadele. 5 Osavarutegurite ja muude töökindluse parameetrite arvväärtusi soovitatakse kui baasväärtusi, mis tagavad üldtunnustatud töökindluse taseme. Need väärtused on valitud eeldusel, et rakendatakse piisavalt kõrgetasemelist tööjõudu ja kvaliteedi juhtimist. Teistes CEN/TC dokumentides, mille alusdokumendiks on EN 1990, tuleb kasutada samu osavarutegurite ja muude parameetrite väärtusi. EN 1990 rahvuslik lisa EN 1990 annab alternatiivsed protseduurid, väärtused ja soovitused koos viitega, kus nende vahel võib teha rahvusliku valiku. Seepärast peaks EN 1990-t rakendavas rahvuslikus standardis olema rahvuslik lisa, milles on toodud kõik vaadeldaval maal ehitatavate hoonete ja rajatiste projekteerimisel kasutatavad rahvuslikult määratud parameetrite väärtused.

PEATÜKK 1 ÜLDIST 6 Käsitlusala EN 1990 on ette nähtud kasutamiseks koos EN 1991 kuni EN 1999-ga hoonete ja rajatiste konstruktsioonide projekteerimisel, hõlmates ka geotehnika aspekte, ehituslikku tuleohutust ning maavärina, ehitamise ja ajutiste konstruktsioonidega kaasnevaid olukordi. EN 1990 on kasutatav ka olemasolevate konstruktsioonide ehituslikuks hindamiseks remondi ja rekonstruktsiooni projekteerimisel või kasutusotstarbe muutmisel. EN 1990 üldised eeldused on: kandesüsteemi skeemi valib ja konstruktsiooni projekteerib kvalifitseeritud ning kogemustega personal; ehitajal on tööks vastavad oskused ja kogemused; tööde teostamise käigus, s.t projektbüroos, tehases ning ehitusplatsil tagatakse nõuetele vastav järelevalve ja kvaliteediohje; kasutatakse EN 1990 või EN 1991 EN 1999 või vastavates teostusstandardites või viidatud dokumentides või tootekirjeldustes spetsifitseeritud ehitusmaterjale ja -tooteid; konstruktsioone hooldatakse nõuetele vastavalt; konstruktsioone kasutatakse vastavalt projektis aluseks võetud eeldustele.

Terminid ja määratlused 7 (1) Ehitamisega seotud terminid ehitamine: ehituse või ehitustehnilise töö teostamiseks vajalik tegevus. See termin hõlmab tööd ehituskohal; see vōib tähendada ka detailide valmistamist väljaspool ehitusplatsi ja seejärel toimuvat montaaži ehitusplatsil; ehitise liik: termin, mis viitab ehitise või ehitustehnilise töö funktsioonile - näiteks tööstusehitis, elamu, maanteesild jne.; ehitusmaterjal: ehitustöödel kasutatav materjal, näiteks betoon, teras, puit, kivi jne.; ehitusobjekt (ehitis): kõik, mida ehitatakse või mis on ehitustegevuse tulemus. Siia alla kuuluvad nii hooned, rajatised kui ka ehitustööd. See viitab nii kandekonstruktsioonidele, ehitiste geotehnilistele osadele kui ka mittekandekonstruktsioonidele; ehitusviis: ehitustööde tegemise viis, näiteks ehitamine monteeritavatest detailidest, konstruktsioonide valamine monoliitsest betoonist jne.; kandekonstruktsioon (kandetarind): organiseeritud kogum ühendatavaid elemente, mis on projekteeritud tagama teatud lõpliku jäikuse; konstruktiivne skeem (arvutusskeem): konstruktiivse süsteemi lihtsustatud skeem, arvutusmudel; konstruktiivne süsteem: hoone vōi rajatise kandeelemendid ja viis, kuidas neid eeldatakse üheskoos toimivat; konstruktsiooni liik: konstruktsiooni (kande-)funktsiooni iseloomustav termin, näiteks tala, post, kaar, rippsild jne.; konstruktsiooni tüüp: viide konstruktsiooni põhimaterjalile - näiteks raudbetoonkonstruktsioon, teraskonstruktsioon jne. (2) Projekteerimisel kasutatavad tähtsamad terminid:

projekteeritud kasutusiga: oletatav ajavahemik, mille kestel konstruktsiooni kavatsetakse kasutada etteantud hooldamise tingimustes, kuid ilma oluliste vältimatute remontideta; arvutusolukord: teatud ajavahemikus esinevad füüsikalised tingimused, mille puhul tuleb tagada, et piirseisundeid ei ületata; ajutine arvutusolukord: olukord, mille kestus on lühike võrreldes konstruktsiooni projekteeritud kasutuseaga ja milline võib teatud tõenäosusega esineda näiteks ehitamise vōi remondi ajal; alaline arvutusolukord: olukord,mille kestus on sama suurusjärku konstruktsiooni projekteeritud kasutuseaga. See vastab enamasti tavalistele kasutustingimustele; arvutuskriteeriumid: iga piirseisundi tingimuste täitmist kirjeldavad kvantitatiivsed suurused; erakorraline olukord: olukord, millega kaasnevad erandlikud tingimused konstruktsioonidele, näiteks tulekahju, plahvatus, kokkupõrge või kohalik vigastu; hooldamine: tegevuste kogum konstruktsiooni kasutusea kestel konstruktsiooni kasutusomaduste ja toimivuse säilitamiseks; piirseisund: seisund, mille ületamisel konstruktsioon enam ei täida talle ettenähtud funktsioone; kandepiirseisund: konstruktsiooni purunemise või oluliste kahjustustega kaasnev seisund, mis tavaliselt vastab konstruktsiooni või selle osa suurimale kandevõimele; kasutuspiirseisund: seisund, mille ületamisel konstruktsioon või tema osa ei ole enam suuteline täitma talle esitatud ekspluatatsiooni-nõudeid. See vastab normaalse kasutatavuse kriteeriumidele; kandevõime: elemendi, ristlõike või konstruktsiooni mehhaaniline omadus, mida mõõdetakse enamasti jõu või momendi ühikutes, näiteks paindekandevõime, tõmbekandevõime, nõtkekandevõime jne.; tugevus: materjali mehaaniline omadus, mida mõõdetakse tavaliselt pinge ühikutes. 8

9 (4) Koormustega seotud terminid: koormus: konstruktsioonile mõjuv jõud (otsene koormus) või välistingimustest põhjustatud deformatsioon (kaudne koormus, mõjur). Kaudseteks koormusteks on näiteks temperatuuri muutused, niiskuse mõju, vajumised jne.; alaline koormus (G): koormus, mis mõjub tõenäoliselt konstruktsiooni kogu arvutusolukorra vältel ja mille suuruse muutumine ajas on tühine või toimub kogu aeg kindlas suunas, kuni koormuse suurus saavutab teatud piirväärtuse; arvutuskoormus (F d ): suurus, mis on saadud normikoormuse korrutamisel osavaruteguriga γ F ; erakorraline koormus (A): reeglina kestuselt lühiajaline koormus, mille esinemise tõenäosus projekteeritud kasutusea vältel on väike. Avarii-koormus võib põhjustada paljudel juhtudel raskeid tagajärgi, kui ei võeta kasutusele eriabinõusid; staatilised koormused: koormused, mis ei tekita konstruktsioonile vōi tema osadele olulist kiirendust; dünaamilised koormused: koormused, mis põhjustavad konstrukt-sioonile või tema osadele märgatava kiirenduse; kinniskoormus: koormus, mille paiknemine konstruktsiooni ulatuses on püsiv ning mille suurus ja suund on määratud kogu konstruktsiooni ulatuses. koormuse esindusväärtus: üksikkoormuse suurus koormus-kombinatsioonis, mis võtab arvesse üksteisest sõltumatute koormuste ebasoodsaimate väärtuste samaaegse esinemise väikese tõenäosuse; koormusvariant (ingl.k. load arrangement): liikuva koormuse asendi, suuruse ja suuna fikseering; koormusjuhtum (ingl.k. load case): kokkusobivad koormusvariandid, deformatsioonid ja ebatäpsused, mis võetakse arvutustes vaadeldaval juhul (kvalitatiivselt) arvesse; koormuskombinatsioon (ingl.k. combination of actions): arvutuskoormuste kogum, mida kasutatakse konstruktsiooni arvutamisel piirseisundis mitme

