CURARE 1 TEKST2 EESTI ARSTITEADUSÜLIÕPILASTE SELTSI AMETLIK HÄÄLEPAEL NR 54 OKTOOBER 2013 7 maa ja mere taga Arstitudengite elu laias maailmas & teised jutud
2 Tere, hüva lugeja! Seekord on meil teie jaoks varuks tõeline maiuspala, sest meie toimetuses teame, mis on parim arstirohi külmade õhtute, hirmsa kiirusega lühenevate päevade, langevate lehtede, anatoomia, biostatistika, naha- ja sisehaiguste, spordimeditsiini, sügismasenduse, armuvalu ja kõige muu hirmsa vastu. Nende vastu aitab ainult tass kuuma auravat teed ja kvaliteetne lugemine. Nii et seadke sammud lähima ajalehevirna poole ja kirjutage endale välja üks personaalne Curare: Rp. Lehemaeciae Curare 63,0 (jah, me kaalusime selle ära) D.t.d.N. 1 S. Asetage Curare oma näo ette ning tehke silmadega horisontaalseid liigutusi vasakult paremale. Parima tulemuse saamiseks soovitame silmad enne lugemist avada. Mässige ennast vanaisa villasesse kampsunisse, istuge kamina ette kriuksuvasse kiiktooli, pomisege endamisi habemesse ja peagi leiate ennast justkui võluväel uitamas Palestiina kaootilistel tänavatel. Sealt teleporteerute sujuvalt edasi Laosesse, kus tunnete kurjakuulutavat valu alakõhus ning enne, kui arugi saate, on kõhuvalu kadunud ning asendunud lõikava peavaluga, mida põhjustab arstiõpe ükskõik millises maailma nurgas. Te teete tutvust uute rebastega ja kuulete, milliseid filosoofilisi mõtteid on neil elu ja seniste õpingute kohta, unustate ennast vestlusse residendiga ning süüvite mälu teaduslike piirimaade sügavikesse. Ja seda kõike oma soojast kodust lahkumata. 3 4-5 5-8 9 10-12 13 14-15 16-17 18 19 Sisukord Luulenurk Reisikiri Vabatahtlikuna kahe tule vahel Reisikiri Pimesoolest, skarifikaatorist ja McBurney punktist Persoon Intervjuu verivärske arst-residendiga Onu Oliveri teadusnurk Hippokampuse suurus: kvantiteet on kvaliteet? Revisionikomisjon Kõige uuema liikme ülestunnistused Välisvahetus Välisvahetusest ja seiklustest Lõunanaabrid Arstitudengina Lätis Kursavanem Lona-Liisa Sutt Rebasekutsikad Mida mõtlevad rebased? Aga ärge kulutage enam sekunditki aega sellele, et lugeda, mida tuleks tegema hakata, vaid asugem ilma pikema viivituseta artiklite kallale! Head lugemist ja värvilist sügist! Peatoimetaja Martti Vaske Küljendaja Bruno Saar Keeletoimetajad Annely Tank, Hannelore Markson, Liis Zovo, Minna Kuslap Kaanepilt Lille Kurvits Luuletus Raymond Alan Margus Fotograafid Kaarel Nurk, Getter Õigus Kaasa aidanud Raymond Alan Margus, Marta Velgan Tiraaž 500 Trükk Areal Disain OÜ Aadress Pepleri 32, 51010 Tartu Kommentaarid, ettepanekud ja artikliideed on oodatud aadressile eays.curare@gmail.com. Martti Vaske III kursus Curare peatoimetaja Curare väljaandmist toetab:
3 LUULENURK Linnud lendavad Soome Silmapilk, 6 aastat masendust ja õnne läbi, alles rõõsa rebane, nüüd juba kuivetunud käbi Ei saa olla enam vakka, seljakott selga, võimatu hoida elufunktsioone vaos, Sihtkohaks Pakistan, Austraalia, ehk isegi Laos? Mis seal ikka, lähme Lätti - hea lähedal ja ei valitse kaos Ehk halb nali või tõesti juba mõistus kadund? Täiesti võimalik, oli mul ju valida teisi radu, elukunstnik, insener, lauamängur, äkki vilosoof, sügaval sisimas aga siiski Rüütli tänava heterotroof Külm tuba, õues leheplöga ja morjendav hall, tahaks magada, kuid voodipääsu takistab õpingute kaitsevall Unenägu, viimasest kahest kuust nii heast, Reaalsus tabab, leban osakonna põrandal, juba kanderaami all, kuidas ma nii kaugele sain apteegi laoruumi ravimite reast? von Hipokraat
REISIKIRI 4 FOTOD: ERAKOGU Vabatahtlikuna kahe tule vahel Selle aasta augustis sattusin endalegi suureks üllatuseks IFMSA ja IPPNW ReCap-i meditsiinitudengitele suunatud projektiga Palestiinasse. Isegi projekti esimesel päeval Jeruusalemma jõudes polnud mul midagi peale ähmase ettekujutluse eesolevast viiest nädalast. Teadsin vaid, et hakkan vabatahtlikuna töötama ÜRO kliinikus ja põgenikelaagris koos teiste tudengitega, ilmselt reisin palju ringi nii Palestiinas kui ka Iisraelis ja tõenäoliselt lahkun neist paigust uue arusaamisega kohalike vastanduvatest kultuuridest ja kogu Lähis-Ida konfliktist. Esimese nädala elasime kohe Iisraeli ja okupeeritud Palestiinat lahutava müüri ääres asuvas linnakeses nimega Abu Dis, kuhu turistidel pole tõesti mitte mingit põhjust sattuda. Seega ei tulnud meile üllatusena, et linnakeses, kus burkadeta (burka kaukaaslaste viltkeep) naisi ja valgeid mehi näeb haruharva, oli meie rahvusvaheline 10-liikmeline grupp kergesti linnapildis eristatav. See nädal oligi pigem projekti sisseelamise periood. Meile peeti erinevaid loenguid Al-Quds-i ülikoolis, vaatasime dokumentaalfilme konflikti kohta ja üritasime araabia keele tundides mitte alla Getter Õigus 6igusgetter@gmail.com III kursus anda. Kõik selle eesmärgiga, et mõista paremini piirkonna kultuurilist, ajaloolist ja religioosset tausta. Saime seejuures palju vaba aega, et Iisraelis ja Palestiinas ringi reisida. Nende kahe riigi vahel on metsik kontrast. Alates 1967. aastast okupeeritud Palestiinast üle Iisraeli minnes ehk checkpoint-i läbides, läheb elutu kõrbeline mäemaastik sujuvalt üle rohelisteks metsanõlvadeks. Minule jäi ilmselt kõige eredamalt meelde Hebron Lõuna-Palestiinas, kus tüüpiline juutide ja moslemite segregatsioon saab uue tähenduse. Mõlemale on Hebron tähtis Aabrahami kodukohana, seega on selles linnas küll väike, aga oluline juudielanikkond. Ent nad elavad moslemitest täielikult eraldatuna, niimoodi et ühele juudi uusasunikule vastab keskmiselt neli Iisraeli sõdurit. Selle tõttu on ka kokkupõrked Hebronis igapäevauudiste materjal. Silma torkab nende kahe selgelt eristatava piirkonna vahel nn eikellegimaa oma mahajäetud poodide, koolide, elumajade ja inimtühjade tänavatega. Kiiresti mõistsin, et üpris paganlikust Eestist ja vabast Euroopast tulles on sealset olukorda ja inimesi raske mõista. Seda enam, et ma polnud varem külastanud ühtegi riiki nagu Iisrael, kus riik ja religioon on nii tugevalt läbi põimunud. Näiteks ei suutnud ma reisi lõpuni endale selgeks teha, kuidas saab Sabatil ehk reede päikseloojangust kuni laupäeva päikseloojanguni kogu riik välja lülituda, seda sõna otseses mõttes. Kuhu kaovad sel ajal kõik bussid, rongid, trammid ja inimesed? Miks tullakse tänaval meiega rääkima ainult selleks, et teada saada ehk on meil juudi päritolu esivanemaid? Või miks küsitleti mind lennujaamas ligi tund aega, alates minu võimalikest dissidentlikest ideedest ja välismaasõpradest, kuni vanaema töökohani välja? Eks Iisraelis on ilmselt kõik riigi julgeoleku seisukohast põhjendatav. Kõikidele sellistele pisidetailidele pöörasin iga nädalaga aina vähem tähelepanu ja reisi lõpul lõin lihtsalt käega ja ütlesin Insha Allah. Nii harjusime isegi ära igal hommikul kell 4 kajava mošeega. Teisest nädalast kuni projekti lõpuni elasime Petlemmas - Jeesuse sünnikohast kiviviske kaugusel. Siis algas ka tegevus, mille nimel me üldse Palestiinasse kohale olime läinud: hommikuti käisime ÜRO kliinikus ja pärastlõunatel Aida põgenikelaagris
5 REISIKIRI lastega tegelemas. Seejuures osales meiega projektis grupp Palestiina arstitudengeid Al-Quds-i ülikoolist. