Hummuli läbi aegade. Hummuli Töögrupi liikmed: Vello Jaska, Enn Mihailov, Endla Miske, Ene Vent, Asta Lihu, Anu Unt, Kalev Laar.

HUMMULI LÄBI AEGADE

Hummuli läbi aegade Töögrupi liikmed: Vello Jaska, Enn Mihailov, Endla Miske, Ene Vent, Asta Lihu, Anu Unt, Kalev Laar Fotod: Fototöötlus: Rein Mikk Raamatu ilmumist toetasid: Esikaanel: Hummuli mõisa peahoone Tagakaanel: ISBN Küljendus ja trükk: Hummuli 2013 Raamatu väljaandmist toetati Valgamaa Partnerluskogu poolt Leader meetme 1 Kogukonna algatused ja koostöö raames.

Hummulis on lahe! 12.12.2012. a Hea lugeja! Aja kulgu ei saa peatada. On võimalik sündmusi talletada raamatusse. Hummuli paikkonnal on pikk ajalugu, kuid puudub kirjatükk inimestest, sündmustest erinevatel ajajärkudel. Oleme teel minevikust tuleviku. Pean oluliseks, et ka Hummuli rahva tegemised saaksid kirjutatud raamatusse. Hummulis on elanud ja elab palju tublisid inimesi, kes kindlasti väärivad tunnustust. Kõik ei mahu siia raamatu kaante vahele. Usun, et tulevikus võetakse vaevaks täiendada Hummuli lugusid ja siis oleks see raamat väikseks abimeheks tulevastele kirjutajatele. Minu suured tänud kõikidele raamatu koostajatele. Eriline tänu Asta Lihule, Endla Miskele, Ene Vendile ja Vello Jaskale. Enn Mihailov Hummuli vallavanem

Hummuli ilmumine Eesti kaardile Hummuli valla ajalooline ülevaade Hummuli asub Valga-Pärnu maantee ääres. Esimest korda on Hummuli piirkonda mainitud 1226. aastal Tartu piiskopi ja ordu maajagamisaktis (terra Humularia). Hummuli on kandnud ka saksapärast nime Hummelshof, vanasti ka Hummel, Hummele. Hummuli nime kannab asula rootsiajast. Tornitoas oleval metsmesilasel on saksakeelne nimi der Himmel (metsmesilane), mis annab võimaluse siit tuletada ka nime Hummuli. Mesilane on aga saanud Hummuli kauniks sümboliks. Hummuli vald kuulus algselt Viljandimaale ja Valgamaa piiridesse sai ta alles 1921. aastal. 1977. aastal ühendati Hummuli asundus, Soe alevik ja osa Ransi külast Hummuli alevikuks ning praegu on Hummuli asula samanimelise valla keskus. Hummulist voolab läbi looduslikult kaunis Väike- Emajõgi, mis algab Otepäält Pühajärvest ja suubub Võrtsjärve. Üldpikkuseks 83 km. Hummuli kohal on jõgi juba kuni 25 m lai. Jõgedest märgiks veel Jõku jõge. Jõku on Õhne parempoolne lisajõgi, kogupikkus umbes 30 km. Varem olid jõel väikesed vesiveskid. Käärikmäel on Jõku veed üles paisutatud paisjärveks. Jõku ülemjooksul Vahi talu maal on kultuskivi I a.t. e.m.a. Aitsras on üle jõe läinud Põhjasõja-aegne sõjatee. Jõe ääres Puide külas toimus 1218. aastal verine lahing Saksa ristirüütlite ja venelaste vahel. Hummulis toimus juulis 1702. aastal Põhjasõja Hummuli lahing rootslaste ja venelaste vahel. Sõja võitsid venelased. Hummuli lahingut meenutab mälestuskivi kooli lähistel. Jõe äärses metsas asub rootslaste matmispaik ja muistne eestlaste kalmistu (tuhandeaastane). Vaatamisväärsustest Hummulis peab märkima Hummuli mõisakompleksi. Asulakohad Hummulis Muistis asub Valga maakonnas Hummuli vallas Aitsra külas Muistis paikneb vahetult Jeti-Piiri tee kirdeküljel, ulatudes teest 150 m kirde poole. Asulakoha ala algab Jõku jõest 30 m kagu pool, ulatudes Jeti-Piiri teepoolses osas jõest kuni 190 m kaugusele. Muistis paikneb loode poole alaneval nõlval. Asulakoha ala 150 x 140 m on ümbritseva maapinnaga sama värvi, helepruun liivakas põllumuld veidi erinevate toonidega. Asulakohast leiti ka mõned loomaluu tükid ning savinõude kilde. Võib dateerida perioodi 13. 18. saj. Passi on koostanud 1997. aastal Andres Tvauri. Muistis asub Valga maakonnas Hummuli vallas Jeti külas Muistis paikneb Õhne jõe läänekaldal. Asula edelaserv on jõest umbes 30 m ida pool. Jeti-Patküla teest on asula 80 m kuni 300 m lääne pool. Enamik asulast on tasasel põllumaal. Asulakoha ala 320 x 110 m on ümbritseva maapinnaga sama värvi, helepruun liivakas

põllumuld, kohati lausa liiv. Asula alal leidub veidi põlenud kivipurdu. Rohkem on leitud savinõude kilde. Asula on olnud majanduslikult pidevas kasutuses, sellepärast on ta muistisena rahuldavalt säilinud. Võib dateerida perioodi 13. 16. saj. Passi on koostanud 1997. aastal Andres Tvauri. Muistis asub Valga maakonnas Hummuli vallas Puide külas Asulakoha põhjaots ja kirdenurk paiknevad vahetult Tõrva-Valga maantee edelaküljel, Kiriku talu hoonetest 280 m edela pool. Asulakoha idaserv on Jõku jõest 15 m lääne pool. Muistis asub veidi ida poole alaneval nõlval. Asulakoha ala 160 x 80 m on ümbritsevast maapinnast veidi tumedam, kohati lausa tumehall. Asula alal leidub rohkesti põlenud kivipurdu ja söetükikesi. Kohati on täheldatavad laiali küntud koldekohad või kerisahju asemed. Kultuurikoht on ebaühtlane, esineb tumedamaid laike, kohati on alusliiv välja küntud. Asulakoht on rahuldavalt säilinud. Võib dateerida perioodi 5. 11. saj. Passi on koostanud 1997. aastal Andres Tvauri. Muistis asub Valga maakonnas Hummuli vallas Piiri külas Asulakoha idaserv paikneb Soorust Valga-Tõrva maanteele viivalt teelt läbi Piiri küla endiste Hummuli kolhoosi lautadeni viivast külavaheteest 10 m lääne poole. Muistis paikneb lääne poole alaneval nõlval. Asulakoha ala umbes 180 x 80 m on ümbritsevast maapinnast märgatavalt tumedam, kohati lausa tumehall. Asula alal leidub rohkesti põlenud kivipurdu ja söetükikesi. Kohati on täheldatavad laiali küntud koldekohad või kerisahju asemed. Leiti mõningaid loomaluid ja tellisetükke. Võib rahuldavalt säilinuks lugeda. Leidude põhjal võib dateerida 13. 18. saj. Passi on koostanud 1997. aastal Andres Tvauri. Hiis ja kalm Asub Lindsi talu maal, Raudsepa talu piiril, talude vahel. Lohk, kus kasvavad kaks suurt künnapuud ja saared. Kutsutakse Lindsi saarikuks. Omanik: Anna Hansu t Kulkin. 06.1926 Hiie- või ohvrilohk Koorkülas Lindsi talu piiri sees, kus suured saared, vanad põlised jalakad ja künnapuud kaskedega segamini kasvavad. Alale on see salu vist sellepärast jäänud, et sealt keegi midagi ei ole raijuda julgenud, sest raijujal olla alati midagi õnnetust sündinud. Sinna olla kõiksugu ohvriandisi viidud, kus ka kõikisugusi tontisi ja viirastusi olla nähtud. Niisugusid ohvrikohte olla seal palju, mis aga enamiste ära olla hävitatud. Ohvri andisi viidi ka enamiste iga kalme peale (Jung I: 96 Hel 44; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung). Kivikalme Koorkülas Jääva talu ja Ala-Laugaste piiri peal, paar vakamaad Jääva järvest põhja pool olla kõrge ilusa koha peal suur kivi lademik, pikkus 60 sammu ja laius 20-25 sammu. Kivid olla korrata ja segamini ja suuremalt jaolt maa sees. Kohta kutsutavat Kalme värat. Praegu kasvavat seal võsa peal, aga vanade inimeste mälestustes olla seal ilus tamme salu peal kasvanud, kuhu muiste ohvrisid olla viidud (Jung I: 92 Hel 10; K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas).

Külad Kulli Siin Kaprani talus sündis 1921. aastal tuntud kirjanik Herta Laipaik. Oma teoses Maarjakask kirjutab ta Kalmetimäest huvitava legendi kivilinadest. Kalmetimäel asub muistne matusekoht. Lõhutud kääbastes esines nii põletus- kui laibamatuseid. Kalmetimäe põhjapoolsel küljel asub vennashaud, kuhu on peale vene sõdurite maetud ka palju teisi rahvusi, ka eestlasi. Peedu talu maadelt on leitud keskmise rauaaja aardeleid. Piiri Piirist Aitsra poole suundudes läbime Mäemõisa, kunagise Hummuli mõisa vanima asukoha. Siin asuvad ka Hummuli kõrgemad kohad, Mudaniku ja Mäemõisa. Piiri külas asub ka muistne asulakoht. Alamõisa Siin asus Hummuli mõisa karjamõis. Suundudes Väike- Emajõe äärde leiame siit mälestuskivi jõe forsseerimiskoha tähistamiseks. Külas on jõulukuuskede kasvatus, lambakasvatusfarm, vesiveski. Ransi Siin asus Eestiaegne lasketiir. Ransikülas olid põhiliselt asunikukohad. Rahvasuu räägib, et siin väikese ojakese ääres olevat kunagi laata peetud. Huvitavaks kohaks on Väike- Emajõe ääres asuv Põntsimägi. Siin on üks Põhjasõja-aegne sõjameeste matmispaik. Põntsimäel on ka Hummuli paljandi Burtnieki lade (koosneb heledatest liivakividest). Leidub ka allikaid. Aitsra Piirist Aitsra poole suundudes läbime Mäemõisa, kunagise Hummuli mõisa vanima asukoha. Aitsra (Arstes, esineb ordu ajal) külas tuleb nähtavale vana tee, mida kohalik rahvas kutsub Kõrgepennariks. Rahvas peab teed Põhjasõja-aegseks, kuid arvatavasti kasutati seda juba Liivi ordu languse ajal 16. sajandi esimesel poolel. Koorküla tee lähedal põllul kasvavad Pedajamäe männid. Samas Vahi talu maa-alal Jõku jõe ääres (jõest umbes 20 m idas) heinamaal on kultusekivi I aastatuhandest e.m.a. Rahvajutt kõneleb, et kivi alla peitsid rootslased kullatoobi. Aitsra külas Vanamõisa talus sündis 1929. aastal geoloog Herbert Viiding. Jeti Külas asub Eesti sügavuselt kolmas järv Udsu järv (30,25 m) ja tuntud Valgjärv. Jeti külas, endises Koorküla koolimajas, sündis ja töötas kogu elu õpetajana Karl Ruut (1862 1929). Veskijärve läheduses möödusid kirjandusteadlase Endel Nirgi lapsepõlv ja noorusaastad. Jeti külas asub muinsuskaitsealune ohvrihiis Linsi (Lindsi) saarik. Puide (Puidise) Külas on muistne asulakoht, Jõku jõgi ja veehoidla. Kunagi asus siin ka kõrts. Tuntumad talud Puide teraviljakasvatuse ja Pallo talu vabaõhuetenduste poolest. Siit kulges muiste suur venelaste tee, mida mööda venelased liikusid üle Väikese Emajõe Sakalasse. Kalme ja Puide küla vahele jääb väli, kus 1218. aasta augustis toimus lahing vene vägede ja saksa rüütlite vahel.

Puide lahing kestis terve päeva ja lõppes sakslaste põgenemisega lahinguväljalt. Lahingus olevat langenud ka Madisepäeva lahingus Lembitu tapnud lätlane Veko. --------------------------------------------------------- Abistavat materjali leitud www. eestigiid.ee Hummuli alevik Hummuli alevik asub Valga maakonnas Valga-Pärnu maantee ääres Väikese Emajõe keskjooksul ning on samanimelise valla keskus. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 432 elanikku. Alevikus on põhikool, rahvamaja ja raamatukogu. Kool asub 1930. aastast alates Hummuli mõisa härrastemajas (ehitatud neogooti stiilis). Hummulit on esimest korda mainitud 1226. aastal Tartu piiskopi ja ordu maajagamisaktis (terra Humularia). Mõisa kohta on teateid aastast 1470. Arvatavasti asus see algul Mäemõisa kohal, Rootsi võimu ajast alates Hummulis (Hummelshof). Hummuli kuplistik võtab enda alla Väikese Emajõe ja Õhne jõe vahelise ala, kõrgemad kuplid ja seljakud tõusevad siin 120 meetrini. Kõrgendike vahel on lohke, nende põhjas väikesi järvi. Kuplistiku lõunaosa on kaetud metsaga, põhjaosa aga põllustatud. Koolimajast ida pool, Väike- Emajõe ääres asub üks kääbasterühm tuhandeaastane kalmistu (muistne eeslaste matusepaik) ja Põhjasõja-aegne kalmistu. Peedu talu maalt on leitud keskmise rauaaja aardeleid, milles oli kolm fasseteeritud otstega hõbekaelavõru. Peedu talus on algselt asunud ka Helme kirik. Põhjasõja ajal toimus 18. juulil 1702. aastal Hummulis Rootsi ja Vene vägede vahel lahing, kus Vene vägesid juhtis äsja Erastvere lahingu eest kindralfeldmarssaliks ülendatud Boris Šeremetjev. Lahingust, mis kestis kuus tundi, võttis osa umbes 25 000 meest. Rootsi vägi purustati, nende ratsavägi eesotsas välivägede ülemjuhataja W.A. von Schippenbachiga põgenes. Lahingus kaotasid rootslased 3500-3700, venelased 1000-1500 meest. Hummuli lahing otsustas võitluse hegemoonia pärast Läänemere rannikul Vene vägede kasuks. Hummuli lahingus langenud sõjameeste matusepaiku on Hummuli pargi serval, Põntsimäel, Ransikülas ja Pisukese palus. Tõrva-Valga vana maantee ääres nn kolme kuninga mändidest, mis olevat taganevate rootslaste istutatud, on praegu alles üks mänd. Hummuli piirkonnas olnud mõisad Aitsra (Adscher, varem Arstes) Esimesed teated mõisast pärinevad 1516. aastast. Mõisnikud olid ühised naabermõisa Alaga (Ala kõrvalmõis). 1871. aastal läks mõis Hedwig Konstanze Jenny Samson- Himmelsternja valdusse. Sellest ajast muutus mõis Hummuli mõisa kõrvalmõisaks. Hoone ei ole säilinud. Ala (Assikas) Esmateated mõisast on aastast 1518. Kuulus Goswin Anrepi nooremale pojale Aliff Anrepile. Temale kuulus ka Koorküla mõis. Pärast tema surma (1542) jaotati pärandina mõisad poegade vahel. Vanim poeg Johann päris Ala mõisa ja noorem Helmich Koorküla mõisa. Järgnevalt oli mõis Anrepite valduses, kuni 1871. aastal omandas mõisa Samson- Himmelstjerna. Siitpeale muutus Ala mõis Hummuli mõisa kõrvalmõisaks. Peahoone on hävinud.

(Lähemalt loe Alo Särg Valgamaa mõisad ja mõisnikud 2009 ) Asu (Assuma) Koorküla kõrvalmõis. Kuulus pikka aega samadele omanikele von Strykidele. Mõisa peahoone on hävinenud. Kasutatud allikad: http://koorkyla.onepagefree.com Alo Särg Valgamaa mõisad ja mõisnikud Koorküla (Korküll ) Rüütlimõis. Esmateated mõisast 1518. aastast. Mõisnikuks Aliff Anrep. Kui mõisa päris Johann Anrep, läks tema valdusse ka Asu mõis. Järgnevalt vahetas mõis mõisnikke, kuni mõisa omandasid von Strykid. Viimaseks omanikuks enne võõrandamist oli Gert Harry August von Stryk. Mõisa puidust peahoone on hävinenud. Karjamõisad olid veel: Pillikse, Uue-Hummuli, Kärdi. Kasutatud allikad: http://koorkyla.onepagefree.com Alo Särg Valgamaa mõisad ja mõisnikud Lühidalt Hummuli mõisast Hummuli mõisakompleks asub Väikese Emajõe vahetus läheduses. Hummuli mõis on esialgselt asunud kolmes erinevas kohas. Esmalt nimetati seda mõisat Kubjase mõisaks (asunud Lahksoo talu kohal). Siis asutati mõis Mäemõisa kohale (saksa k Kuppesche landt und landgut), kus hiljem asus Hummuli mõisa üks karjamõisaid, rajatud Hummuli kõrgustiku kõrgemale kohale laiale lavajale kuplile (120 m ü.m.p.). Hummuli mõisale on veel kuulunud Ala (Assikase) ja Aitsra (Adschen) mõisad ning Keerdi, Mäemõisa (Neu Hummelshof), Pillikese ja Purde karjamõisad. Hummuli mõisa ajalugu ulatub tagasi 1470. aastasse, mil ordumeister Johann Wolthus von Herese läänistas Goswin Anrepile Helme kihelkonnas Hummuli vakuses Kuppesche - nimelise maatüki ja mõisa. Mõis vahetas üsna tihti omanikke. 1856. aastal müüs Wilhelmine von Gube pandilepingu alusel Hummuli mõisa kaardiväelipnik Nicolai Alexander Samson Himmelstjernale. 1860. aastast alates hakkasid nad siin täievoliliselt majandama. Mõis oli Samsonite järglaste päralt kuni I maailmasõjani. 1871. aastal ostis Nicolai Samsoni lesk lisaks veel Assika ja Aitsra. Järgnevalt kuulus mõis Bergide suguvõsale. 1930. aastast asub mõisa lossis Hummuli Põhikool. Hummuli mõisa ajaloost Hummuli (saksa k Hummelshof, vanasti ka Hummel, Hummele) mõisakompleks asub Väikese Emajõe vahetus läheduses. Nimi esineb terra Humularia kujul juba ordu ja Tartu piiskopi vahelisel maajagamisel 1226. aastal ja näib ulatuvat tagasi muistsesse Eesti iseseisvusaega. Hummuli mõis on esialgselt asunud kolmes erinevas kohas. Esmalt nimetati seda mõisat Kubjase mõisaks (asunud Lahksoo talu kohal). Siis asutati mõis Mäemõisa kohale (saksa k Kuppesche landt und landgut), kus hiljem asus Hummuli mõisa üks karjamõisaid,

rajatud Hummuli kõrgustiku kõrgemale kohale laiale lavajale kuplile (120 m ü.m.p.). Alles Rootsi ajast kannab Hummuli (saksa k Hummelshof) oma nime. Hummuli mõisale on veel kuulunud Assikase ja Aitsra mõisad ning Keerdi, Mäemõisa (Neu Hummelshof), Pillikese ja Purde karjamõisad. Hummuli mõisa ajalugu ulatub tagasi 1470. aastasse, mil ordumeister Johann Wolthus von Herese läänistas Goswin Anrepile Helme kihelkonnas Hummuli vakuses Kuppesche - nimelise maatüki ja mõisa. Anrepite päralt oli mõis orduaja lõpuni, ühe teate järgi koguni 1599. aastani. Mõis jäi teenistuse eest pärandiks. Peale selle omandas ordumeister 1480 aastal sealkandis laenuga veel teisigi maatükke. 1599. aasta Poola revisjonist nähtub, et vähemalt Hummuli vakus oli ühendatud Helmega ja olnud hiljem ühiste omanike käes kuni 1678. aastani. Sel aastal läks Hummuli Franz von Dreilingi päranduse jaotusel tema tütardele Annale ja Catharinale. Hiljem läks Hummuli Catharina tütrelt abielu tõttu ta mehele Georg Friedrich von Reutzile. 1818. aasta mõisa kirjelduses on toodud, et mõisa hoonete, platside ja aia all oli kokku 45 ja 2/10 vakamaad, seega ligi 17 ha. Mõis oli von Reutzide käes 1823. aastani. 1856. aastani vahetas mõis kiiresti omanikke ja pandipidajaid, kelle seas oli nii Friedrich Woldemar parun Budberg, erumajor Friedrich parun Taube, filosoofiadoktor Johannes Friedrich Thomson. 1856. aastal müüs Wilhelmine von Gube pandilepingu alusel Hummuli mõisa kaardiväelipnik Nicolai Alexander Samson Himmelstjernale. 1860. aastast alates hakkasid nad siin täievoliliselt majandama. Mõis oli Samsonite järglaste päralt kuni I maailmasõjani. 1871. aastal ostis Nicolai Samsoni lesk lisaks veel Assika ja Aitsra. Kuna suuremad muutused Hummuli mõisas viidi läbi Samson-Himmelstjernade perioodil, siis nendest veidi lähemalt. Samson von Himmelstjernad Samsonite suguvõsa pärineb Põhja-Prantsusmaal elanud protestantidest, kes rändasid tagakiusamise eest välja Madalmaadesse. Teine liin on tugevalt esindatud Belgias, mis on aluseks ka Baltikumi suguvõsale. Peamiselt Riias kanda kinnitanud suguvõsast oli Herman Samson Rootsi riigikantsleri Axel Oxenstjerna sõber ja viimane värbas Herman Samsoni tööle esimeseks protestantliku Liivimaa kirikute superintendandiks. Nimi Himmelstjerna oli Hermann Samsonil lisaks võetud tähendusega nagu täht särab Liivimaa kohal. Samsonite suguvõsast on võrsunud Urvaste mõisa omanik R.I.L. von Samson Himmelstjerna oli oluline figuur 1819. ja 1849. aasta talurahvaseaduste väljatöötamises ja paljude tolleaegsete õigusalaste tööde autor. Von Samsonite suguvõsa Liivimaal omas lisaks Hummulile veel mõisaid Võru-, Tartu- ja Viljandimaal, näiteks Tilsi, Rõuge, Urvaste, Lustivere jt mõisaid. Hummuli mõisa omanikel Nicolai ja Hedvig Constance Jenny von Samson Himmelstjernadel oli kaks last Axel ja Robert. Vanemate tööd jätkas Axel von Samson Himmelstjerna, kes oli aktiivne tegelane. Axel von Samson Himmelstjerna (29.10.1861 Hummulis), abielus Jenny Sophie Louise von Strykiga (20.11.1868 Pajus) 23.09.1886. Neil oli kaheksa last: Irene Emmy (s Tartus 22.12.1887) Madelelne Konstanze Luise (s Hummulis 24.11.1888) Nicolai (s Hummulis 7.02.1890) suri samal päeval Ellen Lucie Elisabeth (s Hummulis 25.03.1892) Ottokar Hermann Klaudius (s Hummulis 22.06.1893) Gabriele Louise Jenny (s Hummulis 27.03.1896)

Jenny Julie Meta (s Hummulis 14.07.1898) Oskar Viktor Rembert (s Hummulis 28.03.1900) Huvipakkuvad on von Samsonite noorema tütre Jenny von Crameri mäletused elust Hummulis: Hummuli, Alamõisa ja Aitsra mõisad paiknesid Liivimaa Eesti osas, 16 versta (17 km) Valga linnast. Mõisad kuulusid minu vanematele Axel Samsonile ja tema abikaasale Jennyle, kes oli pärit meie naabruses paiknevast Paju mõisast. Hummuli oli peamõis. Kokku oli minu peres kaheksa last, kellest kaks venda surid. Viiest tütarlapsest olin ma noorim. 1 Hummuli mõis oli tegev maastiku kujundamises. 20. saj algul viidi Hummuli mõisas läbi ulatuslikud maaparandustööd, ning rajati paljud kalatiigid. 1908. aastal valmis 5 tiiki karpkala ja linaski kasvatamiseks ning aastatel 1908 1910 ehitati veel 20 forellitiiki pindalaga umbes 3,5 ha. 1914. aasta aprillis müüdi Hummulis aastavanuseid forelle 23,5 tuhat isendit ning 1915. aastal oli kasvanduses 8000 suurt ja 8000 väikest vikerforelli. -------------------------------------------------------- 1. Villem, J. Mõisapreili lapsepõlv Hummulis. Mulgi Almanak 15. Tartu. 2005. Läbi Hummuli voolas veerikas, kiirevooluline ojakene, mis kandis romantilist nime Lorelei (ametlikes dokumentides kohtame nimetust Kalatiigioja). Isale tuli mõte kasutada ojakest forellitiikidena. Tiigid rajati Hummuli mõisa lähedale, sinna ehitati ka kaks massiivset hoonet, üks neist kalameistrile ja teine forellikoe haudemajaks. Saksamaalt saabus väljaõpetatud kalameister oma abikaasaga, kelle käsutusse läks kogu majapidamine. Täiskasvanud forellid saadeti Peterburgi. Kalu pakuti ka ümberkaudsetele müügiks. 1 Oli plaanis ka uute kalatiikide rajamine. Alamõisasse kavatseti rajada neli tiiki kogupinnaga 12 000 m 2 10 000 forelli jaoks. Hummulis kavatseti olemasolevat tiikide süsteemi laiendada viie uue tiigiga samuti 12 000 m 2 kogupindalaga. Vanades tiikides kasvatati ka karpkalu ja linaskeid. Mõisnik kavatses kasvatada veel faasaneid. Kui algas Esimene maailmasõda, viidi kalameister ära kui sõjavang. Mõisnik von Samson saatis tema naise koos teenriga Soome piirini ja tal õnnestus pääseda Saksamaale. Samsonid olid kirglikud põllumehed. Paralleelselt Sangaste mõisaga tehti 1896 1897 sordivõrdluskatseid. Loomakasvatuse võttis mõisaproua Jenny oma hoole alla ning sellega oli tal palju tööd. Ta viis loomakasvatuse ja piimamajanduse kõrgtasemele ning pühendus sellele täielikult. Kari oli mustakirju, kuid oli ka angleri lehmi. Neid kahte tõugu kasvatati kõrvuti. Mõisaproua kinnitas, et musta-valget kirja kari on praktilisem, rahulikuma iseloomuga ning suurema piimaanniga ja seetõttu muutis ta peagi kogu karja mustakirjuks. Ka seakasvatusega tegeleti. Oli ka suur hulk pulle. Nende seas paistsid silma hiigelsuur mustakirju Nogi ja samuti hiiglaslik punane angleri tõugu Togo. Nimed pärinesid Jaapani admiralidelt-väejuhtidelt. Uue lehmalauda pikikülg oli tervenisti ümbritsetud kõrge müüriga, mille äärde koguti sõnnik, et kevadel seda põldudele vedada. Sinna hiiglaslikule sõnnikuväljakule lasti ka pullid lahti, et nad saaksid vabalt liikuda. Siin võis ka vahetevahel näha omapärast vaatemängu, kui pullid omavahelist võitlust korraldasid. Minu isa oli suure Viljandi maakonna saadik. Selle ülesande tõttu oli ta palju kodust ära. Kui ta aga jälle koju jõudis, hoolitses põllumajanduse eest, nii et mõisad olid hästi majandatud. 2 Hummuli mõis asus maanteest umbes versta kaugusel ning elumaja juurde tõi pikk, lai puiestee. Elumaja ees oli väga suur ümmargune muruplats (rondell) ja seda ümbritses lai kruusatee. Mururingil kasvasid ilusad puud: hiigelsuur ja kaugele paistev kuusk, mitmed

mõisahärra lemmikpuud tammed ja suur seedripuu, mis vahepeal käbisid kandis ja mille seemneid lapsed sõid. Külalisi, kes maja eest mööda sõitsid, võttis vastu bernhardiin Tasso sügavahäälse haukumisega. Lastele oli ta palavalt armastatud seltsiline ja nad kutsusid teda eesti keeles Minnu Söbber. Vahel aerutati paadi Russalkaga Alamõisasse. Loomulikult oli Tasso alati kaasas. Ta ei jooksnud kaldal kaasa, vaid ujus terve pika maa paadi järel. Mõisas oli üle 100 tööhobuse, kes elasid ühes eriti pikaksveninud tallis. Lisaks neile oli sõidutallis veel 20 kuni 25 sõidu- ja ratsahobust. Pärast tööd viidi hobused oma latritesse, kus neile süüa anti. Peale seda viidi hobused ööseks aasale, mis asus mõisast kolme-nelja versta kaugusel. -------------------------------------------------------- 1. Villem, J. Mõisapreili lapsepõlv Hummulis. Mulgi Almanak 15. Tartu. 2005. 2. Sealsamas Meie, lapsed, ajasime endi ees lendava galopiga hobusekarja ning hoidsime neid koos pikkade piitsadega. Värske õhtutuul vuhises meie kõrvade ümber, patsid lendasid õhtutuules, hobuste lakad lehvisid võimsalt. See metsik kihutamine oli niivõrd õnnestav, et ma seal parimal viisil oma elurõõmu nautisin. Tagasi koju joostes laulsime eesti laule, hüppasime üle kraavide, ronisime üle tarade. Nii rõõmsalt mängeldes jõudsime tagasi mõisasse. See oli imepärane elamus, mida me igal õhtul kordasime. 1 1914. aastal müüs Axel von Samson Hummuli mõisa Ermes Friedrich krahv Bergile ja ostis Valga külje all oleva Pedeli mõisa. Samsonite kolimisest on kirjutanud kohalik kirjamees Elmar Orav, kes kuulis oma emalt, kuidas proua kurtis, et härra müüs nende ilusa mõisa maha. Kolm nädalat veeti kraami hobustega Pedeli mõisasse. Oli hiliskevad. Viimased koormad olid toalilledega. 1919. aastal lahkus perekond Saksamaale, Potsdami, kus Axel von Samson jätkas tööd Balti Punase Risti peavolinikuna Berliinis. ----------------------------------------------------------- 1. Villem, J. Mõisapreili lapsepõlv Hummulis. Mulgi Almanak 15. Tartu. 2005. Hummuli ja Bergid Hummuli mõisa viimased omanikud olid krahv Bergid. Kuna nad olid Soome Vabariigi alamad, siis viibis nendele kuulunud mõisate tegelik võõrandamine kauem, kuni 1928. aastani. Alles seejärel hakkas mõis kuuluma Eesti Vabariigile. 23. aprillil 1914. aastal ostis Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg (1845 1938) Axel von Samsonilt Hummuli koos Aitsra ja Alamõisaga oma nooremale pojale Ermes Friedrich Bergile. Ermes Friedrich sündis põlismõisas 1880. aastal. Peagi jäi Ermes koos vennaga ema hooleta. Krahvinna Maria Katharina lahkus perekonna juurest algul Peterburi ja sealt kestvasse elupaika Soomes. Pojad jäid Sangastesse isa kasvatada. Ermes Friedrich Berg õppis algul Sangastes kodukooliõpetajate käe all, siis Tartus Saksa Gümnaasiumis ja ülikoolis. Abiellus varakult. Abielu sõlmiti Sangastes 1903. aastal Ernestine (Erna) Adele von Ettlingeriga (1882 1945). Ermes Bergi esimesest abielust sündis kolm poega: 1904. Alexis (Alik) Friedrich, 1906. Rene Roman Alexander ja 1912. Victor Georg (lisa). Kui pojad suuremaks kasvasid, palkasid vanemad koduõpetajaks Saksamaalt preili Haacki. Õppetundidest võtsid osa ka mõned naabrite lapsed. Tähtsam oli siiski preili Bodger Peterburist. See oli inglise koduõpetaja, kes kandis prille, pigimusti lahkukammitud juukseid ja kellega loomulikult ainult inglise keelt räägiti. Ta teadis suurepäraseid inglise jutukesi, muinasjutte ning rüütlilugusid ja saavutas sedagi, et küünrapikkused inglise

ballaadid pähe õpiti. Tema mõju kõrgpunktiks oli muidugi Shakespeare i Suveöö unenägu etenduse lavastamine, millest peale oma laste võtsid osa ka naabrilapsed. 1 Prl Haacki vahetas välja hea haridusega sakslane Peterburist. Ta oli loodusteadusi õppiv üliõpilane, kuid ta õpetas peaaegu kõiki aineid. Õpiti Peterburi reformeeritud kirikukooli programmi järgi. Sama kooli juures sooritati ka 1914. ja 1917. aastal kontrolleksamid. 1913. aastal abielu lahutati ning Ermes lahkus Sangastest, algul Saksamaale (poeg Rene kirja kohaselt aga Ameerikasse?), hiljem Soome. Erna jäi kolme pojaga Sangastesse. 1914. aastal enne Esimest maailmasõda ostis rukkikrahv Ermesele Hummuli mõisa koos Aitsra ja Alamõisaga. Mõisad olid Ermes Friedrich von Bergi käes 1914 1920. 1919. aastal abiellus Ermes ema hooldaja meditsiiniõe Aina Tyyne Parkoneniga (1880 1951) ja jäigi Soome elama. Hummuli jäi aga Ernestinele, kes ise elas Sangastes. Et krahv Fr.G.M. Bergi abikaasa Maria Katharina (1856 1922) oli juba 1882. aastal perekonna juurest lahkunud, oli kogu sealne elu Ernestine korraldada. Sellepärast pärandas Friedrich Georg Magnus von Berg Sangaste lossi koos inventariga ja selle juurde kuuluva varandusega minia krahvinna Ernestine Erna Adele von Bergile (koos poja Viktoriga). Ernestine suri septembris 1945 Mecklenburgis (Schwerinis). Endine valitseja Witte oli ainukene, kes tema surma juures viibis. Erna Berg on maetud Schwerini kalmistule. Tema hauale on püstitatud väärikas kivi. 2 ---------------------------------------------------------------------------- 1. Kübar, H. Bergid ja Sangaste. Kirjavahetusest Rene Bergiga. Tartu Ülikooli Kirjastus. 1994. 2. Sealsamas. Ilmselt pärast mõisa ostmist elati ka Hummulis, sest kohalike elanike mäletamist mööda nähti lapsi Hummulis mängimas. On teada, et mõisahärra kohalolekut teatas lipp lossitornis. Teisest abielust oli Ermesel kaks last: Aino Maria Wilhelmine (1929 1979) ja Markus Friedrich Ermes (1922). Viimane on osa võtnud rukkikrahvi auks korraldatud üritustest, on käinud palju kordi Sangastes ja ka Hummulis. Tänu Bergide Soomes elavatele peredele tekkisid Hummuli ja Aarnevalkea kooli vahel sõprussidemed. Need on jõus praegugi. Oleme külastanud Markus ja Maria Bergi kodu Soomes. Säilinud teatmeil oli Ermes suur autohuviline. Sangastesse osteti mitu tookord haruldast automarki. Ermes võttis osa ka Monte Carlo autorallidest. Ermes Berg suri Helsingis 1949. aastal ja puhkab oma teise abikaasa kõrval Helsingi Vanalinna kalmistul. Ermes Bergi sõjapäeviku käsikirja alusel on teada, et ta saabus Eestisse Põhja Poegade rügemendi koosseisus. Temasugune kohaliku maastiku ja olude tundja kulus marjaks ära mitmetegi operatiivlahenduste kavandamisel ja realiseerimisel. Ei tohi ka unustada tema kohalike keelte oskust. Valga ümbruses oli Ermes Bergil kindel liikuda ja väeosadele teejuhiks olla. Sangaste lossis sündinuna ja kasvanuna olid tal ümbruse teed tuttavad. Tartu oli tema koolilinn, Valga kreisilinnana mõistagi teada. Ermes Bergi sõjapäevikus kirjeldatud sündmused võiks tinglikult jagada kolme etappi. Esimesse kuuluvad sündmused Valga ümbruses (Paju lahing, Koikküla-Karula operatsioonid). Teine ajavahemik on sõjaretked Aluksne (Marienburgi) vabastamiseks. Kolmas sündmused Vastseliina (Neuhausen) ümbruses. Minu isa Ermes Berg sai Stockholmi arhiivist Rootsi ohvitseride nimed, kes langesid Põhjasõja ajal Hummuli lahinguväljal. Need nimed kanti mustade tähtedega valgeks emailitud alusele. See oli mõeldud rootslaste matmispaika Hummulis, kuid edaspidiste segaste aegade tõttu jäi paigaldamata. Viimati seisis see tahvel söögitoas kamina vastas oleval simsil. 1

Ermes Berg oli 2078 välismaalasest Vabadusristi saaja hulgas (II liigi III järk). See tähendas isiklikku vaprust. Samuti autasustati teda Vabadussõja mälestusmärgiga (asutatud 1921). Läti Vabariigi poolt anti talle Läti Vabadussõja medal. Tuleks märkida, et Hummulit ja Sangastet ühendasid mitmed seosed. Sealsed mõisaomanikud Bergid ja Samsonid suhtlesid omavahel tihedalt. Näiteks 1889. aastal viis krahv Fr.G.M. Berg koos Hummuli mõisniku von Samsoniga läbi kartulikasvatuse katsed. On ühiselt kalakasvatuse probleeme lahendatud, täiendatud pargi kooslust. Et E.Fr. Von Berg oli 1918. aastast Soome Vabariigi alam, jäi Hummuli mõis Eesti maaseaduse alusel temale ja planeeriti alles 1928. ja 1929. aastal. Mõisasüda 156,45 tiinu (171 ha) jäeti tulevikus avatava majapidamiskooli tarbeks. Seda siiski ei avatud, vaid 1930. aastal kolis siia Soe 6-klassiline kool. Koolina on mõisahoone kasutusel siiani. -------------------------------------------------------------- 1. Kübar, H. Bergid ja Sangaste. Kirjavahetus Rene Bergiga. Tartu Ülikooli Kirjastus. 1994. Arhitektuuriajaloost 1830. aasta ja hilisemal Hummuli mõisa plaanil asus seal puust peahoone praeguse kivist peahoone kohal. Mõisahäärber paikneb veidi enam kui ühe kilomeetri kaugusel Väikesest Emajõest. Kunagisest Väikese Emajõe läänekalda äärsest metsaalast, mis on ilmselt küllaltki põlise päritoluga, jääb mõisahäärber tänapäeval 550 m kaugusele. Nüüdne peahoone on ehitatud kahes etapis, kusjuures põhjapoolsem on vanem. Täpset ehitusaastat ei ole dokumentidest leitud, küll on aga teada, et 1886. aastal hakati Hummuli mõisasse ehitama uut tellisetehase ahju, eeldatavasti selleks, et alustada laiemat ehitusetegevust. Seega võib oletada, et uus peahoone valmis 1880-ndate aastate lõpus. 1873. aastast on koostatud üks esimesi terviklikke Hummuli mõisa hoonete kirjeldusi ning inventarinimistuid, milles on üles loetletud: Ühekorruseline pikk puidust härrastemaja Külalistemaja (Herberge) Teenijate elamu Õllevabrik Ait Härjalaut Õllekoda Linnasevabrik Pesuköök Loomalaut Sõiduhobuste tall Tööhobuste tall Tuuleveski Sepikoda Uus teade on 1892. aastast, mil nimekirjas on märge uuest telliskivist härrastemajast. Lisaks mainitakse veel ka vana, puidust härrastemaja olemasolu. Samuti on lisandunud ka mitmeid uusi majandushooneid: näiteks tellistest ait ja hobusetall. Tornipoolses lossiehituses on kindlasti kasutatud Hummuli tellisetehase kive, seda kinnitab trükis kividel Hummelshof.