koormuse üheaegsel mõjumisel; 10 koormustulem: koormuste mõju konstruktsioonielementide seisundile, näit. sisejõud, momendid, pinged, pikenemised jne.; liikuv koormus: koormus, mille paiknemine ja suurus võivad suvaliselt muutuda konstruktsiooni ulatuses; muutuv koormus (Q): koormus, mis tõenäoliselt ei mõju kogu arvutusolukorra vältel, või mille suurus võib ajas oluliselt muutuda; normikoormus: koormuse nn. "omaväärtus". Juhul, kui normikoormus määratakse statistiliste meetoditega,siis selle suurus võetakse selline, et seda etteantud tõenäosusega ei ületataks konstruktsiooni projekteeritud kasutusea või arvutusolukorra kestel. Normikoormusi kasutatakse piirseisundite meetodi puhul; muutuva koormuse tavaline väärtus: koormuse suurus, mis on määratud nii, et vaadeldava ajavahemikuga võrreldes aeg, mille jooksul see väärtus ületatakse, on tühine, või mille ületamise esinemis-sagedus on piiratud; muutuva koormuse tõenäoline väärtus (...quasi permanent value ): koormuse suurus, mis on määratud nii, et vaadeldava ajavahemikuga võrreldes aeg, mille jooksul see väärtus ületatakse, on märkimis-väärne; muutuva koormuse matemaatiline ootus (keskmine suurus); tavaline koormuskombinatsioon: kombinatsioon, mida arvestatakse konstruktsiooni arvutamisel (taastuvas) kasutuspiirseisundis mingi koormustulemi (näiteks läbipainde v.m.s.) leidmisel ja mida võidakse vaadeldava perioodi vältel korduvalt ületada; töökindlus: üldmõiste, mis hõlmab ohutuse, kasutuskõlblikkuse ja konstruktsiooni kestvuse mõisted. (5) Materjalide omadustele viitavad terminid: materjali omaduse arvutuslik väärtus (arvutusväärtus) X d : suurus, mis saadakse normatiivse väärtuse jagamisel osavaruteguriga γ M ; materjali omaduse normatiivne väärtus (normiväärtus) X k : materjali omaduse väärtuse alumine (ülemine) piir, mida teatud tõenäosusega ei saavutata oletatavas lõpmatus katsete seerias. See vastab tavaliselt konstruktsiooni

materjali teatud omaduse statistilise jaotusega määratud fraktiilile. Teatud tingimustes kasutatakse normiväärtusena nimiväärtust. 11 (6) Geomeetriliste mõõtmetega seotud terminid: normatiivne väärtus: suurus, mis tavaliselt vastab projekteerija poolt määratud mōōtmetele; arvutusväärtus: tavaliselt nimiväärtus.

PEATÜKK 2 NÕUDED Põhinõuded 12 Konstruktsioon tuleb projekteerida ja ehitada nii, et see ettenähtud kasutusea jooksul, nõutava töökindluse astmega ning säästlikult talub kõiki ehituse ja kasutusea jooksul esineda võivaid koormusi ja mõjureid ning püsib ettenähtud otstarbeks kasutuskõlblikuna. Konstruktsioon tuleb projekteerida nii, et sellel on nõuetekohane kandevõime, kasutuskõlblikkus ja kestvus. Tulekahju korral peab konstruktsiooni kandevõime säilima nõutud ajavahemiku jooksul. Konstruktsioon tuleb projekteerida ja ehitada nii, et tema kahjustus plahvatuse, löögi, inimlike vigade v.m.s tagajärjel poleks kohatult suur võrreldes põhjusega. Projekteeritud kasutusiga Tabel 2.1 - Näitlik projekteeritud kasutusea liigitus Projekteeritud kasutusea kategooria Projekteeritud kasutusiga (aastad) Näited 1 10 Ajutised konstruktsioonid (1) 2 10-25 Asendatavad konstruktsiooniosad, nt kraanatalad, toed 3 15-30 Põllumajanduslikud jms konstruktsioonid 4 50 Hoonete ja muu sarnase kandekonstruktsioonid 5 100 Monumentaalsed hooned, sillad jm ehitustehnilised rajatised (1) Konstruktsioone või nende osi, mida saab lahti monteerida uuesti kasutamise eesmärgiga, ei tohiks lugeda ajutiseks konstruktsiooniks.

13 Kestvus Konstruktsioon tuleb projekteerida nii, et tema seisundi halvenemine projekteeritud kasutusea jooksul ei kahjustaks konstruktsiooni käitumist rohkem kui eeldatud, arvestades keskkonnatingimusi ja ettenähtud hooldustaset. Kvaliteedijuhtimine Nõuetele ja projekteerimisel tehtud eeldustele vastava konstruktsiooni valmistamiseks tuleks järgida sobivaid kvaliteedijuhtimise abinõusid. Need hõlmavad - töökindlusnõuete määratlusi, - organisatoorseid abinõusid, - kontrolli projekteerimise, valmistamise, kasutamise ja hooldamise ajal. PEATÜKK 3 PIIRSEISUNDITE MEETODI PÕHIMÕTTED Üldist Vahet tuleb teha kandepiirseisundite ja kasutuspiirseisundite vahel. Arvutusolukorrad tuleks liigitada alaliseks, ajutiseks või erakordseks olukorraks. Ajast sõltuvate mõjudega piirseisundite (nt väsimus) kontroll tuleks siduda konstruktsiooni projekteeritud kasutuseaga. Arvutusolukorrad Arvutusolukorrad tuleb valida arvestades tingimusi, milles konstruktsioon peab oma otstarvet täitma.