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et kaks neist olid Mohammadid ja kolm Ahmedid, aga mida muud tasuks oodata ühest Araabia riigist. Selle ülikooli arstitudengitena on neil mõnevõrra erinev staatus võrreldes tavapalestiinlastega, sest nad saavad oma kliinilise praktikaga seoses 4. õppeaasta alguses Iisraeli valitsuselt liikumisloa. Neil on õigus siseneda Iisraeli millal iganes nad tahavad - niimoodi said nad ka meie rühmaga koos ringi reisida. Teistel palestiinlastel sellist võimalust pole. Reisimine välismaale on neil võimalik peamiselt läbi Jordaania, ent ka see on raskendatud. Hakkasin selle peale tõsisemalt mõtlema, kui üks teise kursuse arstitudeng ütles, et ta pole kunagi näinud maailma väljaspool Palestiinat, isegi mitte kodust 50 Peaksime olema õnnelikud, et juhtusime Euroopasse sündima. kilomeetri kaugusel asuvat Vahemerd. Peaksime olema õnnelikud, et juhtusime Euroopasse sündima. Lapsed, kellega me Aida põgenikelaagris kokku puutusime, olid enamasti vanuses 5 12 aastat. Pärastlõunatel mõtlesime neile välja erinevaid tegevusi ja mänge, mida viisime läbi põgenikelaagri lastekeskuses. Kõige tähtsam oli meie jaoks lihtsalt lastele Nende väikeste seinte taha mahtus varajastel hommikutundidel sadu patsiente. tähelepanu anda, et nad oskaksid tunda rõõmu ka kõige suvalisematest mänguasjadest. Üpris raske oli neisse tumedasilmsetesse lastesse mitte ülemäära kiinduda. Kõige tähtsam ja huvitavam osa selle viie nädala jooksul möödus kliinikus. Projekti raames käisime hommikuti, gruppidesse jaotunutena, UNRWA (United Nations Relief and Works Agency) Petlemma kliinikutes. Algul arvasin, et võib-olla need väikesed kliinikud sarnanevad mõnes mõttes Eesti perearstikeskustega. See arvamus aga muutus juba esimesel päeval. Mõlemas kliinikus, kus ma praktikal olin, oli kokku viis erinevat ruumi, mille vahel me end igal hommikul ära jaotasime: üldine perearstivastuvõtt, naiste ja rasedate vastuvõtt, väikelaste vaktsineerimistuba, labor ja apteek. Oma vähese araabia keele oskuse tõttu suhtlesime patsientidega peamiselt kehakeele abil ning tegime erinevaid läbivaatuseid, kaalumisi-mõõtmisi, vaktsineerimist ja muud sellist. Arstid olid igatahes abikäte üle väga tänulikud. Peab mainima, et Palestiinas töötavatel ja õppivatel arstidel on tihti tavaks minna oma teadmisi täiendama Ida-Euroopasse või Venemaale, seega sageli mõistsid arstid vene keelt isegi paremini kui inglise keelt. UNRWA kliinikud töötavad täielikult rahvusvahelisel abil. Põhimõtteliselt kõik Palestiina põgenikud, kes on neis kliinikutes arvele võetud, saavad seal tasuta esmast arstiabi, sealhulgas ka tasuta ravimeid. Ja seda pakutakse neile Palestiinas ja veel mõnedes naaberriikides: Jordaanias, Süürias ja Liibanonis. Järelikult öelda, et need kliinikud on ülerahvastatud, pole ilmselt piisav. Meie sealoleku ajal külastas hommikupoolikul üht perearsti võib-olla paarsada patsienti, seejuures ühes ruumis võtavad patsiente vastu kaks perearsti korraga ja elava järjekorra alusel. Kui on vajadus suunata patsient edasi haiglasse uuringutele või ravile, kompenseerib UNRWA osaliselt ka need kulud. Ent edasisuunamine oli igapäevakliinikus pigem harv nähtus, vähemalt selline mulje jäi mulle. See-eest panin tähele, et rohkem aega ja tähelepanu pühendatakse rasedatele ja väikelastele. ÜRO vaktsineerimiskava on kliinikutes edukalt töös, pigem on seal levinud kommuunitekkesed haigused seoses suurte perede, tiheda kooselamise ja halbade elutingimustega. Kahjuks tõdesid mitmed arstid ja ÜRO nõunik, keda kohtasime, et põgenike kasvava arvu juures pole prognooside kohaselt enam lähikümnendil võimalik sellist rahvusvahelist abi neile pakkuda. Seda enam, et organisatsioon ei paku mitte ainult tasuta arstiabi, vaid ka humanitaar- ja majanduslikku abi, ning erinevaid haridus- ja sotsiaalteenuseid. Kui esimesed neli nädalat möödusid täielikus rahus ja enam-vähem vaikuses, siis viimasel nädalal muutus olukord mõnevõrra pingelisemaks Süüria olukorra ja Palestiinas toimuvate rahutuste tõttu. Põgenikelaagris me enam iga päev ei käinud, sest tänavatel põletati rehve ja visati kive ning Iisraeli sõdurid olid vastutasuks kogu aeg laskevalmis ja pisargaasiballoonid käes. Pole vast vaja eraldi rõhutada, et tagasi Eestisse jõudes oli koduselt turvaline tunne. Arvan aga, et selline kogemus tuleb mitmes eluvaldkonnas kasuks ning kindlasti soovin Palestiinasse ühel päeval tagasi minna.
REISIKIRI 6 Pimesooleoperatsioon Laoses arstitudengi silme läbi Lille Kurvits on Tartu Ülikooli III kursuse arstiteaduse üliõpilane. 2013. aasta jaanuarikuus võttis ta sõbranna Lea Riivesega ette reisi Kagu-Aasiasse. Operatsioonijärgsed antibiootikumivarud. FOTOD: ERAKOGU Kui me novembris reisi planeerisime, mõtlesime, et teeme reisikindlustuse ka. See tundus eriti vajalik, kuna lendasime Aerosvitiga, Ukraina lennufirmaga, mis jättis kahtlase mulje (ja läkski kohe peale meie lendu pankrotti). Kartsime, et pagas läheb kaduma Kiievi avarustesse. Tervisekindlustuse peale me ei mõelnud. Reisikindlustusel oli aga huvitav klausel juures: tervisekindlustust ei saanud lepingust välja jätta, isegi kui tahtsime kindlustada ainult pagasit. Nii sain ma esimest korda reisil kindlustatuks... Bangkokis oli palav ja lärmakas, veetsime seal viis päeva. Plaanisime naiivselt, et 23 päevaga teeme Taile Laosele Kambodžale ringi peale. Seetõttu oli meil suur rutt lennukile, mis viis meid Lille Kurvits lille.kurvits@gmail.com III kursus Põhja-Taisse, et sealt bussiga Vientiane i, Laose pealinna jõuda. Mul valutas kõht... Linnas leidsime endale hosteli ja kolasime ringi. Vientiane osutus üsna igavaks prantsuse koloniaalstiilis linnakeseks, tahtsime juba järgmisel hommikul edasi liikuda. Öösel kell viis ärkasin üles. Imelik, kõht ikka valutas. Otsisin kobamisi oma McBurney punkti välja ja vajutasin, lahti lastes oli õudselt valus. Olgu, pimesoolepõletik, aga ikkagi lootsin, et hommikuks on valu läinud. Ei olnud. Olin Laoses, inimarengu indeksi järgi 138. riigis, ja kahtlustasin endal pimesoolepõletikku. Mida teha? Hosteli seinalt leidsime linna kaardi, kus oli punase täpiga tähistatud haigla. Läksime sinna. Õnneks oli see 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Vaatepilt, mis esimesena avanes, oli järgmine: haigla sissesõidu tee oli suletud tõkkepuuga, mille külge oli seotud kivi. Tõkkepuu kõrval oli putka, kus istus mees ja hoidis kivi külge seotud nööri. Kui keegi tahtis haigla territooriumile autoga sõita, tõmbas mees nöörist ja tõkkepuu tõusis. Mul hakkas jube: kas nad kasutavad samu kiviaegseid meetodeid ka haigete peal? Igatahes marssisin esimesse barakitaolisse hoonesse sisse ja nõudsin arsti. Kas nad kasutavad samu kiviaegseid meetodeid ka haigete peal? Ruum, kuhu sattusin, oligi erakorraline osakond, palju oigeid ja sagivaid tegelasi. Nägin arsti, kes teatas halvas inglise keeles, kuid viisakalt: Rahvusvaheliste vastuvõtt on seal taga majas. Teel sinna taha tutvusin haiglakompleksiga: iga osakond oli omaette majas, terve õu oli täis kükitatud nõukogude stiilis telliskivimajakesi. Keegi telkis. Vastuvõtus kaaluti mind ja lubati minuga varsti tegelda. Tunnikese pärast tuligi naisarst, kes rääkis suurepäraselt inglise keelt. Ütlesin, et mul on pimesoolepõletik, ta kompas mind siit ja sealt ja ei uskunud, saatis vereproovi andma. Ootasin ja teise tunnikese pärast saingi trepialusesse putkasse, kus keegi torkas mulle korduvkasutatava skarifikaatoriga kõrva! Ei tea, mispärast, jäigi selgusetuks, aga veri võeti ikka kombekohaselt. Pärastlõunal pidin proovile järele tulema. Sinna oli kolm tundi, mõtlesime mida teha. Ma ei saanud valutava kõhuga väga ringi liikuda ja me läksime päevitama ( hea mõte, ütleks arstitudeng siinkohal). Aeg lendas. Kella üheks ilmusin vereproovidele järele. Arst arvas, et kõik on hästi, verepildis mingeid muutusi polnud, mina jälle, et mul on pimesoolepõletik. Ütles siis, et kutsub kirurgiaosakonnast kedagi konsulteerima. Olgu, see tähendas, et ootasin jälle. Koridoris sain jutu peale ühe laolannaga, kes elas ja töö-
7 REISIKIRI tas Saksamaal. Saime rääkida saksa keeles. Küsisin talt, kas tema läheks siia haiglasse operatsioonile. Mitte mingil juhul, ootaksin ikka oma murega Saksamaani, oli vastus. Võttis kõhedaks. Kirurgiaosakonnast saabus kaks umbkeelset meesresidenti. Pidin pikali viskama ja kõhu paljaks võtma. Siis järgnes ebalev kihistamine ja hetk kõhklust, enne kui mu kõhtu natuke muditi. Naisarst tõlkis, et nad ei tea, saadavad ultrahelisse. Nüüd sain oodata veel kaks tundi, kuni üks õde eskortis mind uude majakesse. Radioloogiaresident vaatas mind konditsioneeritud ruumis üle. Ta rullis külma geelise otsikuga pool tundi mu kõhul. Lõpuks pidi ta juhendajaga konsulteerima, läksime koos teise majja. Juhendajal oli suurem ultraheliaparaat, pani otsiku mulle korraks peale ja ütles kohe, et pimesoolepõletik. Jõudsin ringreisiga vastuvõtuangaari tagasi, kus mulle pandi külge tilguti. Tol hetkel hakkas mul tõeliselt hirmus. Teised inimesed, keda sinna toodi, olid kas mootorrattaõnnetustes olnud või oli neil, mulle tundus, juba pimesool lõhkenud. Minu ilmumine põhjustas igatahes furoori: kõik arstid käisid aeg-ajalt mu voodipeatsis ja uurisid comment ça va? Küsisin, kuidas selle operatsiooniga on, kas mind ikka viiakse Taisse, nagu olin salamisi lootnud. Nad ütlesin, et ärgu ma muretsegu, mind opereeriv