Axel von Samsoni aktiivne tegevus oma mõisate edendamisel vastas oma aja eesrindlikele mõtetele. Igati püüti rakendada suurtootmist. A. von Samson oli kirjavahetuses naabruses asuva krahv Friedrich Bergiga, kellega vahetati mõtteid mõisamajapidamise asjus. Säilinud on iga-aastased inventariprotokollid, kus on kirjas kogu majapidamine ja saagikus. Hummuli mõisa hoonestus 20. sajandi alguses oli: Kahekorruseline elumaja torniga ja tornitrepiga, lisaks veranda ja palkon Hobusetall koos toaga, millel juurdeehitusena tõllakuur ja söödahoidla Veejuhe Vannituba, pesuköök Katusealune tööriistadele ja masinatele Sepikoda Teenijate elamu Aidad Ametnike elamu Puutöökoda ja eluase tislerile Loomalaudad Väike meierei Viljapeksumasin Auruviljapeksumasin Lokomotiiv (iseliikuv või paigalseisev aurukatla ja aurumasina ühend) Järgnevalt mõned andmed sajandivahetusest 1900. aasta seisuga (Veljo Ranniku andmed). Mõis asus 1 verst Väike- Emajõest (Embach), 65 versta kreisilinnast Viljandist (Fellin), 16 versta kihelkonnakirikust Helmest (Helmet), 14 versta Valgast, 15 versta Tõrvast. Mõisas oli telefon 1896. aastast, kutsungiga Walk. Samson. Mõisamaad oli 631 taalrit, 17 grossi. Talumaid oli müügiks 101 taalrit ja 24 grossi. Müüdud päristaludeks 1076 t 35 g. Mõisas oli valitsejaks Jaan Lubiseit, kes elas Hummulis. Metsaülem oli Johann Eglon, kes elas Mõistuse metskonnas. Mõisas oli ka mõisapolitsei. Arstiks oli vaba praktiseerija dr Mickwitz, haigla ja apteek asusid Tõrvas. Tööstusest oli meierei aurukatlaga, meieriks Simon Jöndo. Toodeti nn Pariisi võid, mida veeti välja Peterburisse. Olid veel auru-saeveski, auru-jahuveski, tuuleveski, telliselööv. Soel oli talupojakauplus, poodnik oli Moritz Raudsep, samas ka rätsep Wakker. Aednik oli mõisas Jüri Puhmas, sepp Lill, kingsepad Awloi ja Hanson. Hobupostijaam asus Tõrvas, raudteejaam Valgas. Peahoone arhitektuurist Mõisa peahoone on ehitatud kahes etapis, kusjuures vasakpoolne on vanem, 19. sajandi lõpust. Hummuli mõisa peahoone ehituslugu on siiski vaatamata eelmainitud nimekirjadele ja inventariseerimistele tundmatu. Enam-vähem saab dateerida ehitusaja umbes 1880-ndate aastate II poolde. Ehituskunstiliselt erineb Valga maakonna mõisaarhitektuur teistest Eestimaa paikkondadest märgatavalt. Eelkõige oma geograafilise asukoha tõttu kahe rahvuspiirkonna vahemail. Tugevad mõjutused on olnud Riia ja Lõuna-Liivimaa aladelt pärit ehitusmeistritelt. Võrreldes Harju- ja Järvamaa kõrgklassitsistlike peahoonetega algas Lõuna-Eestis uute peahoonete rajamine tunduvalt hiljem, 1870. 80. aastatel. Valdavateks stiilideks said neorenessanss ja neoromaanika, materjalideks sobisid taas Lõuna-Eestile sobilik maakivi ja punane tellis. Laenates vorme ja ideid romaani ja gooti arhitektuurist, kujunesid eesmärgiks

efektsed, alati millegagi üllatavad, kontrastiprintsiibil kantud lahendused. Historitsism leidis aadli poolt suuremat vastuvõtmist ja toetamist Lõuna-Eestis. Seega võib historitsistliku arhitektuuri kaalu lugeda siinses piirkonnas suuremaks kui ühelgi sellele eelnenud stiiliperioodi osas. Suundumus püsis inglise arhitektuuri eeskujudel. Hoone välisarhitektuuris rõhutas uus kunstistiil arvukaid seinapinnast eenduvaid ja taanduvaid osi, sakmelisi viile, torne jne. Eriti levinud olid tudorstiilile iseloomulikud elemendid ja ehitusvõtted. Siseruumides hakkasid endiste avarate ning valgusküllaste saalide asemel tooni andma Inglise maamaja laadis tumedast väärispuidust tahveldisega kaetud seinte ning lagedega ruumid. Ilmusid väärikad, raskepärase sisustusega salongid, söögi- ja jahisaalid. Hummuli praegust häärberit on peetud neogootika n-ö keskmiseks esindajaks ning märgitakse, et hoone arhitektuurne lahendus näib osaliselt põhinevat Sangaste lossi (ehitati 1874 1881) eeskujule. Äratuntavad on teatud vihjed nii sise- kui välisarhitektuuris. Arvestades von Bergide ja von Samsonite omavahelist läbikäimist, võis see nii ka olla. Peahoone on orienteeritud ühele vaatele, mis avaneb erifassaadile ja nurgatorni suunas. Vanem osa on rangelt sümmeetriline, mis on iseloomulik veel varasematele, klassitsismist lähtuvatele lahendustele. Vastavalt korrapärane, keskkoridoridega poolitatud, on ka ruumide jaotus peakorrusel. Uus hoonetiib on ehitatud ilmselt üsna varsti peale vanema valmimist. Vabam ruumikäsitlus lubab oletada, et ta siiski projekteeriti eraldi. Ka alakorrus on omandanud esindusfunktsiooni. Sealhulgas saali toomisega alla. Uue hoonetiiva projekteerimisel kujundati ümber peasissepääs, mille kaaruksele ehitati ääristavad pilastrid ja konsoolidele toetuv karniis. Uuel hooneosal on siseruumidest tingituna ära jäetud aknaid, mis sümmeetria säilitamiseks on asendatud petikakendega. Aknad on kuueruudulised. Vana osa teise korruse akende all on olnud rõdu, mille olemasolu meenutavad veel praegugi seinasolevad kinnitused. Pidulikkust rõhutavad ümarakaarelised karniisid akende kohal. Teiste akende kohal mõlemal korrusel on inglise gootikale omased horisontaalsed, murtud nurkadega karniisid. Kõikide akende all on laiad, profileeritud simsid. Väga esinduslik on rikkalikku varju-valguse mängu võimaldav katusekarniis. Imposantne on Eesti keskaegsele arhitektuuritraditsioonile omane kaheksanurkne torn, mille kolm korrust kõrguvad kogu hoone kohal ning millele on suunatud mitmed vaatesihid pargipuistus. Tornikorruste vahed on rõhutatud rikkaliku kujundusega karniisidega. Eriti rikkalik on torni ülaosa. Siin toetub kaaristule eenduv rinnatis, millel on traditsiooniline laskepilusid matkiv kujundus. Torni katust kasutati vaatluskohana kogu mõisaansamblile ja pargile. Tornipinda liigendavad valgus- ja varjumängu võimaldavad petiknišid, milledes paiknevad tornitahkude ulatuses väikesed kaarsillusega aknad. Sokkel on küll valitud maakividest, kuid uuel osal on sokkel juba hoopis viimistletumalt nn pakk-kividest. Uue hooneosa tagaküljel on esimese korruse ulatuses olnud veranda, mida markeerib veel kinniehitatud ukseosa. Rõdu oli alles veel siis, kui kool hoonesse kolis. Seda kinnitavad mõningad mälestused, et poisid olevat klassiaknast veranda katusele hüpanud. Eriti hästi on vana ja uue osa piir näha tagaküljel. See on näha maakivi asetusest vundamendis, kui ka tellistest seinas. Siseruumide kujundus on väga rikkalik uue hoone poolel, mis ehitati mitte elamiseks vaid esindusfunktsioonide täitmiseks. Siseruumides hakkasid endiste avarate ning valgusküllaste saalide asemel tooni andma nn Inglise maamaja laadis tumedast väärispuidust tahveldistega kaetud seinte ning lagedega ruumid. Esimesel korrusel on mitmes ruumis alles tumedast puidust laed. Säilinud on kolmnurkse karniisiga taimornamentidega kamin. Saalis ja selle külgnevates ruumides leiduvad karniisidega tiibuksed. Kõige atraktiivsemaks ruumiks on esimese korruse tornigalerii (mõisahärra lugemistuba), mille seintel kohtame aastaaegade kujutistega allegoorilisi seinamaalinguid. Nii kamina kui ka seinamaalingute puhul on viited juba sajandivahetuse juugendstiili mõjutustele.

Lemmikmotiivideks said taimornamendid ja linnud ning putukad. Teemadeks on seinamaalingute puhul valitud Petlemma täht ja ehitatud kuuseoksad talve sümbolina, kevad kui teineteise leidmise aeg lindude näol. Suvi on kujutatud kui usinate metsmesilase ja suvelillede paradiis, sügis aga viljade valmimise ja rikkaliku saagiga. Kogu sümboolika vastaks nagu mõisa suurpere elurütmile, mis oma värvikülluse ja elu järgnevusega on kantud ka seintele. Hoone all asuvad kõrged, juugendliku joonega võlvitud võlvlagedega keldrid. Hummuli mõisa peahoone on arvatud igati arvestavate stiilinäidete hulka. Seda väärtuslikumalt, et hoones on säilinud veel esialgseid interjöörielemente. Hummuli mõisa park Mõisakompleksi lahutamatuks osaks on ka park. Park koosneb kahest eri aegadel rajatud osast mõisahäärberi vahetus läheduses olevast alast, mis rajati 19. sajandi algul ning selle sajandi teisel poolel rajatud alast. 1830. aasta plaanil asus puust peahoone taga väike park, mille laius oli vähem kui 100 m. Pargi piirilt algas ühtlane roheline ala, mis oli ilmselt heinamaa. Kusagil praeguse mõisapargi piiril kraavi kohal oli Hummuli mõisa piir. Seega ei ulatunud mõisamaad jõeni. Jõeni ulatus mõisapiir põhja pool suhteliselt kitsa ribana. Kolm suurt puud harilik pärn, lossitagune künnapuu ja suur harilik tamm, võivad olla isegi pärit 19. sajandi algul rajatud pargist, sest need kasvavad selles pargiosas. Arvestades aga puude mõõtmeid ja oletatavat kasvukiirust, ei ulatu nende vanus ilmselt siiski nii kõrge eani. 1852. 1854. aasta plaanil on hoonete ja tiikide paiknemine sama. Peahoone taga on arvatavasti olnud puuviljaaed ja sellest edasi kohe park. Park on väga väike, ulatudes heal juhul kuhugi praeguse väljaku algusesse. Pikiküljega peahoonega paralleelne park on regulaarse struktuuriga sihid moodustasid Suurbritannia lipu. Pargi ja puuviljaaia pikiküljega liitus tõenäoliselt ilu- või juurviljaaed. See on seal, kus praegu on kooliaed ja osa spordiväljakust. 1873. aasta plaani järgi on toimunud mõningad muutused. Hoone taga on ikka väike park, siis tulevad põllud. Mõisamaad on laienenud jõeni. Jõepoolne langus on kaetud metsaga, kus harrastatakse karjatamist. Jõe ääres madalikul on heinamaa. Puude vanust arvestades on praegune nn uus park rajatud 20. sajandi vahetusel. Võimalik, et seda täiendati ka Bergide ajal. Park ühendas kitsa ribana mõisa keskust jõeäärse metsaosaga, lõikudes sillana põldude vahel. See on küllaltki suur ja inglise stiilis lahendusega, mis vastab peahoone arhitektuurile kui ka ajastu valitsevale moele. On märgitud, et see on üks paremaid inglise stiilis parke Valgamaal. Park on planeeritud pikliku kujuga, keskel on ulatuslikud pargilagendikud, servades esinevad erinevad puudegrupid. Pargi laius on 130 m, kogu pikkus 510 m (pindala 6,63 ha). Paikneb ida-lääne suunaliselt. Põhjast on park piiratud tamme puiesteega, mida mööda kõnniti Väike- Emajõe poole. Lõunas on pargi piir edasi antud praegu tammede reaga. On märgitud ka kunagise allee olemasolu. Pargi keskel on vabakujuline aas, mida liigendavad puudesalud. Selgemalt tulevad esile kaks lagendikku, lossi pool väiksem ja jõe pool suurem. Neid lagendikke lahutas ringikujuline nulgude grupp. Lossipoolsel lagendikul asusid tenniseväljak ja püsilillede peenrad. Jõepoolne väljak oli avar muruväljak. Planeerimisel oli arvestatud ka erinevate puuliikide omadusi. Mõisnik Samson olevat pargi kujundada lasknud nii, et ülalt lossitornist vaadatuna olnud nähtavad pargipuudest

moodustatuna tema nimetähed. Nüüd on aga park muutunud ja praegu enam nimetähed loetavad ei ole. Pargi puistu moodustavad põhiliselt tammed, pärnad ja okaspuud lehised ning igihaljad okaspuud (nulud, kuused ja ebatsuugad). Puud ei olnud ainult koosluse loojad, vaid neid kasutati ka kujunduselemendina. Park pidi mõjuma inimese meeltele. Pidi andma positiivseid emotsioone erinevatel aastaaegadel. Pargi levinumaks puuks on kodumaine tamm. Seda esineb puiesteena pargieelsel alal kahel pool sissesõiduteed, pargi põhjaservas puiesteena ning lõunaservas pargipiirina reas ning laialdaselt pargi puistus. Levinumaks võõrpuuks on aga Siberi lehis, mida pargis kasvab vähemalt 60 puud. Selle kõrval on tänapäeval levinumad Jaapani lehis ja värdlehis (pargis kokku 18 puud 6 kohas), harilik elupuu, järgnevad ebatsuuga ja nulud (palsami nulg). Liigilise mitmekesisuse ja esteetilise vaate loomisel on kasutatud veel seedermände, musta ja valget mändi, kodumaist harilikku kuuske, välismaise liigina Kanada kuuske ja sinihallide okastega torkavat kuuske. Rühm vanemaid hõbepapleid kasvas Fr. Bergi ajal Hummuli mõisa pargis, kuid nüüdseks ei ole neid enam säilinud. Von Bergi aretustööd haarasid ka Hummuli mõisa. Ta katsetas hariliku tamme kõrval veel kivi- ehk talvetamme kasvatamist ja märkis, et see annab kergesti hübriide hariliku tammega. Ta soovitas aga kindlalt jääda hariliku ehk suvetamme juurde. Fr. Bergi arvates esineb nende liikide vahel ristumist ning taolisi hübriide kasvab Hummuli mõisas. 1 Kahjuks ei saa otsustada üle saja aasta hiljem mitmete lühemaealiste puude esinemissageduse üle. Tundub, et erakordselt suur ja tähendusrikas on olnud pargis okaspuude arvukate liikide ja isendite esinemine. Praegusele pargile on aeg andnud sootuks uue näo. Hummuli pargis on erinevaid taksoneid (liiki ja liigisisest üksust) enne 1940. aastat märgitud üle 200. Pärast 1945. aastat arv langes 85-le, sest külmad talved ja sõja-aastate purustused tegid oma töö. 1960. aastal registreeris Aleksei Paivel Hummuli pargis 98 liiki, kohalikke puittaimi oli 29 nimetust. Arvestades tema poolt registreerimata jäänud võõr- ja kodumaised puud, võis siin see arv ulatuda 105-le. Samas registreeriti A. Paiveli poolt liike, mis olid istutatud peale 1945. aastat. 1960. aastal olid olulisemad puud palsaminulg, Siberi nulg, Euroopa lehis, Jaapani lehis, Siberi lehis, Kanada kuusk, torkav kuusk jne. Mitmeid nendest puudest pole enam alles. Pargist on hävinud valge mänd, punane vaher, hõbevaher, harilik hobukastan ja hall pähklipuu. Park oli teedega osadeks jagatud. Kevadõhtutel olid vanade pärnade ladvad täis laulvaid kuldnokki, kes lauluga kogu oma elurõõmu väljendasid. Nende laul jäi mulle mälestusse alatiseks. Isa muretses palju pesakaste kuldnokkadele ja meie puusepp valmistas naljaviluks kuldnokahotelli paljude üksteisest eraldatud kambritega, mis olid kõik lennuavadega ning värvis siis hotelli kirjuks. Linnud ei tahtnud aga nii lähestikku pesitseda ja ei võtnud seda monstrumit omaks. 1 Jenny von Cramer kirjutab ka veel piiritajatest, kes suvel torni ümber putukatele jahti pidasid. Isa laskis vana parki laiendada uute ilusate istandikega kuni alla Emajõeni. Nii läks park üle Emajõe-metsaks. Parki rajati pöördkiigega väljak, mis pakkus lastele tohutut rõõmu. Minu ema oli hea tennisemängija ja parki rajati ka tenniseväljak. Nüüd ilmus meile igasuguseid külalisi, et pidada minu emaga tennisematše. Praegusele pargile on aeg andnud hoopis teise näo. Pargi ja mõisaümbruse vaatamisväärsused on lahti räägitud Hummuli looduse õpperaja vaatluspunktides. Õpperaja pikkus on 2,1 km. Aega tuleb varuda 1 tund. Selle aja jooksul läbitakse 10 tähistatud punkti. Matk algab koolimaja eest ja kulgeb piki põhjapoolset pargiserva Väike- Emajõeni ning pargi lõunapoolset serva mööda tagasi koolimaja juurde. Matka käigus tutvutakse kunagise

mõisapargi ja parkmetsa erinevate osade taimestikuga. Õpperaja kirjelduses on täiendavalt antud ülevaade Hummuli mõisa ajaloost. Hummuli Põhikooli looduse õpperada Hummuli mõisa aeda kui ühte suuremat on märgitud juba varasemast ajast. Praegune kooliaed, mida hakati rajama tõenäoliselt 1930. aastast, paikneb kunagise mõisaaia kohal. Vaatluspunkt nr 1. Mõisahäärberi esine. Mõisa ajalugu ja peahoone Hummuli mõisaansambel, nagu põhiliselt kõik teisedki, algab imposantse puiesteega, mille pikkus on 180 m ja mis paikneb pargiga peaaegu ühel joonel. Puiestee on rajatud 20. saj ja valitsevaks puuks on harilik tamm. Läbinud mõisa juurde viiva sõiduteeäärse puiestee, jõuame mõisahäärberi esindusväljakule. Mõisate esindusväljakud on enamasti esteetiliselt pilku püüdvad. Sealt paistis mõisa häärber kogu oma arhitektuurilise omapäraga. Vaatluspunkt nr 2. Kooliaed Hummuli mõisa aeda kui üht suuremat on märgitud juba varasemast ajast. Praegune kooliaed, mida hakati rajama juba 1930. aastatel, paikneb kunagise mõisaaia kohal. Kooliaias on noortel võimalus kokku puutuda elusloodusega ja seda paremini tundma õppida. Samas pakub kooliaed ka esteetilist naudingut, ergastades meeli värvuste ja lõhnadega õitsvate põõsaste ning lillede näol. Aed on piiratud puude hekiga, mis loob isoleerituse ümbritsevast ning soodsa mikrokliima. Idasse kooliaia taha jääb kooli staadion ning selle ees kooliaia puudehekis hakkavad silma kõrged okaspuud harilikud ebatsuugad. Vaatluspunkt nr 3. Hummuli park Peatus on pargi piiril suure hariliku pärna juures. Selle puu kõrgus on 26,5 m. Rohttaimedest paistab silma võõrliik harilik katkujuur. Peatume veidi künnapuude juures. Nende suurim esindaja on üks pargi jämedamatest puudest. Puu kasvab lossi taga ja tundub, nagu olekski loss selle järgi paika pandud. Meie vanades mõisaparkides ei ole künnapuu just sageli esinev liik. Vaatluspunkt nr 4. Pargi keskkoht Peatus on jalgteede ristumiskohas. Siit lõunasse minev pargitee viib üle lagendiku pargi lõunaküljel paiknevate eramute juurde. Näeme segametsa-lähedast kooslust. Põhja pool pargi ääres on endine põllumaa, kus looduslikult on hakanud levima arukask, lisaks esineb veel raagremmelgat. Lähikonnas kasvavad harilik kurekell, maamõõl, maarja-sõnajalg, ahtalehine põdrakanep jne. Selles punktis pöörame veel tähelepanu võõrliikide sissetoomisele. Iga uus taim Eestis on jätnud jälje kas siis loodusesse, kirjasõnasse, suulisse pärimusse või muusse valdkonda. See jälg on kestnud kas viivu või aastasadu. 1. Villem, J. Mõisapreili lapsepõlv Hummulis. Mulgi Almanak 15. Tartu. 2005. Vaatluspunkt 5. Pargipiir kuivenduskraav. Puittaimede metsistumine Rohttaimedest esineb siin sookannikest, harilikku nurmikut, aasristikut, salu-tähtheina. Puudel näeme ronimas harilikku humalat ehk tappu. Kraavisilla juures on kevadeti lepiklille ja roomavat tulikat. Alusmetsas esineb lumimari, harilik toomingas, punane leeder. Silla alt läheb kunagine kuivenduskraav, mida võib vaadelda pargi piirina. Ligikaudu sellest kohast

enam kui 19. saj teise pooleni ka Hummuli mõisamaade piir. Siit Väike- Emajõe poole ulatusid Alamõisa maad. Vaatluspunkt nr 6. Metsakooslus Jõuame segametsale järgnevasse kuusikusse. Ilmselt on see kuusik tekkinud kunagise metsakarjamaa loodusliku metsastumise tagajärjel. Tegemist on suhteliselt noore kuusikuga, milles võib kohata ka üksikuid arukaski. Varakevadest kuni kesksuveni saadavad meid oma lauluga ööbik, metslehelind, punarind. Mõnikord kukub kägu. Metsa võime vaadelda kui taimekooslust. Taimekooslus jaguneb ülestikku paiknevate taimede rinneteks. Kõige kõrgema rinde moodustavad puud ehk teisisõnu puurinde. Noored puud, mis ei ulatu vanemate kõrguseni, moodustavad järelkasvu. Puud on metsakoosluse ehitajad, ilma nendeta poleks metsa. Siit edasi laskub tee Väike- Emajõe laugorgu. Paremale jääb kuusik üksikute kaskedega, vasakul läheb ala pikkamööda üle kaasikuks. Vaatluspunkt nr 7. Väike- Emajõgi Jõeäärses metsas kohtame kattekolda, harilikku mustikat, metsosja, mets-lõosilma jne. Väike- Emajõgi algab Otepää kõrgustikult Pühajärvest ja suubub Võrtsjärve lõunatippu. Jõe pikkus on 83 km ja valgala suurus 1390 km. Väike- Emajõe org on enne Hummulit suhteliselt kitsas ja käänuline. Jõe laius keskjooksul on 5-25 m ja sügavus 0,4-3,0 m. Kaladest esineb kokre, latikat, säinast, särge. 1888. aastal märgiti Hummulis jõeforelli olemasolu. Sootaimi on registreeritud 40 liiki laialehine hundinui, konnaosi, varsakabi, vesikress jt. Jões on võimalik supelda ja kaldal oleval lõkkeplatsil tuld teha. On ka väike varimajake. Siin on ka koht, kus W.A. Schlippenbach Põhjasõja ajal ületas Väike- Emajõe. On teada Väike- Emajõe-äärsed kääpad. Vaatluspunkt nr 8. Pargi kagunurk. Punane vaher Peatume parki idas läbiva kunagise kuivenduskraavi juures, kus kasvab jäme murdunud arukask. Siin algab jälle park, mis alguses on üsna loodusliku ilmega. Rohttaimedest hakkavad silma harilik angervaks, imekannike, harilik kuldvits, kõrvenõges, maarja-sõnajalg jt. Puittaimedest on alustaimestikus laialdase levikuga harilik kikkapuu, esineb ka punast leedrit ja magesõstart. Seal, kus park läheb metsaks, näeme lähestikku kasvamas noori puid. Näiteks Põhja- Ameerika päritoluga punane vaher ja Kesk-Euroopa päritoluga mägivaher. Meil on punane vaher külmakindel, kuid suhteliselt vähe levinud. Punaste vahtrate poolest on Hummuli park olnud üle Eesti tuntud. Vaatluspunkt nr 9. Pargi lõunaserv. Lehised Peatus on hariliku ebatsuuga all suure pargilagendiku servas. Siinse ebatsuuga kõrgus on 26,5 m. Sellest liigist on see pargi jämedam puu. Siin võib kohata veel aed-hiirehernest, valget iminõgest, harilikku keraheina, lõhnavat maarjaheina, kõrget maasikat, süstlehist teelehte jt. Siin võib kasvamas näha ka käpalisi, mis on looduskaitse all. Lehiste perekonda kuulub umbes 20 liiki. Levinumaks liigiks Eestis on Hummuli pargikompleksi suurima levikuga võõrpuu Siberi lehis. Siin kohtab isegi Jaapani lehist. Ilmselt kultiveeriti seda esmakordselt Sangaste pargis ja sealt sattus ühine seemnepartii ka Hummuli parki (ilmselt 1861). Jaapani lehise käbide puhul on iseloomulik, et seemne soomused on tagasi pöördunud ülemise servaga.

Vaatluspunkt nr 10. Lossi tagune. Eestimaa ja Valgamaa pargid Viimane peatus on lossi taga. Siin näeme kõrvuti kasvamas Põhja-Ameerika harilikku ebatsuugat ja harilikku kuuske. Eriti sügisel torkab silma Amuuri korgipuu. Ka see puu võib olla ühest partiist Sangaste korgipuuga. Hummuli pargis on peale puittaimede registreeritud ligi 200 taksonit rohttaimi. Endisest mõisa aiast levinud dekoratiivtaimi eriti levinud ei ole. Park oli küll aastatega osaliselt võsastunud ja hooldamata, aga ta oli sellegi poolest meie kultuuripärandi lahutamatu osa. Väljendas kultuuri ja looduse vahelist sidet. 2012. aasta augustikuu viimasel nädalavahetusel toimus aga renoveeritud Hummuli pargi ja sellesse ehitatud kõlakoja ning paviljoni avamine. Laupäeval, 25. augustil, kui rohulibledel pärlendavad kastepiisad olid enam vähem kuivanud ja uduloorgi hajunud, hakkas Hummuli pargist kostma Eesti Vabariigi hümn. Eestlauljaks kohalik mõisakoor Piret Tiiraku juhendamisel. Nende helide taustal heiskas Hummuli esimene vallavanem Kalev Laar selgemaks tõmbunud taevalaotuse alla sinimustvalge lipu. Piduliku sündmuse avas Hummuli vallavanem Enn Mihailov. Aasta tagusel Hummuli valla 20. aastapäeva üritusel unistasime oma väikesest kõlakojast ja Hummuli mõisapargi taastamisest. Nüüdseks on meie unistused täitunud. Täna avamegi uue ilme saanud mõisapargi ja kõlakoja koos paviljoniga, alustas vallavanem Mihailov. Samas lisas ta, et tööde aluseks on olnud Hummuli mõisapargi heakorrastuse projekt, mis valmis 2009. aastal. Projekteerijaks Artes Terrae OÜ. Projekti tellis Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioon. Mihailovi sõnul sooviti tööde rahastamist Keskkonnainvesteeringute Keskuselt kolmel korral. Viimasel korral see ka õnnestus. Kuid selleks ajaks oldi finantseerimise huvides sunnitud tööde mahtu märkimisväärselt vähendama. Tehtud tööde kogumaksumuseks kujunes 67 864 eurot, millest Keskkonnainvesteeringute Keskus kandis põhisumma: 61 077 eurot, väitis Enn Mihailov. Vallavanem selgitas, et projekti kohaselt ja looduskaitse ning muinsuskaitse loal raiuti pargist välja vigased puud ning istutati asemele 86 uut puud ja ligemale 200 põõsast. Lisaks sellele rajati ligi poolteist kilomeetrit purustatud tellise kattega kõnniteid. Kuid tema väitel tööd pargis veel käivad. Paigaldada jäi pargi piiril asuvale kraavile kaks jalakäijate silda. Töid Hummuli pargis tegi hankekonkursi võitnud ettevõte Roheline Ruum OÜ eesotsas selle juhataja Eero Taliga. Muinsuskaitselise järelevalve eest vastutas R&U Maastikubüroo OÜ juhatuse liige Raili Uustalu. Tegevuseks Hummuli pargis väljastas vastava loa nii Muinsuskaitseameti Valgamaa vaneminspektor Mari-Liis Paris kui ka Keskkonnaamet, regiooni juhataja Ena Poltimäe. Parki püstitatud puitehitiste, lava ja tantsupõranda ning paviljoni ehituseks kulus 14 275 eurot, millest 12 600 eurot maksis PRIA Valgamaa Partnerluskogu. Ehitised on valminud samuti pargi heakorrastusprojekti järgi. Nende ehitajaks oli ettevõtja Status Pluss Ehituse OÜ ja toimus juhatuse liikme Illarion Huttuneni eestvedamisel. Muinsuskaitselist järelvalvet teostas vastava pädevusega OÜ Marksi Maja, mida juhatab Agu Roht. Lindi Hummuli looduskaunisse parki püstitatud kõlakoja ning rajatiste eest lõikasid läbi Riigikogu liige Meelis Mälberg, Valga maavanem Margus Lepik, Hummuli vallavanem Enn Mihailov ning Status Pluss Ehitus juhatuse liige Illarion Huttunen. Seejärel andis vallavanem Enn Mihailov ehitajale Illarion Huttunenile meeldiva koostöö eest üle tänukirja. Siis siirdus kohal olnud rahvas Hummuli pargi serva järjekordset puud istutama. Et see tamm ilusasti kasvama läheks, oli igaühel võimalik tema juure peale labidatäis mulda asetada.