Arvutusolukorrad tuleb liigitada järgmiselt: alaline arvutusolukord, mis vastab konstruktsiooni normaalsetele kasutus- tingimustele; ajutine arvutusolukord, mis vastab konstruktsiooni ajutistele kasutustingimustele, näiteks ehituse või remondi ajal; erakordne arvutusolukord, mis vastab konstruktsiooni erandlikele kasutus- või keskkonnatingimustele, nt tulekahju, löögi või lokaalse purunemise tagajärjed (varem avariiolukord); maavärina arvutusolukord, mis vastab konstruktsioonile maavärina tagajärjel mõjuvatele tingimustele. Valitud arvutusolukorrad peavad olema küllalt ranged ja mitmekesised, hõlmamaks kõiki tingimusi, mille esinemist konstruktsiooni ehitus- ja kasutusajal võib põhjendatult ette näha. 14 Kandepiirseisundid Piirseisundid, mis on seotud inimeste ohutusega ja/või konstruktsiooni ohutusega, tuleb liigitada kandepiirseisundeiks. Mõningatel juhtudel tuleks ka piirseisundit, mis on seotud ehitise sisustuse (näit. kallid seadmed vms) kaitsega, liigitada kandepiirseisundiks. Märkus. Iga konkreetse projekti puhul kooskõlastatakse need tingimused tellija ja vastava ametkonnaga. Tuleb kontrollida järgmisi kandepiirseisundeid, kui need on asjakohased: konstruktsiooni kui terviku või selle mis tahes osa staatilise tasakaalu kaotus jäiga keha eeldusel; konstruktsiooni purunemine ülemäärase deformeerumise või mehhanismiks muutumise tõttu, habras purunemine, konstruktsiooni või selle mis tahes osa (kaasa arvatud toed ja vundamendid) stabiilsuse kaotus;

purunemine väsimuse või mingi muu ajast sõltuva mõjuri tagajärjel. 15 Kasutuspiirseisundid Piirseisundid, mis on seotud konstruktsiooni või konstruktsioonielementide töötamisega normaalsetes tingimustes, inimeste mugavusega või ehitise välimusega, tuleb liigitada kasutuspiirseisundeiks. Märkus 1. Kasutuskõlblikkusest rääkides mõeldakse "välimuse" all selliseid nähtusi, nagu suur läbipaine ja/või ulatuslik pragunemine, mitte esteetilisi kategooriaid. Tuleb eristada taastuvat ja taastumatut kasutuspiirseisundit. Kasutuspiirseisundi kontrolli aluseks tuleks võtta järgmised kriteeriumid: a) deformatsioonid, mis mõjutavad välimust, kasutajate mugavust või konstruktsiooni funktsioneerimist (kaasa arvatud masinate ja kommunikatsioonide funktsioneerimine), või mis kahjustavad viimistlust või mittekandvaid elemente; b) vibratsioon, mis põhjustab inimestel ebamugavustunnet või piirab konstruktsiooni normaalset funktsioneerimist; c) kahjustused, mis mõjuvad ebasoodsalt välimusele, kestvusele või konstruktsiooni funktsioneerimisele. Arvutus piirseisundite järgi Tuleb kontrollida, et mingit piirseisundit ei ületataks koormuste, materjali- või tooteomaduste ja geomeetriliste parameetrite arvutusväärtuste puhul. Kontrollida tuleb kõiki võimalikke arvutusolukordi ja koormusjuhtumeid. Valitud arvutusolukordade jaoks tuleb välja selgitada kriitilised koormusjuhtumid.

16 Konkreetse kontrolli jaoks tuleks valida koormusjuhtumid, mis arvestavad koormuste (võimalikult ebasoodsat) asetust, deformatsioone ning alghälbeid ja mõjuvad samaaegselt fikseeritud muutuvkoormuste ja alaliskoormustega. Võimalikud kõrvalekalded koormuste eeldatud asendist ja suunast tuleb arvesse võtta. PEATÜKK 4 PÕHIMUUTUJAD Koormused ja keskkonnamõjud Koormuste liigitus Koormused tuleb liigitada nende ajas muutumise järgi: alaliskoormused (G) nt konstruktsioonide omakaal, kohakindlate seadmete ja teekatendi kaal, mahukahanemise ja ebaühtlase vajumise põhjustatud kaudne koormus; muutuvkoormused (Q) nt hoone vahelagedele, taladele ja katusele mõjuv kasuskoormus, tuule- või lumekoormus; erakordsed koormused (A) - nt plahvatus, sõiduki põrge (varem - avariikoormused). Märkus. Sunddeformatsioonidest tingitud kaudsed koormused võivad olla kas alalised või muutuvad. Sõltuvalt ehitise asukohast võivad teatud koormused, nagu näiteks maavärinakoormus ja lumekoormus olla kas erakordne ja/või muutuvkoormus, vt EN 1991 ja EN 1998. Vee põhjustatud koormust võib lugeda alaliseks ja/või muutuvaks olenevalt selle suuruse muutumisest ajas. Koormusi tuleb liigitada ka

nende rakendusviisi järgi: otsene või kaudne (nt sunddeformatsioonid); asukoha iseloomu järgi: fikseeritud koormus (kinniskoormus) või vabakoormus (liikuvkoormus); mõjumise iseloomu ja/või konstruktsiooni reageeringu järgi: staatiline või dünaamiline. 17 Koormuste normväärtused Koormuse normväärtus F k on selle peamine esindussuurus. See tuleb määrata keskmise, ülemise, alumise või nimiväärtusena (ilma viiteta kindlale statistilisele jaotusele) vt EN 1991; projektdokumentatsioonis kooskõlas EN 1991-s esitatud meetoditega. Alaliskoormuse normväärtus tuleb määrata järgmiselt: kui alaliskoormuse G varieeruvus on väike, võib kasutada ühte ja ainukest väärtust G k, kui alaliskoormuse G varieeruvus ei ole väike, peab kasutama kahte erinevat väärtust: ülemist väärtust G k,sup ja alumist väärtust G k,inf. Konstruktsiooni omakaalu võib väljendada ühe normväärtusega, mis on arvutatud nimimõõtmete ja keskmise mahukaalu põhjal vastavalt EN 1991-1-1-le. Eelpingekoormus (P) tuleks lugeda alaliskoormuseks, mille on põhjustanud kas konstruktsioonile rakendatud kontrollitud jõud või sunddeformatsioonid. Neid kahte eelpingestustüüpi tuleks vajaduse korral teineteisest eristada (eel- või järeltõmmatud pingearmatuuriga). Märkus. Eelpingestusjõu normväärtus ajahetkel t võib olla kas suurim väärtus P k,sup(t) või vähim väärtus P k,inf(t). Kandepiirseisundis võib kasutada keskmist väärtust P m(t). Detailne info on esitatud EN 1992 kuni EN 1996 ja EN 1999-s. Muutuvkoormuste normväärtus (Q k ) tuleb määrata järgmiselt:

suurim väärtus, mida valitud tõenäosusega ei ületata või vähim väärtus, mis valitud tõenäosusega saavutatakse teatud aja jooksul; nimiväärtus sel juhul, kui ei ole teada väärtuse statistilist jaotust. 18 Märkus 1. Väärtused on esitatud EN 1991 eri osades. Märkus 2. Ilmastikukoormuste normväärtused määratakse nii, et nende ajas muutuva osa ületamise tõenäosus ühe aasta jooksul on 0,02. See on samaväärne keskmise kordumissagedusega üks kord 50 aasta jooksul. Siiski võib mõningatel juhtudel koormuse ja/või arvutusolukorra iseärasustest tingituna olla sobivam võtta aluseks mõni teistsugune tõenäosuse näitaja. Erakordsete koormuste arvutusväärtus A d määratakse iga projekti jaoks eraldi. Muud muutuvkoormuste esindusväärtused Muud muutuvkoormuste esindusväärtused on: a) kombinatsiooniväärtus korrutis ψ 0 Q k, mida kasutatakse kandepiirseisundi ja taastumatu kasutuspiirseisundi kontrollimiseks; b) tavaväärtus korrutis ψ 1 Q k, mida kasutatakse erakordset koormust sisaldava kandepiirseisundi ja taastuva kasutuspiirseisundi kontrollimisel Märkus 1. Hoonete puhul on tavaväärtus valitud nii, et selle ületamise aeg on keskmiselt 1% vaadeldavast arvutusperioodist; sildade liikluskoormuse puhul on tavaväärtuse esinemissageduseks keskmiselt 1 kord nädalas.... c) korrutisena ψ 2 Q k esitatud tõenäolist väärtust kasutatakse kandepiirseisundi erakordse arvutusolukorra ja taastuva kasutuspiirseisundi kontrollimiseks, aga ka koormuse pikaajalise mõju hindamisel. Märkus. Hoone vahelagede koormuse tõenäoline väärtus on valitud nii, et see ületatakse poole arvutusperioodi jooksul. Tõenäolist väärtust võib määrata ka keskmise väärtusena valitud perioodi jooksul. Tuule- või liikluskoormuse puhul võetakse tõenäoline koormus üldjuhul võrdseks nulliga. Väsimuskoormuste esitamine...