arst on prantslane! See rahustas natuke, sest ma ei usaldanud sealset haiglat üldse. Natukese aja pärast selgus, et mind opereeriv prantslane tähendas laod, kes oli kaks kuud Prantsusmaal praktiseerinud! Sealt edasi tegin, mis suutsin, et hetkeolukorrale enam mitte mõelda. Päevitamisest oli mu näkku tekkinud päikesepõletus. Olin nii loid, et sõbranna Lea pidi üksi kõikide arstidega-asjaajajatega mõlema osapoole poolt suvaliselt tõlgendatavas prantsuse keeles kemplema ja selgitama, et meil on kindlustus, mis katab haiglakulud. Andsime kõik numbrid-aadressid, see rahustas neid. Operatsioonile minek oli kell kaheksa õhtul. Mind viidi ratastooliga järgmisesse majja. Pidin riided seljast võtma samas koridoris, kus mind opereerima hakkav tiim briifingut pidas. Elegantselt libistasin end riietest välja rohelise opilina varjus, mida üks õde mul ees hoidis ja sammusin ise opilauale. Silmasin, et ruumis olev aparatuur oli kaasaegne. Viskasin end pikali ja siis nad sidusid mu käed rihmadega laua külge kinni. See oli üks ärevamaid hetki: kas seda peab tegema? Kui, siis miks tehakse seda, kui ma veel ärkvel olen? Jube! Varsti uinusin. Viskasin end pikali ja siis nad sidusid mu käed rihmadega laua külge kinni. Erakorralise meditsiini osakonnas operatsiooni oodates. Neli tundi hiljem uurisin intensiivis uimaselt oma haavu: laparoskoopia, väikesed augukesed, hea seegi. Järgmine hommik kärutati mind luksuslikku teleka, vannitoa, diivani ja konditsioneeriga erapalatisse. Olin rahul, mahtusin täpselt voodisse ehk katsin selle tervenisti. Taldrik ja lusikas toodi ka, hakkasin toitu ootama, polnud ööpäev söönud. Tuju läks ka paremaks, kui järjest enam liigsest narkoosist toibusin. Valuvaigistid olid head. Palatiaknast nägin pesuruumi, kus voodilinade virnade peal ronisid ringi kohalikud kassid. Mõtlesin, mis seisus mu haavad on ja missuguse nakkuse ma küll saan, kui puhtuse hoidmise tase selline on. Arutasime Leaga, miks mu operatsioon lubatud poole tunni asemel 2 tundi kestis ja et kas laparoskoopia aukudest on ka muid organeid võimalik välja tirida. Koju jõudes plaanisin lasta eesti arstidel nad kõik üle lugeda. Õhtul kell seitse ei suutnud ma enam tühja supikaussi silmitseda, kahmasin kausi ühte ja oma tilguti teise kätte ja läksin toiduotsingutele. Õdede ruumi uksel kaapisin näitlikult lusikaga kaussi. Laodest õed loovutasid mulle pisut oma supileent. Natuke hiljem saabus finantsametnik. Ta teatas, et üldiselt pole haigla ülesanne süüa anda, seda teevad omaksed ja üldse, kuidas ma arve tasun. Andsin haiglaametnikule kindlustuse e- maili ja telefoni, et uurigu ise, ma olen haige. Lahti hakkas rulluma mõistatus, miks mu palat nii suurejooneline oli sinna pidi mahtuma kogu põetatava suguvõsa. Seda järeldasin teistesse palatitesse piiludes: ülejäänud haigetel oli palatis 5 kuni 10 pereliiget, kes neile süüa tegid ja pesid. Sellest ka telgid õuel neile, kes palatisse ära ei mahtunud. Edaspidi kosusin oma põetaja Lea toodud jogurti ja saia toel. Vahetevahel saatsid nad Lea apteeki, et ta mulle vahetusplaastreid ja valuvaigisteid ostaks. Kolmandal päeval olin juba jõudnud Laose kaabeltelevisiooniga tutvust teha. Palatisse ilmus uuesti finatsametnik ja pidas mõistukõne, millele järgnes tundeküllane ja närvesööv segase kommunikatsiooniga finantsepopöa. Ametniku jutt oli järgmine: kunagi olla üks hollandi tüdruk sama asjaga neile haiglasse sattunud. Ta pandi varuruumi, sest kohad olid täis. Tüdruk kartis, palus luba vanematele helistada ja 24h pärast olid ta hollandi vanemad seal, maksid arve ja võtsid oma tütre kaasa. Kergitasin
REISIKIRI 8 kulmu ja mõtlesin, mida minu ema küll arvaks, kui teda oma olukorrast teavitaksin. Kuidas kindlustuse kättesaamisega läheb? küsisin. Ametnik tegi nõutu näo pähe, et ei oska kontakti võtta. Varsti ilmus palatisse haigla juhataja, traditsioonilises siidseelikus karismaatiline naine. Pidin haigla juhatuse kabinetti minema. Palusin luba ise kindlustuse SOS-liinil helistada, lubati, kui ma kaua ei räägi, kallis. Euroopas oli öö, helistasin peakontorisse Taani, võttis vastu härra Danielson: Kus? Laoses, issand jumal, ei lase haiglast ka välja?! Härra Danielson uuris, kas mu pass on nende käes. Ütlesin, et ei ole, ainult koopia. Noh, põgenege siis, haigla pole vangla! Lubas siiski asjaga tegeleda. Seejärel, kui kõne katkes, üritasin ametnikule selgitada, et nüüd on vaja haigla rahvusvahelist kontonumbrit, et raha üle kanda. Ahah tegi ta ja ilmus välja pappkaardiga, kuhu oli midagi lao keeles sirgeldatud, mis ei näinud välja nagu midagi rahvusvahelist. Tundus, et nad ei tea midagi pangaülekannetest, tasuvad sularahas või kanadega ega pea kindlustust millekski. Korraks tuli ametnikule mõte, et ma tulgu temaga panka, vaatame koos, kas haigla saab rahvusvahelise arvelduskonto avada. Hakkasin üsna ärritatult seletama, et olen just voodist tõusnud ja haige ja mina ei pea haigla finantsküsimustega tegelema. Ametnik solvus ka ja tõstis häält vastu, et tema on austusväärne Lao kodanik ja nad on niigi vastutulelikud olnud minuga, ma Haigla seest: murelikele patsientidele pakuvad seltsi kassid. ei tohiks rahulolematu olla. Tagantjärele mõeldes, õigus tal oligi. Eks nad tegidki palju minu heaks, lihtsalt neil polnud mitte mingit nähtavat rahvusvahelist kogemust. Muutsin taktikat ja lubasin neile, et hangin raha, lubatagu mind haiglast välja. Ausõna peale sai kokku lepitud, et järgmine hommik olen seal ja tasun arve. Lootsin kindlustuse peale, sest Danielson oli lubanud, et nii kui Euroopas tööpäev algab, arutavad Noh, põgenege siis, haigla pole vangla! kindlustuse finantsametnikud juhtumit ja loodetavasti - saadavad mulle raha. Vahepeal võtsin automaadist välja 2 miljonit Lao kippi ehk 200 eurot, siis oli limiit täis. Kirjutasin kavala sõnumi emale, et oleks veel 250 eurot vaja, kuna tekksid ootamatud kulud. Haiglaarve ise polnudki suur kõige eest ainult umbes 500 eurot. Uinusin lootuses, et järgmine hommik saab automaate üle kavaldada ja erinevatest kohtadest raha välja võtta. Öösel helistas Danielson, ütles, finantsametnikud arutasid mu juhtumit, lõid pretsedendi ja lubasid minu sõnade alusel, et olen haiglas, mulle Western Unioniga raha saata. Hommikul asusin missioonile, et leida WU kontor. Ennäe, nurga peal oligi üks, kuid neil puudus tehingu kontrollimiseks vajalik internetiühendus. Kiiresti läksime tuk-tukiga linna teise teadaolevasse kontorisse, milleks oli ühe väikese toaga telliskivihoone. Seal võttis üks väike lao naine buldankotist päästvad dollarid ja andis mulle. Haiglas läks seepeale sujuvalt, raha saabudes kõik leebusid ja mulle ulatati pruun ümbrik haiglaarvetega. Kästi ka võtta kolm tabletti 500mg antibiootikume päevas. Haigla juhataja ütles, et mulle on nii palju vaja, olen suur tüdruk. Nädala pärast pidin haiglasse tagasi pöörduma, et saaks õmblused välja võtta. Mõtlesin, et võtan enne ise, kui selle tralli uuesti läbi teen. Õnneks tutvusin järgnenud kanuusõidul hollandi medõega, kes oma bungalos mul need küünekääridega üks-kaks-kolm välja võttis. Paranemine läks imeliselt. Nüüd tagant järele ma hindan Laose arste ja haiglat, kus mind raviti ning olen neile tänulik. Eestis tagasi olles kuulsin palju jutte pimesoolepõletiku ebaõnnestunud diagnoosimisest, see ei olevatki nii lihtne. Mul vedas, et kõikide analüüside negatiivsest tulemusest hoolimata, viitsisid nad seal Laoses minuga edasi tegeleda. Arvestades, et Vientiane on Laoses praktiliselt ainus koht kättesaadava arstiabiga, oli vedamine tõepoolest suur. Oleksin ma ravita jäänud, oleks mul džunglis pimesool lõhkenud ja ma oleksin pidanud iseennast opereerima nagu Leonid Rogozov Nõukogude arktikaekspeditsioonil. Meie kultuuriruumis käitutakse teistmoodi: haige inimene on ohver, väeti ja teda poputatakse. Laoses, kus on inimesed valdavalt budistid, naeratavad kõik ja on rõõmsameelsed, isegi siis, kui neil valus on. Nad ei saanud aru, miks ma muretsen, ja lõpuks mõtlesin ise ka, et muretsemine ongi mõttetu, kui ma midagi muuta ei saa. Ei saanud sinna parata, et mu pimesool otsustas just Laoses põletikku jääda. Lõpetasin peas paremate stsenaariumite läbimängimise ja olin õnnelik fatalist. Edasine reis kulges eriliste vahejutumiteta, kuid Kambodžasse jäi seekord minemata.