------------------------------------------------------------ 1. Paves, H. Krahv Friedrich Berg ja mets. Lk 29. TA Kirjastus. 1995. 2. Villem, J. Mõisapreili lapsepõlv Hummulis. Mulgi Almanak 15. Tartu. 2005. Hummuli mõisakooli asutamine Kogu 17. sajand oli talurahvale suurte muutuste ajaks, kõige olulisem neist oli mõisate arvu suurenemine ja teoorjuse laienemine. Et 17. sajandi vaimsust juhtis peamiselt religioon, oli kirjaoskuse õpetamise põhiülesandeks rahva ette valmistamine vaimuliku kirjanduse lugemiseks. Forselius valmistas ette mõisakoolide õpetajaid. Tema töö tulemusena loodi koole, mis ei olnud varasema köstriõppuse sarnased. Tema õpilased olid tuntud ja nimekad õpetajad. 1687/88. aasta talvel õpetasid Forseliuse kasvandikud juba paljudes Mandri-Eesti maakondades. Seda aega tulekski lugeda üldise lugemisõpetuse alguseks Eestis. Helme kihelkonnas asutati 1687. aasta sügisel Forseliuse kasvandike abiga kaks mõisakooli. Üks Kärstnasse, teine Hummulisse. Kui kaua seal lapsi õpetati, pole teada. Hummulis õpetati Caspar de Gravele kuulunud mõisas. Väike-Emajõgi Legendid Hummulist Küla all vuulab Väike- Emajõgi. Rahvasuu järgi om selle jõe nime lugu järgmine: Kord aetu vaene lesknaine kuun tütrega oma urtsikust välla. Lännu na siss omale uut eluaset otsma. Tiil akanu kimbutama nälg ja janu. Lähedusen es ole üttegi viikogu ega talumajja. Tütre elu päästmises vigastanu imä end kivikilluga ja andnu tütrele juvva omaenda verd. Nii pääsnu küll tütar, aga imä surnu suurest verekaotusest. Tütar kasunu suures ja lasknu ima jaos kaevata jõe, millele pantugi Emajõgi nimes. Aastatel 1979 kuni 1993 Hummuli põhikooli direktorina töötanud Vello Jaska kirjutas looduskaunist Emajõest luuletuse: Emajõgi rahus voolab mööda emakest Eestimaad. Üle laukasoode ja lagendike. Läbi luhtade, lepistike. Mäeküngaste vahel, kaldakäärude sees kulgeb ta tee. Nagu sinine elujoon, ema silmade läige. Kodusoojus või hellitav päike, uut usku ja lootust meile toob

Täiendavaid andmeid Hummuli piirkonna kohta 1932. aastal välja antud raamatus Eesti. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus V Valgamaa on Hummuli ja Koorküla kohta: Hummuli Koorküla 1932 2012 1932 2012 Pindala 102,2 57,1 Elanike arv (1922. a Rahvaloendus) 1695 920 840 Tööst. Ettevõtted: jahuveskid 1 1 Saeveskid 2 1 Algkoole 1 1 1 - Rahvaraamatukogud 1 1 1 - Rahvaraamatukogu selts 1( Edu ) - - - Laulu- ja mänguselts 1 - - - Tuletõrjeselts 1 - - - Põllumeeste kogu 1-1 - Tööliste ühingud 1 - - - Ämmaemandad 1 - - - Vaestemajad 1 Telefoni kõnepunkte 1 1 Loodus Helme kihelkond võtab enda alla peamiselt Sakala kõrgustiku kaguosa Valga nõo ja Väike- Emajõe orundi vahel. Mida kaugemale lõuna poole liigume, seda kõrgemale kerkib maapind ja Õhne ning Väike- Emajõe org lõikuvad üha sügavamale sisse. Jõku org omab ülemjooksu poole üha ebamäärasema moldoru kuju. Kõige ebatasasem ja vahelduvam on kihelkonna lõunaosa Koorküla ja Hummuli piirides. Kuplite hulgas on kõrgustiku mitmed kõrgemad kohad suur põllustatud Hummuli mägi samanimelisest mõisast läänes (107 m ü.m.) ja 2 km lõunas väiksem, kuid 10 m võrra kõrgem kuppel Mudaniku talu juures. Kõrgustiku keskosa moodustab ilma kindla suunata segipaisatud kuplite ja seljakute kogu, kus rohkesti üle 100 m kõrguseid tippe. Mäemõisa karjamõisa kohal olev lai lavajas kuppel on kogu kõrgustiku kõrgeim koht 120 m ü.m. Kuplite ja seljakute vahele jääb mitmesuguse kujuga sulg ja avalohke, sageli väikeste järvekestega. 1 Hummuli kõrgustiku alal on pinnakate kõige kirjum ja vahelduvam. Kuplid ja seljakud koosnevad enamasti kihilisest kruusast ja liivast, peal on õhem kate savikat moreeni, munakate ja rändrahnudega. Kuid palju on ka puhta liiva kuhjatisi. Peamine vooluvee soon on Väike- Emajõgi. Hummuli ja Jõgeveste seljakud on veelahkmeks Õhne jõgikonna ja Väike- Emajõe vahel. Paikkond on järvederikas. Need

kuuluvad küll vähemate hulka ja asuvad peamiselt Koorkülas. Hummulis on Talli, Soolikse, Tollijärv, Kihu, Liivakse (umbjärv). Praeguseks on mitmete asemel sood, näiteks Talli. Koorkülas on tuntud omapäraga järv Valgjärv ja vabariigis sügavuselt kolmas Udsu järv. Helme kihelkonna suuremad metsad on okaspuumetsad. Nii ka Hummulis. Suuremad metsamassiivid jäävad Soe alevikust Koorküla ja Alamõisa poole. Nii kohalikud kui ka väljastpoolt toodud puuliigid kasvavad praegugi Hummuli mõisapargis. -------------------------------------------------------- 1. Eesti. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus V, Valgamaa. 1932. Jõku jõgi Jõku jõgi on Õhne jõe parempoolne ja tähtsaim lisajõgi, mis lookleb kahel pool piki Valga-Uulu maanteed ning on kogupikkuses Valga maakonna territooriumil. Nagu öeldakse heal lapsel mitu nime. Arvatavasti sellepärast ja ka vastavalt taludele ja alevile on sellele jõele mitu nime antud Purde jõgi, Rulli jõgi. Veel nimetatakse Jõku jõe veepeegleid Puide paisjärvedeks ning Purde ojaks. Jõku jõgi saab alguse Koorküla aheljärvedest kahe haruna, millest üks tuleb Virtsjärvest (Väike-Võrtsjärv) ja teine Vilgjärvest (Niiduotsa järv). Jõe kogupikkus on umbes 30 km ning jõgikond 83 ruutkilomeetrit. Jõe ülemjooks paikneb Sakala kõrgustiku kagunõlval ning kesk- ja alamjooks Võrtsjärve nõos. Jõe keskmine langus, 1,5 meetrit ühel kilomeetril, andis projekteerijatele head võimalused paisjärvede kujundamiseks. Jõe piires on lang jaotunud võrdlemisi ühtlaselt. Jõe veepinna absoluutne kõrgus on lähtel 68,2 m ja suudmes 39 m. Tähtsaim lisajõgi on Lombioja (pikkus 5 km). Jõe ülemjooks paikneb Sakala kõrgustiku kagunõlval ning kesk- ja alamjooks Võrtsjärve nõos. Romsele talu all on järve keskel saared. Jõku jõkke toovad oma veed Lombi, Viira ja Vikasoo oja ning kraavi kaudu väikesed Linaleo ja Kogre järved. Nii voolabki koondvesi madalas orus loogeldes Koorküla, Hummuli ja Jõgeveste seljakute vahelt läbi üle paisude põhja suunas ja suubub Õhne jõkke. Kunagises Vahe-Purde talus oli väike vesiveski, kus viljajahvatamise kõrval isegi saeveski töötas. Talus oli tegeldud veel kalakasvatusega. Väikeses tiigis oli kalamaime enne veskijärve laskmist ette kasvatatud. Need karpkalad olid kiiresti kasvanud ja pannile panekuks välja püütud. See aga seiskus, kui II maailmasõja käigus veskitamm ja seadmed kannatada said. Täna on katuse all, kuid ümberehitatult, veel ainult laudahoone Vahe-Purde talus. Kõrvalolevast Ede-Purde talust on järel vaid hoonete võssakasvanud vundamendid. Puide paisu ehitamist alustasid Valga EPT maaparandajad Endel Paasi juhtimisel. Valati ülevooluga kaev ja tühjendusluugiga betoonist tamm. Seitsmekümnendate aastate algul võeti Hummuli näidissovhoosi initsiatiivil ette suur maastiku ümberkorraldamine Jõku jõel. Vahelduva eduga on ojanire kaldalt koristatud lepaja pajuvõsa ning endise veski paisjärve põhja laiendatud ja süvendatud. Paisude taha kogunevat vett kavatseti kasutada viljapuuaedade kastmiseks ja rohumaade vihmutamiseks. Kui paisjärved olid vett küllaldaselt kogunud, hakati ka kalakasvatuse peale mõtlema. Praeguseks on selle projektiga kavandatu oma eesmärgid saavutanud. Harrastuskalameestel jätkub jõe ääres ja jääl tegevust aastaringselt. Veski oli veel Roobel Järve veski nime all. Ka see ei tööta enam ammu. Veskijärv on madala veetasemega ja kaldad võssa kasvanud. Veski seinal on avatud mälestustahvel veskitalus sündinud Vabadusristi kavalerile kindralleitnant Paul-Adolf Lillele. 1 ------------------------------------------------------------------ 1. Salm, H. Tõrva, Helme, Hummuli. Maalehe Raamat. Tallinn. 1998.

Jõku jõe ülemjooksul Vahi talu maal on kultusekivi esimesest aastatuhandest e.m.a. Rahvajutu järgi on selle alla peidetud kullatoober, kuid tänini pole teda veel leitud. Aitsra metsadest on läbi läinud ka vana sõjatee üle Jõku jõe, mida on peetud Põhjasõjaaegseks (1700 1721), kuid on arvatud ka, et seda teed kasutati juba Liivi orduriigi ajal 16. sajandi esimesel poolel. Jõku jõe kallastel Puide ja Kalme küla vahel oleval väljal toimus 1218. aasta augustis päev läbi kestev lahing Vene vägede ja Saksa ristirüütlite vahel. 1930. aastail oli jõel 3 vesiveskit Purde, Roobe ja Kalme külas. Jõku jõest natukene eemal on Jõku talu. 1949. aasta 13. veebruaril toimus seal kolhoosi organiseerimise koosolek 14 osavõtjaga. Kolhoos sai nimeks Koit. 30. juulil samal aastal ühines Koit kolhoosiga Aitsra kolhoosiks Koit, mille keskuseks sai Rusi talu. Kümme aastat hiljem kolhoos likvideeriti, maad anti üle Hummuli sovhoosile. Kahel pool Jõku jõe ääres kulgeb elu täna edasi, ainult väiksema elanike arvuga ja vähemate taludega. Jõku jõe vesi voolab ikka omasoodu maailmamere poole. Nagu alati. Ahne jõgi (Õhne jõgi) Kas sa ikka tead seda, et Õhne jõgi alles lühikest aega oma praegust nime kannab? Ennevanasti hüütud teda Ahne jõeks. Mispärast ilusal jõel nii kole nimi oli? Ju ta selle ära teenis. Päris liialt hingekesi. 1 Ja edasi kirjutab kirjanik Herta Laipaik oma teoses Maarjakask : Õhne jõe ääres mänginud kord kuus-seitse last. Järsku ilmunud jõekaldale hobune. Loom oli vagune, laskis end silitada ja lapsed mõtlesid temaga sõitma minna. Ainult üks tüdruk ei mahtunud hobusele selga ja hüüdis: Ma istun näki näsa peale! Nii kui ta seda oli öelnud, raputas hobune lapsed maha ja kadus jõkke Teine lugu on järgmine: Kunagi õige palju inimpõlvi tagasi nähtud Ahne jõe kaldal ühtvalu noort, ilusat ja lahke moega naisterahvast kangastelgede taga. Ta ei kudunud villast ega linast, paklasest kõnelemata. Lõim olnud siredast siidist, koelõngad hõbedast, kotspool sulaselgest kullast. Palunud igaühte, kes mööda juhtunud minema, endale appi, lubanud tasuks tüki kallist kangast. Kord teinud üks kodapoolik Ahne luhal heina, laps jooksnud emast kaugemale jõepervele. Järsku kostnud jõe äärest kisa. Kodapoolik tõtanud ligi ja näinud veel, kuidas kangaspuud ühes lapsega vette vajusid. Ainult kaarnad ehk mustlinnud karjunud kui äraneetult vee kohal. ------------------------------- 1. Laipaik, H. Maarjakask Eesti Raamat. Tallinn.1983. Ahne jõe sünd Herta Laipaiga teosest Maarjakask : Ühe talu ääremaal elas talunik oma naisega. Peres ei olnud aga last kasvamas ja see tegi neile suurt muret. Ühel sügishommikul läks saunanaine Reet soole kuremarju korjama. Järsku nägi ta kaugemal üht naisterahvast istumas. Äkilisest kõnest kohutatud võõras hüppas püsti ja pages kaugemale sohu. Veidi aja pärast märkas Reet mustas rüüs naist uuesti. Kui Reet lähemale pääses, kuulis ta lapse nuttu. Kui kodapoolik lauka juurde jõudis, pages ronkmustade juustega naine jälle ta eest. Aga tumedas rabavees vääksus rinnalaps. Saunanaine hõikas ja ootas tükk aega, enne kui taipas, et laps on nüüd tema oma. Õnnest hingetu, ruttas ta jooksujalu kodu poole. Tüdrukule pandi nimeks Anne. Koos tüdruku kasvamisega tuli iseäraline rikkus sauna madala lae alla. Jaak hoidis lapsest nagu

katkutõbisest eemale, ei puutunud näpud seda rikkust. Saunarahvas ei märganud, kuidas üks suur kaarnalind tihti nende eluaseme poole lendas, noka vahel kalli kiviga sõrmus või hõbekett. Vanapaar magas õndsat und, kui kaaren lapse hälli kohal tiibu lehvitas. Annest sirgus ilus tõmmu neiu. Ja lõpuks, kui aisakellade kõlisedes sõitis saunaukse ette kihelkonna kõige rikkam perepoeg, võttis Anne kosjad vastu. Ka nüüd kasvas rikkus samal saladuslikul moel. Ja ilus noorik oskas ka teenijarahva jooksma panna. Eriti vali oli perenaine vaeslapse vastu ja leidis, et viimane on ikka veel kangast vähe kudunud. Ühel hommikul saatis Anne tüdruku sohu marju korjama. Vaeslaps tagasi ei tulnud. Teda ei leitudki. Matt, kes oli targa juures käinud, järgnes kord perenaisele sohu. Kaaren kõige ees, siis perenaine ja sulane Matt silmnäolt nende kannul. Siis jäi perenaine seisma ja laotas oma kanga laiali, nii et see nagu lai sinine pael mätaste peal läikis. Selle peal tantsisid nad kaarnaga mõlemad. Ja siinsamas oli kuulda ka vaeslapse nuttu. Ahne Anne vaevas õnnetut orvukest, et ise saaks riidekangaste peal hõbeda kõlinal oma nõiatükke teha. Siis pääses sulase käest targa poolt antud kaarnasulg peost lahti ja nüüd juhtus imeasju. Vaeslapse pisarad muutusid vahutavateks laineteks ja perenaine uppus nende sisse. Ahne Anne hädakisa hajus soo peale, suri vaevakaskede vahele. Kui maihommikune päikesetera metsade kohale kerkis, läikis niitude vahel uus jõgi. Udu langes alla ja selges taevas hõiskas lõoke tõusvale päevale vastu. Kalmetimägi Koolimajast 3 km kaugusel Valga-Võru maantee idaküljel Soe alevi lähedal (Soe bussipeatusest edasi) Kalmetimäel on kaitse all mõned lõhutud kääpad. Hummulisse ulatus selle kalmevormi kõige läänepoolsem levikupiir Eestis. Omal ajal oli kääpaid rohkem ning 1895. aastal uuris neid R. Hausmann. Kääpais esines nii põletus- kui ka laibamatuseid suhteliselt rohkete hauapanustega. Kääpaist on leitud helmeid, pronksist rõngaspeapaelu, 6 baltipärase plettmustriga laia käevõru, üks inglise päritoluga münt (11. saj), mis iseloomustavad muidki Eesti kalmeid 12. sajandil. Kalmetimägi asus Hummulis Kuusiku talu maa sees, kust 1,5 jala sügavuselt palju luid välja tulnud ja kust ka palju rahasid leitud. Koolimajast 3 km kaugusel Valga-Võru maantee idaküljel Soe alevi lähedal (Soe bussipeatusest edasi) Kalmetimäel on kaitsealasid leitud. On ka ohverdamise koht olnud. Nii kirjutasid J. Jung; K. Ruut Koorküla kooliõpetaja, F. Grünberg Hummuli vallakirjutaja. Mäge kutsutakse ka Kalmemäeks. Künka peal kasvab männi- ja kuusemets. Oli sisse kaevatud rohkesti kartulikoopaid. Kalmetimäest on kirjutanud Kirjanik Herta Laipaik oma raamatus Maarjakask jutustuses Kivilinad. Ühel juuliõhtul tulime Minniga kaugelt metsast mustikalt. Tee tõi meid üle Kalmetimäe, kus seisid igivanad puud, latvade kohal punetamas loojangupilved. Ma tean Kalmetimäe kohta palju kõnelda, ütles Roiu Minn. Siia on sõdade ajal lugematul hulgal inimesi maetud. Tema muld on pisaraid rohkem näinud kui rõõmu. Õige ennemuistsel ajal olnud ta küll noorele rahvale lustipaigaks. Ennemuiste seisnud mäe otsas üks imelik kivi. Tuletas teine nagu sängiaset meelde, kurja asemeks teda kutsutigi. Sellest kaugest ajast on kevad arvutud lumed kaasa viinud, kui üks noor perepoeg Unipiha Mats paastumaarjapäeval kojuminekuga hilja peale jäi. Kui Mats suurte puude alla jõudis, tulid talle äkki meelde Kalmetimäe kohta kuuldud hirmujutud. 1

Järgnevalt katke jutustusest mulgi murdes: Sellest pajatava kah mitme jutu. Sääl olevat vaime nättu. Üits perepoig olevat õhtul hildan kodu poole lännu, kui tii pääl ollu illus piiga ihen. Ta ütel midagi, millest aga perepoig aru es saa. Tõne õdak olli piiga jälle tii pääl. Siss andse perepoig talle tüki pastlanahka, mille peran ta käis. Piiga katte küll ära, aga nakse kotun käima. Nõiduse abil sai miis tüdriku käest tääda, et ta tuub majja rikkust, kui ta tallu tüüle võetas. Noh Leiu (nii olli tüdriku nimi) võetigi tallu. Hõbedat ja kallist kraami naksegi tulema. Lõpus pidi perepoig tüdrikuga pulma tegema. Kui siss pulmarong talu puule sõitse, lasse pruut Leiu obese kinni pidada. Ta ütel, et läeb tagasi kivilinade vahelle, sest perepoig avit ta nõidusest vabas saada. Leiu vajuski kivve vahelle ja sinna puude alla jäie imeline kivi, mis nigu sängiaset miilde tulet. Nii sõitse perepoig ütsinda kodu tagasi. Tänapäeval on Kalmetimägi lihtsalt üks tavaline küngas, nagu neid Eestimaal palju leida. Mägi on võsastunud ja ei tuleta eriti meelde, et siin matusekoht asus. Siin asub veel II maailmasõja aegne Hummulis võidelnute matmispaik. Seda tähistab kahele astmele toetuv Saaremaa dolomiidist obelisk. ------------------------------------------------------------------------------------------------------ 1. Laipaik, H. Maarjakask. Eesti Raamat. Tallinn. 1983. Põhjasõja männid Legend jutustab, et Karl XII, Rootsi vägede ülemjuhataja, olevat Hummulisse istutanud 3 mändi. Ise olevat ta öelnud, et kui männid kasvama lähevad, siis tulevad rootslased Eestimaale tagasi. Praeguseks on jäänud alles ainult 1 mänd, teised on ajahambast puretud ja ära kuivanud. Hummuli loss Hummuli valla vaatamisväärsused Hummuli mõisa peahoone ehitamine toimus 19. sajandi lõpus, arvatavasti 1880-ndatel aastatel. Ehitamine toimus kahes etapis vanem osa ja uuem koos nurgatorniga mõisaomanik Axel Samson von Himmelstjerna ajal. Valdavateks ehitusstiilideks olid neorenessanss ja neoromaanika. Esifassaadil võib märgata historitsismi lemmikvõtteid. Ka kolmekorruseline nurgatorn viitab sellele. Ehitusmaterjalideks olid sobilikud maakivi ja punane tellis, mis ilmselt saadi kohalikust 1886. aastal ehitatud mõisa tellisetehase ahjust. Siseruumides kohtame veel säilinud interjööridetaile. Kõige atraktiivsemaks ruumiks on esimese korruse tornigalerii, mille seintel kohtame aastaaegade kujutistega allegoorilisi seinamaalinguid. Hummuli park Hummuli park koosneb mõisa häärberi vahetus läheduses olevast alast, mille vanem osa rajati 19. sajandi algul ning uuem 19. 20. sajandi vahetuse paiku. Veljo Ranniku andmetel on Hummuli park üks paremaid inglise stiilis parke Valgamaal. Liigilise mitmekesisuse ja esteetilise vaate loomisel on kasutatud palju erinevaid puuliike mändide,

kuuskede erinevaid vorme, korgipuu jne. Pargi keskel on suur vabakujuline aas, selgemalt tulevad esile kaks lagendikku, lossi pool väiksem ja jõe pool suurem. Tuhandeaastane kalmistu Asub Hummuli mõisahoone lähedal Väikese Emajõe kaldal 150 meetrit lääne pool. Sarnaselt teiste Kagu-Eesti kääbastega väikese oja kõrgel terrassil, maastikuliselt kaunis paigas. Hauapanused on kirved, odaotsad, savinõude killud, sõrmused, käe- ja kaelavõrud. Hummuli kalmistu on erandlik nii oma asendilt, vanuselt kui ka matmiskombestikult ning rikas rahvapärimuselt, mistõttu seda võib pidada üheks omanäolisemaks kogu Põhja- Euroopas. Hummuli lahingu mälestuskivi 2002. aasta 17. juulil avati Hummuli kooli lähedal mälestuskivi Põhjasõja Hummuli lahingu 300. aastapäeva tähistamiseks. Hummuli lahing toimus 29. juulil 1702. aastal Vene ja Rootsi vägede vahel. Šeremetjevi korpus suundus Sangastes asuva Rootsi välikorpuse vastu, mida juhtis Schlippenbach. Rootsi korpus taganes algul Laatre mõisa ja siit üle Väikese Emajõe ning asus positsioonidele Hummuli mõisa juures. Peetud lahingu tulemusena põgenesid Rootsi väe riismed Pärnu poole. Hummuli lahingus langenute matusepaigad on pargi servas, Põntsimäel, Pisukese talu palus. Valgjärv Järv paikneb Sakala kõrgustiku lõunanõlval Koorküla järvestikus. On järvistu suurim ja tuntuim järv. Rahvapärimuse kohaselt on järv oma nime saanud haruldaselt läbipaistvast veest. Valgjärve areng algas jääaja lõpul. Veepind on nähtavasti olnud kõrgem, millele viitavad astangud järve kaldal. Umbes paar meetrit kaldast läheb järv järsku sügavaks, ulatudes keskmiselt 10-15 meetrini. Järve suurim sügavus on 26,8 m, pikkus 1,3 km ja laius üle 0,6 km. Pindala 44,1 ha. Põhilised järves elavad kalad on latikas ja särg. Eestis tehtud esimestel allvee arheoloogiauuringutel (J. Selirand 1958. aastal) avastati järve keskelt nn Mõisaaseme madalalt I aastatuhande IV veerandi asula jäänused. Asula on rajatud ilmselt kaitse eesmärgil. On andmeid, mis jutustavad sellest, et esimesena uuris järve kohalik mõisnik Anrep, kes 1640. aastal oli rakendanud tööle tuukrid. Asulakohast jutustab huvitav legend kui järvepõhja vajunud mõisast. Udsu järv Nimetusena võib esineda ka Koka ja Linsi järv. Asub 3 km Koorkülast lõunas Sakala kõrgustiku lõunanõlval, Valgjärve põhjasopist 200 m lääne pool. Pindala 6,2 ha. Järve nõgu on kausikujuline ning väga sügav, suurim sügavus 30,25 m. Sügavuselt vabariigi kolmas järv. Läbivool nõrk, saab vee peamiselt allikatest, väljavool kraavi kaudu Õhne jõkke. Järve vesi on suvel roheline ja küllaltki läbipaistev, vähesel määral soostunud ja mudastunud.

Peamised kalad on ahven ja särg. Jõevähile pakub Udsu järve kaldapiirkond soodsaid elutingimusi. Muistendi järgi olevat Udsu järv tekkinud kiriku asemele. Koorküla koopad Nimetusena kasutusel ka Koorküla põrguhaud ehk tondikoobas. Asub Koorküla parki läbiva sügava ja allikarikka Õhne orgu suubuva sälkoru parempoolse nõlva ülaosas liivakivi kihtides, mille paljandeid leidub mitmes kohas. Algul on olnud väike allikakoobas, mida suuresti on laiendanud inimkäed, et rajada pelgupaik. Arvatavasti rajati muinasajal. Tõenäoliselt esines siin vanasti mitu suurt ruumi ja neid ühendavat madalat käiku. Kui küünal kaasas, võib selles ka praegu veenduda. On küll toimunud mitmed varisemised ja selletõttu mõned koopaosad sisse langenud. Liiklemisteed Kõige tähtsam ja suurima liiklemishulgaga maantee on Viljandi-Kärstna-Tõrva-Valga 1. klassi tee. Teel on mitmes kohas võrdlemisi suured tõusud ja laskumised, mis takistavad liiklemist. Näiteks Puide mäel, Kulli külas ning Sarve talude juures. Viimaseil aastail on siin mitmes kohas ette võetud mägede mahakaevamisi ja tee tasandamisi. Eesti-Läti piiri ajamine lõikas ära suurema tee Valgast Koorkülla ja Holdresse. Selle aset täidab endine külavahetee Hummuli Piiri kõrtsi juurest läbi kuplistiku lõunaosa Aitsrasse, Koorkülla ja Holdresse. Tee on võetud 2. klassi teede hulka ja tublisti paremaks tehtud. Jõest ülepääsuks on ehitatud sild Jõgevestesse ja Pikasilda. Autobussiliinid on Tõrva-Valga vahel. Kõige ebasoodsamas asendis on Koorküla ja Holdre. 1 Praegu läbib Hummulit (Tõrva-Valga suunas) 18 bussi päevas. On otseühendus Pärnu, Võru ja Tartuga üks kord, Tallinnaga 7 korda päevas. Lähim raudteejaam asub Valgas. Peateed on asfaltkatte all, kohati on äärtes märgitud rajad jalgrattal ning jalgsi liiklemiseks. 1. Eesti. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus V, Valgamaa. 1932. Hummuli valla hariduselu Hummuli hariduselu ja Hummuli kooli ajalugu on aastate jooksul üsna palju uuritud. Uuringute põhjal on Hummuli Põhikooli õpilased õpetaja Endla Miske juhendamisel koostanud mitmeid kodu-uurimis- ning giiditöid. Kooli ajalugu on talletatud ka kooli aastapäevadeks ning mõisapäevadeks välja antud buklettides. Ajalooline taust 17. sajandil laienes Eestis teoorjus ja suurenes mõisate arv, vaimsust juhtis peamiselt religioon. Sajandivahetuseni (1629 1699) kuulus Eesti ala Rootsile. Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama, rahvast valmistati ette vaimuliku kirjanduse lugemiseks. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi, köstrid (kirikuõpetajate abilised) õpetasid talupoegadele katekismust ja kirikulaulu.

Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus puudulik. 1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eestis. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased. Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik sisse seada rahvakoolide süsteemi. 1655. aastal otsustati, et igas kihelkonnas peab olema ametis koolmeister. 1675 nähti ette koolimajade ehitamist, ent selleks puudusid veel nii majanduslikud tingimused, kui vastava ettevalmistusega inimesed. Hakati nõudma, et koguduste juures töötaksid ka kooliõpetajad. Seda nõuet oli aga raske täita, sest eesti keelt valdavaid kooliõpetajaid peaaegu polnud. Olukord hakkas paranema pärast õpetajate seminari loomist. Harjumaalt, rootsi pastori perest pärit Bengt Gottfried Forselius rajas kuninga nõusolekul 1684. aastal Tartu lähedale Piiskopimõisa (Papimõisa) õpetajate seminari. Seminari asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmeistrid ja köstrid. Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks kooli asutaja Forselius. Oluline oli sorav lugemine ning usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt. Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata. Haridus tegevat inimesed targaks ja kihutavat mässama. Teised ütlesid, et eestlased olevat orjadeks loodud ja pidavat neiks jääma. Pikkade palvete ja läbirääkimistega õnnestus Forseliusel siiski õpilasi saada. Et haridustööd mõisnike poolt ära ei keelataks, pöördus ta 1686. aasta sügisel abi saamiseks ka Rootsi kuninga poole, võttes kaasa kaks oma andekamat õpilast, et tõestada seminari vajalikkust ning tulemuslikkust. Kuningas lubas kooli eest hoolitseda, lasta ehitada koolimaju ja maksta palka õpetajatele. 1687. aastaks oli Liivimaa maapäev otsustanud, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Aga sellest hoolimata koolide ehitamine edenes visalt ja õppetöö toimus tavaliselt rehetoas. 1688. aastal pöördus Forselius toetuse saamiseks teist korda kuninga poole. Tagasiteel Rootsist hukkus ta sügistormis ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse, kuid nelja aasta jooksul oli seal ettevalmistuse saanud 160 peamiselt eesti rahvusest kooliõpetajat. 1688. aastal töötas Eestis 47 kooli, kus umbes tuhat last õpetust said. Nii kasvas kirjaoskajate arv Rootsi ajal kiiresti. Hariduselu algus 1687 1688 Andmed Hummuli kooli ajaloo kohta kuni aastani 1930 pärinevad Gerly Kuke koduuurimistööst, mis on koostatud Hugo Kõomäe mälestuste ning arhiivimaterjalide alusel. Pedagoogikadoktor professor Lembit Andreseni raamatu Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I. Eelugu ja algus kuni Põhjasõjani 175. leheküljelt loeme: 1687/88. aasta talvel õpetasid Forseliuse kasvandikud juba paljudes Mandri-Eesti kihelkondades. Seda aega tulebki lugeda üldise lugemaõpetuse alguseks Eestis. Koolid rajati kõigepealt keskustesse, mõnikord ka mõisatesse ja küladesse. Tartu-Maarja kihelkonnas oli kolm kooli: üks oli kiriku juures, üks Tähtveres ja üks linna lähedal agulis. Nõo kihelkonnas oli kool Lukel ja Rõhu külas. Helme kihelkonnas Hummulis ja Kärstnas. Sama raamatu 177. leheküljel: 1688. aasta kevadtalveks oli Forseliuse kaasabil rajatud Lõuna- ja Põhja-Eestis ligi poolsada kooli, kus õppis tuhande lapse ümber. Tegelikult oli koolilaste arv veelgi suurem. Oma kirjas J.H. Gerthile märkis Forselius, et üle saja oli

neid, keda õpetati Hummuli ja Kärstna mõisakoolis, samuti Jõelähtmel, Viljandis, Suure- Jaanis, Hallistes, Põlvas, Harglas, Paistus, Türil, Tõstamaal ja Pärnu-Jaagupis. Puhja pastor Adrian Virgilius kirjutas, et kaks tema kihelkonnast pärit ja Forseliuse õpetatud noormeest olid maanõunik Zeumerni ja assessor Grave mõisates koolmeistriteks. Caspar de Cravele kuulus Hummuli mõis (EAA, F 1187, Nim 2, S 372, lk 340). Haldusjaotusest Hummuli valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee loodi Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi Seadlusega 17. jaanuarist 1941. aastast täitevkomiteede moodustamise kohta maakondliku alluvusega linnades ja valdades. Peale Saksa okupantidest vabanemist 1944. aasta oktoobris alustas uuesti tegevust Hummuli Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee alluvusega Valga Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteele. Vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu seadlusele 6. juunist 1945 juhtisid valdade töörahva saadikute nõukogud kultuurilist, poliitilist ja majanduslikku ülesehitustööd oma territooriumil, määrasid kindlaks kohaliku eelarve, juhtisid neile alluvate külanõukogude tegevust, kindlustasid riigikorra kaitset, aitasid kaasa maa kaitsevõime tugevdamisele ning kindlustasid seaduste täitmist ja kodanike õiguste kaitset. Tähtsamate ürituste läbiviimisel külastas iga rahvasaadik oma valimisringkonna valijaid, selgitas neile riiklike ülesannete täitumist ja nende tähtsust. Iga kahe kuu tagant viisid rahvasaadikud läbi istungjärke, kus kuulati saadikute, põhiliselt alatiste komisjonide esimeeste aruandeid. Alatistest komisjonidest töötasid eelarvekomisjon, põllumajanduskomisjon, kultuurikomisjon, tervishoiu- ja heaolukomisjon, teedekomisjon ning kaubanduse- ja varumiskomisjon. Hummuli Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteele allusid Hummuli ja Puide külanõukogu, kelle juhtimine ja raamatupidamine toimus valla täitevkomitees. Vastavalt ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusele 24. septembrist 1950. aastast seoses maarajoonide moodustamisega ENSV-s likvideeriti Hummuli Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee alates 1. oktoobrist 1950. aastast. Alates Hummuli valla Töörahva saadikute Nõukogu Täitevkomitee likvideerimisest allus Hummuli külanõukogu Tõrva Rajooni TSN Täitevkomiteele kuni rajooni ühendamiseni veebruaris 1959. Edasi jäi alluvus Valga rajooni TSN Täitevkomiteele. Hummuli küla TSN Täitevkomitee valiti kaheks aastaks otseselt rahva poolt. Esimesel istungjärgul valiti täitevkomitee, kes teostas külanõukogu majandus-, kultuuri jne juhtimist kogu külanõukogu territooriumil, viis ellu valitsuse ja partei otsuseid, võttis ise vastu otsuseid ja viis neid ellu. Praeguse Hummuli valla omavalitsuslik staatus kinnitati 21. novembril 1991. aastal, ütles pikki aastaid Hummuli külanõukogu ja hiljem Hummuli valla sekretärina töötanud Asta Lihu. ------------------------------------------------------- Kasutatud materjal: Ajalooline õiend Hummuli Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee kohta. Ajalooline õiend Hummuli Küla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee kohta.

Hummuli külanõukogu esimehed Johannes Mumm? 1957 Eduard Näkk 1957 1961 Helgi Hendrikson 1961 1963 Johannes Pastarus 1963 1965 Rahmatulla Nasõrov 1965 1971 Leili Paas 1971 1983 Leili Jaama 1984 1987 Kalju Ilves 1988 1989 Kalev Laar 1989 1991 Hummuli vallavolikogu esimehed ja liikmed 28.11.1991 24.09.1993 volikogus 1. Vello Jaska 2. Helve Kurg 3. Aare Kurvits 4. Kalev Laar volikogu juhataja ja vallavanem ühes isikus 5. Olev Markson 6. Enn Mihailov 7. Ellen Mägi 8. Eldur Parder 9. Jüri Päss Protokollija vallasekretär Asta Lihu. 22.10.1993 04.10.1996 volikogus 1. Mati Nurm 2. Arno Loorist 3. Jaanus Jaanimäe 4. Enn Mihailov volikogu esimees 5. Olev Markson 6. Raivo Eschholz 7. Tiiu Voitk 8. Eldur Parder 9. Valve Heinsalu (volikogu liige alates 22.10.1993 seoses Kalev Laari vallavanemaks valimisega) 10. Margus Horn (volikogu liige alates 17.11.1993 seoses E. Parderi ennetähtaegse tagasiastumisega) 11. Hare Unt (volikogu liige alates 13.12.1995 seoses R. Eschholzi surmaga) Protokollija vallavalitsuse jurist Anne Lepik.