Dünaamiliste koormuste esitamine... 19 Geotehnilised koormused Geotehnilised koormused tuleb määrata kooskõlas EN 1997-1-ga. Keskkonnamõjud Keskkonnamõjud, mis võivad mõjutada konstruktsiooni kestvust, tuleb arvesse võtta konstruktsiooni materjali ja konstruktiivse skeemi valikul ning detailide konstrueerimisel. Märkus. Vastavad juhised on antud EN 1992 kuni EN 1999-s. Keskkonnamõjusid tuleks võimaluse korral ka kvantitatiivselt kirjeldada. PEATÜKK 5... KONSTRUKTSIOONI ARVUTUS JA PROJEK- TEERIMINE KATSETE ABIL PEATÜKK 6 KONTROLL OSAVARUTEGURITE MEETODI ABIL Üldist Osavarutegurite meetodi kasutamisel tuleb kontrollida, et üheski võimalikus arvutusolukorras ei ületataks ühtegi võimalikku piirseisundit juhul, kui arvutusmudelis rakendatakse koormuse või selle mõju ning materjali tugevuse arvutusväärtusi. Valitud arvutusolukorra ja vastava piirseisundi puhul tuleks kriitilise koormusjuhtumi jaoks üksikkoormused rakendada kombinatsioonidena nii, nagu on ette nähtud käesolevas peatükis. Ühte kombinatsiooni ei tohi kuuluda

koormused, mis ei saa samaaegselt esineda näiteks füüsikalistel põhjustel. 20 Arvutusväärtused tuleks saada normväärtustest või muudest esindusväärtustest osavarutegurite ja muude tegurite abil nii nagu on kirjeldatud käesolevas peatükis ja EN 1991 kuni EN 1999.... Piirangud (1) EN 1990-s esitatud rakendusjuhiste kasutamine piirdub konstruktsiooni kandeja kasutuspiirseisundi kontrolliga staatiliste koormuste puhul, kaasa arvatud juhud, kus koormuse dünaamilist mõju hinnatakse kasutades ekvivalentseid kvaasistaatilisi koormusi ja dünaamikategureid, näiteks tuule- või liikluskoormuse puhul. Mittelineaarse arvutuse ja väsimusarvutuse puhul tuleks kasutada EN 1991 kuni 1999 eri osades esitatud erijuhiseid. Arvutusväärtused Koormuste arvutusväärtused (1) Koormuse F arvutusväärtuse F d võib esitada üldkujul: F d = γ f F rep F rep =ψf k, (6.1a) (6.1b) kus F k koormuse normväärtus; F rep koormuse esindusväärtus; γ f koormuse osavarutegur, mis võtab arvesse koormuse võimalikku kõrvalekallet esindusväärtusest ebasoodsas suunas;... ψ kas 1,00 või ψ 0, ψ 1 või ψ 2. Koormustulemite arvutusväärtused (1) Konkreetse koormusjuhtumi koormustulemite arvutusväärtused (E d ) võib üldjuhul väljendada kujul:

21 E d = γ Sd E (γ f,i F rep,i ; a d ); i 1, (6.2) kus a d geomeetrilise parameetri arvutusväärtus (vt 6.3.4); γ Sd osavarutegur, mis võtab arvesse koormustulemi mudeli (mõnel juhul ka koormuse mudeli) ebatäpsused (2) Enamikel juhtudel võib teha järgmise lihtsustuse: E d = E (γ F,i F rep,i ; a d ); i 1 (6.2a) kus γ F,i = γ Sd γ f,i (6.2b) Märkus. Vajaduse korral, näiteks geotehniliste koormuste korral, võib osavarutegureid γ F,i rakendada üksikkoormuste koormustulemitele või ainult üht osavarutegurit γ F kogu koormuskombinatsiooni koormustulemile. (3)P Kui on vajalik teha vahet alaliskoormuse soodsal ja ebasoodsal mõjul, siis tuleb kasutada kaht erinevat osavarutegurit (γ G,inf ja γ G,sup ).... Materjali- ja tooteomaduste arvutusväärtused (1) Materjali või toote omaduse arvutusväärtuse võib esitada üldkujul: X d = ηx k /γ m, (6.3) kus X k materjali- või tooteomaduse normväärtus [vt 4.2(3)]; η üleminekuteguri keskmine väärtus, mis võtab arvesse mahu, mõõtkava, niiskuse ja temperatuuri mõju jms võimalikke parameetreid; γ m materjali- või tooteomaduse osavarutegur, mis võtab arvesse materjali- või tooteomaduse võimalikku kõrvalekallet normväärtusest ebasoodsas suunas, üleminekuteguri η juhuslikku osa. (2) Alternatiivina võib üleminekutegur η sobivatel juhtudel sisalduda: ilmutamata kujul normväärtuses endas või

teguris γ M, mida kasutatakse γ m asemel [vt avaldis (6.6b)]. 22 Geomeetriliste parameetrite arvutusväärtused (1) Nende geomeetriliste parameetrite arvutusväärtused, mida kasutatakse koormustulemite ja/või kandevõime arvutamisel, näiteks elementide mõõtmed, võib esitada nimiväärtustena: a d = a nom. (6.4) (2)P Kui geomeetriliste parameetrite kõrvalekalde mõju konstruktsiooni töökindlusele on märkimisväärne (nt koormuse või tugede asukoha ebatäpsus), põhjustades nn teist järku nähtusi, tuleks geomeetriliste parameetrite arvutusväärtused määrata järgmiselt: a d = a nom ± a, (6.5) kus a võtab arvesse võimalikke norm- või nimiväärtuse kõrvalekaldeid ebasoodsas suunas; mitme geomeetrilise kõrvalekalde samaaegse esinemise liituvat mõju. (3) Muude kõrvalekallete mõjud tuleks arvesse võtta koormuse (γ F ) ja/või kandevõime (γ M ) osavaruteguritega. Arvutuslik kandevõime (1) Arvutuslikku kandevõimet R d võib väljendada avaldisega: R d 1 X = R d i d i i d γ Rd γ Rd γ m, i 1 ( ; ) k, i X a = R η ; a 1,, (6.6) kus γ Rd osavarutegur, mis arvestab kandevõime arvutusmudeli võimalikku ebatäpsust, ja lisaks sellele geomeetrilisi kõrvalekaldeid, kui neid ei ole otseselt arvutusmudelis määratud [vt 6.3.4(2)]; X d,i materjali omaduse i arvutusväärtus.