9 PERSOON Intervjuu verivärske arst-residendiga Liis Puis puisliis@gmail.com III kursus Eks nii mõnedki arstitudengid mõtlevad ja küsivad endilt aegajalt: Mis saab minust aastate pärast? Millise eriala valin? Kuidas on minna põhiõppe baasil haiglasse arst-residendina tööle? Oma mõtteid ja kogemusi esimesest kuust perearstiteaduse arstresidendina palusin jagada Merle Bunescul. Miks otsustasid astuda just perearstiteaduse residentuuri? Kas valisid mitmete erialade vahel? Põhjuseid oli mitmeid, kuid eelkõige kasutasin lõpliku otsuse tegemiseks välistamisstrateegiat. Teisel kursusel sai selgeks, et mikrobioloogi minust ei saa just selle eksami tõttu jäi cum laude saamata. Aga mis sellest cum laude st ikka, arstitudengile on oluline leida eriala, mis ka tulevikus rõõmu pakuks. Suuresti aitasid ka praktikad, sest nii mõnigi valdkond, mis õppeainena väga meeldis, ei tundunud osakonnas igapäevatööd nähes/tehes enam nii paeluv. Peremeditsiin tõusis oma korraldatuse ning mitmekülgsusega tugevalt esiplaanile ning teist eelistust residentuuri sisseastumiseks ma ei vajanudki. Kas kuus aastat põhiõpet andis piisava aluspõhja, et nüüd juba arst-residendina patsiente ravida? Nii ja naa. Põhjuslikkust on õpetatud rohkem kui probleemi lahendust. Kuid suurim puudujääk meditsiinitöötajate hulgas on hea suhtlemisoskuse puudumine, mida koolis ei õpetata. Mitte ükski patsient ei taha haige olla ja on kurb, kui ta ka arsti juurde tulles saab negatiivse suhtumise osaliseks. Kui suur on erinevus põhiõppe ja residentuuri vahel? Kuidas oli n-ö hüpata 6. kursuselt residentuuri? Hüpe on suur, sest palju on uut. Ülikool on andnud suhteliselt tugeva teoreetilise alustala, kuid ainuüksi sellest peremeditsiinis kindlasti ei piisa. Millised on kõige väärtuslikumad kogemused ja teadmised, mille põhiõppe aastad Sulle arst-residendina töötamiseks kaasa andsid? Olenemata probleemist, oskus leida vajadusel tõenduspõhist materjali. Kuidas Sinu esimesed kogemused ütlevad, kas enam-vähem kõik kuue aasta jooksul õpitu on ka kinnistunud või on residendi elu siiski paljuski selline, et tegeletakse patsiendiga ja samal ajal üritatakse ka nina raamatusse pista, et vajalikke asju meelde tuletada? Kuigi me 6. kursuse lõpus seda megaeksamit kõik kirume, siis lõpueksam tuleb siinkohal suuresti kasuks, sest enamik saab uuesti üle korratud ning kujuneb suurem pilt. Aga raamatusse tuleb nina siiski aeg-ajalt pista, kui vastuvõtule ei jõua, siis kodus ikka. Kuidas mööduvad Sinu tavapärased päevad residendina? Rahvas terveks: hoolitsevad Eesti rahva hinge eest. Patsiente on palju, 25-40 päevas. Tööpäevad jagunevad hommikusteks ning õhtusteks vastuvõttudeks. Minimaalselt 4 tundi vastuvõtuaegu, 60-minutiline tormiline telefonitund. Järgnevad tunnid kuluvad dokumentatsioonile, erakorralistele haigetele ning taaskord punasele telefonile. Sellele lisaks täiendkoolitused. Millised on esimesed muljed ja kogemused perearsti tööst? On olnud väga põnev, võibolla ehk liigagi. Selle lühikese esimese kuu jooksul on diagnoose kinnitunud seinast seina - mitmed vähijuhud, kaasasündinud immuunpuudulikkused jne. Viirusinfektsiooniga haigeid näeb harva, seda tänu hästi funktsioneerivale telefonitunnile ning ka pereõele. Juhendajaks on pediaater-perearst, seetõttu on ka me nimistus protsentuaalselt rohkem lapsi. Vastutus on suur ning nii mõnigi kord võtan patsientide mured koju kaasa, sest pean veel õppima, kuidas end vajadusel välja lülitada. Mida armastad enim arsti töö juures? On suur privileeg ja vastutus olla kellegi perearst (seda nii kokku- kui lahkukirjutatuna). FOTO: KAAREL NURK
ONU OLIVERI TEADUSNURK 10 Hippokampuse suurus: kvantiteet on kvaliteet? Oliver Härmson oliver.h2rmson@gmail.com III kursus Suur hippokampus on kahtlemata hea asi, mida omada. Ning seda mitte ainult selleks, et radioloogiatädile MRI piltide peal kaaskodanikust võimsam paista. Nimelt on lopsakas hippokampus tihedalt seotud heade kognitiivsete võimetega ning mälu funktsiooniga. Kindlasti valmistab perfektsionistidele siinkohal rõõmu teadmine, et hippokampus on väga suure neuraalse plastilisusega. Samas on see piirkond ajus ka vastuvõtlikum erinevatele kahjustuse liikidele (sh hüpoksia, hüpertensioon, rasvumus, depressioon ja kontusioon). Millistest mõjuritest sõltuvalt vähenevad ja suurenevad hippokampuse mõõtmed? Annan kokkuvõtliku ülevaate nendest teguritest Nature Reviews Neurology 2012. aasta aprillis ilmunud artikli põhjal. Rõhutan, et minu tutvustav kirjutis on tõepoolest väga ülevaatlik ja seetõttu tasub täpsema info huvilistel vaadata ka originaalartiklit. Hipokampuse atroofia on üks põhilisi vanusega kaasneva mälukaotuse ja dementsuse põhjuseid. Näiteks on kergekujulise kognitiivse halvatusega (mild cognitive impairment, MCI) patsentidel kiire hippokampaalse mahu langemine väga tugevalt seotud Alzheimeri tõve väljakujunemisega. Järgenvalt toon välja põhilised hippokampuse atroofia riskitegurid ja tekkemehhanismid. Rasvumus Ühe uuringu kohaselt olid väiksemad hippokampused eakamatel inimestel, kelle KMI > 30, võrreldes eakatega, kellel oli väiksem KMI. Tsentraalne rasvumus on veelgi tõsisema mõjuga näitaja piha/puusa ümbermõõdu suurenemine 1 SD (standardhälbe) võrra tähendas hippokampuse mahu vähenemist 0,2 SD võrra. Kontrollimata 2. tüüpi diabeet Kontrollimata tüüp II diabeet mõjub hippokampusele: kõrgenenud GlcA1c tasemega patsiente ohustab tõsiselt hippokampaalne atroofia (joonis 1). See mõju realiseerub läbi hüpotaalamus-hüpofüüs-adrenaaltelje tagasisidestusmehhanismide häirumise, mistõttu kõrge kortisooli tase halvab glükoosi transpordi hippokampaalsetes neuronites ja põhjustab NMDA-vahendatud toksilisuse. Samuti alaneb kortisooli tõttu BDNFi (brain-derived neurotrophic factor) tase. BDNF on aga üks põhilisi hippokampuse suurenemise eestvedajaid (joonis 2). Hüpertensioon Seos hüpertoonia ja hippokampuse atroofia vahel on keeruline. Ühe uuringu kohaselt olid patsientidel, kes polnud kunagi saanud antihüpertensiivseid ravimeid, väiksemad hippokampused kui nendel, kes said ravi. Seevastu on seostatud an- tihüpertensiivseid ravimeid tarbivate patsientide madalat diastoolset vererõhku hippokampaalse atroofiaga. Nendele segastele asjaoludele vastamiseks on käivitatud uuringud, mis heidavad loodetavasti valgust küsimustele, kuidas mõjutavad vananemisprotsesside foonil aju kõrge süstoolne/diastoolne vererõhk, ravile alluv/allumatu hüpertensioon ja erinevaid antihüpertensiivseid ravimeid kasutav teraapia. Hüpoperfusioonikahjustus Verevoolu lakkamisele on hippokampus eriti tundlik ning saab näiteks südameseiskuse korral kahjustada rohkem kui ükski teine aju regioon. Näiteks on täheldatud, et esimese 8-21 päeva jooksul oli hippokampus keskmiselt 28% võrra väiksem südameseiskuse saanud patsientidel võrreldes terve kontrollrühma keskmisega, kusjuures ulatuslikum rakkude vähenemine toimus CA1 alajaotuses. Miks? Pärast ulatuslikku ajukahjustust vabaneb vereringesse suur glükokortikoidide laadung. Arvatakse, et glükokortikoidide ja mineralokortikoidide retseptoritest kihavad hippokampaalsed neuronid kipuvad kergesti apoptoosi teed minema. Kõrgenenud plasma homotsüsteiini tase Vitamiin B12 defitsiidi puhul tekkiv homotsüsteiini kõrgtase on seotud 2.9 kordse Alzheimeri tõve väljakujunemise ning 5.5 kordse insuldi saamise riskiga. Psühhiaatrilised haigused Kahtteist uuringut ja kokku 351 kliinilise depressiooni diagnoosiga haiget käsitlenud metaanalüüsist selgus, et haigetel olid vasakpoolsed hippokampused keskmiselt 8% ja parempoolsed keskmiselt 10% väiksemad võrreldes terve kontrollrühmaga. Kuigi see tundub üpris konkreetne, on vähem selge, kas depressioon põhjustab hippokampuse mahu langust või vastupidi. Leidub uuringuid, mis väidavad mõlemat. Näiteks selgus ühes aju MRI piltidel põhinevas uuringus, et päriliku kliinilise depressiooniga lastel ilmnesid hippokampaalse atroofia märgid juba Joonis 1. Mitme uuringu tulemused, mis peelgeldavad vasaku hippokampuse või mõlema hippokampuse keskmise mahu vähenemist võrreldes esialgsega.