Nimekiri/Kandida at KVL "Eesti Maa Taassünd" VA R J1 Mati Nurm 170,0000 102 102 Olev Markson 91,1007 34 34 Eldur Parder 63,2470 17 17 Margus Horn 48,8197 15 15 Mati Bachmann 39,9370 2 2 Arvo Parms 33,8932 0 0 KOKKU 170 170 KVL "Hummuli" Kalev Laar 289,0000 117 117 Arno Loorist 154,8713 81 81 Raivo Eschholz 107,5199 37 37 Enn Mihailov 82,9935 21 21 Tiiu Voitk 67,8930 20 20 Valve Heinsalu 57,6185 8 8 Mare Unt 50,1545 5 5 KOKKU 289 289 KVL Osaühing Hummuli Jaanus Jaanimäe 83,0000 58 58 Ello Ojamets 44,4786 15 15 Kaja Kase 30,8794 10 10 KOKKU 83 83 Ringkond KOKKU 542 542 25.10.1996 05.11.1999 volikogus 1. Lille Kirsch 2. Valeri Kolbin volikogu esimees alates 02.02.1999 3. Arno Loorist volikogu esimees kuni 01.02.1999 4. Olev Markson volikogu aseesimees 5. Margus Noorkõiv 6. Mati Nurm volikogu aseesimees alates 02.02.1999 7. Ello Ojamets 8. Marge Udras 9. Aleksander Zemksov 10. Juta Koop (volikogu liige alates 02.02.1999 seoses Arno Looristi tagasiastumisega) Protokollija vallavalitsuse jurist Anne Lepik.

Nimekiri/Kandidaat VA R J1 KVL Hummuli Kalev Laar 91 91 Olev Markson 91 91 Valeri Kolbin 172,9991 56 56 Arno Loorist 133,5362 53 53 Margus Noorkõiv 109,2396 32 32 Ello Ojamets 92,7079 28 28 Lille Kirch 80,6984 27 27 Marge Udras 71,5603 24 24 Aleksander Zemskov 64,3628 17 17 Juta Koop 58,5400 13 13 Karis Joosep 53,7279 11 11 Marko Voitk 49,6809 10 10 Endel Maisla 46,2279 7 7 Taimi Uibo 43,2452 5 5 KOKKU 465 465 Üksikkandidaadid Mati Nurm 79 79 KOKKU 79 79 Ringkond KOKKU 544 544 23.11.1999 16.10.2002 volikogus 1. Nevi Jaanimäe 2. Valeri Kolbin 3. Rando Kommer 4. Kaie Nurmela 5. Aleksander Zemskov 6. Olev Markson 7. Enn Mihailov volikogu esimees 8. Mati Nurm 9. Tiiu Voitk volikogu aseesimees Protokollija vallavalitsuse jurist Anne Lepik. Nimekiri/Kandidaat VA R J1 KVL Hummuli Kalev Laar 71 71 Valeri Kolbin 192.3833 48 48 Tiiu Voitk 133.5627 32 32 Nevi Jaanimäe 103.0957 30 30

Arno Loorist 84.3376 30 30 Rando Kommer 71.5745 26 26 Olev Markson 62.3026 22 22 Enn Mihailov 55.2476 22 22 Kaie Nurmela 49.6908 21 21 Aleksander Zemskov 45.1954 21 21 Ello Ojamets 41.4802 14 14 Riho Soer 38.3558 7 7 Maimu Kurvits 35.6899 5 5 Anneli Lend 33.3871 3 3 Hare Unt 31.3771 3 3 Endla Miske 29.6065 2 2 Maire Appo 28.0343 2 2 KOKKU 359 359 KVL Rukkilill Mati Nurm 82.0000 23 23 Ants Starke 43.9427 20 20 Margus Noorkõiv 30.5074 16 16 Toomas Starke 23.5483 12 12 Enn Nugis 19.2638 6 6 Kersti Sirel 16.3485 2 2 Margus Horn 14.2307 1 1 Maire Mäll 12.6192 1 1 Marika Riit 11.3500 1 1 Urmas Riit 0 0 Tiina Lillipuu 0 0 KOKKU 82 82 KVL Koduküla Merit Jablonski 52.0000 20 20 Jüri Päss 27.8661 13 13 Ants Kirsipuu 19.3461 7 7 Ülle Parek 14.9331 4 4 Kalmer Maasik 12.2160 4 4 Kaja Joosep 10.3673 2 2 Kalev Kiidmaa 9.0243 1 1 Rein Kulasalu 8.0024 1 1 Endel Jaakson 0 0 KOKKU 52 52 Üksikkandidaadid Hillar Rohemaa 15 15

KOKKU 15 15 Ringkond KOKKU 508 508 31.10.2002 21.09.2005 volikogus 1. Aleksander Zemskov volikogu esimees 2. Ene Vent volikogu aseesimees 3. Elmar Orav 4. Enn Mihailov 5. Rando Kommer 6. Merit Jablonski 7. Valeri Kolbin 8. Kaie Nurmela 9. Kalmer Maasik Protokollija vallasekretär Asta Lihu. Nimekiri/Kandidaat VA R J1 Eestimaa Rahvaliit Kalev Laar 106 106 Aleksander Zemskov 160.2301 42 42 Ene Vent 111.2403 37 37 Merit Jablonski 85.8652 30 30 Kaie Nurmela 70.2422 15 15 Eve Laar 59.6122 14 14 Kalmer Maasik 51.8899 10 10 Elmar Orav 46.0140 8 8 Jaanus Jaanimäe 41.3860 7 7 Nevi Jaanimäe 37.6419 6 6 Olev Markson 34.5476 5 5 Valter Margus 31.9454 5 5 Kaja Joosep 29.7250 5 5 Anne Tamm 27.8071 5 5 Maimu Kurvits 26.1330 4 4 KOKKU 299 299 VL "Hummuli 2002" Enn Mihailov 198.0000 42 42 Arno Loorist 106.1056 33 33 Valeri Kolbin 73.6641 21 21 Rando Kommer 56.8606 18 18 Ahti Raide 46.5149 9 9 Merike Kornilov 39.4756 9 9

Ats Türk 34.3619 7 7 Tiiu Voitk 30.4708 6 6 Eva Maisla 27.4061 6 6 Riho Soer 24.9267 6 6 Margus Voitk 22.8777 5 5 Marge Udras 21.1545 5 5 Enn Nugis 19.6841 5 5 Volli Nugis 18.4141 5 5 Ivar Paidra 17.3055 5 5 Marko Voitk 16.3289 4 4 Enn Okas 15.4618 4 4 Ivan Appo 14.6866 4 4 Margus Noorkõiv 13.9890 2 2 Aino Ehrenberg 13.3579 2 2 KOKKU 198 198 Üksikkandidaadid Mati Nurm 38 38 KOKKU 38 38 Ringkond KOKKU 535 535 26.10.2005 23.09.2009 volikogus 1. Enn Mihailov volikogu esimees 2. Valeri Kolbin 3. Rando Kommer volikogu aseesimees 4. Kristjan Kukk 5. Kalev Laar 6. Mati Nurm 7. Aleksander Zemskov 8. Jaan Valtsov 9. Ene Vent 10. Tiiu Voitk (volikogu liige asendusliikmena alates 03.05.2007 15.10.2007 Kristjan Kukk volituste peatumise ajal) Protokollija kuni 23.11.2005 vallasekretär Asta Lihu Protokollija alates 21.12.2005 vallasekretär Juta Karpov Häälte jaotus kandidaatide vahel Nimekiri/Kandidaat VA R J1 E VL Hummuli 2005 Enn Mihailov 239,0000 38 38 0 Valeri Kolbin 128,0769 36 36 0

Rando Kommer 88,9178 35 35 0 Kristjan Kukk 68,6347 29 28 1 Valter Kaar 56,1468 29 29 0 Mati Nurm 47,6499 23 22 1 Tiiu Voitk 41,4772 16 11 5 Lea Peetersoo 36,7804 6 6 0 Muia Türk 33,0811 6 6 0 Janek Pisartšik 30,0883 5 4 1 Monika Tensberg 27,6150 4 4 0 Merike Kornilov 25,5349 3 3 0 Aino Ehrenberg 23,7601 3 3 0 Enn Okas 22,2271 2 2 0 Enn Nugis 20,8889 2 2 0 Volli Nugis 19,7101 1 1 0 Annika Paidra 18,6635 1 1 0 KOKKU 239 231 8 Eesti Keskerakond Ants Kirsipuu 14 14 0 Maire Mäll 2 2 0 Ants Starke 1 1 0 KOKKU 17 17 0 Eestimaa Rahvaliit Kalev Laar 65 65 0 Aleksander Zemskov 116,2874 36 35 1 Jaan Valtsov 80,7329 23 23 0 Ene Vent 62,3169 21 21 0 Juta Koop 50,9785 14 14 0 Jaanus Jaanimäe 43,2637 9 8 1 Maie Kukk 37,6592 8 8 0 Maimu Kurvits 33,3948 6 6 0 Elmar Orav 30,0360 6 6 0 Kalmer Maasik 27,3187 6 6 0 Rainis Uibo 25,0730 6 6 0 Anneli Lend 23,1844 5 5 0 Laine Nielson 21,5730 5 5 0 Merit Jablonski 20,1811 3 3 0 Janika Kase 18,9661 3 3 0 Mare Kriisa 17,8958 1 1 0 KOKKU 217 215 2 Ringkond KOKKU 473 463 10

28.10.2009 tänaseni volikogus 1. Monika Horn 2. Valeri Kolbin volikogu aseesimees 3. Rando Kommer kuni 18.08.2010 4. Enn Mihailov volikogu esimees kuni 14. aprill 2011 5. Mati Nurm 6. Kaido Purason 7. Marika Riit 8. Aleksander Zemskov volikogu esimees alates 15. aprillist 2011 9. Jaan Valtsov 10. Andrus Parek (volikogu liige alates 20.10.2010 Rando Kommeri asemel). 11. Valter Kaar (volikogu liige ajavahemikul 15.04.2011 17.08.2011 seoses tagasiastumisega vallavanema ametikohalt). 12. Enn Nugis (volikogu liige alates 18.08.2011 seoses Valter Kaari volikogu liikme volituste lõppemisega) Protokollija kuni 09.12.2009 vallasekretär Juta Karpov. Protokollija alates 20.01.2010 16.02.2012 vallasekretär Anastasija Nääme. Protokollija alates 17.05.2012.vallasekretär Juta Karpov. Häälte jaotus kandidaatide vahel Nimekiri/Kandidaat VA R J1 E Eesti Keskerakond Monika Horn 39,0000 17 16 1 Valdo Veesaar 19,5000 9 9 0 Väino Teiter 13,0000 7 5 2 Maire Mäll 9,7500 4 3 1 Martin Laretei 7,8000 2 2 0 Kokku 39 35 4 valimisliit Hummuli 2009 Valeri Kolbin 263,0000 43 40 3 Rando Kommer 131,5000 31 25 6 Mati Nurm 87,6667 27 26 1 Eve Laar 65,7500 24 20 4 Kaido Purason 52,6000 19 15 4 Valter Kaar 43,8333 18 14 4 Enn Mihailov 37,5714 18 15 3 Marika Riit 32,8750 14 10 4 Andrus Parek 29,2222 12 12 0 Siim Eomõis 26,3000 12 10 2 Enn Nugis 23,9091 11 9 2 Arno Loorist 21,9167 10 9 1 Jaana Butov 20,2308 9 8 1 Margus Voitk 18,7857 9 5 4 Tiiu Voitk 17,5333 4 4 0 Andre Vatsk 16,4375 2 2 0 Kokku 263 224 39 Üksikkandidaat Jaan Valtsov 76 69 7

Aleksander Zemskov 54 40 14 Ants Kirsipuu 34 31 3 Kokku 164 140 24 Ringkond kokku 466 399 67 Hummuli vallavanemad Kalev Laar 1991 2005 Valter Kaar 2005 2011 Enn Mihailov 2011 Hariduselu XVIII-XIX sajandil Peale Põhjasõja lõppu algas Vene aeg, Lõuna-Eesti jäi Liivimaa koosseisu. Hummuli hariduselu vahepealsete aastate kohta andmed puuduvad. Edasised andmed pärinevad 1767. aastast, mil kool asus Tõnu talus. Pikka aega peetigi seda Hummuli kooli esialgseks asutamisaastaks. Tõnu talus asus tollal ka Hummuli vallamaja. Helme kooliõpetaja J. Hanssoni uurimustest on selgunud, et 1836. aastal tegutses lisaks Hummulile kolmeklassiline vallakool ka Alavallas, nimeks Ala kool. 1855. aastal kolis kool Peedule (talu maadel olevasse palvemajja?). Koolmeistriks Peedul oli Hans Rebane. Ta oli lõpetanud Suure-Jaani köstrikooli. Kõrvalametiks oli tal rõugetepanija. Õpetaja palgaks oli 1 krunt maad, 6 vakka rukkeid, 4 vakka otri ja 3 vakka kaeru ning ka 3 rbl raha. Kooli kütmiseks oli ette nähtud aastas 15 sülda puid ja 19 sülda hagu. Kullimäel Kuna Peedul oli ruumi vähe, ehitati Kullimäele uus kahe klassiruumi, õpetajate eluruumide ning laste magamistubadega koolimaja (nõukogudeaegse sigala läheduses on säilinud kooli keldri varemed). Kool valmis 1866. aastal. Töö koolis algas mardipäeva (10. november) ja lõppes tavaliselt jüripäeva (23. aprill) paiku. Õpetajana töötas Ado Supp (mõnes kirjapildis ka Sup). 70-ndate aastate lõpus muudeti kool kolmetalveseks, koolmeistriteks Joh. Pastarus ja Joh. Vaga. Johannes Pastarus töötas selles koolis kuni 1904. aastani. Abiõpetaja kohal toimus 1890. aastal vahetus, sellele kohale sai Jaan Karu (EAA, F 1296, Nim 1, S 347, lk 22). Vene keelt hakati koolis õpetama 1879. aastal 2 tundi nädalas, emakeelt õpetati 12 tundi. 1912. aastal oli Hummuli valla volikogus päevakorras Ala kooli ühendamine Hummuli kooliga (lisandunud oleks 5 last), sest vald ei suutnud kaht kooli üleval pidada. Helme kihelkonna koolide valitsuse otsuse põhjal oli ühendamine võimalik ainult juhul, kui 1) ühendatud kool on 3-klassiline, 2) koolis on 3 õpetajat, 3) koolimaja vastab aja ja pedagoogika nõudmistele. Vallavolikogu leidis, et uue koolimaja ehitamine pole vajalik, sest nimetatud tingimused saavad Kullimäel täidetud suuremale klassiruumile ehitati vahesein ja saadi kolm klassiruumi, samuti ruumid õpetajatele, ehitati juurde pesuköök (EAA, F 1296, Nim 1, S 342).

Oma mälestustes Hummuli kooli ajaloost kirjutab Helene Jõgi (Reiman): Roiu talust asus isa õde õppima Kullimäest üles kaasiku äärde ojakese kaldale, kus asus Viljandi kreisi Helme kihelkonna Hummuli 3-klassiline Vallakool. Koolimaja oli veidi suurem tavalisest praegusaja talumajast, kollakat-pruuni värvi ühekorruseline pikergune puumaja. Õpetajaks oli keegi Subbi (ilmselt Supi nime teistsugune variant) nimeline isik, keda kohalik rahvas kutsus Supiks. 1902. aastal koolil veel ojapoolset väljaehitust ei olnud. Hommikuti käisid lapsed väljas nägu pesemas nii sooja ilmaga kui ka käreda pakasega. Lastevanemad nurisesid selle üle, kuid parata polnud midagi. Üks vallahoolealune vanaeideke vaestemajast kandis klassinurka kaks toobritäit vett, sai selle eest vallalt tasu ja pidi alati valves olema, et toobrid vett täis oleksid. Poisid panid toobritesse sahhariini ja need joodi varsti tühjaks. Eideke oli nõutu ja imestas, kuhu see vesi ometi jääb. Õpilased äratati hommikuti üles kell viis vene keeles. Ainult hommiku-, õhtu- ja söögipalvused toimusid eesti keeles. Õppused ja rääkimine aga vene keeles. Söödi klassis koolilaudadel. Õpilased korrastasid ise kooliruumid. Kaks-kolm tüdrukut pühkisid ja kolmneli koolipoissi lükkasid pingid eest ja hiljem jälle tagasi. Kes kuidagi koolikorra vastu eksis, pandi nurka. Kes aga rohkem eksis, pandi nurka ja jäeti söömata või anti vitsu. Iga õpilane oli kohustatud sügisel kooli tooma kaks luuda koristamiseks, kuid neist oli hea koolijuhatajal ka vitsu võtta. Kui asi aga päris halvaks läks, siis kutsuti vallavalitsuse poolt määratud koolivanem Kusta Tauk Ritsi talust, kes aitas asja lahendada, kas enda või õpilaste vanemate abiga. Kusta Tauk armastas igal laupäeval ilmuda koolimajja ajaks, mil lapsed hakkasid koju minema ning palvusele kogunesid. Tauk ile toodi tool, kuhu ta istus ja kuulas nädala jooksul õpitud laule ja kojusaatmise palvust. Koolijuhatajaks 1883. 1904. aastani oli Johannes Pastarus, kes peale lahkumist siirdus Vändrasse abikiriku köstriks, hiljem Valga Tütarlaste Reaalgümnaasiumi nooremate klasside usuõpetajaks. Kodu oli tal Hummulis Tõnu talus. Õpetajaks oli ka Karl Madisson, kes lahkus 1904. aastal. Teda asendas Friedrich Uibopuu. Peale Pastaruse lahkumist sai juhatajaks Jaakson ja peagi peale Jaaksoni Uibopuu. Ka Uibopuu oli lühikest aega. Uueks koolijuhatajaks sai Ando Tiivel, tema abiks Miljan. Miljan jäi vaimuhaigeks ja tema asemele tuli Jüri Triisa. Tiivel sai juurde kolmanda õpetaja Jenny Liiveri. Tiiveli abikaasa Alviine oli väga hea tütarlaste käsitöö õpetaja. Aastal 1912 oli kooli olukord tublisti paranenud. Juurde oli ehitatud tsementpõranda ja pliidiga pesuköök. Kooli käis kontrollimas Helme koguduse õpetaja Johannes Uustal. Eelkooliealiste lugemisoskust kontrolliti kas koolijuhataja toas või esimeses klassis koos sama klassi õpilastega. Eelkooliealistele kingiti hea lugemise eest pildiraamatuid. Õpilaste õppeedukust käis aga paar korda aastas kontrollimas vene rahvusest inspektor. Siis oli juba tegemist! Pildike reisist mineviku Soele Elu-olu Soe alevikus Teiselpool Jõku jõge tõuseb tee kaunis järsult mäkke, Puide seljakule, millega algab põhja pool Hummuli kõrgustik. Edasi liigub tee suuremalt jaolt mäest üles, teisest alla, mööda rohkearvulistest taludest piki Hummuli kõrgustiku kirdeserva Soe alevikuni. Alevikus kahel pool teed on tihe rida väikesi käsitööliste elamuid, poed jne. Alevikust keerab teeharu põhja poole Alamõisa ja Jõgevestesse. Soelt edasi suundub maantee esiti kagusse kuni

Hummuli mõisani ja siis mööda kõrgustiku idajalga mööda enam-vähem tasast maad lõunasse Valga poole. Soe alevikust on hõlpus ette võtta lühem või pikem rännak Hummuli kuplistikku ja selle kõrgematele tippudele Mäemõisa, Mudaniku ja Hummuli mäele. Kuidas elati minevikus? Kaubandusega tegelejaid oli üsna mitmeid. Suuremaks Soe kaupluseks oli segakauplus, mida juhatas Kont. Segakauplus oli veel Peeter Hanssonil, kellele kuulus ka restoran. Talurahva vajadusi rahuldas Timpmani (Ida Tammistu) segakauplus. Kõrtsis oli lihapood, mille omanik Voldemar Mitt ostis ise loomi kokku ja pakkus Soe elanikele mitmesuguseid lihatooteid. Moorits Raudsepp oli pagar. Tema ärist osteti leivad ja saiad. Kui Raudsepp lõpetas tegevuse, hakkas pagariks Arnold Pruks. Ta rentis kooliaia, müüs õunu ja marju. Ta valmistas väga ilusaid torte. Pagariärist võis osta küpsiseid, saia, peenleiba, moosisaiakesi, liivakooke. Pagariäris oli müüa ka limonaadi. Jahu osteti linnast või kohalikelt talunikelt. Kohale toodi autoga või siis ise hobustega. Leib maksis 20 senti päts Väike sai 5 senti Liivakook 3 senti. Väga palju tegeleti ka aiandusega, eriti vanemad inimesed. Kasvatati taimi ja müüdi neid talupidajatele süllaga (1 süld = 2, 133 m). Puhmas oli aednik, kes tegeles samuti taimede kasvatamise ja müümisega. Tema poeg Peeter oli hiljem mõisa aias aednik. Peaaegu igal Soe aleviku elanikul oli oma tegevus, millega ta end elatas. Nii oli juuksur Marie Aavik (Noormets). Tema töötas Hanssoni majas. Õmblejad olid Amalie Veeber, Olga Järlov ja Senni Mumm. Rätsepad olid Vallner ja August Markus. Masinkuduja oli Helmi Muller. Ta valmistas kauneid kampsuneid, sokke ja sukki. Kingsepad olid Aleksander Timpman, Joh. Johanson, Alfred Orav. Kangur Marie Võti (Markus) jne. Vaata lähemalt Soe aleviku plaanilt.

Noored poisid käisid teetöödel. Seal teenisid nad hästi. Noorukid muretsesid enestele poeülikonnad ja võtsid osa seltsielust. Käisid pidudel, tantsisid hästi ja olid üldse soliidsed kavalerid. Järgnevalt Soe aleviku seltsielust. Tegutses näitering, laulukoor (segakoor) ja toimusid tantsukursused. Juhatasid kooliõpetajad H. Kõomägi, A. Kärsna. Mängiti näidendit Neitsid lampidega. 17. veebruaril 1922. aastal loodi raamatukogu selts Edu. Selle loojad olid konstaabel Jaan Ots ning õpetaja Jaan Martin. Algul saadi riigilt 27 raamatut, kohalikud inimesed kinkisid neid juurde. 1932. aastal, seltsi 10. aastapäeval oli riigi, vallavalitsuse ja seltsi oma summade eest muretsetud üle 700 teose. Seltsi tegevus laienes aasta-aastalt. 1932. aastal otsustati ehitada pritsimaja (ühtlasi rahvamaja). Seltsi juurde asutati näitetrupp. 1935. aasta aprillis esitati näidend Patuoinas. 1924. aastal asutati seltsi liikmetest laulukoor. Koor töötas väga energiliselt. Organiseeriti ka muusika- ja spordiringid. 1932. aastal tehti raamatukogu osakonnad taludes Ala-Sarapuu talus, peremees August Uuemaa (Riigikogu liikme Juhan Uuemaa isa). Oli kaks riiulit raamatuid. Raamatud olid ka Alamõisa Laaspere talus. Teoseid vahetati iga kuu. Ümberkaudsetest taludest oli palju lugejaid. Eriti agarad lugejad olid Herman ja Robert Kangro, Amalie ja Alviine Mumm ning Alviine Pisuke (Aitsrast). Kui hakkas ilmuma ajakiri Taluperenaine, muutus see kodumajanduslik ajakiri üheks loetavamaks. Raamatutest loeti Viru lauliku laulud, Tuhkurhobune, Punane tuul, Valge pilv jne. Kirjanikest armastati lugeda Koidulat, Jakobsoni, Mait Metsanurka jt. Väga palju aitas isetegevusele kaasa Kaitseliidu orkester. Juhatas konstaabel Johannes Lätte, hiljem Helmet Peenemaa. Orkestris mängisid: Johannes Lätte trompet Jaan Sirol trompet Karl Adoberg bass Johannes Lokko I tenor Eduard Mumm alt Maks Johanson alt Paul Peenemaa bariton Helmet Peenemaa klarnet August Leht trumm Paul Mandsenberg tromboon Pillid ostis Kaitseliit. Mängiti pidudel, pulmades ja palvemajas. Korraldati ka iludusvõistlusi Soe ilusam tüdruk. Üheks tüdrukuks, kes võitis, oli Senni Mumm. Väga palju korraldati kursusi. Näiteks käsitööhuvilistele. Hiljem korraldati valminud töödest näitus. Ka söögitegemise kursused pakkusid palju huvi. Hiljem, kui kursused lõppesid, tehti pidulaud, et näidata õpitud kokakunstioskusi. Kursused toimusid algul kõrtsis. Seal oli selleks üks tuba. Samas viidi läbi ka näidendi- ja lauluharjutused. Hiljem, kui ehitati pritsimaja, hakkasid harjutused toimuma seal. Veevõtukohaks kaevati pritsimaja juurde tiik. Osa võttis palju inimesi. Naised valmistasid töölistele lambalihast söögi. Kaks korda aastas kevadel ja sügisel oli kõrtsiesisel platsil Soe laat. Käidi mardija kadrisandis, pärast aga peeti pidu. Jaaniõhtud olid toredad. Jaanipäeval käidi kirikus. Tore oli vaadata, kuidas inimesed, lillesülemid käes, sõitsid pikkades hobustevoorides. Oli isegi jalgsi minejaid. Need korjati ka peale, kui juhtus vankris ruumi olema. Peremehed andsid

sulastele jaanipäeval surnuaeda minekuks hobuse, et neil oleks võimalik kogu pere kaasa võtta. Jõulude ajal sõideti kiriku juurde aisakellade helinal. Üldiselt olid jõulud vaiksed perepühad. Käidi kirikus ja Soe palvemajas. Suvistepühal käidi samuti kirikus, noored aga ka kiikumas. Tuppa toodi kased. Suveõhtuti mängiti pritsimaja õuel palli. Ka talude noored tulid mängima. Soe alevikus oli oma kohalik hiromant Leena Püvi. Ta oli väga huvitav inimene, muuseas mängis näidenditeski. Ja väga hästi. --------------------------------------------------------------------------------------- Kodu-uurimistöö Hummuli valla Soe alevik koostas Annely Kähar 1997. aastal. Teda abistasid andmete kogumisel Maimu Kähar, Endla Kurg, Selma Mumm, Johannes Lokko, Hilda Pruks, Ida Lillipuu jt. Hariduselu kandub Soele 1913. aasta 25. novembril juhtus unustamatu lugu. Lapsed olid varahommikul õppetunnis. Korraga kukkus tuline tukk mööda otsaakent alla ja tuli jäigi sinna vuhisema ning ümbrust valgustama. Üleval pööningul olid kooliõpetaja lehmaheinad ja need põlesid. Kiiruga hakati asju välja tassima. Suuremad poisid tõid ojast ämbriga vett. Tuld aga ei suudetudki kustutada. Tuletõrje kohale jõudes praksusid koolimaja asemel põlevad tukid. Kool paigutati vallamajja, kus asus kevadeni. Kõik kolm klassi olid vallamaja kohtusaalis koos. Õhtul aeti lauad kokku ja nurgas olevad magamiskotid laotati põrandale laiali. Ruumide puudusel lahkus õpetaja Triisa koolist ja hakkas maamõõtjaks, õpetaja Liiver läks Viljandisse õpetajaks. Kevadel suunati õpilased, kelle vanematel oli hobune, Ala (valla) kooli, kus õpetajaks oli Hendrik Karlson. Jalamehed viidi Soe alevisse, peamiselt Soe vanasse kõrtsi, kuhu esialgu üks suurem klass paigutati. Õpetajaks oli kõrtsmik Jõude kasutütar Elsbeth (Elsu) Vahi. Üks klassidest viidi üle maantee asuvasse Raudsepa kaupluse tuppa, kus õpetajaks sai kaupmehe tütar Ella Raudsepp. Üks klass kohandati alevi keskele Aasa majja, õpetajaks Eineri nimeline noor meesõpetaja, kellest sai ka koolijuhataja. Kuna rikastel taluomanikel oli võimalus oma lapsi saata kooli Valka või Tõrva, siis kohalikust koolist suurt ei hoolitud ja ta jäi põhiliselt Soe aleviku kehvikute ning mõisamoonakate laste kooliks. Hiljem kõrtsmik Jõude ärakolimise tõttu tehti remont ja kõik kolm klassi mahtusid kõrtsihoonesse. Koolijuhatajat Einerit, kes varsti ära kolis, asendas Jaan Martin, hiljem Hugo Kõomägi. Õpetajaks oli Jaan Martin ja abiõpetajaks kõrtsipidaja kasutütar Elsu Vahi. Kool oli äärmiselt viletsates oludes nii ruumide, õppetarvete kui ka muu varustuse poolest. Ka puudus lastel koolis ööbimise võimalus. 1920. aasta sügisel hakkas kehtima avalike algkoolide seadus. Kuna sobivate kooliruumide ja õpetajate puuduse tõttu ei olnud võimalik 6-klassilist koolikohustust kohe rakendada, pidi selle elluviimine sündima järk-järgult. Lõplikuks tähtajaks määrati 1930. aasta. Selle ajani pidi kehtima 4-klassiline koolikohustus 8.-15. eluaastani. 5. ja 6. klassid algkoolide juures võisid seni töötada mittekohustuslikena. Kohalik maa- või linnavalitsus võis koolikohustuse algust ühe aasta võrra edasi lükata. Koolikohustus kehtis kuni kursuse (6 õppeaastat) lõpetamiseni või mittelõpetamise korral 16 aasta vanuseni. Algkooliõpetajateks võis valida inimesi, kes olid lõpetanud Õpetajate Seminari kursuse. Vastavalt määrusele oli Hummuli kool 1920/21. õppeaastaks muutunud neljaklassiliseks. Mõningal määral paranes kooli varustatus õppevahenditega, eriti koduloos ja maateaduses.

1. septembril 1922. aastal asus Hummuli kooli õpetajana tööle Hugo Kõomägi. Kool oli haletsusväärses seisukorras. Korralikku mööblit koolil peaaegu ei olnudki. Tuli kasutada olemasolevaid kägisevaid kolme-nelja istmega laudu. Need olid kuskilt kokku korjatud, naeltega kinni taotud. Ilmselt oli neid vist kunagi kasutanud ka vanaisad ja vanaemad. Kooli ruumid olid sünged, hämarad (aknad väikeste ruutudega). Puudusid isegi õhuaknad, rääkimata muust ventilatsioonist. Klassitahvleid oli kaks üks 0,5 ja teine 1,5 m 2 suurune. Aga needki olid vanad ja lagunenud. Maakaarte polnud. Õppevahendid ja raamatukogu puudusid. Inventariraamatusse oli sisse kantud 25 nimetust, kaasa arvatud nn koolimööbel. Õpilastele oli jalutusruumiks kooli köök. See oli ainus ruum, kuhu võis vaheajal klassist välja minna. Ruume polnud võimalik tuulutada. Õpilaste pealisriided olid riideruumi puudumise tõttu klassis varnas. Jooginõuks oli plekkpang veekruusiga. Vallavanem Hendrik Printsmann, jõukas Ama talu peremees, oli andnud koolijuhatajale valla poolt 20 naela petrooleumi ruumide aastaseks valgustuseks, öeldes seejuures: Kriiti osta ise. Ka küte puudus tihti ja õpilased tõid puuhalge kodust. Kooliteenijat ei olnud. Koolijuhataja Jaan Martin asendati 1923. aastal Hugo Kõomäega. Jaan Martin jäi samasse kooli õpetajaks. Hugo Kõomägi meenutab Üldiseks õppe-kasvatustöö parandamiseks tuli midagi ette võtta. Hakati looma kooli teatavat aktiivi. Esimese tööna selles sihis tuli alata lastevanematega. Külastasin lastevanemaid ja selgitasin neile olukorda. Lõin rohkem sidemeid kodudega, korraldasin lastevanemate koosolekuid, kus esinesin ettekannetega kasvatuslikel teemadel jne. Kui kohapeal asutati Rahvaraamatukogu Selts, valiti seltsi raamatukogu hoidjaks Hugo Kõomägi. Ühiskondliku ülesandena laenutas ta noortele raamatuid (umbes 100) ja saavutas nendega niimoodi tihedama kontakti, tõmbas neid kaasa kultuurilisele tööle, sidus neid kooliga. Seda ülesannet täitis H. Kõomägi kuni Hummulist lahkumiseni (1. veebruaril 1935). Raskusi oli Soe alevikus ja ümbruskonnas elavate vennastekoguduse liikmete hulka kuuluvate lastevanematega. Nad pühitsesid laupäeva pühapäevana ja lapsed võeti palvemajja kaasa. Seetõttu puudusid nad koolist ning jäid õppetöös maha. Koolijuhataja nõudmised tekitasid nendes aga pahameelt. Kevadel tuli kooli revideerima Valgamaa haridusosakonna koolinõunik August Kõiv, kes konstateeris juba mõningaid positiivseid nähteid koolis ning avaldas tunnustust Hugo Kõomäe tööle. Vähesel määral suudeti täiendada ka kooli õppevahendite varusid. Muretseti juurde 7 raamatut õpetajate raamatukogule, eesti keele tunni jaoks liikuv aabits, võimlemistunni jaoks lipukesi, matemaatika tunnis kasutamiseks sirkel ja kolmnurk, maateaduse tunni jaoks 5 uut raamatut. Võõrkeeltest õpetati nüüd saksa keelt, kõrvalainena kaheksale lapsele muusikat. Õppetööd väljaspool klassi ei olnud, välja arvatud 4 tundi aiatööd. Elavnes kooliväline töö. Viidi läbi 4 ekskursiooni. Ringe koolis ei olnud. Et koguda raha keelpillide ostmiseks, korraldati kaks koolipidu. Õpetajate palgad maksis riik (48 528 marka) ja Valga Maakonna Koolivalitsus (55 002 marka). Majanduskulud kandis Hummuli vald. 1923/24. õppeaastal avati juba 5. klass. Senine suurem 3-nda ja 4-nda klassi ruum jaotati laudseinaga pooleks ja uus klassiruum oligi käes. Kahjuks olid aga need ruumid

läbikäidavad. Toorestest laudadest tehtud vahesein kuivas peagi ning tekkinud pragudest läbi tungivad hääled segasid ja häirisid tööd kõrvalklassis. Ajapikku kool kasvas. Paljud vanemad tõid oma lapsed Ala ja Patküla algkoolist ära (Hummuli vallas oli ka veel teine kool Ala algkool, juhataja Ado Haas). 1924/25. õppeaastal avati 6. klass. Kooli nimekirjas oli üle 170 õpilase. Töö toimus viie klassikomplekti ja viie õpetajaga. 5. ja 6. klass olid liitklassid. Koolikohustuslikest lastest jäi sel õppeaastal eemale 19 õpilast (3 poissi ja 16 tüdrukut), põhjuseks teenistus, haigus, vaesus, vanemate keeld ja muud põhjused. Mõnedel õpilastel oli kodu ja kooli vahemaa 7-9 km (Nihujärve, Aitsra ja Ala külad), neile õpilastele tuli leida ööbimisvõimalus. Küsimus lahenes, kui koolijuhataja ruum ja kaks väikest tuba koolimaja põhjapoolsel küljel said ööbivatele lastele, õpetajatele aga üüriti korterid väljaspool kooli. Õpilased kasutasid oma voodeid ja pesu. Toitlustamiseks oli igaühel kodust kaasa toodud leivakott. Voodid olid internaadiruumides nii koos, et oma asemele sai ainult üle teiste voodite ronides. Õpilastel oli võimalus saada kooli poolt kuuma teed ja soojendada kooli köögis kodunt kaasa toodud toitu. Kehvematele õpilastele jaotati igal aastal haridusosakonna poolt määratud vähene toetussumma, millest jätkus ainult õppetarvete muretsemiseks. Ainult üksikutel juhtudel eraldati veidi rohkem raha. See raha anti allkirja vastu riietusesemete või jalanõude ostmiseks. Toetussumma jaotamine toimus kooli hoolekogu kaudu. Hoolekogusse kuulusid kaks lastevanemate esindajat, kes valiti õppeaasta algul lastevanemate koosolekul, üks valla ja kaks kooli esindajat, kelledest üks oli kooli juhataja. Vald toetas kooli õppevahendite ja inventari soetamisel, ruumide remontimisel, valgustuse (petrooleumi) muretsemisel ja paljus muus. Õpetuslik-kasvatuslikus osas hakkas töö koolis laabuma. Raskusi valmistas ainult ruumipuudus. Õpilased olid kitsastesse ruumidesse kiilutud nii tihedalt, et vahetundide ajal saadi ainult püsti seista, jalutamiseks ruumi polnud. 1925/26. õppeaastal toimusid õpetajate osas teatud muudatused. Kutseta õpetajate asemele valis vallavolikogu kaks uut õpetajat Leida Piigi ja Amalie Nõgese. Leida Piigi oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ning oli silmapaistvalt edukas eesti ja saksa keele õpetaja. Amalie Nõgesel oli Rakvere Pedagoogilise kooli haridus. Tema paistis silma hea tütarlaste käsitöö õpetajana. Õpilasi oli koolis olemasolevate ruumide jaoks liiga palju. Üks klass töötas koguni väljaspool koolimaja. Sellisest olukorrast oli vaja leida väljapääs. Küsimus võeti üles kooli hoolekogus ja lastevanemate koosolekul. Motiveeriti vastavad otsused ja tehti ettepanekud uue koolimaja ehitamiseks. Need otsused saadeti Hummuli vallavalitsusele ja Valgamaa Haridusosakonnale. Haridusosakonna juhataja Aleksander Uibo ja koolinõunik August Kõiv toetasid uue koolimaja ehitamist. Nad lubasid omalt poolt igakülgset abi osutada. Kuna juhtus, et nõrgema tervisega lapsed tunni ajal minestasid, konstateeris uute kooliruumide vajalikkust ka jaoskonnaarst dr Tõnis Bergmann. Vallavolikogu enamus asus uue koolimaja ehitamise suhtes eitaval seisukohal. Otsustati ära kasutada lähenevad vallavolikogu valimised. Lastevanemate soovitusel kandideeris Hugo Kõomägi vallavolikogu liikmeks. See tal ka õnnestus. Sellest johtuvalt avanes tal võimalus astuda tõhusamaid samme koolielu parandamiseks, kooli eelarve suurendamiseks, kehvematele õpilastele toetuse nõutamiseks, koolile kütte muretsemiseks, kooli remondi teostamiseks ja ka võimalike sammude astumiseks uue koolimaja ehitamisel. 1926/27. õppeaastal tõusis õpilaste arv 175-ni, sest õpilaste vähesuse tõttu suletud Ala algkooli lapsed tulid üle Soele.