(2) Võib kasutada avaldise (6.6) lihtsustatud kuju: 23 R d X, k i = R η ; a i 1 i d, (6.6a) γ M, i kus γ M,i = γ Rd γ m,i. (6.6b) Märkus. η i võib sisalduda teguris γ M,i, vt 6.3.3(2). (3) Alternatiivina avaldisele (6.6a), võib arvutusliku kandevõime saada otse materjali või toote omaduse normväärtusest ilma üksikute põhimuutujate arvutusväärtuste määramiseta, kasutades seost: R d = R k /γ M. (6.6c) Märkus. Niisugust lähenemist kasutatakse ühest materjalist tehtud toodete või elementide puhul (nt teraskonstruktsioonid) ja projekteerimisel katsete põhjal. (4) Alternatiivina avaldistele (6.6a) ja (6.6c) võib kasutada järgnevat avaldist konstruktsioonide ja konstruktsioonielementide jaoks, mida arvutatakse mittelineaarsete meetoditega ja koosnevad mitmest koostöötavast materjalist, või kui pinnase omadused on otseselt kaasatud konstruktsiooni kandevõime arvutusse: 1 γ m,1 R d R η 1X k,1; ηi X k, i( i 1) ; a γ M, 1 γ m, i = > d (6.6d) Märkus. Mõnel juhul võib arvutuslikku kandevõimet väljendada rakendades osavarutegureid γ M otseselt üksikutele materjali omadustega määratud kandevõime väärtustele. Kandepiirseisundid Üldist (1)P Järgmisi kandepiirseisundeid tuleb kontrollida: a) EQU konstruktsiooni või selle mingi jäiga kehana käsitletava osa staatikalise tasakaalu kaotus, kus

- on olulised ka väiksed muutused üksiku koormuse väärtuses või asendis ja - konstruktsioonimaterjalide ning pinnase tugevus ei ole üldjuhul määravad; 24 b) STR konstruktsiooni või konstruktsioonielemendi purunemine või suur deformatsioon sellistes konstruktsioonides (vundamendid, vaiad, keldriseinad jne), kus määravaks saab üldjuhul konstruktsioonimaterjali tugevus (siia kuulub ka nt varraskonstruktsioonide stabiilsuse kaotus); c) GEO pinnase kandevõime kaotus või ülemäärane deformatsioon juhtudel, kus määravaks saab pinnase tugevus; d) FAT konstruktsiooni või konstruktsioonielemendi väsimuspurunemine. (2)P Koormuste arvutusväärtused peavad olema kooskõlas lisa A juhistega. Staatilise tasakaalu ja kandevõime kontroll (1)P Konstruktsiooni staatilise tasakaalu piirseisundi (EQU) käsitlemisel tuleb kontrollida, et E d,dst E d,stb, (6.7) kus E d,dst stabiilsust vähendavate koormuste koormustulemi arvutusväärtus, E d,stb stabiilsust suurendavate koormuste koormustulemi arvutusväärtus. (2) Vajaduse korral lisanduvad staatilise tasakaalu piirseisundi kontrolli tingimusse lisaliikmed, näiteks jäikade kehade vaheline hõõrdetegur. (3)P Käsitledes ristlõike, konstruktsioonielemendi või liite purunemise või suurte deformatsioonide piirseisundit (STR ja/või GEO), tuleb kontrollida, et E d R d, (6.8) kus E d koormustulemite, nagu sisejõud, moment või mitut jõudu või momenti asendav vektor, arvutusväärtus,

R d vastava kandevõime arvutusväärtus. 25 Märkus 1. STR ja GEO arvutuse üksikasjalikud juhised on esitatud lisas A. Koormuskombinatsioonid (v. a. väsimuskontroll) Üldist (1)P Iga kriitilise koormusjuhtumi jaoks tuleb koormustulemi arvutusväärtus (E d ) määrata üheaegselt mõjuvate koormuste väärtuste kombineerimise teel. (2) Igas koormuskombinatsioonis peaks olema kas domineeriv muutuvkoormus või erakordne koormus (s.o avariikoormus).... (4)P Kui kontrolli tulemused on väga tundlikud alaliskoormuse suuruse erinevuse suhtes konstruktsiooni eri piirkondades, siis tuleb koormuse soodsat ja ebasoodsat osa arvesse võtta eraldi koormustena. (5) Kui ühe ja sama koormuse erinevate koormustulemite (nt paindemoment ja pikijõud omakaalust) ebasoodsamate väärtuste esinemine ei ole täielikus korrelatsioonis, tuleks iga soodsalt mõjuva komponendi osavarutegurit vähendada.... Alalise või ajutise arvutusolukorra koormuskombinatsioonid (põhikombinatsioonid) (1) Koormustulemi üldkuju peaks olema: E d ( γ G γ P; γ Q ; γ ψ Q ); j 1; 1 = γ E i (6.9a) Sd g, j k, j ; p q,1 k,1 q, i 0, i k, i > (2) Arvutustes kasutatava koormustulemite kombinatsiooni aluseks tuleks võtta domineeriva muutuvkoormuse arvutusväärtus ja mittedomineerivate muutuvkoormuste kombinatsiooniväärtused: E d ( G γ P; γ Q ; γ ψ Q ); 1 = E γ j ; i > 1 (6.9b) G, j k, j ; P Q,1 k,1 Q, i 0, i k, i

(2) Avaldises (6.9b) sulgudes esitatud koormuskombinatsiooni võib esitada kujul γ G + γ P + γ Q + γ ψ Q (6.10) G, j k, j P Q,1 k,1 j 1 i> 1 või alternatiivina valides STR ja GEO piirseisundite jaoks ebasoodsaima kahest Q, i järgnevast (siin on EVS-EN-s ülemises valemis viga!): 0, i k, i 26 γ G + γ P j 1 + γ ξ γ G + γ P + γ j 1 G, j j k, j G, j k, j P P Q,1 ψ Q,1 0,1 Q Q k,1 k,1 + + γ γ i> 1 i> 1 Q, i Q, i ψ ψ 0, i 0, i Q Q k, i k, i, (6.10a) (6.10b) kus + tähendab "mõjuvad samaaegselt ühes kombinatsioonis", Σ tähendab "kombinatsiooni koormustulem", ξ ebasoodsa alaliskoormuse G vähendustegur. Märkus. Täpsemad juhised selle võimaluse kohta on toodud lisas A. (4) Kui koormuste ja koormustulemite vaheline seos ei ole lineaarne, tuleks rakendada avaldist (6.9a), kui koormustulem suureneb vähem kui koormus ja avaldist (6.9b), kui koormustulem suureneb rohkem kui koormus [vt ka 6.3.2.(4)]. Erakordse arvutusolukorra koormuskombinatsioonid (1) Koormustulemi üldkuju peaks olema: E d [ P; A ;( või ψ ) Q ; ψ Q ]; j 1; 1 = E G ψ i. (6.11a) k, j; d 1,1 2,1 k,1 2, i k, i > (2) Sulgudes oleva koormuskombinatsiooni võib esitada kujul: G + P + A + ( ψ või ψ ) Q + ψ Q. (6.11b) k, j d 1,1 2,1 k,1 2, i k, i j 1 i> 1 (3) Valik ψ 1,1 Q k,1 või ψ 2,1 Q k,1 vahel sõltub erakordse arvutusolukorra iseloomust (löök, tulekahju jne.) (4) Erakordsete olukordade koormuskombinatsioonid peavad kas sisaldama otseselt erakordset koormust A (tuli või löök) või

viitama olukorrale pärast erakordset juhtu (A = 0). Tulekahjuolukorra puhul peaks A d väljendama (lahus temperatuuri mõjust materjaliomadustele) tulekahjust tingitud kaudset termokoormuse arvutusväärtust. Kasutuspiirseisundid Kontroll (1)P On vaja kontrollida, et E d C d, (6.13)... 27 kus C d vastava kasutuskriteeriumi lubatav piir-arvutusväärtus, E d kasutuskriteeriumis määratud koormustulemite arvutusväärtus, mis on määratud vastava kombinatsiooniga. Kasutuskriteeriumid (1) Kasutusnõuetes arvesse võetavad deformatsioonid tuleks määrata kas vastavalt lisa A juhistele kooskõlas ehitise tüübiga või kokkuleppel tellija ja rahvusliku ametkonnaga. Märkus. Teiste kasutuskriteeriumide kohta nagu prao laius, pinge ja suhtelise deformatsiooni piirangud, libisemiskindlus vt juhised EN 1991 kuni EN 1999. Koormuskombinatsioonid... (2) Kasutuspiirseisundi koormuskombinatsioonid on määratletud järgmiste avaldistega. Märkus. Nendes avaldistes eeldatakse, et kõik osavarutegurid on võrdsed 1,0-ga. a) Normkombinatsioon (varem harv e. normatiivne kombinatsioon): E ( P; Q ; Q ) j 1; 1 d = E Gk, j ; k,1 ψ 0, i k, i i, (6.14a) kus sulgudes oleva koormuskombinatsiooni võib esitada kujul