11 ONU OLIVERI TEADUSNURK enne haigussümptomeid. Teoreetiline seisukoht on, et kortisooli kõrgtase põhjustab BDNF taseme langust. Post-traumaatilise stressi sündroom (PTSS) PTSSi mõju hippokampuse mahule on palju uuritud sõjaveteranidel. Kuigi veteranidel kipub tõesti olema väga tagasihoidlik hippokampus, kaob selle leiu tähtsus, kui võtta arvesse tegureid, nagu alkoholism, unehäired ja depressioon. Robustset seost PTSS ja hippokampuse atroofia vahel on näidatud vaid lastel. Krooniline alkoholi liigtarbimine Tõsiasi, et krooniliselt alkoholi tarbivatel inimestel on hippokampuse maht 8% väiksem kui üldpopulatsioonil annab mõista, et vallatule ööle järgnevasse hommikusesse peavalusse tuleks suhtuda täie tõsidusega. Alkohol võib pidurdada neurogeneesi, mõjutades CREB-1 (c-amp-responsive-elementbinding-protein-1) ja NRSF (neural-restrictive silencer factor) signaaliteid. Peatrauma Hippokampuse suur tundlikkus traumale on üks põhilisi kognitiivse halvatuse ja dementsuse tekkepõhjuseid sõjaveteranidel, ameerika jalgpalli mängijatel, boksijatel, ragbi- ja hokimängijatel. Ühe vaatlusuuringu kohaselt tekitas krooniline traumaatiline peatrauma 100 professionaalsest võitluskunstiga tegelevast inimesest 59-l hippokampaalse atroofia. Pärast akuutset peatraumat kujunevad atroofilised muutused välja tavaliselt juba 3 7 kuu jooksul. Need muutused tekivad suurenenud oksüdatiivse stressi ja seetõttu vähenenud valkude Sir2α, U-tüüpi kreatiini kinaasi ja mitokondriaalsete kinaaside tasemete muutuste pärast. Üritades eelmainitut enda Joonis 2. Hippokampaalse kasvu või atroofiani viivad signalisatsiooniteed. Meditatsioon, kognitiivne stimulatsioon, füüsiline trenn ja antidepressiivne ravi soodustavad neurogeneesi. Traumaatiline ajukahjustus, rasvumus, kliiniline depressioon ja alkoholism inhibeerivad neurogeneesi ja põhjustavad atroofiat. ellu lõimida, võib jääda mulje, et lõppude lõpuks pole midagi teha ning atroofia ongi hippokampuse saatus. Kuid see ei pea nii olema. Hippokampust on võimalik ka kasvatada ning selle tõestuseks on olemas käputäis häid sekkumis- ja vaatlusuuringuid. Järgnevalt võtangi kokku nende tulemused. Tuleb välja, et nendele, kes tahavad oma hippokampust suurendada, on arstiteaduskonda tulek väärt valik. Vabast ajast lugemine, kirjutamine ja ristsõnade lahendamine kuulub kindlasti meie igapäevaste tegevuste repertuaari ning ainuüksi see pidurdab mälu halvenemist ja Alzheimeri tõve väljakujunemise tõenäosust. Kuid juba üks eksamisessioon tekitab mõõdetavaid muutusi ajus. Neid muutusi mõõtsid 2006. aastal Draganski B. ja tema kolleegid saksa meditsiinitudengitel, kes õppisid 2. prekliinilise aasta lõpueksamiks Physikum. Physikum paneb proovile tudengite bioloogia-, keemia-, biokeemia-, füüsika-, anatoomiaja füsioloogiateadmised nii kirjalikult kui ka suuliselt ning seetõttu on selle eksami ohvrid head katsealused õppimisega seotud plastiliste muutuste uurimiseks. Õpilaste rühmal tehti 3 T1 kaalutud MRT pilti: esimene 3 kuud enne eksamit, teine 1...2 päeva pärast eksamit ja kolmas 3 kuud pärast eksamit (joonis 3). Selgus, et esimese kahe mõõtmise lõikes toimus märkimisväärne hallaine suurenemine parietaalsagara koores ning ka hippokampuse mahu suurenemine kõigi kolme mõõtmise lõikes (ka pärast eksamit!). Olgugi et võime õppimisega suurendada oma hippokampust palju tahes, jääme nägijatena nägemispuuetega inimestele siiski alla. Ühe uuringu kohaselt oli nägemispuudega uuringurühma hippokampus keskmiselt 8.5% suurem võrreldes nägijate rühmaga. 2 Lisaks, kui siduda nägijale sall silmade ümber ja seejärel lasta neil teha mitmeid labürindiga seonduvaid ülesandeid (selle iseseisev vigadeta läbimine, labürindi õiget skeemi kujutava maketi valimine jm.), said nägijad sellega oluliselt halvemini hakkama. Kuna hippokampus suudab propriotseptiivset ja vestibulaarset päritolu info abil luua ja talletada ruumilisi kujutisi, on tema suurenemine nägemispuudega inimestel hädavajalik kohanemismehhanism. Kusjuures bilateraalse vestibulaaraparaadi puudega patsientidel on täheldatud 16,9% hippokampaalse mahu langust võrreldes tervete kontrollrühmaga. Peale hippokampaalse atroofia tuleks kindlasti vältida ka oma keha kui terviku juurviljastumist. Siinkohal pean pettumust valmistama neile, kes peavad keha pelgalt oma aju transportijaks ja ei millekski enamaks. Jälgige teist laupäeva hommikul mööda tuhisevat tervisesportlaste hordi oma liibuvates dressides ja kadetsege, sest teie eksite ja neil on õigus. Juba varem tehtud uuringutes on täheldatud, et paremas füüsilises vormis inimestel on suurem hippokampuse ja mediaalse oimusagara ruumala, kuid 2010. aastal otsustasid Erickson jt seda oma sekkumisuuringus mõõta.
ONU OLIVERI TEADUSNURK Nimelt jaotasid nad 120 tervet ja vaimsete puueteta inimest aeroobse treeningu ja venitusharjutuste gruppidesse, kus nad juhendatult aasta jooksul iga nädal kindla arvu minuteid siis kas jalutasid või venitusharjutusi tegid. Leiti, et aeroobse trenni tegijad kasvatasid 1 aasta jooksul oma vasaku ja parema hippokampuse vastavalt 2,12% ja 1,97% suuremaks, samas kui venitajate hippokampused vähenesid vastavalt 1,40% ja 1,43% võrra (p<0.001). Mahu suurenemine toimus eeskätt eesmises hippokampuses, mida seostatakse ruumimälu omandamisega (joonis 4). Samas uuringus leiti ka seos parema füüsilise vormi ja hippokampuse mahu vahel. Nimelt suurenes aasta jooksul aeroobse treeningu rühma keskmine maksimaalne hapnikutarve minutis kilogrammi kohta (VO2 max) 7,78% ja venitajate rühmas 1.11%. Füüsilise vormi tõus omakorda korreleerus vasaku (r = 0.37; P < 0.001) ja parema (r = 0.40; P < 0.001) hippokampuse mahu suurenemisega. Kusjuures selliste muutuste saavutamiseks ei pea trenni tegema nagu Michael Phelps. Antud uuritavate puhul piisas vaid 10-40 minutilisest jalutamisest 3 päeval nädalas aasta jooksul. Tänu valitud erialale peame me ühel päeval omaenda hippokampustele lisaks hakkama mõtlema meie patsientide omadele. Näiteks aitab kolesterooli alandavate ravimite määramine kodade virvendusega patsientidele parandada nende lühi- ja kaugmälu võimekust ning pidurdada oimusagara atroofiat. Ning uneapnoe ravimine aitab selle käes kannatavatel patsientidel nende hippokampuse mahtu säilitada. Hippokampuse peale tuleks mõelda ka depressiooni käes kannatavate haigete puhul. Elektrokonvulsiivse ravi ja antidepressantide kasutami- 12 Joonis 3. A, Toimus märkimisväärne hallaine suurenemine tagumises parietaalsagara koores esimese kahe ajapunkti vahel. B, Hippokampuse hallaine suurenemine kolme ajapunkti vahel. Suurenemine on ühitatud ühe katsealuse kahel väljavalitud lõikel C1,2, MRT signaali suurenemine vastavalt parietaalsagara koorest ja hippokampusest (must joon) koos 95%UI (punane joon). Joonis 4. Parema ja vasaku hippokampuse mahu suurenemine aeroobse treeningu rühmas (sinine kõver) ja vähenemine venitusharjutuste rühmas (punane kõver). ne põhjustab hippokampuse mahu suurenemist kliinilise depressiooniga patsientidel. On ka näidatud, et antidepressandid suurendavad sünapsis sisalduva serotoniini ja noradrenaliini hulka, mis aktiveerib camp ja CREB-1 seoselisi signaaliradasid (joonis 2). Antidepressantide kasutamise tulemusena võib ka suureneda BDNFi ja VEGF tase, mis soodustab neuronite ja endoteelirakkude taasteket. Seevastu alkoholismi käes kannatavate patsientide hippokampuse heaolu peale mõtlemine on lihtne: tuleb kuidagi patsient karskeks saada. Hippokampuse suurenemist on neil näha juba pärast 1 kuust karsklusmaratoni. Kuid antud juhul peab arvestama ka suitsetamisega, mis pidurdab metaboolse aktiivsuse taastumist mediaalses oimusagaras. Järelikult on suitsetamisest loobumine täpselt sama vajalik kui alkoholile selja pööramine. Paadunud võitluskunstide harrastajatele ning teistele peatraumade saajatele pakuvad lohutust loomkatsed, kus reservatrool (sisaldub nt. punases veinis), dokosaheksaeenhape (oomega-3 rasvhape) ja vitamiin E (vormi polnud täpsustatud) on avaldanud peatrauma järgset neuroprotektiivset mõju. Viited 1. (originaalartikkel) Fotuhi, M., Do D., Jack C. Modifiable factors that alter the size of the hippocampus with ageing. Nat Rev Neurol. 2012 Mar 13;8(4):189-202 2. Fortin, M. et al. Wayfinding in the blind: larger hippocampal volume and supranormal spatial navigation.