Õpilaste arv oli nüüd nii suur, et liitklassi polnud enam võimalik avada. Igal klassil pidi olema oma õpetaja. Uueks õpetajaks valiti Hummulist pärit Valga Keskkooli lõpetanud noormees Jaan Hendrikson (hilisema nimega Helandi). Kooli majanduslik olukord paranes. Valgamaa haridusosakonna ja valla kaudu oli muretsetud juba üsna rohkesti käsiraamatuid, pilte ja katseriistu. Halvem oli olukord kehalise kasvatuse tunni läbiviimisega, sest puudus ruum. Kevadel ja sügisel toimusid need väljas. Puudus küll mängumuru, oli vaid porine aiamaa. Uue koolimaja ehitamine lükkus aga ikka edasi. Edasiminekut oli märgata kasvatustöös. Nüüd püüdsid lastevanemad juba ise kooliga sidet hoida. Kevadel korraldati õppekäike lähemasse ümbrusesse. Kooli lastekoor võttis osa Tõrvas korraldatud Helme laulupäevast. 1927/28. õppeaastal asuti valmistuma uue koolimaja ehitamiseks maakonna ehitusinsener Saarele anti ülesanne koostada ehitusplaan. Selle valmimine venis aga järgmise kooliaastani. Esialgselt oli kavandatud ehitada kool Soe alevikku Valuste talu lähedale palvemaja taha Pända talu juurde viiva tee äärde. Vallavolikogu koosolekul vaadati projekt läbi, soovitati teha mõningad parandused ja täiendused. Varsti võis plaan minna kinnitamisele Haridusministeeriumi. Peagi tõstatati küsimus aga vallavolikogus uuesti ja hakati vaidlema koolimaja asukoha üle. Kokkuleppele ei jõutudki ning nii lükkus ehitamine jälle edasi. 1929/30. õppeaastaks oli kooliruumide küsimus endiselt lahendamata. Koolijuhataja kirjutas artikli Tallinna ajalehele pealkirja all Hädaohtlik olukord Hummuli 6-kl Koolis. Tulemus oli efektne ja kiire ilmus kohale tehnik, kopsis talad läbi ja koostas akti, mis kinnitas ohtlikku olukorda. Edasised sündmused järgnesid kiiresti. Vallale teatati Haridusministeeriumi otsus kool viivitamata kõrtsihoonest välja viia! Kaasnes hoiatus, et kui seda ei tehta, pannakse kool uuest õppeaastast kinni. Kust saada nii kiiresti ruume? H. Kõomägi juhtis tähelepanu tühjana seisvale endisele mõisa härrastemajale. Vaieldi küll remondi kulukuse üle, aga kuna teist võimalust ei olnud, haarati asjast kinni. Järgnesid läbirääkimised Sangaste krahviprouaga, kes oli nõus hoonet vallale üheks aastaks rentima. Vald pidi muidugi ise remondi tegema. Koolijuhataja H. Kõomägi sõitis üksi (kaks vallavolinikku, kes kaasa pidid sõitma, ütlesid ära) jalgrattal Sangastesse, vormistas lepingu ja andis hiljem vallavalitsusele üle. Nüüd asus vald hoonet remontima ja 1930/31. õppeaasta alguseks oli härrastemajast saanud koolimaja. Õppeaasta lõpul lahkus koolist Amalie Nõgene, kes siirdus vanematekodule lähemale Valga linna III algkooli õpetajaks. Tema asemele tuli noor õpetaja August Kärstna. --------------------------------------------------------------- Kasutatud allikad: Lembit Andresen. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I. Eelugu ja algus kuni Põhjasõjani. Tallinn 1997. Lembit Andresen. Eestikeelse kooliraamatu vanemast ajaloost. Tallinn 1986. Eesti kool juured ja tänapäev. Forseliuse Seltsi Toimetised nr 3. Tartu 2000. Hugo Kõomägi. Mälestused Hummuli kooli ajaloost. Käsikirjaline materjal 1969. Helene Reiman (Jõgi). Killukesi Hummuli kooli ajaloost. Käsikirjaline materjal Helene Reiman. Mälestused (kiri E. Oravale). Käsikirjaline materjal 12. juuli 1982. Gerly Kukk. Hummuli kooli ajalugu I 1687 1930. Kodu-uurimistöö. Hummuli 2001. Kadri Näks. Mõisalossist kooliks. Hummuli kooli ajalugu II 1930 1939. Kodu-uurimistöö. Hummuli 2005. Marika Riit. Hummuli kooli ajaloost 1919 1940. Lõputöö. Tln Ped Ülikool 1992. Kaie Tamm. Hummuli kooli ajaloost 1767 1930. Kodu-uurimistöö. Hummuli 1985. Evelin Mihailov. Jaan Helandi Hummuli koolijuht. Kodu-uurimistöö. Hummuli 1994.

Hariduselu Hummuli mõisa lossis Hummuli kooli mõisahoonesse kolimise 75. aastapäevaks valmis Kadri Näksil mahukas uurimistöö, mille sisuks on kooli asumine mõisahäärberisse ning kooli ajalugu aastatel 1930 1939. Kodu-uurimistöö juhendaja oli õpetaja Endla Miske. Kooliruumid remonditi kiiresti ja õigeaegselt, ka õpetajad said endale koolimajja korteri. Siiski ei olnud endine härrastemaja kooliks ehitatud, vaid selleks kohandatud. Ruumid ei vastanud moodsa kooli nõuetele, kuid endise kooliga ei andnud võrreldagi. Augusti lõpus hakati kooli mõisahoonesse kolima. Kraam veeti hobustega, kergemad asjad käeotsas. 1930/31. õppeaasta esimesel koolipäeval mindi ühises pidulikus rongkäigus Soelt mõisahoonesse uutesse kooliruumidesse. Kasvatustöö koolis paranes, sellelegi aitas kaasa uue koolimaja saamine. Lastevanemad suhtusid koolisse hästi. Õppetöö tulemused olid rahuldavad. Üksikutes õppeainetes jäi õpetamine pinnapealseks. Põhjuseks oli õpetajate suur koormus. Koolis töötas 3 pedagoogilise haridusega õpetajat. Koolijuhataja sooviks oli ühe õpetaja juurde saamine ja raamatukogu täiendamine metoodilise kirjandusega, et õpetajad saaks ise valida endale sobiva õpetamismetoodika. Samal aastal likvideeriti mõis. Saabusid maamõõtjad, kes tükeldasid mõisamaa kruntideks, isegi majaesine ringplats läks jagamisele. See ei sobinud aga kooli huvidega. Asi läks arutamisele Tallinnasse, kuhu sõitis ka Hugo Kõomägi. Lõpuks tehti otsus, et piir tuleb viia koolimajast 50 meetri kaugusele. 1931/32. õppeaasta tõi kaasa uue liitklassi tekkimise, sest kahe õpetaja lahkumine ei võimaldanud teisiti töötada. Septembris saatis haridusosakond kohale õpetaja kohusetäitja Salme Madissoni. Õpetaja oli heade teadmistega ja väga musikaalne. Ta lõi energiliselt kaasa ka ühiskondlikus töös. Töötanud edukalt õppeaasta lõpuni, valis volikogu ta järgmisel suvel õpetajaks. Töö laabus hästi. Koolipidudega koguti raha klaveri ostmiseks, muretseti keelpille. Koolijuhataja Hugo Kõomägi õpetas tasuta oma vabast ajast lastele keelpillimängu. Koolil olid nüüd olemas ka sobivad internaadiruumid. Siiamaani olid internaadis käivad lapsed iga nädal ise endale leivakoti kaasa toonud, nüüd otsustati olukorda parandada. Õpetajad kutsusid kohale internaadis olevate laste vanemad. Koosolekul võeti vastu otsus, et koolis korraldatakse õpilaste ühistoitlustamine. Lapsevanemad valisid toimkonna ja määrasid kindlaks toidunormid õpilase kohta. Lapsed said vähemalt kaks korda päevas sooja toitu. Toiduaineid muretsesid lapsevanemad ise. Vallale tehti ettepanek toetada rahaliselt kehvemate laste toitlustamist, aga summade puudumisel lükati see ettepanek tagasi. 1 Kooli õppekasvatustöö tulemused õppeaasta lõpuks olid head, seda kinnitas ka koolide inspektor August Kõiv oma revideerimisprotokollides. 1932/33. õppeaastal oli koolis 146 õpilast ja 6 klassi, neist 3. ja 4. ning 5. ja 6. klass olid liitklassid. Vallavolikogu valis 20 kandidaadi hulgast koolile naisõpetajaks Salme Madissoni ja meesõpetajaks August Kärstna. 2 Võõrkeeltest õpetati koolis saksa keelt. Kaheksa õpilast õppisid kõrvalainena muusikat. Koolis viidi läbi jõulupidu ja perekonnaõhtu. Tähistati emadepäeva ja kooli aastapäeva, korraldati käsitöö ja joonistuste näitusi. Õpetajate koosseis ei muutunud ka järgmisel õppeaastal. Õpilasi oli 149, liidetud olid 1.-2. ja 5.-6. klass. Õpilasringidest töötasid kirjandus- ja sõnakunstiring. Huvitavamaks ürituseks oli koolis vaimse kultuuri päev. Traditsioonilistest üritustest korraldati jõulupidu ja emadepäev. Peod olid tasulised, nendest summadest saadi lisaraha klaveri muretsemiseks. 1. Kõomägi, H. Mälestused. Lk. 27. 2. Postimees, 06. 09. 1932.

Riigivanema dekreediga 25. maist 1934. aastast kuulutati välja uus koolireform. See dekreet alandas koolikohustuse täitmise algkoolikursuse omandamisel seniselt 16. eluaastalt 14. eluaastani. Õpilased, kes said 14-aastaseks kooliaasta esimesel poolel, vabanesid koolikohustusest eelmise õppeaasta lõpul. Õpilased, kes said 14-aastaseks kooliaasta teisel poolel, pidid käima koolis õppeaasta lõpuni. Puuduseks uuel koolireformil oli see, et algkoolidest kaotati ära võõrkeel. Kehtestati avalikkude algkoolide tunnikava (määrus 25.05.1934): 3 I II III IV V VI Emakeel 8 8 8 7 6 6 Usuõpetus 2 2 2 2 2 Kodulugu 2 2 3 - - - Matemaatika 6 6 5 5 5 Loodusõpetus - - 4 4 4 ja tervishoid Maateadus - - 2 2 2 Ajalugu ja - - - 2 3 3 Kodanikuõpetus Joonistamine 2 2 2 2 2 Tööõpetus 2 2 2 2 2 Laulmine 2 2 2 2 2 2 Võimlemine 2 2 2 2 2 Kokku 26 27 30 30 30 1934/35. õppeaasta algas rahulikult, kuid tõi kaasa olulised muudatused. Päev enne jõuluvaheaega saabus Hugo Kõomäele kiireloomuline tähtkiri Valgamaa Haridusosakonna juhatajalt Jaan Saulilt, milles teatati, et Kõomägi paigutatakse ümber Holdresse, Holdre algkooli juhataja Karl Ruut Õru algkooli ja Õru algkooli juhataja Jaan Helandi Hummulisse. Hugo Kõomägi pöördus koos Holdre kooli juhataja Karl Ruudiga isiklikult haridus- ja sotsiaalminister N. Kanni poole. Viimane aga ei suutnud neid aidata, sest algatus oli tulnud väga kõrgelt, Hugo Kõomäelt oli soovitud koguni õpetaja kutse ära võtta. Tallinnast koju jõudnud, palus Hugo Kõomägi kuuajalist puhkust, et enne 1. veebruaril Holdresse tööle asumist inventar ja kooli vara vastava aktiga üle anda. 4 Teade koolijuhataja ümberpaigutamisest jõudis ka lastevanemateni. Hoolekogu esimees kutsus kokku koosoleku, kus Hugo Kõomäelt nõuti selgitust, miks võeti selline samm ette keset õppeaastat. Kõik koosolekul olnud lapsevanemad otsustasid oma senise koolijuhataja kaitseks välja astuda. Ühtlasi otsustati viivitamatult pöörduda Valga Koolivalitsuse ja haridusministeeriumi poole, et ümberpaigutamist ei tehtaks vähemalt õppeaasta keskel. Sama küsimus oli arutusel ka Hummuli vallavolikogu koosolekul, kus salajasel hääletamisel 9 häält anti H. Kõomäe poolt ja 7 vastu. Koosolekud aga ei suutnud enam midagi muuta. 3. Riigi Teataja nr 64 31. Juuni, 1934. 4. Kõomägi, H. Mälestused. Lk 31.

Koolijuhataja vabastamist kajastas ka ajaleht Postimees, kus ilmus repliik pealkirjaga Pildike maalt ümberpaigutuste ajajärgul. Kui õiglustunne on riivatud : Hummuli algkooli juhataja Hugo Kõomägi (töötanud nim koolis 12 aastat) paigutati ümber Holdre algkooli juhataja kohale. Kõomägi on olnud eeskujulik õpetaja ning agar seltskonnategelane. Ei lastevanemad ega õpilased saa aru, miks oli armastatud koolijuht vaja teisele kohale ümber paigutada. 5 Mõni päev enne Hugo Kõomäe lahkumist korraldati talle lahkumisõhtu. Senist koolijuhatajat tänati tehtud töö eest ja paluti mitte kunagi unustada Hummulit. Viimasel tööpäeval pidas H. Kõomägi oma õpetajatele lahkumiskõne. Pärast kõnet astus ta koolimaja ukse suunas, aga väljumine ei õnnestunud. Lapsed piirasid ta ümber, mõned panid isegi käe ukse ette ja ütlesid: Meie ei lase sul ära minna! Hugo Kõomägi ütles ise hiljem selle kohta: See lahkumine kujunes mul raskemaks, kui ma võisin arvata. 6 Kooli juhatajaks alates 1. veebruarist 1935 sai Jaan Helandi. Sel õppeaastal õpetati lisaks saksa keelele koolis ka inglise keelt. Toimusid õppekäigud, ekskursioon Tallinnasse ja selle ümbrusse. Alustasid tööd kodutütarde ja noorkotkaste organisatsioonid. Koolis tähistati emadepäeva, toimusid kaks kevadpidu ja jõulupidu. 1935/36. õppeaastal töötasid koolis järgmised õpetajad: 7 Õpetaja nimi Vanus Staaž Tunde Helandi, Jaan 35 9 25 Martin, Jaan 56 17 30 Ehastu, Salme 31 6 30 Kärstna, August 29 5 31 Õpilaste arv oli mõnevõrra vähenenud, 130-ni, liitklassid olid 1.-2. ja 5.-6. klass. Kevadel lõpetas klassi 107 õpilast, s.o 82%. Klassikursust jäi kordama 23 last, neist 9 poissi ja 14 tüdrukut. Järeleksam oli 3 poisil. Enamus õpilasi tuli kooli 8-aastaselt, lõpetajate hulgas oli kõige rohkem 14-aastaseid. Kooli asukoht oli soodne. Enamik õpilasi elas koolimaja läheduses, kuid 3-5 km kauguselt käis kooli 24, 5-8 km kauguselt 21 ja 8-12 km kauguselt 3 õpilast. Internaati oli võimalik mahutada 72 õpilast, seda võimalust kasutas 21 poissi ja 41 tüdrukut. Internaadi õpilastele valmistati ühine õhtusöök ja anti sooja teed. Kooliruumide kohta on 1936. aasta märtsist säilinud täpsem aruanne. Õpilaste kasutada oli neli klassituba. Esimese klassiruumi suurus oli 107, 35 m 2, aknaid oli klassiruumil kolm. Teise klassiruumi suurus oli 7,15 x 7,57 m 2, aknaid oli kaks. Kolmanda klassiruumi suurus oli 5,75 x 8 m 2, aknaid oli klassis samuti kaks. Neljanda klassi suurus oli 4,5 x 5,5 m 2, aknaid oli klassis üks. Koolis oli ahjuküte ja valgustusena kasutati gaasivalgust. Õppeaasta jooksul immutati sooja värnitsaga esimese klassiruumi põrandat kaheksa korda, ülejäänud klasside põrandaid õlitati kolm korda. Maksimaalne õpilaste arv klassiruumides oli vastavalt 38, 43, 29 ja 20. Kaheistmelisi klassipinke oli koolil 73, neist liikuvate osadega koolipinkide ja laudade arv oli 50. 5. Postimees, 12. 02.1935. 6. Kõomägi, H. Mälestused. Lk. 34-35. 7. ERA. F 3171. Nim. 1. s. 1116. lk. 11.

Kõigil neljal õpetajal ja ühel koolitädil olid korterid koolimajas. Kooli jaoks muretseti 200 ruumi küttepuid, kuid nende jaoks puudus panipaik. Kooli käsutuses oli üsna suur maa-ala 6,86 ha. Kooliaia suurus 1,6 ha, põldu 0,9 ha, heinamaad 1 ha. Koolil oli ka avar mänguväljak. Osa maast oli metsa all. Kooli territooriumil asusid laut, ait ja keldrid. Kooli maad olid tasuta kasutamiseks, v.a kooliaed, mis oli kasutada 100 krooni eest aastas ja iga kuivanud või vanaks jäänud viljapuu asemele pidi istutama uue. 8 1937/38. jõulupeoga koguti 13,5 krooni ja kahe koolipeoga 36,7 krooni, mis kasutati kooli heaks. Internaadis oli 18 poissi ja 4 tüdrukut, kes said ühise hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi. 9 1938/39. õppeaasta algas 12. septembril ja lõppes 26. mail. Õppepäevi oli 183. Sarlakite tõttu oli kool kinni 10 päeva. Andmed õpetajate kohta: Nimi Vanus Staaž Tunde Helandi, Jaan 35 12 27 Ehastu, Salme 34 9 30 Kukk, Hili 32 2 30 Martin, Jaan 59 20 29 Õpilasi oli koolis 118, internaati kasutas 30 last. Ka sel õppeaastal õpetati kõrvalainetena inglise ja saksa keelt. Koduloo tundides korraldati õppekäike, teemad: põllutööd kevadel, paju õitseb, ilupuud õitsevad. Ekskursioon korraldati Viljandisse ja Ulila elektrijaama. Koolil oli nüüd peale spordi- ja mänguväljaku (suurus 105 ja 94 m 2 ) veel staadion, mis vajas korrastustöid. Talvel korraldati talispordipäev. Toimus ühine jalutuskäik suuskade ja kelkudega Hummuli mägedesse. Suusad olid olemas 10 poisil ja 1 tüdrukul, kelgud olid 39 poisil ja 36 tüdrukul. Tegutsemist jätkasid kodutütarde ja noorkotkaste organisatsioonid. Traditsiooniliselt toimus jõulupidu, üks koolipidu ja tähistati emadepäeva. 10 1939/40. õppeaastal jätkati endises koosseisus. Õppeaasta õppetulemustest nähtub, et klassikursuse kordajate ja järeleksami sooritajate hulgas oli rohkem poisse kui tüdrukuid, raskemateks õppeaineteks osutusid emakeel ja kodulugu. Kooli raamatukogu oli täienenud uute raamatutega. Õpetajatele oli 584 raamatut, õpilastele 1957. Just õpilaste raamatukogu oli oluliselt täienenud. Kool sai sel õppeaastal toetust alljärgnevalt: Riigilt 5329 krooni 96 senti Seltsidelt 9 krooni Eraisikult 1 kroon 50 senti Kooli ruumide üürimise eest 3 krooni Pidudest 80 krooni 90 senti Muud tulud 89 krooni 90 senti Need rahad kasutati järgmistel otstarvetel: Kütteks 840 krooni 9 senti Valgustuseks 128 krooni 86 senti 8. ERA. F 3171. Nim. 1. s. 1095. lk. 410,411 9. ERA. F 3171. Nim. 1. S. 1162. lk. 529 10. ERA. F 3171. Nim. 1. S. 1207 a lk.85

Kantseleikulud 40 krooni Õppevahendite soetamiseks 56 krooni 21 senti Raamatukogu täiendamiseks 133 krooni 35 senti Õpilaste toetuseks 126 krooni Koduloo tundide raames korraldati selgi õppeaastal õppekäike, teemadeks metsad, samblikud, mulla koostis. Võõrkeeli sel õppeaastal koolis ei õpetatud. 11 Lõppenud õppeaasta oli viimaseks õppeaastaks iseseisvas Eesti Vabariigis. Algas okupatsiooniaeg. 11. ERA. F. 3171. Nim. 1. S.1207. Lk. 84.

Õpilaste arv Hummuli koolis: I kl II kl III kl IV kl V kl VI kl Kokku Kokk Aasta u P T P T P T P T P T 1863 6 19 25 1879/80 36 48 84 1880/81 35 40 75 1881/82 36 36 72 1886 8 9 8 12 15 21 31 42 73 1890 9 6 22 16 19 18 50 40 90 1910/11 34 52 86 1919/20 17 25 10 7 5 3 32 35 67 1920/21 13 21 9 19 7 4 5 4 34 48 82 1922/23 8 18 13 11 9 9 7 9 37 47 84 1923/24 19 32 11 20 17 19 7 10 7 4 61 85 146 1924/25 22 17 21 32 12 14 22 19 6 5 6 6 89 83 172 1925/26 11 13 23 27 27 20 12 14 4 9 2 4 79 87 166 1926/27 6 12 15 10 26 12 15 23 10 4 8 3 80 74 154 1927/28 7 15 5 10 15 13 25 17 11 15 6 1 69 71 140 1928/29 7 11 6 15 9 7 10 16 12 11 4 7 48 67 135 1929/30 12 17 8 11 6 15 10 1 11 10 7 10 54 76 130 1930/31 1931/32 59 74 133 1932/33 11 15 18 17 15 16 9 9 8 13 7 8 68 78 146 1933/34 14 9 9 15 16 20 12 22 10 6 5 11 66 83 149 1934/35 6 15 12 8 12 19 15 16 12 20 3 4 60 82 142 1935/36 12 7 6 13 10 16 11 18 11 16 9 7 59 71 130 1936/37 1937/38 15 6 15 15 15 5 4 12 11 11 11 10 71 59 130 1938/39 9 9 11 8 13 13 16 8 6 14 6 5 61 57 118 1939/40 12 12 7 8 12 7 11 11 11 8 6 12 59 58 117 Sõjaaastad Edasised andmed kooli ajaloo kohta pärinevad põhiliselt kooli kroonikatest. Aastate 1940 1957, 1965 1967 kohta süstemaatilist kroonikat koostatud pole. Nõukogude võim ja sõjaaeg tõid kaasa ka muudatused koolielus. 1941. aastal küüditati koolijuhataja Jaan Helandi, tema asemele määrati Aleksander Kitsnik. Saksa okupatsiooni ajal (1942 1944) juhtis Hummuli kooli Elmar Ormesson. Tunnid toimusid kolme õpetaja juhtimisel korraga koos, igal kaks klassi. Õpetajateks olid Elfriede Maasik, Hilda Multram ja Helene Reiman. Hummuli ümbruses olid kestnud ägedad lahingud, ka koolist oli saanud sõja tallermaa. Maja seinad olid mürskudest rikutud, katus nagu sõelapõhi, aknad-uksed lõhutud, keldrid olid tõelised sõjamoona laod. Kui sakslased paigutasid koolimajja oma hospidali, korraldati õppetööd ajutiselt eramajades. Õppevahendeid ega mööblit peaaegu polnud kõik oli sõjas hävinenud. Polnud isegi ajanäitajat. Lastevanemad kogusid korjanduse teel õppevahendite ja sisseseade muretsemiseks ligi 2000 rubla. Õpilaste, õpetajate ja lastevanemate abiga korrastati koolimaja ja selle ümbrus.

Nõukogude aeg Koolijuhid vahetusid kiiresti. E. Ormessoni arreteerimise järel 1944. aasta sügisel määrati tema asemele ajutiselt Helene Reiman, 1945. aasta sügisest sai direktoriks Arnold Sakkis, 1. septembrist 1946 Augustin Kikas. Õpetajad 1946/47. õppeaastal: Elfriede Maasik (õppealajuhataja), Hilda Multram, Juta Talviste, Helene Reiman, Ellen Puhmas (pioneerijuht), Marie Kikas, Juhan Lillipuu, Ants Missik, Aksel Piho. Kool muutus 7-klassiliseks ning nimeks sai Hummuli Mittetäielik Keskkool. Lisandus ka vene komplekt ja õpilaste arv ületas 200. Vene komplektis töötasid Liina Pulli, Lilli Kärt, Marie Ossipova ja Polina Valeskaln (tuli Hummulisse 1949. aastal). 1950. aastal nimetati kool Hummuli 7-klassiliseks Kooliks. 1951. aasta 1. septembril tuli direktoriks Ivan Kuddo, õpetajatena asusid tööle eesti keele õpetaja Vilma Loot ning algklasside õpetaja Valve Meho. 1955. aastal tehti koolis kapitaalremont, kuid lahendamata jäid mitmed kooli töös olulised probleemid: sisekäimlad, veevarustus, õhuaknad jne. 1957. aasta märtsis direktor Kuddo vabastati ametist, õppeaasta lõpuni määrati asendajaks Vilma Loot, uue kooliaasta alguseks toodi Pikasillast direktoriks Martin-Kalju Puna. 12 Temast sai koolijuht 20 aastaks, kujunes välja edukas ja püsiv õpetajate kaader. 1957/58 töötasid pedagoogidena Vilma Loot, Meta Järv, Polina Valeskaln, Vilja Mitt, Endla Miske, Valve Meho, Ellen Lend, Andrei Meos, Meeri-Ruth Krauvärk, Leena Kustok ja Hermann Kapp. Õpilasi oli koolis 100, klassikomplekte 5, liitklassid 1.+3. ja 2.+4. kl. Internaadis oli talveperioodil 26 õpilast. Lisaks üldhariduse andmisele oli koolil tollal ülesanne korraldada tööd ka kutsealustega neile tuli õpetada vene keelt. Noormeestele, kellel puudus 4-klassiline üldharidus, tuli viia õppused läbi kõikides õppeainetes selliselt, et tagada klassikursuse lõpetamine. Seda töölõiku määrati korraldama vene keele õpetaja P. Valeskaln. Koolis elavnes klassiväline tegevus. Koolile kuulus katseaed 0,45 ha, selle tööd korraldas M. Järv. Sisukamaks ja huvitavamaks muutus pioneeritöö (juh E. Miske), edukalt tegutses rahvatantsurühm (juh E. Lend). Märkimisväärne oli näiteringi tegevus (juh V. Loot ja algul ka Enn Kivi), mängiti Lumekuningannat, Pöial-Liisit, 1958. aasta kevadpeoks lavastati dramatiseeritud muinasjutt Kristallist kingake. Sellega käidi esinemas ka Suislepa rahvamajas. Kostüümide ja dekoratsioonide valmistamisel abistasid nii õpetajad kui lapsevanemad. Järgmisel õppeaastal tuli matemaatika-füüsikaõpetajaks Helgi Puna, kes lisaks reaalainetele oli tugev ka muusikas, õpetades pillimängu ja juhendades orkestreid. Õppeaasta alguseks oli koolis õpetajate poolt tehtud sanitaarremont, korras oli kooli ümbrus. Puudus normaalmõõtmetega spordiväljak, seda kavatseti rajada koostöös majandi ja külanõukoguga. Bioloogia õppeprogrammi täitmiseks oli koolis katseaed, kus õpilastel tuli ka suvel täita praktilisi ülesandeid. 1958. aastal istutati juurde 41 õunapuud, 50 marjapõõsast ja 100 m 2 maasikaid, oli oma puukool, rajati geograafiaväljak. Koolil olid mesilaspered, 1959. aastal rajati küülikukasvatus. Planeeriti kasvuhoone ehitamise alustamist. Projektdokumentatsioon valmis 1960. aasta märtsiks. Martin-Kalju Puna juhtimisel sai mõisahoonest koolimaja. Veel 1959. aastal puudus koolis elektrivalgustus (kasutati petrooleumilampe), kanalisatsioon ja veevarustus (olid välikäimlad), fassaadil olid sõjaaegsed purustusjäljed, keldrikorruse lõunapoolne osa oli kasutamata, selle sissekäik kinni müüritud. Aasta lõpuks said valmis nii elektritööde kui 12. Martin-Kalju Puna, 14. 01. 1928 14.08.1985.

kapitaalremondi projektid. Kuigi elektriliin oli ehitatud juba Hummuli sovhoosi Piiri osakonnani, lükkusid kooli elektritööd edasi, sest ei kool ega haridusosakond saanud töövõtjale teostatava töö eest maksta. Hädast aitas välja kolhoos Kalevipoeg, kes hakkas finantseerijaks ning 16. augustil 1960 sai töö alata. Kapitaalremonti alustati alles 1967. aasta veebruaris keskküttetöödega, oktoobriks oli koolis Hummuli sovhoosi katlamaja baasil tsentraliseeritud keskküte, järgmiseks kevadeks saadi soojus ka kasvuhoonesse. Kapitaalremont lõpetati 1970. aastaks. 1960. aastal muudeti kool 8-klassiliseks. 1963. aastal avati kooli juures ka maanoorte kool. 1964. aastal likvideeriti Puide Algkool, enamik sealseid õpilasi jätkas oma õpinguid Hummulis, siiski töötasid algklassid veel liitklassidena. Liitklassid kadusid 1970. aastal seoses Koorküla Algkooli likvideerimisega. 1975. aasta sügiseks oli täielikult üle mindud kabinetsüsteemile. Klassivälise töö kaudu oli õpilastel võimalik tegeleda paljude huvialadega. Oluline roll nõukogude koolis oli kanda pioneeri- ning oktoobrilaste ja komsomoliorganisatsioonil, nende kaudu toimuski kogu huvitegevus. Loomulikult oli see tarvis seostada kommunistliku kasvatusega, kuid läbiviidud üritused olid siiski õpilastele huvipakkuvad. Nii uuriti 70-ndatel aastatel Suure Isamaasõja sündmusi Hummulis, loodud olid sidemed langenute omastega ja Leningradis elavate 67. armee võitlejatega. Käidi ekskursioonidel ja matkadel, külastati teatrija kinoetendusi, korraldati telklaagreid, klassiõhtuid ja kohtumisi huvitavate inimestega, koguti vanapaberit ja ravimtaimi. Kooli õppe-katseaed õp H. Söödi 13 juhendamisel pälvis korduvalt tunnustust nii rajoonis kui vabariigis. Loodusalast kasvatustööd teostati ka koolimetskonna kaudu. Just pioneeritöö kaudu avanes paljudel õpilastel võimalus reisida koduvabariigist väljapoole. Koolis tegutsesid mitmed ringid: ajalooring, käsitööring, tantsuring, kirjandus- ja näitering, poisteansambel, mudilaskoor, lastekoor, liiklusring, fotoring, tuletõrjering, punaseristi selts, laskering, peotantsuring, koolikino, kehakultuurikollektiiv, motoring, kunstiring, orkestrid. Aktiivselt osaleti ja saavutati häid tulemusi rajoonivõistlustel. Martin Puna lõpetas oma töö koolijuhina 1977. aasta jaanuaris tervislikel põhjustel. Tema tööd jätkas seni õppealajuhatajana töötanud Meta Järv, kelle vanaduspensionile siirdumise järel 1979. aastal võttis direktoriameti üle Vello Jaska, õppealajuhatajana jätkas Malle Luik. Loodi sõprussidemed Eestist Uulu ja Lüllemäe, Leningradi oblastist Lesnoje ja Lätist Vijcieme 8-klassilise kooliga. 1981. aasta septembris korraldati esmakordselt sõprusfestival, tehti algust rahvaste sõpruse klubi Meelespea loomisega. Sisukas oli kooli kutseorientatsiooni alane tegevus, regulaarselt ilmus kutsevaliku stend, klassides sisustati kutsevalikunurgad, viidi läbi vestlusi ja loenguid, töötas kutsevalikukomisjon, võeti osa hoogtööpäevakutest. Väga hästi oli töö organiseeritud Hummuli 8-klassilises koolis. Selle pere on küll väike, ainult 111 õpilast, ent igaüks teadis oma osa täpselt. Hummuli kooli direktor Vello Jaska: Jaotasime õpilased töö hõlbustamiseks rühmadesse. Üle nädala olid kodumajandis kartuleid noppimas ja kive koristamas 4.-8. klassi õpilased. Hummuli koolilapsed rajavad kooliaeda väliklassi, kus saab loodusõpetuse tunde paremini läbi viia. Laupäevakul oldi ametis värvimisega. Ka sorteeriti ja anti sel päeval apteegile üle ravimtaimed. Lea ja Sirje Kuusiste töö oli aga hoopis isepärane, nemad olid sovhoositööpäevil karjas. 14 Ravimtaimede kogumine oli Hummulis traditsiooniline tegevus, seda juhendas ning organiseeris Hilja Sööt. Taimi korjamas käidi kodust kaugemalgi, aga kummelit, mis pidi 100 tõve vastu aitama, kasvatati ka kooliaias. 13. Hilja Sööt (25.01.1911 27.07.2011) töötas õpetajana ja aednikuna Hummuli koolis aastatel 1962 1999. 14. Ragnar Kond. Valgas. Noorte Hääl, 28. september 1982. a.