G + P + Q + ψ Q. (6.14b) k, j k,1 j 1 i> 1 0, i k, i 28 Märkus. Normkombinatsiooni kasutatakse üldjuhul taastumatute kasutuspiirseisundite puhul. b) Tavaline kombinatsioon (varem harilik kombinatsioon): E d ( P; Q ; ψ Q ) j 1; 1 = E G ψ i, (6.15a) k, j ; 1,1 k,1 2, i k, i kus sulgudes oleva koormuskombinatsiooni võib esitada kujul G + P + ψ Q + ψ Q. (6.15b) k, j 1,1 k,1 j 1 i> 1 Märkus. Tavalist kombinatsiooni kasutatakse üldjuhul taastuvate kasutuspiirseisundite puhul. c) Tõenäoline kombinatsioon: E 2, i k, i ( P; Q ) j 1; 1 d = E Gk, j ; ψ 2, i k, i i, (6.16a) kus sulgudes oleva koormuskombinatsiooni võib esitada kujul G + P + ψ Q, (6.16b) k, j j 1 i> 1 Märkus. Tõenäolist kombinatsiooni kasutatakse üldjuhul koormuse pikaajalise toime ja konstruktsiooni välimusega seotud piirseisundite puhul. (3) Eelpingestuskoormuse esindusväärtuste puhul (s.o P k või P m ) peaks lähtuma vastavat eelpingestust käsitlevas Eurokoodeksi nõuetest. 2, i k, i Materjalide osavarutegurid (kasutuspiirseisundis!) (1) Kasutuspiirseisundites tuleks materjalide omaduste osavarutegur γ M võtta võrdseks 1,0-ga juhul, kui EN 1992 kuni EN 1999 pole teisiti määratud.

Standardi EVS-EN 1990: 2002 lisad LISA A.1 (normatiivlisa) 29 RAKENDAMINE HOONETE PUHUL A.1.1 Kasutusala (1) Lisa A.1 esitab hoonetele mõjuvate koormuskombinatsioonide määramise reeglid ja meetodid. Samuti esitatakse hoonete projekteerimisel soovitatavad alaliste, muutuvate ja erakordsete koormuste arvutusväärtused ning teguri ψ väärtused. A.1.2 Koormuskombinatsioonid A.1.2.1 Üldist (1) Koormuskombinatsioonides ei tohiks koos arvestada koormustulemeid, mis füüsikalistel või funktsionaalsetel põhjustel ei saa samaaegselt esineda.... A.1.2.2 Teguri ψ väärtused (1) Teguri ψ väärtused peaksid olema kindlaks määratud rahvuslikus lisas. Tabel A.1.1 Hoonetele soovitatavad teguri ψ väärtused Koormus ψ 0 ψ 1 ψ 2 Hoone kasuskoormus vastavalt klassile: Klass A: elamispinnad Klass B: ametipinnad Klass C: pinnad rahva kogunemisteks Klass D: äripinnad Klass E: laopinnad Klass F: liikluspinnad sõiduki kaal 30 kn Klass G: liikluspinnad 30 kn < sõiduki kaal 160 kn 0,7 0,7 0,7 0,7 1,0 0,7 0,7 0,5 0,5 0,7 0,7 0,9 0,7 0,5 0,3 0,3 0,6 0,6 0,8 0,6 0,3 0 0 0

Klass H: katused Lumekoormus (vt EN 1991-1-3)*: Soome, Island, Norra, Rootsi Ülejäänud CEN liikmesriigid kohtades kõrgusega merepinnast H > 1000 m Ülejäänud CEN liikmesriigid kohtades kõrgusega merepinnast H 1000 m 0,70 0,70 0,50 0,50 0,50 0,20 Tuulekoormus (vt EN 1991-1-4) 0,6 0,2 0 Temperatuur (mitte tule) hoones 0,6 0,5 0 (vt EN 1991-1-5) Märkus. ψ väärtused võib seada rahvusliku lisaga. * Mittemärgitud riikide kohta vaata vastavaid kohalikke tingimusi. NA.1.2.2 Teguri ψ väärtused 0,20 0,20 0 30 Tabel NA.1.1 Hoonetele kasutatavad teguri ψ väärtused Eestis Koormus ψ 0 ψ 1 ψ 2 Hoone kasuskoormus vastavalt klassile Klass A: elamispinnad Klass B: ametipinnad Klass C: pinnad rahva kogunemiseks Klass D: äripinnad Klass E: laopinnad Klass F: liikluspinnad sõiduki kaal < 30 kn Klass G: liikluspinnad 30 kn < sõiduki kaal < 160 kn Klass H: katused 0,7 0,7 0,7 0,7 1,0 0,7 0,7 0 0,5 0,5 0,7 0,7 0,9 Lumekoormus (vt EN 1991-1-3) 0,5 0,2 0 Tuulekoormus (vt EN 1991-1-4) 0,6 0,2 0 Temperatuur hoones (vt EN 1991-1-5) 0,6 0,5 0 0,7 0,5 0 0,3 0,3 0,6 0,6 0,8 0,6 0,3 0 A.1.3 Kandepiirseisund A.1.3.1 Alalise ja ajutise arvutusolukorra arvutuskoormused

(1) Kasutuspiirseisundi arvutuskoormused alalises ja ajutises arvutusolukorras [avaldised (6.9a) ja (6.10b)] peaksid vastama tabelitele A.1.2(A) kuni A.1.2(C) [Eestis tabelitele NA.1.2(A) kuni NA.1.2(C)]. 31 (2) Kui kandepiiseisund on väga tundlik alaliskoormuse suuruse muutumise suhtes, tuleks kasutada tabelites A.1.2(A) kuni A.1.2(C) toodud ülemisi ja alumisi normväärtusi 4.1.2(2)P kohaselt. (3) Ehituskonstruktsioonide staatilist tasakaalu (EQU, vt 6.4.1) tuleks kontrollida tabelis A.1.2(A) toodud arvutuskoormustega. (4) Geotehnilise koormuseta konstruktsioonielementide tugevuskontrolliks (STR, vt 6.4.1) tuleks kasutada tabelis A.1.2(B) toodud koormuse arvutusväärtusi. (5) Geotehnilistest koormustest ja pinnase kandevõimest (GEO, vt 6.4.1) olenevate konstruktsioonielementide (vundamendid, vaiad, keldriseinad jne) kontrollarvutusel (STR) tuleks kasutada ühte kolmest alltoodud variandist, geotehniliste koormuste ja kandevõime puhul lähtuda standardist EN 1997. 1. variant: kasutada geotehniliste koormuste jaoks tabelitest A.1.2(C) ja A.1.2(B) samu arvutusväärtusi, mida kasutatakse muude mittedomineerivate koormuste puhul. Üldjuhul toimub vundamentide mõõtmete ja kandevõime määramine tabelite A.1.2(C) ja A.1.2(B) alusel; 2. variant: kasutad geotehniliste koormuste jaoks arvutusväärtusi tabelist A.1.2(B) nagu muude mittedomineerivate koormuste puhul; 3. variant: kasutad geotehniliste koormuste jaoks arvutusväärtusi tabelist A.1.2(C), rakendades muudele koormustele osavarutegurid tabelist A.1.2(B). Märkus. Kasutatava variandi otsustab rahvuslik lisa. (6) Ehituskonstruktsioonide üldist püsivust (näiteks nõlvale toetuva hoone püsivus) tuleks kontrollida EN 1997 kohaselt.