13 REVISJONIKOMISJON Revisjonikomisjon töötab! Hendrik Vaaks küll ennast segasin - vanad ja kogenud seltsilised ning... mina. Järgnevatel kuudel toimunud koosolekute sisu ei saa ma kahjuks avaldada, kuid kinnitan, et läbi salapärase revisjonikomisjoni saab õppida seltsi tundma läbinisti, piinamata end liigsete kohustustega. Tuleb lihtsalt hoida silmad lahti ja neutraalselt analüüsides juhtida ka teiste silmad nendes suundades, kus näed vajakajäämisi. Võimalik, et see kirjutis muutis mõne sisemisi mõtisklusi teemal sügisene üldkoosolek ja ehk võib novembri teisest poolest näha juba uusi silmapaare, mis hoiavad isalik-emalikult seltsielu repressiivse kontrolli all! Viimast ei tasuks väga tõsiselt võtta, kuid eks iga revisjon ole ikkagi oma nägu. hendrikvks@gmail.com II kursus Aasta tagasi olin seltsis alles rohelisest rohelisem liige ja teadsin taolise noorteorganisatsiooni toimimisest vaid killukest, kuna varasemalt olin oma aega sisustanud pigem mitteorganiseeritult. Vanade klassiõdede õhutusel siiski liitusin ja hakkasin tasapisi kulgema selles seltsielus. Uued tutvused, koosolekud, üritused ja peod - huvitav oli. Mitte nagu väike poiss kommipoes, aga ikkagi huvitav. Mõne aja pärast korraldati selline suurem ja tähtsam kokkusaamine, mida nimetatakse sügiseseks üldkoosolekuks. Teadsin, et ei soovi ühelegi ametipostile kandideerida, sest pigem õpin asja tasapisi tundma ja seejärel, kui leian ideesid, kaaluksin juhtohjade enda kätesse võtmist. Läks aga nii, et kui oli aeg revisjonikomisjoni kandideerida ja Martin auditooriumi ees üksi seisis, hakkas kõrval istuv Elle puksima, et me läheks ka ikka. Suhtusin alguses ülima ettevaatlikkusega antud situatsiooni, kuid ühel hetkel muutus mu arvamus, mille sisu võiks kirjeldada tähekombinatsioon, mis otsetõlkes kõlaks umbes sa ainult elad korra. Seistes nüüd sealsamas Martini ja Elle vahel, hakkasin mõtlema, et millesse ma
VÄLISVAHETUS 14 Välisvahetusest ja seiklustest Teie viisa lubab Schengeni viisaruumi siseneda vaid korra ja te ei pääse tagasi Eestisse. Sellise külma duši osaliseks sai üks Tartus välisvahetust teinud Türgi välistudeng tagasiteel Peterburist, kuhu ta oma viimasel nädalavahetusel uudistama oli sõitnud. Olukorrale lisas vürtsi veel tõsiasi, et kiiresti oli vaja jõuda Tallinna lennujaama, sest ülejärgmisel päeval läks sealt planeeritud lend koju. FOTO: ERAKOGU Märt Raud eays.neo@gmail.com VI kursus Selliste, alguses ärevate, kuid tagantjärele muigele ajavate seiklustega tuleb välistudengitel aeg-ajalt ikka arvestada. Samas lisab taoliste olukordade kogemine ja lahenduse leidmine tubli portsu enesekindlust, mis kulub hiljem ära ükskõik millises eluvaldkonnas. Käesolev lugu arenes edasi sedasi, et Türgi tütarlaps sõitis piirilt tagasi Peterburi ning sai abi ühest kohalikust Türgi restoranist. Tartus viibinud kaastudengid pakkisid tütarlapse kohvri ja saatsid selle bussiga Venemaale, kust lennuk mõlemad otse kodumaale lennutas. Tagantjärele meenutab Gülcin seda juhtumit juba paraja huumoriga, sest lõppes ju kõik siiski pigem hästi. Kaotsi läks küll hulk raha, kuid nüüd on tal elupagasis lugu, mida pajatada ja meenutada. Ning mitte vähem oluline: lugu, millest õppida. Kui enamik töögruppe peab suvekuudel kergemat sorti puhkust, siis kliinilise ning teadusliku välisvahetuse töögrupil on see töötegemise tippaeg. Möödunud suvel võõrustati 19 väliskülalist, kes kõik sõbralikult Kliinikumi ja Biomeedikumi vahel ära jaotati. Uue asjana sai juba varakult vastu võetud otsus korraldada välistudengitele sotsiaalprogramm vaid augustikuus. Selle kasuks rääkis mitu argumenti. Esiteks on rahalised võimalused suuremad, kui korraldada üritusi vaid ühes kuus. Teiseks oli lihtsam leida kontaktisikuid ning kolmandaks - mida rohkem, seda uhkem ehk suurem grupp välistudengeid võiks ju tähendada rohkem fun i. Seega sai koos kohalike tudengitega kokku kirev punt asjalikke ja entusiastlikke arstitudengeid. Tegelikult oli plaanitud vastu võtta isegi rohkem külalisi, kuid viisaprobleemide tõttu jäid tulemata tudengid Palestiinast ja Sudaanist. Eestis teaduse tegemine ei pakkunud millegipärast huvi ei Venemaa ega Tšehhi tudengitele nende kaotus! Samas peab kiitma meie tudengite aktiivsust, sest teatavasti said kõik väljaminevad kohad nii teaduslikus kui kliinilises välisvahetuses täidetud ning see tagas ettevõtmisele ka üsna hea rahalise tulu. Teatavasti saab vahetusprogramm rahastuse koduorganisatsioonile maks- tavatest osalustasudest. Augustikuine programm Tartus oli tihe ja tegevust jätkus igale maitsele. Jõudsime külastada Eesti looduskauneid paiku ning Tallinna, Riiat, Helsingit ja Stockholmi. Tagasiside välismaalastelt oli igati positiivne. Kuna sel aastal otsustasime lõunasöökide organiseerimise asemel jagada taskuraha, sai igaüks ise otsustada, kas ja kui palju ta meil laialt levinud valget jahukastet soovib ja tundus, et see lahendus sobis väga hästi. Pluss poolele võib kanda ka selle, et haiglas kasutasime sel aastal mitmetes osakondades nooremate arst-residentide abi, kellega sai eelnevalt kokkulepped sõlmitud välistudengite juhendamise osas. Nende eeliseks on üldjuhul parem võõrkeeleoskus ja nad pole alati niivõrd hõivatud, teisest küljest ei saa nad alati tudengeid Nii mõnigi ei pidanud paljuks väliskülalisi after dringile viia lõikustel nii palju praktilisse töösse kaasata, kuna peavad sageli ise kogenud arstide käe all õppima. Meie tudengite seas hinnas olevad arst-õppejõud hoidsid oma kõrget taset ka välistudengite seas.
15 VÄLISVAHETUS Nii mõnigi neist ei pidanud paljuks pärast tööd linna näidata või väliskülalisi kontserdile ja seejärel after dringile viia. Välisvahetuse töögrupi suve tegi eriliseks veel väärt toetaja. Silwi Autoehituse AS, kes tegeleb igapäevaselt kiirabiautode ehitusega, andis meile kasutada uhkete kirjadega Mercedes väikebussi, millega saime Tartu linnas ja mööda Eestimaad ringi vurada. Kõik me bussi ära ei mahtunud, seetõttu vajasime paljuski kohalike tudengite abi autotranspordi näol, aga suur rõõm on tõdeda, et meil olid sellised võimalused. Tänusõnad Silwi Autoehitusele ning nende esindajale Märt Tõnumaale ning loodame, et see koostööprojekt ei jää viimaseks. Novembrikuu lõpul on EAÜSil kavas Tallinna haiglakülastusele juurde haakida ekskursioon nende Maardu tehasesse, et huvilistele kiirabiautode ettevalmistust ning sinna sisseehitatud aparatuuri demonstreerida. Liikudes vaikselt juba uude välisvahetuse hooaega, on väga hea meel tõdeda, et soovitud välispartneritega õnnestus vahetuslepinguid pikendada ning eriti populaarsesse Vahemere regiooni saame tuleval aastal saata lausa kaks korda rohkem tudengeid kui möödunud aastal. Ehk rõõmustab nii mõnigi, et õnnestus taas sõlmida kauaoodatud leping Skandinaaviaga - nimelt saab üks meie tudeng sõita naaberriiki Rootsi. Uute ja huvitavate tulijatena on lisandunud veel USA ning Šveits, kes on valmis meie tudengeid vastu võtma ja endi omasid siia saatma. Jätkuvalt oleme populaarsed Lähis-Ida ning Lõuna-Ameerika riikide seas, kuid nendega sõlmime lepinguid ettevaatlikult, sest üldjuhul tahame eelnevalt teada, kas meil leidub nende riikide jaoks ka huvilisi. Ühtlasi tahaks siinkohal julgustada kõiki neljanda ja kuuenda kursuse tudengeid kasutama kliinilist välisvahetust, et sooritada õppekava kohustuslik praktika. Teatavasti aktsepteerib teaduskond kirurgia ja sisehaiguste, aga ka EMO praktika sooritamist välismaal. Möödunud hooajal tegi näiteks üks tudeng oma 6. kursuse kirurgiapraktika varakevadises Tšehhis ning teine sisehaigusi Inglismaal. Peagi algaval uuel konkursil on plaanis väärtustada enam suvel kontaktisikuteks olnud inimeste panust. Ka võõrkeelte oskust saab senisest suurema kaalu, aga vajadusel peab kandideerija suutma tõestada ka oma keeletaset. Välisvahetus 2014 Kliiniline välisvahetus Lõpetuseks veel üks hea uudis. Nimelt on EAÜSi juhtkonnal juba käesoleval ning tulevatel aastatel plaanis hakata välja andma stipendiumi, mille omanik saab priiks välisvahetuse osavõtutasust (200 eurot). Taotleda saavad seda nii kliinilisse kui teaduslikku välisvahetusse kandideerijad. Loodetavasti avab see võimaluse nii mõnelegi EAÜSi liikmele kogeda välisvahetuse unustamatut elamust. Täpsemad tingimused avaldatakse koos uue välisvahetuse konkursiga, mis leiab aset novembris-detsembris. Lugege kindlasti ka sel suvel välisvahetuses käinute kogemusi ja pildimeenutusi, mille leiate www.eays.ee välisvahetuse rubriigi alt. 1. Austria 1 2. Brasiilia - 1 (IFMSA-Brazil) 3. Hispaania - 2 4. Inglismaa - 1 (august, Barts London) 5. Itaalia - 2 (1 juuli, 1 august) 6. Kataloonia - 2 (1 juuli, 1 august) 7. Kreeka - 3 8. Panama - 1 (ühepoolne, osalustasu 450 USD) 9. Prantsusmaa - 1 10. Rootsi - 1 (periood 30. juuni - 25. juuli 2014) 11. Saksamaa - 2 (juuni, aug, sept või kokkuleppel muudel kuudel, juuli ei) 12. Slovakkia - 1 13. Sloveenia - 1 14. Šveits - 1 (nõutav prantsuse või saksa keele oskus B2 tasemel) 15. Tšehhi - 1 16. Tuneesia - 1 17. Türgi - 1 (saab osaleda ka prekliiniline tudeng) 18. USA* - 1 (juulis ja augustis toimub välisvahetus USA Ülikoolis Liibanonis (http://www.lau.edu.lb). Teistel kuudel saab teha USAs) 19. Venemaa - 1 1. Hispaania - 1 2. Horvaatia - 1 3. Kreeka - 1 4. Slovakkia - 1 5. Türgi - 1 Teaduslik välisvahetus