Kooliaias ning põllul käis töö varakevadest hilissügiseni. Õpilased sõid talvel ainult omakasvatatud kartulit, kaalikat, kapsast, porgandit. Loodusearmastuse ja oskuse aias toimetada viisid lapsed kodudessegi. Kooliaias kasvatatud lilletaimi jätkus nii koduaedade kui majandikeskuse kaunistamiseks. Jätkusid ilusad traditsioonid: paraad vabastamise aastapäeval, miitingud kalmistul, tõrvikutega rongkäik võidupäeval, lillenäitus sügisel, töökonverents, raadiorivistus, vastlapäeva ja teiste tähtpäevade tähistamine, anti välja laualehte Koolikaja. Pikka aega olid koolis probleemiks kesised sportimistingimused. Olid küll oma jõududega rajatud palliplatsid, kuid puudus korralik staadion, võimlast rääkimata. Direktor V. Jaska asus olukorrale lahendust otsima ning 1982. aastal tehti staadioni rajamisega algust. 1983. aastal asus koolis kehalise kasvatuse õpetajana tööle oma ala entusiast Ernst Pertel, kelle kogemused olid ehitustöödel suureks abiks. Staadion maksumusega 48 000 rubla valmis 1987/88. õppeaastal. Ehitamist toetas Hummuli sovhoos. Kohalikel majanditel on koolielus alati oluline roll olnud. Kool vajas abi kütte muretsemisel ja kohaleveol, ruumide remontimisel, ühismajandid kandsid vastavalt võimalustele oma töötajate laste toitlustuskulud, ka paljud ringijuhid olid majandite spetsialistide hulgast. Vastutasuks käisid õpilased majandis abiks põllutöödel, korraldati ühiseid üritusi. Majandi eestvedamisel käivitus 1989. aastal kultuurikompleksi ehitamine, mille valmimine oleks lahendanud ka kooli vajadused kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Paraku riigikorra muutusega ehituse finantseerimise võimalused lõppesid, tööd jäid pooleli ning allesjäänu lammutati 2011. aastal. 1985/86. õppeaastal avati Hummulis esmakordselt koolis 6-aastaste klass, selle juhatajaks sai Maie Kukk. 1987/88. õppeaastal saadi 6-aastastele magamisruum Hummuli Näidissovhoos eraldas koolile mugavustega majas 4-toalise korteri. Ka internaadi magala asus kortermajas (1987/88 oli internaadis 21 õpilast). Hariduselu taasiseseisvunud Eestis 1988. aasta 1. septembril alustas kool tööd juba 9 klassikomplektiga. Riigi poliitilises elus tõid eesolevad aastad endaga kaasa pöördelised sündmused. Koolis tähistati keelepäeva, kohtuti Marju Lauristiniga. Hummuli rahvaski osales 1989. aasta augustis Balti ketis. Maailm avardus traditsioonilise sõprusfestivali kõrval avanes võimalus võõrustada ka külalisi Soomest. 1989/90. õppeaastal lõpetasid töö pioneeri- komsomoli- ja parteiorganisatsioonid. Klassiväline tegevus koolis jätkus, ainult suunitlus oli muutunud. Hakati tähistama jõule, vabariigi aastapäeva, isade- ja emadepäeva, hingedepäeva. E. Miske juhendamisel alustati kooli ajaloo talletamise seisukohalt äärmiselt olulist ning tänuväärset kodu-uurimisalast tööd. 9. mai 1990 Hummuli pargijooks algas 24 tundi peale Eesti NSV Eesti Vabariigiks kuulutamist ENSV Ülemnõukogu saadikute poolt 15. Hariduselu korralduses ja kooli töös toimusid suured muutused. 1991. aastal anti Valgamaa üldhariduskoolid üle kohalikele omavalitsustele, edasine hariduselu käekäik sõltus nüüd suuresti Hummuli Vallavalitsusest. Tihenesid sõprussidemed Aarnivalkea kooliga Soomest. 1991. aasta septembris käidi juba Espoos vastukülaskäigul. Külaskäigud süvendasid laste huvi soome keele vastu, 9. klassis sai seda vabaainena õppida (õp Vally Tamm). Vabaainetena õpetati veel kirjandiõpetust (õp Malle Luik ja Vello Jaska), inglise keelt (õp Laine Saaren) ja usundiõpetust (õp Valter Vaasa). 15. Vello Jaska. Võidujooksul kaotajaid polnudki. Valgamaalane, 29. mai 1990.

Detsembris 1992 tähistati pidulikult kooli 225. aastapäeva. 16 V. Jaska kirjutas oma tervituses: Hummuli kool on tüüpiline maakool. Et me asume looduslikult kaunis kohas, on meie õpilaste hingelaad ehk pisut avaram ja ilutunnetus mõneti suurem, kui päevast päeva linnakive tallaval inimesel. Tänapäeva maakooli lahutamatuks osaks on aiamaa ja kooliaed. Meil on need olemas. Ja tänu töökatele õpilastele ja õpetajatele ning koolitöötajatele pole meil saakide üle põhjust nuriseda olnud. Oma õpilastele oleme püüdnud sisendada, et õppida on nüüdisajal tarvis veelgi rohkem kui enne. Meil on tihe side lapsevanematega, ühismajandiga, kõikide väikeettevõtetega, mis Hummulisse on rajatud ja muidugi vallaga. 17 1993/94. sai direktoriks Ilja Tuhk. Aprillis käisid kooli töötajad õppereisil Soomes Lammi vallas tutvumas sealse hariduselu korraldusega. Avanes võimalus külastada ka viimase Hummuli mõisa omaniku järeltulijat Markus von Bergi tema kodus Espoos ning kuulda tema mälestusi lapsepõlvest Hummulis. I. Tuha juhtimisel avati 1994. aastal kooli juures Valga Muusikakooli filiaal, esimesteks õpetajateks olid Ülle Pillaroo ja Reet Noorkõiv. Alustati koolihoone renoveerimist oma ajaloolises mõisaaegses hiilguses. Tööd jätkusid järgmisel õppeaastal. Remonditi enamik klassiruume, söökla, aula, õpetajate tuba ja direktori kabinet. Klassid said uhked täispuidust uksed, osaliselt renoveeriti kassettlaed. I korruse koridori paigaldati kiviplaatidest põrand, alustati poiste duširuumi ehitust. Suurte kogemustega õpetaja Maie Rannamäe käe all hakati ühe võõrkeelena õpetama ka inglise keelt. Sisustati 10 arvutiga kaasaegne arvutiklass. 1997. aasta sügisel vahetas I. Tuhk ootamatult töökohta, direktori kohustused tuli üle võtta õppealajuhatajal Ene Vendil, õppealajuhatajaks sai Nevi Jaanimäe. Detsembris tähistati õpilaskonverentsi ja vilistlasõhtuga kooli 230. aastapäeva. Paar nädalat hiljem Forseliuse Seltsilt saadud kirjast selgus aga, et arhiiviandmete põhjal võib Hummuli kooli algusajaks lugeda hoopis 1687. aastat, seega kooliharidust oli siin antud juba 310 aastat. Pedagoogiline kaader oli püsiv ja teotahteline, õpilased saavutasid häid tulemusi nii aineolümpiaadidel kui erinevatel võistlustel ja konkurssidel. Kooli üheks tunnussõnaks on pikka aega olnud muusika. Muusikaõpetajate Reet Noorkõiva ja Maie Kuke juhendatud heatasemelised koorid osalesid laulupidudel. Tegevust jätkas muusikakooli filiaal (alates 2004. aastast muusikaklassi nime all), kus õppida sai viiuli-, klaveri- ja akordionmängu. 2006/07. õppeaastal moodustati poistebänd (juhendajad õpetaja Viljar Liin ja lapsevanem Peeter Mänd). 2005. aasta jõuludeks lavastatud muusikalis Timbu-Limbu ja tema õukond osales kahes koosseisus üle 80 õpilase. Järgmise aasta lavastuseks sai Lumekuninganna. Kodu-uurijad, noorgiidid ning murdelauljad noppisid Endla Miske käe all tunnustust vabariiklikel konkurssidel. Tootsi peenra konkurssidel võidutsenud uhkes ja värvikirevas kooliaias kamandas vägesid staažikas, kuid energiline Hilja Sööt. Oma fantaasiat said õpilased rakendada ja saavutasid häid kohti staarijäljenduskonkursil ning moeshowl (juh õp Marika Riit). Kuigi koolis puudus võimla, oli õpilastel võimalik harrastada mitmeid erinevaid spordialasid: kergejõustik, krossijooks, laskmine, jalgpall, suusatamine, kabe (õp Hare Unt). 2004. aasta suvel puhastati koolimaja juures tiigid ja rajati ujumiskoht, talvel oli võimalik uisutada. Parimate tunnustamiseks korraldati alates 2001. aasta kevadest direktsiooni vastuvõtte. Õppeekskursioonideks eraldas vald eelarves igale klassile kindla summa. 2000. aastal sai aednikuks Koidu Ojamets, rajati kiviktaimla. Võeti osa Õpetajate Liidu korraldatud õpilasprojektist Eesti kaunim kool. 2001. aasta projektiga Roheline kooliõu atraktiivne õpikeskkond alustati looduse õpperaja rajamist, loodusainete õpetaja Taimi Uibo juhendamisel märgistati kooliaias ning pargis kasvavad haruldased puud ja taimed, kirjeldati võimalusi kooliümbruse kasutamiseks õppetöös. Projektiga jõuti vabariigi 4 parima kooli hulka. Valla ja KIK-i toel toimusid 2002. aasta suvel välitööd vajalike 16. Kooli asutamisaastaks loeti tollal aastat 1767. 17. Vello Jaska. 225 aastat Hummuli kooli. Valgamaalane, 12. detsember 1992.

materjalide kogumiseks. 18. oktoobril 2002 õpperada avati, toimus konverents, kus EPMÜ teadur Heldur Sander andis ülevaate tehtud töödest ning tutvustas valminud trükist Hummuli põhikooli looduse-õpperada. 18 Õpperaja avamine oli õpilaste arvates selle õppeaasta meeldejäävaim üritus. Teadvustamaks mõisahoonetes tegutsevate koolide probleeme, olid 1990-ndate aastate II poolel mitmetes maakondades moodustatud mõisakoolide ühendused, esimene üleriigiline konverents toimus 1998. aastal Järvamaal Laupal. 28. novembril 2002 toimus Hummulis juba 4. üleriigiline mõisakoolide konverents teemal Mõisakool kui piirkondlik haridus- ja kultuurikeskus. Sellel konverentsil vastuvõetud pöördumise tulemusena leevendati mõisahoonetes asuvate koolide tervisekaitsenõudeid. Kooli esindaja kuulus ka 2003. aasta 29. mail moodustatud Eesti Mõisakoolide Ühenduse asutajaliikmete hulka. Nii valla kui mõisakoolide riikliku programmi toel jätkusid tööd koolihoone renoveerimisel. 2001 ehitati hoonele uus katus, paigaldati ventilatsioon, 2002 renoveeriti söökla ja üks klassiruum (sh. kassettlagi), restaureeriti torni freskod. 2003 jätkus söökla remont ehitati nõudepesuruum, rajati sooja vee varustuse boilersüsteem, remonditi tüdrukute tualettruum. 2004. aastal oli tööks klaveriklassi ja direktsiooni kabineti renoveerimine koos akende vahetusega ja torni I korrusele põrandakütte paigaldus, 2005. aastal torni II-III korruse trepi ehitus ja torni renoveerimine. 2007 2008 uuendati elektrisüsteem, renoveeriti koridorid ning õpetajate tuba. 2005. aastal liituti projektiga Unustatud mõisad, mille kaudu viiel suvel tutvustati mõisa ja kooli ajalugu ning tänapäeva ligi paarituhandele huvilisele. Tihenesid sõprussidemeid Aarnivalkea kooliga (külaskäigud Espoosse 1997. ja 2005. aastal). 2007/2008 alustati õpetaja Katrin Rannu eestvedamisel aktiivsemalt mulgi kultuuri tundmaõppimist, osaleti hingedeaja laagris Tõrvas ning mulgi laste folklooripäevadel Abjas. Valmis kooli juurdeehituse (võimla, töökoda, kodunduse klass, raamatukogu) projekt. 2009. aasta kevadel taotles vallavalitsus ehituse finantseerimist KOIT-kava kaudu. Taotlust ei rahuldatud ning projekt jäi rahapuuduse tõttu ellu viimata. Õpilaste arvu vähenemine võimaldas 2009/10. õppeaastal mõned mured lahendada olemasolevate ruumide baasil remonditi raamatukoguruumid, keldrisse sisustati kodundusklass. 2010/11. sügisest mindi täielikult üle kabinetisüsteemile, rakendus e-kool. Tähistati kooli mõisahoonesse asumise 80. aastapäeva. Ringijuht Endla Miske ja eesti keele õpetaja Marje Klaasmäe eestvedamisel koostati ning ilmus kooli almanahh Ukselävel. 19 Alates 2011. aastast juhib kooli Evelin Veesaar. Huvitegevusest ja loovuse arendamisest Hummuli koolis Koolis töötas pioneerikino Noorus, kus õpilased ise kinomehhaaniku käe all filme näitasid. Selle töö eest võimaldati nendele preemiareis Odessasse. Põhilised eesmärgid õpilaskinos olid: suurendada filmikunsti osa õpilaste kasvatamisel, valmistada ette elukutse valikuks, aktiviseerida kinokunsti kaudu kooli- ja klassivälist tegevust. Kino direktorid olid õpilased ise. Kino tööga olid seotud Saima Sisask, Signe Gutmann, Kadri Kaseorg, Natalja Legenkova, Marek Luik ja paljud teised. Poisid Eiko Lust, Ahti Raide, Rašid Kalimullin jt olid kinomehhaanikud. Baaskino oli Valga kino eesotsas Boriss Lavroviga, abistasid ka kohalikud kinomehhaanikud. Näiteks Aleksander Näkk. 8 õpilast ja 2 täiskasvanut võtsid osa üleliidulisest filmifestivalist Tallinnas. Filmide näitamisega olid ühildatud ka teised koolis toimuvad ettevõtmised. Perepäeval vaatasime filmi Tuhkatriinu. Toimusid filminädalad, kirjandite kirjutamine, joonistusvõistlused, kohtumine Poolt ja vastu võttegrupiga (1987). 18. Heldur Sander, Taimi Paal. Hummuli Põhikooli looduse-õpperada. Tallinn, 2002. 19. Hummuli Põhikooli almanahh Ukselävel, 2010.

Vaadati filme Naerata ometi õigusalane üritus, lastevanemate konverents, Nõiutud poiss, Helepunane lilleke ja muidugi multikaid. Toimusid pikaks ajaks planeeritud üritused, nagu kodukohakuu. See haaras terve tsükli huvitavaid ettevõtmisi: leivapäev (leivatoitude degusteerimine, kohtumine leivatehase töötajatega), luuleõhtu, keelepäev (võtsid kohalike esinejate kõrval osa ka sellised tuntud inimesed, nagu Ed. Vääri, Ed. Laugaste, M. Vihman jt), perede spordipäev, käsitöönäitused, kunstnik Hugo Rosina näitus jne. Kartulipäeva külalisteks olid kartulikasvataja Jaan Kits ja Helle Aan Eesti Raadiost. Kodukohakuu ettevõtmistesse olid haaratud ka kodusovhoosi, raamatukogu, rahvamaja jne töötajad. Kuu lõppes üritusega Noor ja kaunis oled, mu kodukoht (sünnitunnistuste andmine). Hummuli 8-kl. Koolis töötas ka nelja-viiemeeste klubi Punane Nelk asutatud 1972. aastal. Klubil oli oma deviis ja tegevusjuhend. Võidelda lohakuse, laiskuse vastu, õppida tundma kõike uut ja huvitavat, kasvatada hoolt ja armastust õppimise vastu. Neljaviiemeeste klubis olid õpetlikud üritused õppimises hästi edasijõudnutele. Nimetatud ettevõtmiste juhtideks olid õpilased. Eesmärk oli kasvatada ürituste läbiviimisel iseseisvust. Seda aitasid ka rühmatöö juhtimine ja päevikute täitmine. Teadmiste laiendamiseks toimusid aktiivi õppused. Aupäev oli tarkusepäev. Klubi presidendid olid Aivar Ehrenberg, Erika Ehrenberg, Tiina Lihu, Lilian Vainola jt. Toimus vaidlusõhtu Milline inimene on ilus?, Meie kodurajooni kultuurilised väärtused (Muuseumist Mai Simson). Kuulati reisimuljeid Bulgaariasse, Koreasse ja mujale. Aivar Ehrenberg rääkis oma reisist Moskvasse ja Saksamaale (rahvusvaheline laager). Paljud pioneerid käisid Artekis pioneerilaagris, Jaanus Pisartšik isegi Vladivastokis. Koolis töötas ka agitbrigaad. Selle tegevus oli ühendatud koolis töötavate ringide, klubide jne tegevusega. Huvitav oli loodusalane kava Sellele peole pole piletit vaja. Rajoonis saime I koha, tsoonivõistlustel Viljandis samuti I koha. See innustas õpilasi. 4-5 meeste klubi tegevust agiteerides valisime õpilasi huvitavaid teemasid. Esinemiskavad koostasid õpilased ise. Neid abistasid õpetajad Vilma Loot, Endla Miske, Meta Järv jt. Kooli metskond moodustati 1970-ndatel aastatel. Peamiseks oli loodusalane tegevus. Õpilastele olid ülesanded ära jaotatud. Aastate jooksul olid metsaülemaks Andrus Päss, Tiit Stogov, Aare Pällin jt. Oli ka abimetsaülem, raamatupidaja, rohelise patrulli eest vastutaja. Toimusid luuletuste konkursid See tore talv, Sügispäev, millega tähistasime sügise algust jne. Lindudepäeval pandi üles pesakastid, räägiti ühest kindlast linnust (näiteks pääsuke) või siis Lindude kevad, kus matkiti ka linnuhääli. Toimusid traditsioonilised lillenäitused. Matkad Tere, sügis, Jäljed lumel, Kohtumine kevadega viisid looduskaunitesse kohtadesse, kuid aitasid täita ka praktilisi ülesandeid. Nii viidi talvel loomadele lisatoitu, kontrolliti söödasõimi, korrastati lindude söögimaju jne. Põhiliselt võtsid osa kõik õpilased. Oli 9 matkagruppi ja tegevus ning matkamarsruudid vastavalt vanusele. Looduskaitsepäeval tehti kokkuvõte tehtud tööst, autasustati paremaid lindude eest hoolitsejaid, anti ülesanded suveks lehisvihtade tegemiseks ja ravimtaimede kogumiseks. Ka vabariigis olime tunnustatud. Nii sai pioneerimalev võistluses Hoidkem rohelist kulda esikoha. Tegevuses abistas sovhoosi metsaülem Raivo Kukk. Noortuletõrjujad omandasid tarkusi vabatahtlikus tuletõrje noortesalgas. Sellest tööst võttis osa suurem osa õpilastest (50 õpilase ringis). Mitu aastat olid salganõukogu esimeesteks Toomas Kamm ja Siiri Mikk. Oli veel aseesimees, sekretär, õppuste korraldaja. Nendeks olid Astor Kukk, Anne Helandi, Erika Ehrenberg, Kaupo Pruks, Andrus Päss, Valev Loos, Mati Johanson, Rein Lend, Avo Tiisler, Urve Maisla, Tiina Johanson, Marje Solom, Sulev Kangro, Ene Karjus, Kersti Kähar, Ülle Järvik, Jaan Valtsov, Lili Puna, Toomas Veski, Tiiu Järv, Heli

Sell, Kersti Kink jt. Nimetatud on ka võistlustel käijad. Salgas omandasid poisid ja tüdrukud tulekustutuse tarkvara. Töövormid selleks olid mitmesugused. Peamiseks võib lugeda tegevust tuletõrjespordis. Meelisaladeks olid voolikuliinide moodustamine, kiiruse arendamine tuletõrje-alases 6 x 60 m teatejooksus, agitatsioonilehe väljaandmine kord kuus. Üks meie agitatsioonileht pälvis vabariiklikul konkursil III koha. Tuletõrje joonistuskonkursil olid rajoonis tublid Aare Pällin, Tiina Lihu. Tuletõrjekuu üritusi aitasid ette valmistada Ülo Leedo Valgast, Velly Jänes ja Külli Uibo Tõrvast. Korraldasime viktoriine, näiteks Viimane langeb välja, propagandahommik tulekahju põhjuste selgitamiseks, tulekustutusvahenditega tutvumine (vahtkustuti jne). Tänu pidevale treeningule tulime rajoonis kõikidel aladel auhinnalistele kohtadele. Treeninguvõimalused paranesid, kui saime voolikud ja mootori, tänu kohalikele tuletõrjujatele majandist. Need olid Anton Konsberg ja Peeter Sims. Liiklusalaste teadmiste täiendamine toimus liiklusringis. Koolis olid noored liiklusinspektorid (NLI). Nende ülesandeks oli liiklusalased põhitõed endale ja kaasõpilastele selgeks teha. Toimusid teoreetilised õppused (liiklustestide õppimine) ning jalgratta vigursõit. Liiklusringis viidi läbi teemakohaseid viktoriine, käidi reididel, anti välja liiklusalaseid seinalehti, kohtuti rajooni juhtivate liiklusinspektoritega (Ed. Planken jt). Liiklusringi kauaaegseks juhendajaks oli Eduard Kirsch majandist. Tema ja tema liikluskohver olid head abimehed liiklustõdede õppimisel. Noored punaristlased (sanitaarpost) kontrollisid koolis puhtust, korda, ruumide õhustamist, andsid vajadusel esmaabi. Võeti osa rajoonis korraldatud sanitaarpostide võistlusest. Saadi ka rändkarikas (õpilased A. Rutens, E. Rebane, L. Ust, L. Jerlov). Võisteldi nii teoreetilistes kui ka praktilistes teadmistes. Õpilasi valmistasid ette san. posti hooldusõpetajad Helgi Puna jt ja kohalik arstipunkti töötaja Leida Vilberg. Väga palju aitasid pioneerirühmade tööd sisustada rühmajuhid majandist ja mujalt. Aktiivsemad nendest Raivo Kukk, Kaie Nurmela jt. Kui vabariigis hakati korraldama murdelaulu ja -luule päevi, võtsime neist alati osa. Algul toimusid maakonna korraldusel konkursid ja vabariiki saadeti paremad. Hea on meenutada, et jäimegi alalisteks osavõtjateks. Ka siis, kui maakond enam ei korraldanud, leidsime võimaluse murdepäevadest osa võtta vabariigi paljudes kohtades. Kokku sai 15 kokkutulekut Eestimaa eri paikades. Tallinnas, Albu vallas, Emmastes, Toris, Sillamäel, Paistus, Viimsis, Raplamaal, Jänedal, Mustjalas, Harglas, Hanilas, Ahjal, Antslas. Erinevad esinemiskavad olid Emand kaseladvas, Mi eläme Mulgimaa lõunaviiren, Legend jutustab Hummuli küläst, Tule, läämi mõtsa kõndimaie, Vesi om elu jt. Mitmekesised esinemiskavad panime kokku õpilastega ja selgeks aitasid õpetada Endla Miske ning muusikaõpetaja Reet Noorkõiv. Kurb, et need kokkutulekud lõppesid (vahendite puudumisel), õpilased tundsid neist tõesti puudust. Kodu-uurimise ja giidindusega tegelemine algas aastaid tagasi. See tõi uurijate ellu väga palju huvitavat, aitas lähemalt tutvuda kodukandi elu ja inimestega. Nii on uurimistööd koostatud paljudest tuntud inimestest Vello Jaska, Herta Laipaik, Liidia Tuulse, Juhan Uuemaa, Jaan Helandi, Meta Kreevs (Järv), Linda Markus, Herbert Viiding jt. Ka suuremad ettevõtted on töödes kajastatud. AS Vallai, AS Astra, Hummuli raamatukogu, Hummuli Agro. Taludest Liivakse ja Puide. Veel Hummuli valla Soe alevik, Koorküla kool (juh V. Jaska), Hummuli kooli ajalugu (2 osa), Hummuli mõisa ajalugu, Minu kodu, minu pere (Hummuli hoolekandekeskuse ajalugu) jt. Tööde juhendajaks põhiliselt Endla Miske. Enamik töödest tulid ettekandmisele ka vabariiklikel konverentsidel. Giidindusega alustasime aastal 1993. Võtsime osa kõikidest vabariiklikest konkurssidest. Tööde teemad olid valitud nii, et ekskursiooni marsruudid aitaksid kajastada koduümbruse loodust, inimesi, majandust. Esimeseks tööks oli Minu kodukoha vaatamisväärsusi ja selle koostaja Kristhel Unt. Juhendajaks on olnud kõikidel töödel Endla Miske. Viimasel aastal olimegi ainukesed, kes Valgamaad esindasid.

Õpilasprojekt Eesti kaunim kool 2001 Roheline kooliõu atraktiivne õpikeskkond Õpilasprojektis osales kokku 20 kooli: 1 lastead-algkool, 2 algkooli, 10 põhikooli, 5 gümnaasiumi ja 2 kutseõppeasutust. Kõikides koolides tehti talgutööna suurel hulgal haljastuse ja heakorrastustöid, mille tulemusena muutus kooliümbruse väljanägemine ilusamaks. Talgutööde käigus kogeti ühistöörõõmu ja naudinguid. Projektiraportitest võis välja lugeda palju häid mõtteid ja motosid iseloomustamaks ja tunnustamaks tehtut: näiteks Ei hallusele, selles projektis kaotajaid ei olnud, hoia linn/kool puhtana, ja tahadki koolis käia jne. Hindamiskomisjon valis välja 4 parimat õpilasprojekti: Ülenurme Gümnaasiumi, Paide Ühisgümnaasiumi, Rõuge Põhikooli ja Hummuli Põhikooli. Hummuli Põhikool oli teinud sisukat tööd pargi haruldaste puude märgistamiseks ning oskuslikult sidunud selle õppekava ja õppetundidega. Projektis osalenud õpilaste positiivsed kogemused: Õpilasprojektis osalenud koolid olid teinud innukat mõttetööd, leitud oli huvitavaid ideid ja nende realiseerimiseks lahendusi. Suurel hulgal talgutöid tehti kooli ümbruse ja koduasula heakorrastamisel. Märgata oli pedagoogide pingutusi oma kooli/kodukoha tunde kasvatamisel. Mitmetes projektides oli tähelepanu keskpunktis puhta looduse ja esteetilise elukeskkonna väärtustamine. Õpilaste ise tegemise innukus ja õpilasomavalitsuste töö tähtsustamine aitasid igati kaasa väärika kodaniku kasvatamisele. Enda kõrval märgati kaaslasi ja ühiste jõupingutuste edu. Projekti juhtijad ja žürii Eesti Õpetajate Liit viib õpilasprojekti konkursse läbi alates 1998. aastast. Üritus on saanud alguse president Lennart Meri algatatud kodukaunistamise liikumise laste- ja noorteprojektist. Õpilasprojektis osalenute tööd tunnustas Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel 4. veebruaril 2002 Ülenurme Gümnaasiumis. Eesti kaunim kool 2001 tiitli pälvinud Ülenurme Gümnaasiumi preemia oli 25 000 krooni. Selle koolimaja seina ehib presidendi kingitud A. Raua vaip Põllukummardajad. Rahalised preemiad 10 000 kr said veel Paide Ühisgümnaasium, Viitina Kool ja Hummuli Põhikool. Firma Husqwarna poolt oli koolidele auhinnaks muruniidukid. Maalehe kirjastuselt kaunid raamatud.

Olulisemad sündmused kooli ajaloos 1687 Forseliuse seminari kasvandikud alustasid C. de Gravele kuulunud Hummuli mõisas laste õpetamist 1767 kool asus Tõnu talus 1836 3-klassiline vallakool paiknes Hummuli vennastekoguduse palvemajas 1855 kool asus Peedu talus 1865 alustati uue koolimaja ehitamist 1866 3-klassiline vallakool asus Kullimäel kaasiku ääres ojakese kaldal 1913 5. novembril põles koolimaja maha, kool paigutati kevadeni vallamaja saali 1914 kool asus Soel kõrtsihoones, üks klass kaupmees Raudsepa majas, üks Aasa majas, osa lapsi suunati Alavalla kooli 1920 kool muutus 4-klassiliseks 1923 avati 5. klass 1924 avati ka 6. klass 1930 kool alustas tööd mõisahoones 1946 kool muutus 7-klassiliseks, nimeks sai Hummuli Mittetäielik Keskkool 1950 kool nimetati Hummuli 7-klassiliseks Kooliks 1960 kool reorganiseeriti 8-klassiliseks 1963 kooli juures avati maanoorte kool 1964 likvideeriti Puide Algkool 1970 likvideeriti Koorküla Algkool 1988 kool muudeti 9-klassiliseks 1991 kool nimetati ümber põhikooliks Õpilasi ja õpetajaid Hummuli koolis Õppeaasta Õpilasi Õpetajaid 1946 üle 200 10-11 1960/61 99 10 1970/71 121 14 1980/81 130 15 1990/92 125 15 1992/94 117 15 1994/96 122 15 1996/97 145 15 1997/98 141 15 1998/99 143 15 1999/2000 151 15 2000/01 147 15 2001/02 147 15 2002/03 155 15 2003/04 138 15 2004/05 134 17 2005/06 135 16 2006/07 122 16 2007/08 107 16

2008/09 87 15 2009/10 89 15 2010/11 74 15 2011/12 70 15 2012/13 71 15 Koolijuhid 1855 Hans Rebane 1866 Ado Subbi (Supp) 1883 1904 Johann Pastarus Jaakson Friedrich Uibopuu 1906 1914 Andu (Ainto) Tiivel 1914 1919 Jaan Einer 1919 1923 Jaan Martin 1923 1935 Hugo Kõomägi 1935 1941 Jaan Helandi 1941 1942 Aleksander Kitsnik 1942 1944 Elmar Ormesson 1944 1945 Helene Reiman 1945 1946 Arnold Sakkis 1946 1951 Augustin Kikas 1951 1957 Ivan Kuddo 1957 Vilma Loot 1957 1977 Martin-Kalju Puna 1977 1979 Meta Järv 1979 1993 Vello Jaska 1993 1997 Ilja Tuhk 1997 2011 Ene Vent 2011 Evelin Veesaar Lapsed on Hummuli valla tulevik Hummuli sovhoosi lastepäevakodu avati 1965. aasta algul Piiri külas Asul. Selleks oli kohandatud kahekorruselise elamu alumine korrus. Pilt 1 Rühmi avati kaks. Sõimerühmas 1-2 aastased ja aiarühmas 3-6 aastased lapsed. Igal esmaspäeva hommikul sõitis sovhoosi buss lastele nende koju järele. Kaasasõitnud kasvataja võttis lapsed vanematelt vastu. Koju viidi lapsed reede õhtul, sovhoosi hooajatööde ajal ka

laupäeva õhtul. Seega viibisid lapsed lastepäevakodus ühte järge terve töönädala. Ka need, kes elasid Asul kõrvalmajades. Sõimerühma lapsed kandsid kohal olles lastepäevakodu riideid (v.a jalanõud ja õueriietus). Laste voodipesu ja riided pesti kohapeal pesumasinaga Riga. Pilt 2 Algusaastatel oli pesupesijaks Helmi Viidu (ka plekkahjude kütjaks), hiljem Maie Appo. Lastele eraldi käimlat ei olnud. Iga lapse jaoks oli mängutoa pisikeses esikus riiulil nummerdatud emaileeritud materjalist kaanega pissipott. Süüa anti lastele neli korda päevas. Esimesed kokad olid Irene Valgre ja Aime Reinup. Hiljem oli viimase asemel Leida Kuldhaamer. Esimene juhataja oli Aino Ehrenberg ja alates 1966. aasta märtsist Luule Türk. Sõimerühma kasvatajate kohustuseks olid ka öövalved. Aastate jooksul olid nendeks Hilje Jaakson, Kaie Nurmela (kauaaegne), Sirje Ust, Aino Viiding ja Ene Vilson Valgast, Aili Mumm, Ira Sell. Esimene aiarühma kasvataja oli Sinaida Johanson Tõrvast. Pilt 3 Alates 1965. aasta augustist tuli suunamisega koolist aiarühma kasvatajaks Maili Lend. Muusikakasvataja oli Hilja Sööt. Koristajana töötas Made Kalmus. 10 aastat hiljem, 1975. aastal valmis Tõrvas uus 280-kohaline lastepäevakodu Mõmmik. See mitme majandi ühine asutus jäi Hummuli sovhoosi bilanssi. Lapsi hakati jällegi sovhoosi bussiga vedama. Kusjuures lapsevanemad pidid ise oma kasvandikke rühmadesse tuues ja sealt viies kaasa sõitma. Personalist läksid Mõmmikusse tööle 3-aastaste rühma kasvatajateks Luule Türk ja Maili Lend. Hummuli valla Lasteaed Sipsik avati 1. märtsil 1995. aastal. Lasteaed on Hummuli vallale kuuluv munitsipaallasteaed. Maja asukohaks sai Hummuli alevikus paneelelamus 154 korterid 13 ja 14, mis kuulusid vallale ja mida varem oli kasutatud põhikooli internaadina. Sel otstarbel kool neid ruume enam ei vajanud ja need seisid tühjana. Pärast mitmeid arutelusid otsustas toonane vallavolikogu eesotsas volikogu esimehe Enn Mihailovi ja vallavanem Kalev Laariga anda ruumid loodava lasteaia tarbeks. Suur töö tehti ära lastevanemate abiga. Vanad tapeedid tuli maha kraapida, aknad, uksed, radiaatorid värvida ja veel hulk töid, mida andis endal ära teha. Selle tõttu kulus ka vähem raha. Kolme kuuga olid ruumid korras. Muidugi oli tarvis ka ruumid sisustada, muretseda õppevahendid ja metoodilist kirjandust. Lasteaed alustas nelja inimesega: juhataja Anu Unt, õpetaja Piret Kaasik (Mitt), õpetaja abi Jane Kolbin, kokk Alli Jürimäe. Kuna toitu valmistasime ise, oli päevamaksumus ka väike saime ju koheselt arvestada laste kohalolekuga ja teha vajadusel vähem toitu. Algaastatel tõid vanemad palju juur- ja puuvilju ning marju tasuta. Ka ei olnud tervisekaitse nõuded väga jäigad. Sellistes tingimustes töötasime 12 aastat 5 kuud. Järk-järgult nõuded lasteasutustele suurenesid nii õppetöö kui ka toitlustamise osas. Üsna pea sai selgeks, et korterelamus laste elu ja õppetööd korraldada on üsna keeruline. Ruumipuuduse leevendamiseks magasid lapsed viimastel aastatel põrandal. Ka ei tunnustanud tervisekaitse lasteaia kööki selle väiksuse tõttu. Selle tõttu hakkas lasteaeda toitlustama Hummuli Põhikooli söökla. Kõige suuremaks probleemiks aga oli oma õueala puudumine. Väga keeruline oli organiseerida laste õuesolekut ja turvalisust. Samuti oli ühismaja koridor ning ümbrus räämas ja korratu. Liivakasti pidime jagama hulkuvate kasside

ja koertega. Häirisid ka probleemid kanalisatsiooniga. Ummistused olid paar korda aastas garanteeritud. Sageli uputasid meid ka vastutustundetud ülemise korruse naabrid. Et laste arv järjekorras oli kogu aeg suur, otsis vald võimalusi ruumipuuduse leevendamiseks. Näha oli, et uue hoone ehitamine käib ilmselgelt üle jõu. Tuli leida olemasolevad ruumid, et neid siis lasteaia tarbeks kohandada. Kõige valutum lahendus tundus olevat kolimine vallamaja ruumidesse, mida kasutas Hummuli Agro. Uus asukoht tekitas algul aleviku rahva hulgas vastandlikke arvamusi. Mõni pidas ohtlikuks suurt maanteed, mõni suurfarmi, töökodade ja puidufirmade lähedust. Positiivseteks külgedeks oli juba olemasolev väga suur õueala, mis seisis täiesti kasutamata, valgusküllased ruumid, omaette sissepääs ja rahvamaja saali kasutamise võimalus. Kuigi ruumi jätkus endiselt ühe rühma tarbeks, paranesid töö- ja elutingimused nii lastel kui ka personalil. Volikogu võttiski vastu otsuse, et lasteaed tuleb vallamajja. Mõistvalt suhtusid ka OÜ Hummuli Agro ja need vallaametnikud, kes pidid kolima väiksematesse ruumidesse. Üheskoos vallavanema Valter Kaariga sai kirjutatud ruumide remontimiseks rahataotluse projekt Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele. Projekt rahastati. Remondi teostas ehitusfirma R&R. 2007/2008. õppeaastat alustasime täiesti uutes tingimustes. Lasteaed sai uue hingamise. Muusikatundideks ja liikumiseks saame kasutada rahvamaja saali, õueala on suur ja aiaga piiratud. Avamisest peale töötavad lasteaias õpetaja abi Jane Kolbin ja direktor Anu Unt. 13 aastat töötas õpetajana Klarika Raudheiding. Logopeedina võtab lapsi vastu Nevi Jaanimäe. Laule ja tantse õpetab lastele lauluõpetaja Reet Noorkõiv. Õpetajaid on kaks Urve Kroon ja Inge Heero. Lasteaed annab oma panuse valla kultuuriellu lapsed esinevad valla kontsertidel, õueala saab kasutada perepäevade ja muude ürituste läbiviimiseks. Kuigi detailplaneeringus on lasteaia uue maja asukoht kooli kõrval pargi servas, on hetkel lasteaia ületoomine vallamajja ennast õigustanud. Koostöös naaberomavalitsuste lasteasutustega saame lastevanemate kohasoovid rahuldatud. Hummuli raamatukogu ajalugu 17. veebruaril 1922. aastal toimus Soe neljaklassilises algkoolis (varasem kõrts) koosolek, mille käigus loodi kooliõpetaja Jaan Martini ja konstaabel Jaan Otsa initsiatiivil Hummuli raamatukogu selts Edu. Alustuseks saadi riigilt 27 raamatut, kohalikud inimesedki kinkisid raamatuid ning seltsi 10. aastapäevaks oli riigi, vallavalitsuse ja seltsi summade eest muretsetud juba üle 700 teose. Seltsi tegevus laienes aasta-aastalt, hoolitseti, et kultuurielu hõlmaks kogu valda. 1924. aastal asutati seltsi liikmetest koosnev laulukoor. Seltsil oli näitering, esitati näiteks Mait Metsanurga Vagade elu ja Agapetuse Patuoinast. Organiseeriti muusika- ja spordiringe. Tegutses Kaitseliidu orkester, mida juhatas konstaabel Johannes Lätte. 1932. aastal ehitati Soe pritsimaja, mis hiljem sai rahvamaja nimetuse. 1932. aastal loodi raamatukogu osakonnad Ala-Sarapuu talus ja Vana-Hummulis Laaspere talus. Ala-Sarapuu talu, mis oli ka postitalu, peremees oli August Uuemaa Riigikogu liikme Juhan Uuemaa isa. Selts tegutses edukalt ka Hummuli Alamõisas, kus aktiivsemad oli Juhan Napits ja Voldemar Laaman. 1932. aastal kuulusid seltsi juhatusse Salme Madisson, Elmar Tiivel, Elmar Laul, kooliõpetaja ja -juhataja Hugo Kõomägi. Kuna raamatukogu asus Soe koolimajas, olid raamatute väljaandjad enamasti õpetajad, näiteks Jaan Einer. Siis tekkis raamatukogu töösse seisak. Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 1938. aastal, et selts on varjusurmas. Juhatus astus samme, et raamatukogu üle anda Hummuli vallavalitsusele, kellelt selts oli senini toetust saanud.