32 (7) Hüdraulilist ja üleslükke toimel purunemist (näiteks hoone süvendi põhjas) tuleks kontrollida EN 1997 kohaselt. Tabel A.1.2(A) Koormuste arvutusväärtused (EQU)(kogum A) Kaasnevad Alaline ja Alaliskoormused Domineeriv muutuvkoormused ajutine arvutusolukord Ebasoodne muutuv- Soodne Peamine Muud koormus (*) mõju mõju (kui leidub) Valem (6.10) γ Gj,sup G kj,sup γ Gj,inf G kj,inf γ Q,1 Q k,1 γ Q,i ψ 0,i Q k,i (*) Need muutuvkoormused, mis on esitatud tabelis A.1.1 Märkus 1. Teguri γ väärtused võivad olla määratud rahvusliku lisaga. Teguri γ soovitatavad väärtused on: γ Gj,sup = 1,10 γ Gj,inf = 0,90 γ Q,1 = 1,50, kui koormus on ebasoodne (soodsa koormuse korral 0) γ Q,i = 1,50, kui koormus on ebasoodne (soodsa koormuse korral 0) Märkus 2. Kui staatilise tasakaalu kontroll sisaldab ka konstruktsioonielementide kandevõimet, võib tabelite A.1.2(A) ja A.1.2(B) alusel tehtava kahe eraldi kontrolli asemel kasutada alternatiivina kombineeritud kontrolli tabeli A.1.2(A) alusel (kui seda lubab rahvuslik lisa) järgmiste teguri γ soovitatavate väärtuste abil. Soovitatavad teguri γ väärtused võivad olla muudetud rahvusliku lisaga. γ Gj,sup = 1,35 γ Gj,inf = 1,15 γ Q,1 = 1,50, kui koormus on ebasoodne (soodsa koormuse korral 0) γ Q,i = 1,50, kui koormus on ebasoodne (soodsa koormuse korral 0), eeldusel, et nii alaliskoormuse soodsale kui ka ebasoodsale osale rakendatav γ Gj,inf = 1,00 ei tekita ebasoodsamat mõju.

Vastav tabel Rahvuslikus Lisas NA 33 Tabel NA.1.2(A) Koormuste arvutusväärtused (EQU staatikaline tasakaal) Alaline ja ajutine arvutusolukord Valem (6.10) Alaliskoormused Ebasoodne Soodne mõju mõju G G Domineeriv muutuvkoormus (*) Muud muutuvkoormused γ γ Gj, sup kj, sup γ Gj, inf kj, inf γ Q, 1Qk1 Q, iψ 0, iq k, i (*) Need muutuvkoormused, mis on esitatud tabelis A.1.1 γ Gj,sup = 1,10 γ = 0,90 Gj,inf γ Q,1 = 1,50, kui koormus on ebasoodne, koormuse soodsa mõju korral γ Q, 1 = 0 γ Q,i = 1,50, kui koormus on ebasoodne, koormuse soodsa mõju korral γ Q, i = 0

34 Vt. eraldi leht, mis on pööratud teistpidi

Vastav tabel Rahvuslikus Lisas NA Tabel NA.1.2(B) Koormuste arvutusväärtused (STR / GEO konstruktsiooni või -elemendi purunemine, stabiilsuskadu jms, kus määrav on materjali tugevus; pinnase kandevõime kaotus jms, kus on määrav pinnase tugevus) 35 Alaline ja ajutine arvutusolukord Valem (6.10) Alaliskoormused Ebasoodne Soodne mõju mõju G G Domineeriv muutuvkoormus Muud muutuvkoormused (*) γ Gj, sup kj, sup γ Gj, inf kj, inf γ Q, 1Qk1 γ Q, iψ 0, iq k, i (*) Need muutuvkoormused, mis on esitatud tabelis A.1.1 γ Gj,sup = 1,20 (GEO arvutustes Gj,sup γ = 1,00 Gj,inf γ = 1,15) γ Q,1 = 1,50, kui koormus on ebasoodne, koormuse soodsa mõju korral γ Q, 1 = 0 γ Q,i = 1,50, kui koormus on ebasoodne, koormuse soodsa mõju korral γ Q, i = 0 Lisaks sellele tuleb konstruktsiooni või -elementi kontrollida ainult alaliskoormuse ebasoodsast mõjust lähtudes, rakendades osavarutegurit γ = 1,35 Gj,sup

Tabel A.1.2(C) Koormuste arvutusväärtused (STR/GEO)(kogum C) 36 Alaline ja ajutine arvutusolukord Alaliskoormused Ebasoodne mõju Soodne mõju Domineeriv muutuvkoormus (*) Kaasnevad muutuvkoormused (*) Peamine Muud (kui leidub mõni) Valem (6.10) γ Gj,sup G kj,sup γ Gj,inf G kj,inf γ Q,1 Q k,1 γ Q,i ψ 0,i Q k,i (*) Need muutuvkoormused, mis on esitatud tabelis A.1.1 Märkus. Teguri γ väärtused võivad olla määratud rahvusliku lisaga. Teguri γ soovitatavad väärtused on: γ Gj,sup = 1,00 γ Gj,inf = 1,00 γ Q,1 = 1,30, kui koormus on ebasoodne (soodsa koormuse korral 0) γ Q,i = 1,30, kui koormus on ebasoodne (soodsa koormuse korral 0) Vastav tabel Rahvuslikus Lisas NA Tabel NA.1.2(C) Koormuste arvutusväärtused (STR / GEO vundamendid ja muud pinnasega seonduvad konstruktsioonielemendid, kui määravaks saab nende vajumine) Alaline ja ajutine arvutusolukord Valem (6.10) Alaliskoormused Ebasoodne Soodne mõju mõju G G Domineeriv muutuvkoormus (*) Muud muutuvkoormused (*) γ Gj, sup kj, sup γ Gj, inf kj, inf γ Q, 1 Q k1 γ Q, iψ 0, iq k, i (*) Need muutuvkoormused, mis on esitatud tabelis A.1.1 γ Gj,sup = 1,00 γ = 1,00 Gj,inf γ Q,1 = 1,30, kui koormus on ebasoodne, koormuse soodsa mõju korral γ Q, 1 = 0 γ Q,i = 1,30, kui koormus on ebasoodne, koormuse soodsa mõju korral γ Q, i = 0