LÕUNANAABRID 16 Arstitudengina Lätis Sandra Kase sandrakase@hotmail.com II kursus Olen nüüd teist aastat Riias arstiks õppimas ja paljude jaoks tekitab kindlasti küsimust, miks just Riias. Pärast keskkooli lõpetamist ei teadnud ma, kelleks tahaksin saada ning ülikooli minemisega kiirustamine tundus vale. Tahtsin pisut ringi vaadata ning endas selgusele jõuda, mitte lihtsalt ruttu mistahes haridus omandada. Teha kogu elu tööd, mis on vastumeelne ning milles alati keskpäraseks jääda, tundus hirmutav. Paari aasta möödudes teadsin, et arstiteaduskond on õige valik, kuid kahjuks ei arvanud vastuvõtukomisjon sedasama. Hakkasin otsima alternatiive ning ühel hetkel leidis võimalus mind ise üles. Välismaal õppimisel võib olla palju boonuseid ning Riia asub ka kodule lähedal. Samuti on siinne kultuuriruum paremini mõistetav. Anatoomikum kogu oma hiilguses. Ajaloost Meditsiiniõppe juured ulatuvad Riias 1920. aastasse, kui Rootsi professor Gaston Bakman pidas Theatrum Anathomicum Rigense s esimese anatoomialoengu. Praegu teatakse seda hoonet lihtsalt anatoomikumi nime all ning just seal tegelevad kaks esimest aastat intensiivse õppetööga nii rahvusvahelised kui ka kohalikud tudengid. Muuseas on seal õppinud ka esimene Eesti president Konstantin Päts. Veel praegugi ripub anatoomikumi seinal eestikeelne kiviplaat vastava kirjaga. Pärast II maailmasõda jäi Lätimaale vaid kaks meditsiiniprofessorit, kellest üks oli professor Paul Stradinš, tema järgi on ka ülikool oma nime saanud: Riga Stradinš University. Vahepeal kandis praegune ülikool ka Meditsiini Akadeemia nime, kuid 2002. aastal läbis nimemuutuse. RSU muutus rahvusvaheliseks 90ndate alguses, mil saabusid esimesed välistudengid nii kaugelt kui Liibanonist. Praeguseks on muidugi palju muutunud mitte ainult õppekavas, vaid ka selles aspektis, et Liibanoni tudengeid siin enam ei kohta. Igal semestril (kuna vastuvõtt on nii kevadel kui sügisel) alustab õpinguid üle saja arstiüliõpilase. Mõistagi on sügissemester tunduvalt rahvarohkem, siis alustab kooliteed ligi 200 tudengit. Kevadel on sisseastujaid umbes 150. Huvitaval kombel on kevadel alustajatest motivatsiooni kaotanute protsent suurem. Võimalik, et üks põhjus on kliima: veebruar on aasta kõige külmem kuu. Hoolimata lühikesest vahemaast Eestiga on Riia sügis võrreldes Eestiga pisut pikem ja kuivem, talv saabub hiljem ning on siis nii niiske, külmus tungib suisa kontideni. Õnneks on kaugemalt tulnud tudengitel alati lootus, et ehk on sel aastal kõik teisiti. Statistikast 2013. aastal õppis RSUs üle 7000 üliõpilase, neist umbes 12% välistudengid ning ülikooli töökorralduse eest hoolitses 1300 personaliliiget. Rahvusvahelistest tudengitest 88% õppis arstiteaduskonnas ning ligi 10% hambaarstiteaduskonnas. Üliõpilasi on siin umbes 30 välisriigist, neist enamik, 47% moodustavad sakslased, järgnevad rootslased, norrakad ning soomlased, seejärel britid, hispaanlased ja teised.. ja siis mina. Eestlaseks olemisel on ka omad boonused - saan siin tihtipeale sooja vastuvõtu osaliseks, kui õppejõud küsivad, kust kohast me pärit oleme. See on pannud rühmakaaslased naljatlema, et olen kõige eksootilisema päritoluga. Mitu korda on ka juhtunud, et minust saab lätlane. Kord kadus mu õpperaamat ära ning lõpuks leiti see läti tudengite kaustast, sest mu nimi oli liialt lätipärane. On ka juhtunud, et lähen mõnest osakonnast allkirja küsima ning alustan vestlust inglise keeles. Esialgu suheldakse küll inglise keeles, kuid kui mu nime nähakse, hakatakse läti keeles edasi rääkima. Tegelikult on siin õppimas veel teinegi eestlane, kellega juhuslikult teisel koolinädalal bussis tuttavaks sain. Lisaks kohtab eestlasi siinses majanduskoolis - eelmisel aastal oli neid siin õppimas ligikaudu 15. Riia linnast Riias elab rahvaloenduse andmetel umbes 700 000 inimest, mitteametlikel andmetel hinnatakse inimeste hulka siin siiski suuremaks. Riia pindala on kaks korda suurem kui Tallinnal, kuid asutustihedus kilomeetri kohta veidi väiksem. Linna elanikest 44% on lätlased ning 39% venelased, seega vene keelega saab siin väga kenasti hakkama. Elu Lätis on omajagu kallim kui Eestis. Esiteks on Riias palju kõrgkoole, mis meelitavad tudengeid, ning teiseks pole siin palju uusi FOTOD: ERAKOGU
17 LÕUNANAABRID kinnisvaraarendusi - need kaks asjaolu kokku viivad korterihinnad lakke. Oma roll on kindlasti ka välistudengitel, kes on suurema osa vabast pinnast vanalinnas haaranud ja ei karda rahakotiraudasid avada. Kuna ajapikku on välisüliõpilasi Riiga järjest enam tulema hakanud, renoveeritakse vanu suuri maju ühiselamuteks, mis on taskukohasem neile, kes omaette elamist sooviksid. Ka toit on siin kallim ning õpilastel, kes teistsuguste toitudega üles kasvanud, nõuab see omajagu harjumist. Sellegipoolest on linn täis erinevaid kohvikuid, restorane ja baare, kus aega veeta ja erinevaid rahvuskööke proovida. Õppekorraldusest Mis puudutab õpingute prekliinilist poolt, siis ei erine see eriti Tartu Ülikoolist. Õppeained on praktiliselt samad, väikeseid erinevusi esineb selles osas, millisel semestril ainet õpetatakse. Muidugi kuulub kohustuslike ainete hulka läti keel, mida ilmselgelt Tartu Ülikoolis nii oluliseks ei peeta. Väikseid nihkeid esineb teisigi, näiteks anatoomia kursus on poolteist aastat pikk. pääsemiseks. Igas aines arvestuse saamiseks on tüüpkord - igal nädalal test, mille positiivselt sooritamine on eelduseks vahearvestusele Vahearvestusi on kursuse jooksul kaks kuni kolm ning nende positiivne sooritamine eksamile pääsemise tingimus. Varasemalt oli võimalus teste sooritada kaks korda - seega kui vahearvestuse näiteks kahel korral läbi kukud, järgneb eksmatrikuleerimine. Sel aastal on võimalik arvestusi sooritada kolm korda, kuid eksameid siiski kaks. Loomulikult on see tudengite poolt väga heaks kiidetud, sest vähendab oluliselt pingeid järeltööd sooritama minnes. Mõnes aines eeldab testi sooritamine Histoloogia praktikumis. seda, et iga küsimuse vastus peab moodustama 55 60%, seega ühe küsimusega valesti vastamisel tuleb kogu test ikkagi uuesti sooritada. Kool kestab teise jaanuari/juuni nädalani ning siis algab sess. Mõnikord sooritatakse eksamid juba varasemalt. Paljud kooli õppejõud on professorid, kes siinses ülikoolis juba aastaid või aastakümneid nii õpetanud kui teadustööd teinud. Järjest rohkem on aga ka värskeid arste. Üldiselt on nooremad õppejõud sõbralikumad, mõneti aga nõudlikumad. Mitu korda on ka juhtunud, et minust saab lätlane. Kui prekliiniline osa läbitud, lähevad tudengid kliinikutesse. Kolmas aasta on juba peamiselt kliiniliste erialade päralt ning peahoonesse satub üsna harva. Alates neljandast kursusest toimub õppetöö nii koolis kui haiglas. September ning veebruar on loengute päralt, ülejäänud kuudel toimub õpe haiglates. Tunnid algavad teoreetilise sissejuhatusega, millele järgneb õppetöö patsientide juures. Kui meditsiinilise läti või vene keele kursusest on väheks jäänud, teeb tõlketööd õppejõud või kolleeg. Viienda kursuse üliõpilased teostavad ka 2-kuulise õppepraktika. Kuuendal kursusel tuleb sooritada eksam, kuid lõpetamiseks on kohustuslik ka uurimistöö. Mis puudutab ülikooli kandideerimist, siis valik toimub paremusjärjestuse alusel. Sel sügisel oli avaldusi üle 600, nii et pisut enam kui kolm inimest kohale. Muidugi on ülikool üritanud ka oma välistudengitele luua erinevaid organisatsioone ning üritusi, kuid missuguseid täpsemalt, ma päris kindlalt ei teagi rääkida. Küll aga on välistudengitel oma assotsiatsioon. Tervitatavad on ka tudengite endapoolse initsiatiiviga üritused, mida ülikool proovib toetada. Näiteks eelmisel aastal pidas loengut üks Süüriast pärit üliõpilane, kes Türgi piiri ääres Süüria põgenikelaagris tegutses ning annetusi kogus. Lisaks pakutakse võimalust tasuta kasutada ülikooli spordisaali ja jõusaali ning vajadusel pakutakse ka tasuta psühholoogilist nõustamist. Õppeedukuselt tublimad saavad võimaluse teadustööga tegeleda. Ka on välistudengitel võimalik õppida Erasmuse programmi kaudu kuni aasta mõnes teises ülikoolis. Loodetavasti olen suutnud luua kerge ettekujutuse üliõpilase elust Riias. Ehkki Riias õppimisel on omad boonused, ei taha ma jätta muljet, et kõik on ideaalilähedane ning kerge. Peale stressirohke üliõpilaseelu tuleb vahepeal rinda pista ka selliste õppejõududega, kes paraja kadalipu loovad, linnakodanikega, kel puudub elementaarne viisakus või kes elavad oma paha tuju teiste peal välja, kuid ka lihtsalt suure koduigatsusega. Kuna palju aega kulub õppimisele ning vaikuses istumisele, on ka neid hetki, mil rõhub üksindus, enesehaletsus ja tüdimus. Arvan, et see on kõigile arstitudengitele kord omane olnud. Olemise teeb lihtsamaks ning rõõmsamaks aga see, et inimesi, kes sedasama läbi teevad, on palju. Igaühel siin on omad mured ning võitlused ning see on kursusekaaslased väga avatuks, sõbralikuks ja abivalmiks teinud. Üks suur boonus on siin veel - ma ei ole kunagi kodus olemist nii palju hinnanud kui nüüd.
KURSAVANEM 18 Lona-Liisa Sutt: tahab, teeb ega lase millelgi ennast heidutada katrin Köbas katrin.koebas@gmail.com II kursus K üsimusele, miks erialavalikuks sai just arstiteadus, vastab Lona-Liisa, et tema arvates peab ülikoolis õppimine olema väljakutse. Kõigist valikutest paistis arstiteadus just see kõige raskem. Praegu tundub neiule, et tehtud on täpselt õige otsus. Esimeste muljete põhjal julgen öelda, et kõigega saab hakkama ning miski pole ületamatu. Vähemalt tuleb kogu aeg uut infot ning loengutes ja praktikumides peab alati kaasa mõtlema see on suur erinevus keskkoolist. Kursusevanemaks hakkas Lona-Liisa täiesti spontaanselt. Kui tuutorid küsisid, kes oleksid huvitatud, siis mu käsi kuidagi lihtsalt tõusis. Ja mul on hea meel, et selle vastutuse enda peale võtsin! Samuti on Lona-Liisa ainsa esmakursuslasena ATÜKis, kuhu ta küll otseselt ei kandideerinud, kuid juhuste kokkulangemiste tõttu nüüd siiski kuulub. Ja kuigi EAÜSi liikmeks pole Lona-Liisa veel astunud, on tal seegi kavatsus. Hoolimata mõningatest li- sakohustustest, jookseb mul ajalises mõttes praegu kõik väga hästi. Samas nendib tüdruk, kes on 13 aastat tantsukoolis käinud, et sel aastal teeb ta tantsimisega pausi. Ühest küljest ma lihtsalt pole endale veel uut trenni leidnud. Teisest küljest aga tundub koolis käimine praegu küll veel lihtne, sest mingeid töid otseselt olnud pole. Kui välja arvata anatoomia, mis on nagunii kogu aeg (naerab toim.). Aga ma kardan, et mingi aeg läheb ilmselt kiiremaks ja tegelikult tahaks ikka vaba aega ka vahepeal nautida. Vaba aja veetmise suhtes on Lona-Liisa enda sõnul tavaline eestlane laulab väiksest peale mitmes kooris, nautides seda täiel rinnal. Kuna Lona-Liisa ema tegeleb erinevate spordivõistluste korraldamisega, on tüdruk nendegagi väga tihedalt seotud. Nii on ta näiteks kevadiste rahvusvaheliste üliõpilasmängude korraldustiimis. Vastutusalaks on välissuhted ja seda lihtsal põhjusel Lona-Liisa räägib palju võõrkeeli. Näiteks prantsuse keele sai ta selgeks gümnaasiumi ajal, kui tegi vahetusaasta Prantssumaal. Itaalias toimunud spordivõistluste kaudu, kus LonaLiisa samuti abis käis, sai ta aga suhu itaalia keele. FOTO: ERAKOGU Sõpradele ja tuttavatele ei olnud ilmselt üllatuseks, et just Lona-Liisa Sutt pidas õppeaasta avaaktusel TÜ aulas esmakursuslaste nimel kõne. Tartust pärit ning Miina Härma Gümnaasiumis õppinud Lona-Liisa on reibas, täis hakkamist ja otsib igal võimalusel väljakutseid. Tegusa noorena valiti ta ka esimese kursuse vanemaks. Küsimuse peale, kas ta soome keelt ei plaani kohe õppima hakata, vastab ta kindlalt: Ei! Ta tahab küll väga välismaale minna, kuid leiab, et Soome ei pakuks just kuigi palju. Soome annaks küll karjäärivõimaluse ja hea palga, mida ma ambitsioonika inimesena kunagi kindlasti soovin, aga mulle on tähtsam see, et endal oleks põnev ning Soome keskkond tundub Soome tundub liiga turvaline ja igav valik olevat liiga turvaline ja igav valik olevat. Samas tunnistab ta, et mujale tööle või õppima minna on kindlasti raskem. Erialaselt on veel keeruline öelda, mis suuna Lona-Liisa võiks tulevikus valida, kuid hetkel näeb ta ennast üldkirurgina ja katastroofimeditsiini valdkonnas. Et arstikarjääriga on veel aega, uurisin ka Lona-Liisa kavatsuste kohta kursusevanemana. Midagi konkreetselt muuta ta ei soovi. Alati ei pea kõike muutma. Vahel võib asjad ära teha ka nii nagu need on varasemalt tehtud. Kuid ma tahan, et kõik saaks hästi tehtud ja see, mida me kursusena kellelegi öelda tahame olgu siis kaasõpilastele või dekanaadile saaks ikka õigeaegselt edastatud, kommenteerib neiu oma nägemust kursusevanemast. Lona-Liisa on enda sõnul õppinud elus seda, et kõik head asjad tulevad siis, kui inimesed hoiavad kokku töötavad koos ja on üksteise vastu sõbralikud. Inimesed on erinevad ja arstiteaduskonnas on meid palju. Kuid just eriala hakkab meid ühendama ning üksteise aitamisest saame kõik kasu.
19 REBASEKUTSIKAD Kaisa Viljar Sel sügisel tuli ellu palju uut: inimesed, vastutusrikas roll arstitudengina, õppejõud, nõudmised ja õppeained, mille pealkirja taga peitub informatsioonitulv, mida endale unenäoski ette kujutada poleks osanud. Enne esimest anatoomia arvestust oli tajuda juba kergemat sorti ahastust, sest lisaks anatoomiale (mis tundus esimestel nädalatel täiesti hoomamatu mahuga õppeaine) tuli, oh üllatust, õppida ka teisi aineid. Õnneks on aga elus vist nii, et aju annab võitluses uute teadmiste omandamisega lõpuks siiski alla ning asjad hakkavad tahes-tahtmata meelde jääma. Praegu on elu juba päris lill, sest pole midagi magusamat kui tunne, et oled õigel teel ja teed seda, mida südames tõeliselt teha tahad. Anet Kibin Minu esmamuljed arstiteaduskonnast on väga positiivsed! Rühmakaaslased on juba paari nädalaga kalliks saanud ja rebastele mõeldud üritustes kaasalöömine on ülikooli sisseelamise palju kergemaks ja lõbusamaks muutnud. Kuigi esimesed anatoomia praktikumitunnid suutsid nii mõneski meist hirmujudinaid tekitada, tuleb välja, et miski pole ületamatult raske. Ja pagana huvitav on ka! Kaija-Liis Lattik kaijake12@hotmail.com I kursus Mida teie meie teaduskonnast arvate, rebased? Sellise küsimuse esitasin oma kursusekaaslastele, arstiteaduskonna pere noorimatele liikmetele. Biomeedikumi seinad muutuvad iga päevaga aina kodusemaks, sooritatud on juba esimesed arvestused ning peetud nii mõnedki tutvumispeod. Selle ajaga talletunud muljeid käis värskete üliõpilaste käest uurimas Kaija-Liis Lattik. Hardi Vilt Armin Illisson Siinkohal sooviksin tsiteerida Raivo Massot: "Noh, ega siin pole midagi teha, sellest peab aru saama." Alguses hirmutas suur materjalide maht, kuid selle mõttega tuleb lihtsalt harjuda. Rühmakaaslased on väga toredad, kogu kursust veel ei tunne, sest meid on nii palju. Kadri Eerik Krõõt Aab Arstiteaduskonnas on olnud senimaani väga põnev, isegi kui laipa pole veel näinud. Minu esmamuljed arstiteaduskonnast on väga head. Eredalt meenub esimene anatoomiatund, kus sain esmakordselt käes hoida selgroolülisid ja õppisin ära esimesed ladinakeelsed mõisted. Uute tutvuste loomist ja arstiteaduskonda sisseelamist soodustasid väga tore õhtu koos kuuenda kursuse 15. rühmaga ja kaasalöömine rahvatervise töögrupi poolt läbi viidud südamepäeval.
TEKST1 20