A.1.3.2 Koormuste arvutussuurused erakordses ja maavärinaarvutusolukorras 37 (1) Erakordses ja maavärina-arvutusolukorras tuleks kandepiirseisundi koormuste [avaldised (6.11a) kuni (6.12b)] osavaruteguriks võtta 1,0. Teguri ψ väärtused on toodud tabelis A.1.1 (vaata ka EN 1998). Tabel A.1.3 Koormuste arvutusväärtused erakordsetes ja maavärinakoormuskombinatsioonides Kaasnevad Alaliskoormused Arvutusolukord muutuvkoormused (**) Domineeriv erakordne või maavärinakoormus Erakordne koormus (*) Valem (6.11a/b) Maavärinakoormus Valem Ebasoodne mõju Soodne mõju Peamine (kui leidub) G kj,sup G kj,inf A d või ψ 1,1 Q k1 ψ 2,1 Q k1 Muud ψ 2,i Q k,i G kj,sup G kj,inf γ I A Ek või A Ed ψ 2,i Q k,i (6.12a/b) (*) Erakordses arvutusolukorras võib peamiseks muutuvkoormuseks võtta tema tavalise või (maavärina koormuskombinatsioonides) tõenäolise väärtuse. Valiku määrab rahvuslik lisa olenevalt erakordse koormuse olemusest. (**) Need muutuvkoormused, mis on esitatud tabelis A.1.1. Vastav tabel Rahvuslikus Lisas NA: Tabel NA.1.3 Koormuste arvutusväärtused erakordsetes ja maavärinakoormuskombinatsioonides Alaliskoormused Domineeriv erakordne Teised muutuvkoormused (*) Arvutusolukord Ebasoodne mõju Soodne mõju või maavärinakoormus Peamine (kui leidub) Muud Erakordne olukord G kj,sup G kj, inf A d ψ 1,1 Q k1 ψ 2,i Q k, i Valem (6.11a/b) Maavärina olukord G kj,sup G kj, inf A Ed ψ 2,i Q k, i Valem (6.12a/b) (*) Need muutuvkoormused, mis on esitatud tabelis A.1.1 A.1.4 Kasutuspiirseisund

38 A.1.4.1 Koormuste osavarutegurid (1) Kasutuspiirseisundi arvutustes tuleks koormuste osavaruteguriks võtta 1,0, välja arvatud EN 1991 kuni EN 1999 eraldi määratud juhtudel. Tabel A.1.4 Koormuskombinatsioonides kasutatavad koormuste arvutusväärtused Koormuskombinatsioon Alaliskoormused G d Muutuvkoormused Q d Ebasoodne mõju Soodne mõju Domineeriv Muud Normatiivne G kj,sup G kj,inf Q k,1 ψ 0,i Q k,i Tavaline G kj,sup G kj,inf ψ 1,1 Q k,1 ψ 2,i Q k,i Tõenäoline G kj,sup G kj,inf ψ 2,1 Q k,1 ψ 2,i Q k,i A.1.4.2 Kasutuskriteeriumid (1) Hoonete kasutuspiirseisundite puhul tuleks arvestada kriteeriume, mis on seotud näiteks vahelae jäikuse, vahelae kõrgusmärkide erinevuse, korruse või/ja hoone jäikussidemetega ja katuse jäikusega. Jäikuskriteeriumid võivad olla esitatud vertikaalse läbipainde ja vibratsiooni ning jäikussidemete horisontaalsiirde piirsuurustena. (2) Kasutuskriteeriumid tuleks iga projekti jaoks eraldi kindlaks määrata ja kooskõlastada tellijaga. Märkus. Kasutuskriteeriumid võivad olla kindlaks määratud rahvuslikus lisas. (3)P Kasutuskriteeriumid deformatsioonidele ja vibratsioonile peab kindlaks määrama: olenevalt kavandatud kasutusest; olenevalt kasutusnõuetest vastavalt jaotisele 3.4; olenevalt kandekonstruktsioonis kasutada kavatsetavatest materjalidest. A.1.4.3 Deformatsioonid ja horisontaalsiirded

(1) Vertikaalsed ja horisontaalsed deformatsioonid tuleks arvutada kooskõlas EN 1992 kuni EN 1999, kasutades sobivaid koormuskombinatsioone vastavalt valemitele (6.14a) kuni (6.16b) ja arvestades 3.4(1) toodud kasutusnõudeid. Eraldi tähelepanu tuleks pöörata taastuvate ja mittetaastuvate deformatsioonide eristamisele. 39 (2) Vertikaalsed läbipainded on skeemina esitatud joonisel A.1.1. Tähised: Joonis A.1.1 Läbipainde määratlus w c koormamata konstruktsioonielemendi eeltõus; w 1 läbipainde algosa, mille tekitavad vaadeldava koormuskombinatsiooni alaliskoormused avaldiste (6.14a) kuni (6.16b) kohaselt; w 2 läbipainde juurdekasv alaliskoormuste pikaajalisest mõjust (näit. roome); w 3 läbipainde lisaosa, mille tekitavad vaadeldava koormuskombinatsiooni muutuvkoormused avaldiste (6.14a) kuni (6.16b) kohaselt; w tot koguläbipaine w 1, w 2 ja w 3 summana; w max näiv koguläbipaine, arvestades eeltõusu. (3) Kui on vaja arvestada läbipainde põhjustatud konstruktsiooni, viimistluse või mittekandvate konstruktsioonide (näiteks vaheseinad, vooderdis) kahjustusi või talitlushäireid, tuleks läbipainde kontrollimisel arvesse võtta need alalis- ja muutuvkoormused, mis rakenduvad pärast konstruktsiooni valmimist. Märkus. Juhised, millist avaldist (6.14a) kuni (6.16b) kasutada, on toodud 6.5.3 ja EN 1992 kuni EN 1999. (4) Konstruktsiooni välimuse arvestamise vajaduse korral tuleks kasutada tõenäolist koormuskombinatsiooni [avaldis (6.16b)].

(5) Kui on oluline kasutaja mugavuse või seadmete talitluse arvessevõtt, peaks kontroll arvestama vastavate muutuvkoormuste mõju. 40 (6) Mahukahanemisest, relaksatsioonist ja roomest tingitud pikaajalised deformatsioonid tuleks vajaduse korral arvesse võtta ja need arvutada alaliskoormuste ning muutuvkoormuste tõenäoliste väärtuste alusel. (7) Horisontaalsiirete skeem on esitatud joonisel A.1.2. Joonis A.1.2 Horisontaalsiirde määratlus Tähised: u üldine horisontaalsiire hoone kogukõrguses H, u i horisontaalsiire ühe korruse kõrguse H i ulatuses. A.1.4.4 Võnkumine (1) Hoone ja selle konstruktsioonide rahuldavate võnkumisnähete hindamiseks tuleks kasutustingimustes teiste seas arvestada järgmisi aspekte: a) kasutaja mugavus, b) konstruktsiooni või konstruktsioonielementide talitlus (näiteks praod vaheseintes, viimistluse kahjustus, hoone sisustuse vibratsioonitundlikkus).... (4) Võimalikud arvestatavad võnkeallikad on inimeste kõndimine, sünkroonliikumine, mehhanismid, pinnase kaudu leviv liiklusvibratsioon ja tuul.

Need ja muud võnkeallikad tuleks iga projekti jaoks kindlaks määrata ja tellijaga kooskõlastada. 41 LISA B (teatmelisa) EHITISTE KONSTRUKTSIOONIDE TÖÖKINDLUSE TAGAMINE LISA C (teatmelisa) OSAVARUTEGURITE KASUTAMISE JA TÖÖKINDLUSE ANALÜÜSI ALUSED LISA D (teatmelisa) PROJEKTEERIMINE KATSETE ALUSEL (RAHVUSLIK LISA NA) - vt. Lisa A