1944. aastal paigutati raamatukogu Hummuli Valla Täitevkomitee hoonesse. Juhatajaks sai Helga Toomsaar, kes oli ametis 1946. aastani. Aastatel 1947 1948 juhatas raamatukogu Olga Brasova. Raamatukogu asus Hummuli koolimaja (endine Samsoni loss) ligidal paiknevas endises mõisavalitseja hoones. Elmar Orav on Hummuli raamatukogu lugeja aastast 1948 ning mäletab kõiki juhatajaid sellest ajast alates. Teab nende elukäigust: Ellen Nasõrova (1948 1949) töötas hiljem raamatupidajana Helme MTJs ja majandites. Virve Kokamägi (1950 1952) ja Helga Tammeväli (1952 1953) siirdusid mujale elama. Hugo Rosin (1954 1955) oli ka kohalik kunstnik, töötas koolis joonistamise ja poiste tööõpetuse ning kehalise kasvatuse õpetajana. Valve Sõrmus (1955 1956) hakkas hiljem Ühtluse kolhoosi põllutööliseks. Helgi Hendrikson (1956) töötas ka kolhoosi kassapidajana ja rahvamaja juhatajana, hiljem külanõukogu sekretärina ning esimehena. Eevi Kurg (1957 1958) läks hiljem Tõrva elama. Helgi Mumm (1959 1960) hakkas kolhoosi postiljoniks. Ruth Jallai (1960 1968) abiellus ja lahkus Hummulist. Hummuli koolis oli õpilaste raamatukogu (juhatajad Vilma Loot, Meta Kreevs jt). Hummuli valla Puide talus (siis Puide algkool) oli küllaltki suur raamatukogu, mis asutati 1. jaanuaril 1946 ning oli algul haruraamatukogu (raamatud toodi Hummuli rahvaraamatukogust), hiljem aga Puide rahvaraamatukogu. Juhatajatena töötasid: 1. jaanuarist 1946 kuni 12. märtsini 1957 Õie Kadai, 13. märtsist 1957 oktoobrini 1957 Eha Kadai, sügiseni 1958 Helga Padrik, sügisest 1958 kuni 1963. aastani Laine Reimund (Mikk). 1963. aastal läks Puide raamatukogu Hummuli raamatukogu koosseisu. Ka Hummuli kooli raamatukogu anti Hummuli raamatukogule. Mäletan, et mulle anti raamatukogu üle 1968. aasta 1. mail. Fondis oli tollal 14 300 raamatut (ka Stalini teosed olid veel alles). Komisjoniga kustutasime 4 300 raamatut. Raamatukogu asus endises palvemajas Soel. Asusin tööle metsatehniku ametikohalt. Õppisin tollal kaugõppe teel Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Pidin valima erialale lähedase töö. Raamatukogul oli 1968. aastal 230 lugejat. Laenutasin 4300 raamatut. Aastaaastalt laenutuste ja lugejate arv kasvas. 1969. aasta 2. jaanuaril koliti raamatukogu, peamiselt õpilaste pärast, Hummuli koolimaja ligidale kohaliku sovhoosi kontori hoonesse. Olen olnud ühiskondlikult aktiivne: juba 1969. aastal valiti mind kohaliku külanõukogu rahvasaadikuks, see jätkus mitu valimisperioodi. Kaks aastat olin valla kultuurikomisjoni esimees. Aastatel 1970, 1979 ja 1989 tegutsesin rahvaloendajana. Ajavahemikul 1976 1985 olin ühingu Teadus algorganisatsiooni esimees. 1984. aastal sain Üleliidulise Ühingu Teadus tänukirja loengulise töö eest, millega kaasnes preemia 17 rubla 74 kop. Raamatukogutöö eest olen saanud 25 tänu- ja aukirja, lisaks veel 4 aukirja Raamatuühingult, rääkis Elmar Orav. Aastatel 1975 1985 tegutses Hummuli raamatukogu juures raamatusõprade ühing, mis korraldas raamatuarutelusid ja teemaõhtuid, milledest osavõtt oli aktiivne. Näiteks olid arutelud Aino Perviku romaani Kaetud lauad ja Raimond Kaugveri romaani Meie pole süüdi üle. Toimus kohtumine Hummulis sündinud kirjaniku Herta Laipaigaga. Raamatuühingusse kuulus 18 inimest. Kultuuriministeeriumi töötaja küsis minult: Kas see üks rubla liikmemaksu sunnib inimesi tagant, et nad nii agaralt osa võtavad?. Osavõtu taga oli aga tõeline kirjandushuvi! Raamatusõpradega käidi ekskursioonidel Alatskivil, Vargamäel ja Palamusel. Olin kirjavahetuses kahe Hummulist pärit noormehega, kes teenisid aega Nõukogude armees. Saatsin ajateenijatele regulaarselt raamatukogu raamatuid, kuna väeosades eestikeelset kirjandust polnud, selgitas E. Orav. Seitsmekümnendail oli plaanimajandus kõrgel järjel. Tööplaane ja -aruandeid tuli esitada üksvahe lausa igas kvartalis. Aastatel 1966 1972 eesti keelt ja kirjandust õppinuna mäletan, et kirjutasin 1972. aasta 3. kvartali tööplaani: Lõpetada Tartu ülikool". Tark ülemus

oleks seda piisavaks pidanud. Ülikoolist tähtsamaks peeti üritusi ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Eriti oli au sees Lenin. Ülemused Tallinnast ja Valgast tuletasid mulle meelde, et raamatukogus ei tohi töö ajal eksamiteks ja arvestusteks valmistuda. Külanõukogu töötajad toetasid mind moraalselt ja materiaalselt. Kannatasin palju aastaid hüpertooniatõve ja depressiooni all. Neljandal kursusel ei suutnud ma eksamisessiooniks võlgnevusi likvideerida. Sellest hoolimata lubati mind külanõukogu poolt tasulisele eksamisessioonile, mis kestis kolm nädalat. Nii et ka stagnaajal leidus häid inimesi. Ka ülikooli õppejõud, eriti Paul Ariste ja Eduard Vääri, olid väga mõistvad. Lõpetasin kooli kaugõppe teel 5. juulil 1972. Omandasin eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse, meenutas Elmar Orav neid aegu. Seitsmekümnendatel oli raamatukogus ligi 30 vene ja saksa keeles lugejat. Hummulis elas siis 101 Kasahstanist tulnud sakslast. Neile tõi ta kirjandust Valgast. Sakslased on lahkunud Saksamaale, jäänud on vaid 2 peret. 1997. aastal kolis raamatukogu ilusasse majja, milles on raamatukogu jaoks ruumi 100 m 2. Selles majas asuvad ka Hummuli vallavalitsus, rahvamaja ja lasteaed. Sel perioodil toimusid kohtumised kirjanike Vello Jaska, Hans Salmi, Virve Osila jt. 2012. aastal oli raamatukogus 12 675 raamatut, 320 lugejat (neist lapsi 95), laenutati 9748 raamatut ja ajakirja. Raamatukogus asub avalik internetipunkt. Siin on kolm arvutit ja printer. Töötajal on eraldi tööarvuti. 2010. aastal mindi üle elektroonilisele laenutamisele. Tihe side on Hummuli kooli, rahvamaja ja lasteaiaga. Raamatukoguhoidjana viib E. Orav läbi erinevaid teemaõhtuid, kus räägib oma reisidest, millele lisanduvad bibliograafilised ülevaated vastavatest raamatutest. 1999. aastal hakkasin põhjalikumalt tegelema kodulootööga. Ajaleht Valgamaalane avaldas minu lugusid pealkirja all Mälestuskilde kodukülast ja lapsepõlvemailt. Lugejate väga suur huvi mälestuste vastu tingis raamatute avaldamise. Nüüdseks on raamatutes ilmunud 666 lugu, kirja on pandud aga 1000. Minu raamatud on mitmes koolis laste lugemisvarasse võetud. On tore tunne, kui raamatukogu 12 675 raamatu hulgas on enda kirjutatud raamatud, tundis Elmar Orav oma tööst rõõmu. 2012. aastal tähistati Hummuli raamatukogu 90. sünnipäeva. 1999. aastal koostas Gerly Kukk Hummuli Põhikoolist kodu-uurimistöö Hummuli raamatukogust, mida juhendas Endla Miske. 2008. aastal koostasid Ken Tiivel ja Kätlin Kolbin Valga Gümnaasiumist koduuurimistöö Hummuli raamatukogu juhatajast Elmar Oravast (juhendaja Vikki Pennonen). Tuntud isikud Hummuli vallas Aivar Ehrenberg. Sündis 12. septembril 1964. aastal Kohtla-Järvel. Hummuli 8-kl. Kooli õpilane 1976 1979. Väga hea ja aktiivne õpilane. Armastas muusikat. 1988 lõpetas TRÜ arstiteaduskonna 1988 kuni praeguseni osalise koormusega TÜ õppejõud 1992 1996 õppis doktorantuuris 1997 2000 Tartu Naistekliiniku peaarst 2000 kuni praeguseni SA TÜ Kliinikum naistekliiniku direktor ja arst-õppejõud. Erihuvid: lastetuse ravi, sünnieelne diagnostika. Alates 2005. aastast tegeleb kehavälise viljastamisega. Dr Aivar Ehrenberg on töötanud Tartu Naistekliinikus naistearst-sonografistina, assistendina, on olnud Tartu Ülikooli doktorant, praegune amet on SA TÜ Kliinikum Naistekliiniku direktor ja naistearst. Ta on teinud teadustöö koostöös Turu Ülikooli Naistekliinikuga Raseduspuhuse hüpertensiooni ja raseduse teise poole gestoosi ennetamine. Ta on täiendanud ennast sonograafia ja prenataalse

diagnostika alal Soomes Helsingi Ülikooli Naistekliinikus, Rootsis Lundi Ülikooli Malmö Naistekliinikus ja Saksamaal Bonni Ülikooli Naistekliinikus. Tartu aasta arst 2008. ja 2012. aastal. Alfred Kurlentz (1902 1990). Sündis 19. detsembril 1902 Hummuli vallas. Rahvaluuleteadlane ja kirjanik, dr Phil. Lõpetas Valga poeglaste gümnaasiumi. Töötas õpetajana. Kirjutas haritlaselu ainelisi romaane. 1944. aastast elas välismaal. 1949 siirdus Kanadasse. Töötas Montrealis ülikooli õppejõuna. Avaldanud ajakirjanduses artikleid ja esseid. Kirjutanud monograafia Karl Rumorist. Suri 18. detsembril 1990 Montrealis. Allar Jõks. Sündis 18. märtsil 1965 Tartus. Õppinud Hummuli 8-kl. Koolis 1972 1977. Omandanud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas magistrikraadi. Nõunik ja vandeadvokaat Allar Jõks on töötanud õigusevaldkonnas 1991. aastast. A. Jõks on spetsialiseerunud riigi- ja haldusõigusele, tal on laialdased teadmised avalikust õigusest ning ulatuslikud kogemused põhiseaduslikkuse järelevalve ja põhiõiguste kaitse alal. Enne SORAINENi meeskonnaga liitumist töötas ta kümme aastat kohtunikuna nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus. Oli Eesti Kohtunike Ühingu esimees ja Kohtute Haldamise Nõukoja liige. Allar Jõks on panustanud Eesti kohtusüsteemi arendamisse ja osalenud kohtute seaduse ettevalmistamises. Seitse aastat töötas Eesti Vabariigi õiguskantslerina. Selles ametis pöördus ta mitmes asjas Riigikohtusse ja võitis olulisi vaidlusi põhiseaduslikkuse järelevalve alal. On saanud riikliku tunnustuse õiguskultuuri edendamise eest. A. Jõksi kui riigisuhete, kohtuasjade ning avaliku õiguse valdkonna eksperti Eestis on tunnustanud Best Lawyers. Allar Jõks on riigiõiguse tunnustatud asjatundjana aidanud ühtlustada Eesti riigi- ja haldusõigust Euroopa Liidu õigusega ning osalenud põhiseaduse täiendamise seaduse ettevalmistamises. Oma teadmiste ja kogemuse toel on ta aidanud luua ja arendada ombudsmani (õiguskantsleri) institutsiooni Gruusias, Türgis, Tadžikistanis, Moldovas, Usbekistanis ja Jordaanias. Jõks on pälvinud silmapaistva tegevuse eest riiklikke ja ühiskondlikke tunnustusi. Lisaks on ta hinnatud väitluste juht ja seminaridel esineja nii Eestis kui ka välismaal. Eestis on Allar Jõksi auhinnatud tiitlitega Pressisõber (2002. ja 2010. aastal) ning Maksumaksjate Sõber (2002. aastal). 2006. aastal Valgetähe III klassi teenetemärk, 2007 Avatud Eesti Fondi koosmeele auhind, 2012 aasta eurooplane. Eduard Tinn (1899 1968). Sündis 18. jaanuaril 1899. aastal Hummuli vallas. Näitleja ja lavastaja. Oli Draamastuudio Teatri, Estonia ja Tallinna Draamateatri näitleja, Ugala teatrijuht ja lavastaja ning Eesti Riikliku Teatriinstituudi õppejõud. Suri 27. märtsil 1968 Tallinnas. Eerik Laidsaar (1906 1962). Sündis 26. oktoobril 1906 Hummuli vallas. Kirjanik ja ajakirjanik. Pseudonüüm Johannes Pillikse. Tegutses pärast keskhariduse omandamist ajakirjanikuna. Põgenes 1944. aastal Saksamaale ja siirdus 1950. aastal Austraaliasse. Seal tegutses skaudijuhi ja õpetajana. 1930. aastail hakkas avaldama lühijutte, följetone, kriminaal- ja seiklusromaane, noorsooraamatuid ja näidendeid. Suri 22. aprillil 1962. aastal Benallas (Austraalia). Endel Kukk (1931 2011). Sündis 1931. aasta 25. septembril Valgamaal Hummuli vallas väiketalupidaja perekonnas. 1939. aastal alustas ta õpinguid Hummuli

mõisahoones tegutsevas algkoolis ja jätkas pärast seitsmenda klassi lõpetamist Valga I Keskkoolis. 1951. aastal asus Endel Kukk õppima Tartu Riikliku Ülikooli ajalookeeleteaduskonna ajaloo osakonda. Pärast ülikooli lõpetamist 1956. aastal töötas Kukk kolm aastat õpetajana Tallinna Tehnilises Koolis nr 1, mis tuntud ka Karu tänava koolina ja kohakaasluse alusel Ehituskoolis nr 1. Alates 1959. aasta 16. novembrist töötas E. Kukk Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklikus Keskarhiivis, ehk siis lühendatult ORKAs dokumentide publitseerimise ja kasutamise osakonnas noorema teadusliku töötajana. 1963. aastal autasustati Endel Kukke ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 1964. aastal viidi ta üle Arhiivide Valitsuse ametkondlike arhiivide ja asjaajamise osakonna juhatajaks. 1967. aastal autasustati Endel Kukke NSVL MN juures asuva Arhiivide Peavalitsuse ja Ametiühingute Keskkomitee aukirjaga. 1968. aasta 15. aprillist määrati Endel Kukk ORKA direktoriks. Endel Kukk suri 19. veebruaril 2011. aastal. Endel Nirk. Sündis 15. detsembril 1925. aastal Koorkülas. Õppis Tõrva Gümnaasiumis. Kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik. Töötas Sirbi ja Vasara toimetuses, oli Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur ja sektorijuhataja, 1976 1983 TPedI-s õppejõud. Uurinud eesti vanemat kirjandust ja eesti romaani kujunemislugu. Algatas Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni koostamist ja oli selle tegevtoimetaja. Kirjutanud arenguloolisi ülevaateid ja bibliograafiaid. Endel Nirgi sulest ilmunud teosed: Eduard Bornhöhe, Eesti Riiklik Kirjastus 1961 Friedrich Reinhold Kreutzwald, Eesti Riiklik Kirjastus 1961 Teemad variatsioonidega, Eesti Riiklik Kirjastus 1964 Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, Eesti Raamat 1968 Kaanekukk, Kunst 1977 Mosaiikvõlv, Eesti Raamat 1978 Eesti kirjandus, Perioodika 1983 Avardumine, Eesti Raamat 1985 Tabelinus, Perioodika 1990 Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu, Eesti Raamat 1991 Ernst Jaakson (1898 1939). Kindralmajori Aleksander Jaaksoni vend. Ernst Jaakson sündis Koorkülas Laksi talus 19.veebruaril 1898. aastal. Tema isa oli Rein Jaakson ja ema Mari Jaakson/Säks. Ernst Jaakson abiellus Aliide Jaaksoniga (Laul) 1927. aastal. Rein ja Mari Jaaksonil oli 6 last: Olga, Aleksander, Henrik, Oskar, Ernst ja August. Ernst Jaakson õpetas matemaatikat ja füüsikat Tõrva Gümnaasiumis. Ernst oli 1919 1920. aastal ajutiselt Tõrva Gümnaasiumi direktor. Aliide Jaakson oli kooli asjaajaja. Ernst Jaaksoni tütar Helgi Ridamäe oli muusikapedagoog ja lektor, tema poeg on laulja Jaak Joala. Ernst Tiivel (11.04.1900 15.03.2000). Sündis Hummulis. Õppis Hummuli vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis ja Valga keskkoolis. Auastmelt major. Eesti Vabadussõja alates astus 18-aastasena vabatahtlikult sõjaväkke ja määrati Tartus kaitsepataljoni. Kuulipildurina tegi ta seal läbi kogu Vabadussõja. Pärast seda 1920. aastal astus Sõjaväe Tehnika Kooli. Lõpetas selle 1923. aastal nooremleitnandina ja määrati Sõjakooli suurtükitehnikuks. Teenistuse kõrvalt õppis Tallinna Tehnika Ülikooli õhtuses osakonnas. Saadeti aga peagi õppima Prantsusmaale, kus lõpetas Toulouse i Ülikooli mehaanikainsenerina ning Sorbonne Ülikooli matemaatika- ja füüsikateaduskonna litsentsiaadi teaduskraadiga. 1933 tuli tagasi Eestisse ja määrati

Kaitseväe Varustusvalitsuse relvastusosakonna ülemaks. Peale EV okupeerimist määrati korpuse staapi. Sama aasta sügisel põgenes perega Rootsi, kus töötas insenerina ja lektorina. 1953. aastal asus elama Kanadasse, kus elas algul Montrealis ja töötas Alcani suurfirma peakorteris. 1965. aastal jäi pensionile. Pärast abikaasa surma asus poja pere juurde Torontosse. Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse teeneterist III järk Eesti Kaitseliidu Kotkaristi teenetemärk IV klass Võiks veel lisada, et oli 1941.aastal sakslaste sõjavangis Herta Laipaik (1921 2008). Sündis 29. jaanuaril 1921. aastal Kaprani talus Hummulis. Lõpetas Tõrva Ühisgümnaasiumi. Oli 1942. aastal Valga eeluurimisvanglas. Töötas Postimehe ja Õhtulehe toimetuses, Tõrva lastesõime meditsiiniõena, Taheva lastesanatooriumi ja Tõrva haigla vanemõena. 1950 53 oli väljasaadetuna Siberis. Eestisse naasmise järel oli raamatukoguhoidja. Kirjanduslikku tegevust alustas 1944. aastal. Kutseline kirjanik aastast 1977. Avaldanud romaane, noorsoojutustusi, kuuldemänge, kriitikat ja publitsistikat. Loomingut iseloomustab usk inimlikku headusse. Palju on kasutanud Helme kihelkonna rahvapärimusi. Herta Laipaiga sulest on ilmunud: Jutustused: Teenijatüdruk Kärt 1944, Hõbetähega taigas 1958, Professor Lillepooli kroonika 1982, Tuulekellad 2000. Kogumikud: Üksik paat Jenisseil 1966, Kummitus muusikatoas. Doktor vallaku mõistatus 1977, Maarjakask 1983, Kurjasadu 1987, Pipratoosi tondid 1990. Romaanid: Hallid luiged 1986, Hauakaevaja lood 1991, Vagajutt vaskraamatust 1991, Angara ääres. Anno 1950 1992, Pelg 1993, Koerakoonlane 1993, Pärlid surevad pikkamisi 1993, Ilutüdruku lilled 1994, Musta opaali rada 1996, Oma koja narr 1998, Ood litrilisele õhtukleidile 1999. Herta Laipaik suri 17. jaanuaril 2008. aastal Tallinnas. Henn Tiivel. Sündis 14. mail 1937. Koreograaf-lavastaja, rahvatantsupedagoog. Töötas õpetajana, rahvatantsujuhina, oli 1966. aastast TÜ rahvatantsuansambli tantsija ja treener ning 1978. 2002. aastal kunstiline juht. Olnud noorte ja üldtantsupidude üldjuht. Loonud tantse harrastusrühmadele. Herbert Viiding (1904 1988). Sündis 6. aprillil 1904. aastal Hummuli vallas. Geoloog ja looduskaitsetegelane. Oli TÜ õppejõud ja Geoloogia Instituudi sektorijuhataja ning asedirektor, ENSV TA looduskaitse komisjoni esimees. Uurimusi meteoriitika, geoloogia, petrograafia ning litograafia alalt. Suri 25. septembril 1988. aastal Tallinnas. Jaan Inno (1896 1965). Sündinud 15. veebruaril 1896. aastal Töörimäe talus Helme vallas Valgamaal. Tema vanemad Peedo Inno ja Leena Puhvel olid põllutöölised. Omandas hariduse Koorküla vallakoolis ja iseõppimise teel. Töötas aiatöö alal Audru ja Koorküla mõisates 1908 1914. Võttis osa Maailmasõjast 1914 1916 ja sai lahingus peast haavata. Samuti võttis osa Eesti Vabadussõjast 1918 1920. Sai isalt asundustalu Koorküla mõisa maa-alast, kus sellest peale töötas iseseisva põllumehena, arendades oma talumajapidamist. Abiellus Liina Villemsoniga 1924. aastal. Poeg Vello elab praegu Koorkülas. Tegutsenud juhtivalt kohalikes seltsides ja ühinguis. Koorküla vallavolikogu liige ja vallavanem 1934. aastast, Jeti Masinatarvitajate Ühistu asutaja ja

esimees 1932. aastast. Helme konvendi liige 1936. aastast. Pärast sõda Võit kolhoosi esimees. Suri 17. juulil 1965. aastal. Jaan Karu (1873 1942). Sündis 3. juulil 1873 Valgamaal Koorküla vallas Jetis kandikoha pidaja pojana. Õpetaja, ajakirjanik ja ärimees. Kihelkonnakooli õpetaja kutseeksami sooritas ta Pärnu linnakooli juures. Oli abiõpetaja Holdre vallas 1891, õpetaja Kärstna vallas 1891 1892, Hummuli vallas 1892 1895, Riidaja mõisas 1895 1897, Audru kirikuvallas 1897 1906. J. Karu asutas 1902. aastal Pärnus raamatukaupluse. Juba 1905. aastal oli ta Postimehe Pärnu väljaande tegelik kokkukirjutaja ehk tegevtoimetaja. Aktiivse ühiskonnategelasena on J. Karul olnud palju ameteid. Ajakirjanikuna oli J. Karu vaheda sule ja terava ütlemisega. Seepärast saigi Jaan Karust Eesti esimese allegoorilis-satiirilise lühimängufilmi Karujaht Pärnumaal (1914, Johannes Pääsuke) peategelane. Filmi näitamine oli Pärnus keelatud, seega oli see ka esimene Eesti keelatud film. Jaan Karu arreteeriti 14. juunil 1941 ja suri eeluurimise all olles 26. märtsil 1942 Sverdlovski oblastis Sevurallagis. Varem elasid Jaan Karu vanemad Aadu Karu ja Mari (Juhanson) Linsi talus. Juhan Uuemaa (1903 1942). Sündis 24. juulil 1903. aastal Hummulis. Oli Eesti poliitik, Rahvuskogu liige ja I Riigikogu liige. Autasustatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse mälestusmärgiga ja 1939. aastal Kotkaristi teenetemärgi IV klassiga. Hukati 10. aprillil 1942 Kirovi vangilaagris. Karl Puhvel (1894 1966). Sündis 24. septembril 1894. aastal talupidaja pojana. Lõpetas 1910. aastal Valga linnakooli ja 1916 Pihkva maamõõdukooli. Õppis 1916 17 Peterburi sõjaväetopograafide koolis. Tartu Ülikooli metsaosakonna lõpetas 1925. aastal. Oli 1911 1912 Koorküla algkooli õpetaja ja 1916 Pihkvas maamõõtjataksaator. Teenis 1918 1920 Siberis Koltšaki armees ja oli Punaarmee staabi topograafiaohvitser. Töötas aastatel 1921 1923 EV Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuse metsakorralduse maamõõtjana, 1923. aastal Iisaku metsaülemana. Oli 1923 25 Harju maakonna metsaülema abi ja ühtlasi Saku metsaülem, 1925 27 Lääne- Harju metsarevident, 1927 1929 Rahandusministeeriumi kinnisvarade hindamise ameti (hilisem katastriamet) kontrolör ja maamõõduosakonna juhataja jne. Omas (aastast 1931) Aegviidus üht Eesti suurimat karusloomafarmi. Läks 1944. aastal Rootsi, kus oli metsakorraldaja ja maamõõtja. Siirdus 1949. aastal Kanadasse, kus töötas peamiselt joonestaja ja maamõõtjana. Aastast 1955 tegutses farmerina. Suri 21. augustil 1966. aastal Kanadas. Karl Ruut (1862 1929). Sündis 9. märtsil 1862. aastal koolijuhataja Otto Ruudi pojana Koorkülas. Esimese hariduse andis pojale isa, siis jätkusid õpingud Helme Kihelkonnakoolis ning aastatel 1879 1881 Tartus Hollmani seminaris. Seminari lõpetanud, asus 19-aastane koolmeister Helme kihelkonnakooli, kus töötas kolm aastat (1881 1884). Kohalt lahkumise põhjus oli ebatervislik koolimaja, millest noor õpetaja jäi põdema. Temast sai abiline Koorkülas. Hiljem, isa errumineku järel, valis vald ta korraliseks koolmeistriks. Ruut oli huvitatud kasvatuse teooriast ja praktikast. Ta sai ajakirjanduse kaudu üldsuselegi tuttavaks artiklitega kooliajaloost, keelest, muusikast, aiapidamisest. Aiapidamise juhatusele anti käesoleva sajandi algul Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel esimene auhind. Temalt ilmus ka artikkel seente kohta. Ruudilt on säilinud

veel kirjandite metoodika õpiku käsikiri Kirjaseadmine, mille ta kirjutas teadmises selle distsipliini suurest tähtsusest eesti keele õpetuses. Uurimuses Helme vallakooli ajalugu, milleks on andmeid saadud tuntud Helme koolimehelt Märt Jakobsonilt, iseloomustab Ruut väga tabavalt koolide olukorda 19. saj esimesel poolel Helmes. Koolis käima sunnitud rumalaid, mitte tarku ja hakkajaid lapsi. 1901. aastal ilmus K. Ruudilt kolmas väike uurimus Koorküla vallakooli ajalugu. Üldsisuline kirjutis Eesti rahvakoolide üleüldisest ajaloost oli ilmunud 1899. aastal. Veelgi varem oli trükitud Kodukooli edendamisest, milles autor rõhutab näitliku õppeviisi kasutamise vajalikkust. K. Ruut avaldas kirjutisi ka eesti keele kohta. Tema käsikiri Õigekirjutuse õpetus teenis Eesti Kirjameeste Seltsi võidupeol 1889. aastal kiituskirja. Järelikult oli Karl Ruut ka kodu-uurija. Sellesisulise tööna on temalt säilinud veel Helme kihelkonna kirjeldus valdade kaupa 1923. Ruut on tegutsenud veel muudegi andmete kogumisega. Näiteks saatis F. Kuhlbarsile Helme kohanimesid. K. Ruudi väljaanne Kooli laulude kogu I-III, neljandana metoodiline lisa lauluõpetajate jaoks krooniti Eesti Kirjameeste Seltsi võidupeol 16. ja 17. juunil 1889 teise auhinnaga ja lubati avaldadagi, aga selts ei suutnud või ei pidanud vajalikuks seda ära trükkida ja autor nägi oma töö vilja alles 1910. aastal. Isetegevusliku heliloojana küünib K. Ruut vahel koguni professionaalsele tasemele. Õige mitu nooditeksti avaldas ta K.A. Hermanni Laulu- ja mängu lehes. Nende hulgas Alam töö jt. Kõige õnnestunumaks peetakse laulu Muru Hansu ainus ingel, mida M. Härma on pidanud professionaalse tasemega lauluks. Karl Ruut suri Tõrvas 29. märtsil 1929. aastal. Tema kõige olulisemad saavutused kuuluvad küll koolitöö alale, aga selle kõrval on tal teeneid ka rahvaluule kogumisel ja muusika õpetamisel, mõnevõrra ka koorilaulu loomisel. Kasutatud allikad: Ene Kallis Helme kihelkonna koolid 19. sajandil, Tallinnas 1971. aastal. Karl Treu (Truu) (1874 1944). Sündis 12. detsembril 1874 Järvehansu talus Koorküla vallas Viljandimaal. Tema vanemad Andres Treu ja Karoline Lillimägi olid talupidajad. Abielus Marie Einbaumiga 1901. aastast. Lõpetas Helme kihelkonnakooli 1890. Tegelik põllumees sünnitalus 1987. aastast. Kauemat aega olnud Koorküla vallavanem, Helme kiriku vöörmünder ja kirikunõukogu liige. Koorküla valla volikogu liige, Koorküla põllumeeste kogu esimees, Helme Laenu-Hoiu Ühisuse nõukogu liige, Valga Ühispanga nõukogu liige, tegev Valga Põllumeeste Ühisuses Koit. Poliitiliselt põllumeeste kogus. Alaline asukoht Järvehansu talus Koorküla vallas. Suri 23. novembril 1944. aastal. Karl Veri (1925 1989). Koolijuht ja kodu-uurija. Sündis 28. veebruaril 1925. aastal Koorküla lähistel. Lõpetas 1944. aastal Tõrva Keskkooli. Töötas Antsla Keskkooli direktorina. On avaldanud raamatud Tõrva-Helme, Tõrvas ja lähistel, koos Heino Mägiga Siin ja sealpool maanteed. Valga rajoon. Suri 23. augustil 1989. aastal. Konstantin Edmund Treffner (1885 1978). Koolitegelane. Sündis 23. oktoobril 1885. aastal Koorkülas. Käis Koorküla vallakoolis ja Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Tartu Ülikoolis omandas matemaatika-, füüsika-, kosmograafiaõpetaja kutse. On mitme matemaatika õpiku autor. Tema teenistuskäik: Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja (1906 1913) Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi õpetaja Tartus (1916 1917)

Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor (1917 1940) Eesti Vabariigi haridusminister Jaan Tõnissoni esimeses valitsuses (1919 1920) Tallinna 7. Keskkooli matemaatikaõpetaja (1940 1950) Tallinna Kalandustehnikumi matemaatikaõpetaja (1950 1959) Tallinna Ehitustehnikumi matemaatikaõpetaja (1952 1959) Suri 9. detsembril 1978. aastal. Liidia Tuulse (1912 2012). Sündis 18. märtsil 1912. aastal Hummulis Soe alevikus kaupmees Haasa peres. Kuni aastani 1936 Haas, hilisema nimega Tuulse. Liidia Tuulse õppis 1918 1929 Valgas Veisteri era-algkoolis ja Valga tütarlaste gümnaasiumi humanitaarharus. 1929 1934 õppis ta Tartu Ülikoolis. Elas Rootsis. Luuletaja Liidia Tuulse on avaldanud 1937. aastast ajakirjanduses reisikirju, arvamusi ja lühiproosat. L. Tuulse sulest on ilmunud luulekogud: Liiv ja lumi. Lund, 1968, Linde pihlaka võras. Lund, 1983, valikkogu Tiivalöök. Tallinn, 1989, Jahresringe. Tallinn, 1995, Muutuda sõnaks. Tallinn, 1997, Kogutud luuletused. Tallinn, 2007. Need sisaldavad peamiselt vabavärsilisi isikupäraseid looduspilte, kus domineerib inimese ja looduse kokkukuuluvustunne, minoorseid mõtisklusi ja filosoofilisi arutlusi. Liidia Tuulse suri 17. märtsil 2012. aastal Rootsis. Linda Markus (1922 2010). Sündis Tartumaal Palupera vallas 5. aprillil 1922. aastal. Kunstiõpingud Tartu Pallases ja Tallinna Riigi Rakenduskunstikoolis. 1966. aastal lõpetas graafiku diplomiga Tartu Riikliku Kunstimuuseumi kaugõppekursused. Tunnustatud pedagoog, töötas kunstiõpetajana Valga I Keskkoolis ja Hummuli koolis. Vesitrüki-tehnika tegi Linda Markusest uue tähe graafikamaailmas. Tuntud eksliibrise valmistaja. Toimunud on ligi 100 isikunäitust Eestis ja maailma eri paigus. Linda Markus on Raemedali omanik. Aukodaniku tiitel omistatud Valga Linnavolikogu 25. mai 2007 otsusega nr 33. Suri 4. juulil 2010. aastal Valgas. Raine Loo. Sündis 28. märtsil 1945. aastal Taevere vallas. Eesti teatri-ja filminäitleja. Õppinud Hummuli koolis 50.-aastatel. Väga hea ja aktiivne õpilane. Juba kooliajal paistis silma teatrilembusega. Koolis mängis kandvaid osasid näidendites Kristallkingake, Lumekuninganna jt. Lõpetas 1965.aastal Vanemuise õppestuudio. Alates 1967.aastast töötas Vanemuises näitlejana. Mänginud filmis Kolme katku vahel ja telelavastustes. Mängis Lutsu Tagahoovis, Tammsaare Tõde ja õigus, Kitzbergi Kauka jumal ja Laseb käele suud anda ja veel paljudes teistes lavastustes. ENSV teeneline kunstnik. Rihet-Urmas Ploomipuu (1942 1990). Sündinud 16. veebruaril 1942. aastal Hummulis. Graafik, kunstnik, maalikunstnik. Oli Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja. Ühendas graafikas tehnikad omavahel, oli esimesi rastri kasutajaid. Loonud tarbegraafikat (sh. Eesti ühe- ja kahekroonilise rahatähe). Tegelenud kirjakunstiga. Illustreerinud raamatuid. 1970. aastate lõpus viljeles maali. Suri 30. novembril 1990. aastal Tallinnas. Rudolf Kenkmaa (1898 1975). Sündis 5. veebruaril 1898. aastal Hummuli vallas Alamõisas. Arhiivinduse, allikateõpetuse, paleograafia ja ajaloolise geograafia

spetsialist. Osales Vabadussõjas. Töötas Tallinna Linnaarhiivis, oli ENSV Riikliku Keskarhiivi ülem, TRÜ dotsent. Ajaloo Instituudi teadur. On selgitanud Tallinna bastionide arengulugu. Tema juhendamisel on ilmunud kogumik Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail. Tegi kaastööd Eesti Entsüklopeediale. Avaldanud töid Valga linna vanema ajaloo ja Helme, Karula ning Sangaste kihelkonna ajaloo kohta. Suri 26. aprillil 1975. aastal Tallinnas. Toivo Järv. Sündis 13. septembril 1956 Tõrva linnas. Kooliteed alustas 1963. aastal. Hummuli 8-kl Koolis, mille lõpetas 1971. aastal. Jätkas õpinguid Valga I Keskkoolis. Samal aastal astus Valga Laste ja Noorte Spordikooli väravpalli osakonda. Sportima hakkas Hummuli koolis ja Ülo Mere juhendamisel Valgas. Valga võistkonnaga saavutati 1973. aastal Koolinoorte spartakiaadil III koht ja Toivo Järv kutsuti ENSV koolinoorte võistkonna treeninglaagrisse väravpallis. 1974 astus TRÜ Kehakultuuri teaduskonda sportmängude erialale, ühtlasi sai ENSV täiskasvanute koondise liikmeks. TRÜ lõpetas 1979. aastal. Osa võtnud 1975., 1979. ja 1983. aasta NSVL rahvaste spartakiaadist. Töötas Kirovi nim Kalurikolhoosis. Eestis mänginud TRÜ, Kirovi nim Kalurikolhoosi, Kooperaatori Valga Maret-Spordi ja Põlva Serviti meeskonnas. Olnud 1988 1989 TPedI vanemõpetaja. 1989 1990 Ekenäs IF-i (Soome) mängiv treener. 1986 89, 2006 Eesti noorte ja juunioride käsipallikoondise ning 2003. aastal Eesti meeste koondise abitreener, 2004 2005 HC Chocolate Boysi (Eesti meister 2005) ja 2005 2012 HC Tallase treener. Hooajast 2012/1013 SK Aruküla treener. Aastal 2009 töötanud Arukülas treenerina ja Aruküla põhikooli kehalise kasvatuse õpetajana. Käsipallitreeneri IV kutsetase (2004). 1992 1998 Käsipalliliidu peasekretär ja 1998 2000 juhatuse liige. Aastast 1996 Euroopa Käsipalliliidu delegaat. Kuulunud Kalevi ja Jõu liikmeskonda. Olnud üle 10 aasta Eesti parim käsipallur. Tulnud 1981 2002 13 korda Eesti meistriks. Kohaliku elu edendajad Andres Olesk. Sündis 4. juulil 1977. aastal Põlvamaal Moostes. Tema lapsepõlv möödus aga Võrumaal Väimelas. 1992. aastal lõpetas Olesk Parksepa põhikooli ning aastatel 1992 1997 õppis Luua metsakoolis. Metsandust õppis ta ka Maaülikoolis. Tema peres kasvab kolm last. On Hummuli vallas oleva Järve metsakasvatustalu peremees. 1999. aastal asutas Andres Olesk oma firma Valga Puu, kusjuures Olesk ise on selle juhatuse liige. Ettevõte tegeleb metsade majandamisega. Andres Olesk on osalenud kõikidel metsalangetamise maailmameistrivõistlustel. On võitnud sellel alal kümme medalit. Maailmameistri tiitel tuli aastal 2010 Horvaatias toimunud võistlustel. Anne Tamm. Sündis 24.veebruaril 1942. aastal Jõgevamaal Lustivere vallas Aidu külas. Koolis käis Aidus, hiljem Tartumaal Udernas. Keskkooli lõpetas Nõos. Kõrghariduse zootehnika erialal omandas Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Peale EPA lõpetamist suunati ta Võrumaale Varstu tõuaretuse zootehnikuks. Seal abiellus loomaarst Valdeko Tammega ja 1970. aastal asus perekond elama ja töötama Hummuli Näidissovhoosis. Kusjuures Valdeko oli vetarst, Anne selektsionäär. Hiljem

on Anne Tamm töötanud vanemzootehnikuna ning aastatel 1985 2001 suurfarmi juhataja. Peres on 3 last ja 7 lapselast. Töö ja pere kõrvalt on Anne Tamm pidevalt laulnud Tõrva naiskooris Heli, juhendanud naisansamblit ja tantsinud Hummuli rahvamajas memmede rühmas. Peale selle laulnud kümnel üldlaulupeol ja näidelnud kümme aastat Hummuli rahvamaja näiteringis. 2003. aastal korraldatud memme-taadi konkursil võitis A. Tamm Hummuli memme ja Valgamaa memme tiitli. 2006. aastal krooniti ta Vanavanemate fondi poolt Tallinnas Imelise vanaema tiitliga. Tegeleb ka õmblustööga, koob lastelastele sokke, kindaid ja kasvatab aedvilju. Korteriühistus on A. Tamm juhatuse liige, kus tegeleb puude varumise ja kütmise organiseerimisega. Igavust ta ei tunne ja tervis on enamvähem korras. Suurt rõõmu tunneb lastelastest ja nende tegemistest. Arno Anton (1933 1988). Sündis 4. veebruaril 1933. aastal Hummulis. 1952. aastal sai Arno Antonist raamatupidaja. 1958. aastal edutati A. Anton Hummuli sovhoosi vanemraamatupidaja kohusetäitjaks. Töötanud mõnda aega Tõrva sovhoosi pearaamatupidajana, sai temast 1965. aasta mais Hummuli sovhoosi pearaamatupidaja. Selle majandi finantstegevust juhtis ta kohusetruult ja suure vastutustundega 23 aastat. Arno Antoni juhtimisel mehhaniseeriti Hummuli näidissovhoosis raamatupidamisarvestus kompleksselt esimesena Valgamaal. Tema suunamisel korraldati Hummulis õppepäevi teistegi majandite pearaamatupidajaile. 1974. aastast oli Hummuli sovhoosi raamatupidamine tema juhtimisel rajoonis esikohal. Majandite pearaamatupidajate vabariiklikul konkursil saavutas Arno Anton 1974. aastal III koha. Ka järgnevatel aastatel omistati talle järjepidevalt vabariiklikke tunnustusi. Anton oli kolhoosiehituskontori revisjonikomisjoni liige, rajooni ühiskondliku statistikakomisjoni inspektor ja rajooniarhiivi ühiskondliku komisjoni liige. Kahjuks katkes tema elutee ootamatult ja liiga vara, 5. oktoobril 1988. aastal. Asta Lihu (Veeperv). Sündis 5.veebruaril1938. aastal Hummuli valla Ransiküla Liiva talus. Pärast alg- ja keskhariduse omandamist lõpetas Tallinnas vagunisaatjate kursused ning töötas seejärel kaks aastat Tallinn-Riia rongis vagunisaatjana. Alates 1. märtsist 1961 kuni 10.detsembrini 2005 töötas kohalikus omavalitsuses, algul külanõukogu sekretärina, valdade taastamisel aga vallasekretärina. 2006. aastast pensionil. Eldur Parder. (1928 2003). Sündis 10. augustil 1928. aastal Tartus. Oli eesti poliitik, VIII Riigikogu liige. Ta alustas kooliteed Tartus ja jätkas õpinguid Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis. Ta osales skaudiliikumises ja pärast selle keelustamist aastal 1944 liikumise illegaalses vormis arreteerimiseni aastal 1947. Eesti NSV Ülemkohus mõistis talle Vene NFSV Kriminaalkoodeksi 58 ja 58 järgi 10 aastat vabadusekaotust. 1958. aastani oli ta asumisel Komimaal Intas. Eestis asus ta tööle Põlva KEK-i töödejuhatajana, seejärel Otepää autoremonditehase peamehhaanikuna ja aastatel 1968 1975 Valga rajooni Esimese Mai kolhoosi peainsenerina. Ta lõpetas aastal 1967 töö kõrvalt Valga kaugõppekeskkooli ja aastal 1972 mittestatsionaarselt Eesti Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimisteaduskonna. Aastatel 1975 1979 oli ta Valga EPT automajandi ülem, 1979 1982 oli ta Hummuli sovhoosi garaažijuhataja, aastatel 1982 1990 Valgamaa Põllumajandusliku Õppekeskuse juhataja.

Aastast 1988 oli ta Hummulis Rahvarinde tugirühma volinik, aastast 1990 Rahvarinde Valgamaa volikogu liige. Samuti oli ta aastatel 1988-1991 Valgamaa Talupidajate Liidu volikogu esimees, aastast 1991 oli ta Eestimaa Talupidajate Keskliidu esimees. Ta valiti veebruaris 1990 Eesti Kongressi saadikuks ja märtsis 1990 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmeks. Ülemnõukogus olles kuulus maaelu- ja haldusreformikomisjoni, ta osales maaelu puudutavate seaduseelnõude koostamises. Oli hinnatud laulumees, kauni häälega esineja mitte ainult kodu-maakonnas. Autasustatud 2002 Riigivapi V klassi teenetemärgiga. Suri 30. mail 2003. aastal. Elmar Orav. Sündis 23. juulil 1941. aastal Hummulis. On töötanud põllutöölisena, postiljonina, põllubrigadirina, majandusjuhatajana, metsatehnikuna, õpetajana. 1968. aastast on ta Hummuli raamatukogu juhataja. Tema sulest on ilmunud mälestusteraamatud Lapsepõlve radadel (2005), Igatsus õnne järele (2006), Kodupäikese all (2007) ja Taas lapsepõlvemaile (2009). Valminud on raamatu Hetki minevikust käsikiri, kus on ka Mulgi murde Helme kihelkonna murrakus kirjutatud lugusid alapealkirjaga Kui mi viil latse ollimi.... Endla Miske. Sündis 28. septembril 1933. aastal Valgamaal Aakre vallas Purtsis. Kooliteed alustas Puka koolis ning jätkas Valga ja Tõrva keskkoolis. 1950. aastal asus elama Tõrva. Pedagoogiameti omandas Tartus. 1954. aastal alustas Hummuli koolis tööd vanempioneerijuhi ning ajalooõpetajana. 57 tööaastat see on pikk aeg, mis on pühendatud ühele kohale. Ajalooõpetaja olla oli huvitav, aga ka keerulisel ajal üsna raske. Töö pioneerijuhina oli mitmekesine, poliitikat mahtus sinna vähem kui nõuti. Toimusid eluliselt olulised ettevõtmised, nagu kokakoondused, kohtumised mitmete elualade esindajatega (selleks olid ka rühmadel rühmajuhid majandist ja ettevõtetest), viktoriinid, suurt huvi pakkusid loodusalased üritused. Väga oodatud olid laagrid, nii koolipargis kui ka rajooni pioneeride kokkutulekud Valgjärve ääres. Ei olnud probleemiks Valgjärve metsas täita öist ülesannet. Ega siis ise ei saanud lastest maha jääda! Rividrill lõi seljad sirgeks, rühi heaks ja sammud kindlaks. Head kohad võistlustel andsid indu juurde ja võimaluse saavutusi nautida. Seda tõendavad paljud auhinnareisid õpilastele Artekki, Saksamaale, Vladisvastokki, Moskvasse, Musta mere äärde Odessasse jne. Enda reisidest lisaksin Korea, Rootsi, Soome. Olen oma õpilastele tänulik, sest aitasite muuta ka minu töö selliseks, nagu ta on olnud! Hilisemad aastad tõid Eesti Lasteorganisatsiooni (ELO) tegevuse ja kodutütarde ettevõtmised. Huvitavad olid aastaid kestnud murdelaulu- ja luulepäevad vabariigis mitmekesiste teemadega. Tundub, et mulgiteema on momendilgi tõusnud huviorbiiti. Kooli raamatukogu töö paelus mind alati, sest armastan raamatuid. Aeg-ajalt töötasin ka kooli raamatukogus lisaks muudele töökohustustele. Ainult raamatukoguhoidja töökohustusi täitma jäädes oli võimalus mitmekesistada tööd raamatutega. Peale raamatute laenutamise organiseerisin ka raamatuid tutvustavaid ja silmaringi laiendavaid üritusi. Toimusid kohtumised kirjanikega, etlejate konkursid jne. Tänu projektidest saadud rahalisele toetusele oli kooli võimalik kutsuda esinejaid. Tihedad sidemed olid Eesti Kontserdiga. Nii esines Estonia solist Triin Ella kontserdiga Üks suhkrutükk, Polepole, C-Jam, Hanna-Liina Võsa, Olav Ehala ja Lembit Saarsalu kavaga Päikeseratas. Käisid ka August Pulsti õpistu esinejad Viljandist.

Kuulun ka Valgamaa Pensionäride Ühenduse juhtkonda ja olen aidanud ühisettevõtmisi läbi viia. Aastaid tagasi olid väga populaarsed maakonna memmetaadi valimised. Aegade jooksul on kogunenud autasusid tehtud töö eest. Kõige südamelähedasemaks pean aga nimetust Hummuli valla aukodanik. Just sellepärast, et hea on tunda, et ka kohapeal tööd tunnustatakse. Sellepärast olen püüdnud ühiskondliku tegevusega anda oma osa valla tegevuses. Nii olen aastaid juhtinud PÜ Hõbejuus tegevust ja võtnud osa ühistest ettevõtmistest vallas. Ene Vent. Sündis 22. augustil 1948. aastal Valgamaal Hummuli vallas Soe külas. Kooliteed alustas 1955. aastal Hummuli 8-klassilises Koolis ning jätkas Valga I Keskkoolis (1963 1966). 1971. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli matemaatiku-matemaatikaõpetaja erialal ning töötas 4 aastat Rakvere rajoonis Tamsalu Keskkoolis matemaatikaõpetajana. 1975. aasta sügisest asus tööle Valga Rajooni RSN TK Haridusosakonnas koolide inspektorina, jätkates kohakaasluse korras tööd matemaatikaõpetajana. Haridusosakonna likvideerimise järel töötas Valga Linnavalitsuse Hariduse- ja Kultuuriosakonnas koolinõunikuna. 1995. aasta sügisest asus tööle Hummuli Põhikooli matemaatikaõpetaja ning õppealajuhatajana. 1997 2011 Hummuli Põhikooli direktor. Kuulunud vallavalitsuse ning volikogu koosseisu. Enn Mihailov. Sündis 22. märtsil 1956. aastal Valga linnas. Aastatel 1963 1974 õppis Valga I Keskkoolis. Eesti Põllumajanduse Akadeemias omandas 1979. aastal loomaarsti diplomi. Töötanud Kaagjärve sovhoosis. Alates 1981. aastast Hummuli NS vanemveterinaararstina ja peaveterinaararstina. 1987. aastal sai temast direktori asetäitja loomakasvatus alal. Aastatel 1989 1992 oli E. Mihailov Hummuli kolhoosi esimees ning 2002 2005 OÜ Hummuli juhataja. 1999. aastal asus Hummuli valla teenistusse. Oli volikogu esimees ja 2011. aastast Hummuli vallavanem. Tulnud Eesti noortemeistriks väravpallis. Kuulunud Eesti noorte ja täiskasvanute koondise ridadesse väravpallis. NSVL Koolinoorte mängudel Alma- Atas 1974. aastal saavutanud Eesti noorte koondises 4. koha. NSVL Noortemeistrivõistluste 5 koht. Eesti meistrivõistluste hõbemedal ja pronksmedalid aastatel 1974 1979. Võistles ka EPA meeskonnas. On Hummuli jahiseltsi liige. Eve Laar. Sündis 21. septembril 1952. aastal Ahja vallas. Lõpetas 1971. aastal Ahja keskkooli ning aastal 1974 Tallinna Riikliku ja Kooperatiivkaubanduse tehnikumi. 2002. aastal lõpetas E. Laar Tallinna Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö erialal ja omandas sel alal kutsekõrghariduse. Eve Laar on töötanud Tartu rajoonidevahelises kaubabaasis kaubatundjana ning samal erialal ka Valga kooperatiivis. 1994. aastast töötab Eve Laar Hummuli valla sotsiaaltöö peaspetsialistina. Hilja Sööt (1911 2011). Sündis 25. jaanuaril 1911. aastal. Kauaaegne Hummuli kooli õpetaja. Mõnda aega oli ka kooli juht. Hilja Söödi põhiliseks kujundajaks ja kasvatajaks oli tema sünnikoha kaunis loodus. Kuid nõudlikkuse, korra armastuse ja töökuse päris ta oma vanematelt. Nende peres kasvas neli last. Et ära elada, pidid kõik lapsed maast madalast oma vanemate kõrval tööd tegema õppima ja harjuma. Ajad olid ju rasked. Alghariduse sai tulevane pedagoog Sööt Kiltre algkoolis. Edasised õpiaastad viisid ta algul Vana-Antslasse ja seejärel Valga keskkooli. Aga tolle aja

majanduslikud tingimused ei võimaldanud tal keskkooli lõputunnistuseni jõuda. Kuna Õpetajate seminar oli nendel kaugetel aegadel tasuta õppeasutus, püüdsin haridusteed jätkata Võrus õpetaja elukutset omandades. Aga 1930. aastal see kool kahjuks likvideeriti. Ka Haapsalu seminari uksed sulgusid paari aasta pärast. Alles 1933. aastal õnnestus mul Tartus pedagoogiõpingutega ühele poole jõuda ning algkooliõpetaja kutsetunnistus kätte saada, on teenekas pedagoog kunagi oma eluloo lehekülgi avanud. Mõned aastad töötas ta Urvastes ja Lustil õpetajana ning Peetri koolis direktorina. 1952. aastal vallandati ta aga sellelt ametipostilt. Põhjus tollele ajale vastav juhendas vabas Eestis kodutütreid, oli Kaitseliidus ja vend küüditatud. Viie aasta pärast anti talle õpetaja kutse küll tagasi. 1962. aasta tõi Hilja Söödi Hummulisse. Noore ja energilise inimesena sukeldus ta koheselt selle piirkonna haridus- ja kultuuriellu. Ta on pühendanud praktiliselt kogu oma elujõu, töökuse, teadmised ja südamesoojuse Hummuli kooli laste õpetamisele ning kasvatamisele. Mitmekülgsete võimetega inimesena on ta osanud õpetada oma lapsi kuulama muusikat ja hoidma ning armastama oma kodukoha imeilusat loodust. Lisaks sellele on tal tulnud aastate jooksul õpetada koolis laulmist, saksa keelt, rahvatantsu ja loodusteadusi ning olla klassijuhatajaks. Looduse rüpes üles kasvanuna pühendas Hilja Sööt kogu oma vaba aja Hummuli kooli aiale. Ta leidis seal alati midagi teha. Mõnikord õpilastega, aga sageli ka päris üksi. Iga ilmaga. Olgu siis kasvuhoones, rooside väljakul, õunapuude või marjapõõsaste juures, muruplatsil. Sellest johtuvalt oli Hummuli kooli ümbrus tõesti ilus. Hilja Sööt lahkus manalateele 27. juulil 2011. aastal. Hugo Rosin (1922 1999). Sündis 3. augustil 1922. aastal Jõgeva maakonnas Siimustis. Kooliteed alustas Paldiskis. Pärast II maailmasõda õppis Räpina Aianduskoolis. Kunsti alal täiendas end Kaunite Kunstide Koolis. Asunud elama Tõrva, töötas Hugo Rosin Patküla kooli kunstiõpetuse õpetajana. Hiljem sai H. Rosinast kultuuriosakonna juhataja. Tema pildid valmisid seeriatena. Seeria Inimese areng jutustab kujukalt maailma, sealhulgas ka inimeste arengujoontest. Kooli kodulootundides saab edukalt kasutada tema pildiseeriat, mis näitab üksikasjalikult endisaegseid töid ja tegemisi. Väga kõnekas on tema pilt Leivategija. Pikemat aega elas ja töötas Hugo Rosin Hummulis. Suri 24. oktoobril 1999. aastal. llme Hendrikson (Helandi) (1929 1981). Sündis Hummuli vallas Valgamaal 21. jaanuaril 1929. aastal. Lõpetas Hummuli algkooli 1944., Valga 1. Keskkooli 1949., Tartu Õpetajate Instituudi 1954. ja Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna 1966. aastal. Töötas Hummuli 7-klassilises koolis 1949 1950 pioneerijuhina ja Koorküla 7-klassilises koolis 1950 1960 eesti keele õpetajana. Koorküla kooli likvideerimise tõttu asus tööle Võrumaal Misso vallas olevasse Tsiistre 8-klassilisse kooli, kus ta töötas aastatel 1960 1963. Kui seegi kool likvideeriti, töötas ta aastatel 1963 1969 Tartumaal Haaslava vallas Sillaotsa 8-klassilises koolis ja seejärel Tartu Riikliku Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus 1969 1981. Suri 18. mail 1981. aastal. Maetud Tartu Raadi kalmistule. Ilme Hendriksoni abikaasa Jaan Hendrikson töötas samuti õpetajana Koorküla 7- klassilises koolis. Kalev Laar. Sündis 7. oktoobril 1947. aastal Tartu lähistel praeguses Ülenurme vallas. Lõpetas 1966. aastal Tartu Miina Härma nimelise II keskkooli ja 1971. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaaria erialal. Sellele järgnes ajateenistus

Nõukogude armees. Aastatel 1973 1980 töötas Kalev Laar Tartu rajoonis Kingissepa nim kolhoosis peavetarstina ning järgmised viis aastat Võnnu sovhoosis peazootehnikuna. Sellesse perioodi jäi ka kuuekuuline majandis- ja juhtimisalane kursus EPA juures. 1986. aastal asus Kalev Laar koos oma abikaasa Evega elama ja töötama Hummulis. 1989. aastal sai Kalev Laarist Hummuli külanõukogu esimees ja seoses Hummuli valla moodustamisega 1991. aastal asus ta Hummuli vallavanema ametikohale. Sellel ametipostil töötas K. Laar kuni 2005. aastani. Oma õpingute ja põhitöö kõrval on Kalev Laaril jätkunud aega tegelda ka tõstespordi ja mitmete huvialadega. Ta on olnud kahel korral Tartu meister tõstmises. Tulemused on ära toodud Kalev Pensa raamatus Tõstespordist Lõuna-Eestis läbi aegade. Tema huvialadest on olnud vaieldamatult tähtsam fotograafia. Fotokonkursil Inimene ja maa tunnistati Kalev Laari esitatud fotod ergutuspreemia väärilisteks. Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest omistati 6. veebruaril 2006. aastal Kalev Laarile Valgetähe 4. klassi orden. Kersti Sirel. Sündis 29. mail 1959. aastal Elva linnas. Hummulisse asus koos oma elukaaslase ja kolme lapsega elama 1987. aasta detsembris. Töötas algul lastepäevakodu Mõmmik kasvatajana. 1992. aastal sai temast käsitöö- ja kunstiõpetajana Hummuli Põhikoolis ning kultuuritöötaja Hummuli rahvamajas. Laulis Hummuli segakooris. Kuna kõik kaunis, mis meid ümbritseb ja mida inimkäed on valmis teinud, on olnud temale alati tähtis ja loomulik osa elust, siis eriti suurt lugupidamist ja austust on temas esile kutsunud meie kultuuripärand rahvuslik käsitöö. Nii tekkis soov anda oma teadmisi ja oskusi edasi lisaks õpilastele ka täiskasvanuile. Ja nii sai septembrist 1992 alguse Hummuli käsitööring. Ringi juhendamisega tegeles K. Sirel kuni 2008. aasta juunini. Sel perioodil valminud kauneid ringi liikmete töid sai eksponeeritud käsitöönäitustel, mis erinevatel tähtpäevadel kõigile näha olid. Ringist sai alguse ka Helme kihelkonnas 18. saj lõpul kantud rahvarõivaste kohta materjalide ja teabe otsimine. Saadud teadmisi kasutades alustati rõivakomplektide valmistamist. Hummuli valla Pensionäride Ühenduse Hõbejuus üritustel on ta tutvustanud erinevaid rahvakalendri tähtpäevi ja kombeid ning nendeks päevadeks tehtud kaunistusi. Huvitub ka keskaegsest linna- ja söömiskultuurist, rõivastusest jne. On keskaegset kultuuri ja käsitööoskusi tutvustava Bonifatiuse Gildi liige. Külli Starke (Nurm). Sündis 16. detsembril 1968 Tallinnas. Õppinud Tartu 10. ja Tartu 7. Keskkoolis ning Tartu I Lastemuusikakoolis viiuli erialal. Räpina Sovhoostehnikumis omandas aiandusagronoomi elukutse. Tartu H. Elleri nim Muusikakooli lõpetas K. Starke klassikalise laulmise ja Eesti Maaülikooli aianduse erialal. Tööle asus Külli Starke Hummuli Põhikooli loodusainete õpetaja ja klassijuhatajana. Lisaks oli tekkinud kooli juurde muusikakooli filiaal, kus ta õpetas muusikakooli õpilastele viiuli ja klaverimängu ning solfedžot. Lisaks tuli kohe ka Hummuli naisansambli juhendamine. Aastatel 2000 2002 töötasin Hummuli lasteaias Sipsik lasteaia- ja muusikaõpetajana. Pere ja töö kõrvalt alustasin õpinguid kõrgkoolis,.. On töötanud veel Tele-2 Valga esinduses klienditeenindaja ja alates 2004. aastast kuni tänaseni PRIA peaspetsialistina. Ühtlasi on ta Hummuli Põhikoolis viiuliõpetaja ning vallas käsitööringi juhendaja. Kevadest sügiseni tegeleb ka põllupidamisega. Kasvatab

ja turustab küüslauku. Laulab Hummuli Mõisakooris ja tantsib segarahvatantsurühmas Jandali. Külli Starke suur kirg on olnud käsitöö ja rahvakultuur, milles ta end pidevalt täiendab. Ta on loonud Hummuli naistele võimaluse koos käia ja käsitööd teha ning kangastelgedel kududa. Endale on ta valmistanud mitu komplekti rahvariideid. Viimane suurem saavutus käsitöö vallas on 12 komplekti rahvuslike esinemisriiete valmimine Hummuli lasteaiale ja seda vabatahtliku tasustamata tööna. Selles projektis oli Külli Starkel kõige suurem roll kanda. Ta pidi kavandama riided, leidma inimesed, kes need valmis õmbleks ja õpetama nendele selgeks tehnikad. Raha materjalide ostmiseks saadi Mulgimaa Kultuuriprogrammist. Marika Riit. Sündis 28. augustil 1965 Narvas. 18 esimest eluaastat elas Narva-Jõesuus. Õppis Narva-Jõesuu 8-klassilises Koolis ja Narva 2. Keskkoolis. Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Kooli üldhariduskooli algõpetuse ja Tallinna Pedagoogikaülikooli pedagoogika ja algõpetuse metoodika erialal. 1996. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli Täienduskoolituskeskuse ajalooõpetaja erialal ning aastal 2000 Viljandi Kultuurikolledži huvijuhi erialal. Kooliajal oli tall suur unistus tulla elama Lõuna-Eestisse. 1985. aasta 1. septembril saigi temast Hummuli 8-kl Kooli õpetaja. Töötas Hummuli Koolis 27 aastat. Kui ta oli Hummulis juba mitmeid aastaid elanud, sai teada, et tema vanavanaisa õde oli nooruses olnud Hummuli mõisas teenijatüdrukuks. 2007. aasta sügisel Tõrvas toimunud engiaja laagrist sai alguse Mulgi kultuuri tutvustamine Hummuli kooliõpilastele ja hiljem ka täiskasvanutele. Hummuli Põhikoolis ja ka rahvamaja saalis on korraldatud mitmeid mulgi kultuuri tutvustavaid töötubasid. Unustatud mõisate mängu raames oli Marika Riit mitu suve järjest Hummuli mõisa giidiks. On olnud Hummuli Põhikooli hoolekogu ja Hummuli vallavalitsuse liige. Praegu kuulub Hummuli vallavolikogu koosseisu. Meeldib väga laulda. Nooruses laulis Hummuli vokaal-instrumentaalansamblis solistina. On laulnud ka Tõrva segakooris ja Hummuli Mõisakooris. Tõrva segakooriga sai isegi Norras esinemas käidud. Samuti meeldib teha käsitööd. Käis aastaid Hummuli käsitööringis, mida juhendas Kersti Sirel. 2010. aastal läbis Marika Riit MTÜ Mulgi Kultuuri Instituudi korraldatud Mulgimaa giidi koolituse. Seega võib töötada ka Mulgimaal giidina. Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetamisel oli tema diplomitööks Hummuli kooli ajalugu 1918 1940. Samuti oleme koos Külli Starke ja Kersti Sireliga uurinud Helme kihelkonna rahvariiete ajalugu. Oleme suutnud täielikult taastada XVIII-XIX sajandivahetuse Helme kihelkonna naiste rahvariided, 2012. aasta kevadel Valga linna hariduskonverentsil esines M. Riit teemaga Õpetaja giidi rollis, kus tutvustas oma tööd giidina Hummuli mõisas Toomas Starke. Sündis 8. augustil1969 Valgas. Õppis Valga II 8-klassilises Koolis ja Räpina Sovhoostehnikumis, Kõrghariduse omandas Eesti Põllumajanduse Ülikoolis agronoomi erialal. On ettevõtja, osaühingu Starfeld osanik ja juhataja. Tema huvialadeks on põllumajandus, rahvatants ja suusatamine. Valter Kaar (1954 2012). Sündis 19. novembril 1954. aastal Sangastes. 1987. aastal

asus koos perega elama Hummulisse. Töötas algul Hummuli Näidissovhoosis ja 1988. aastal sai temast Valga Veinitehase direktor. Aastatel 2009 2011oli Valter Kaar Hummuli vallavanem. Oli kohaliku noortekeskuse ellu kutsuja ja sealse tegevuse soosija. Mulgi Kultuuri Instituudi üks rajajatest ja toetajatest. Aastatega juurdunud traditsioonide pooldaja ja jätkaja. Suri 18. aprillil 2012. aastal. Vello Jaska. Sündis 9. mail 1949. aastal Valgamaal Pikasilla lähistel Liudsepa talus. Haridusteed alustas Vello Jaska koos õe Vally ja vend Väinoga Pikasilla 8-klassilises koolis. Tõrva keskkooli lõpetamise järel 1968. aastal teenis Vello Jaska kaks aastat Nõukogude armee raketiväes. Aastatel 1973 1978 õppis V. Jaska Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keelt ja kirjandust. Samal ajal sai temast ka pedagoog. Instituudi lõpetas Vello Jaska 1978. aastal. Ta on töötanud õpetajana Aakre eriinternaatkoolis ning direktorina Hummuli põhikoolis. 1987. aastal lõpetas V. Jaska Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistikaosakonna. Ta on kajastanud toimuvat ajalehtedes Valgamaalane, Lõunaleht, Helme-Tõrva Elu, Oma Maa, Sakala, Videvik ning ajakirjades Mulkide Almanak, Kaitse Kodu jne. Praeguseks on Vello Jaska sulest ilmunud 12 raamatut. Luulekogud: 1998 Mööda kõnnumaad, 2001 Nagu kauge kaja, 2004 Mõtteväljadel, 2008 Kodulävel. Näidendite raamatud: 1999 Juured kodumullas, 2003 Koduigatsus, 2005 Ajatuultes, 2006 kogumik Rambivalgus, 2011 Varjus ja valguses. Samal aastal ilmusid ka V. Jaska uurimuslikud koguteosed Taasloodud Kaitseliidu Valgamaa malev, üks lõik raamatust Eesti eest Pilguheit Kaitseliidu lähiminevikku 1988 2008 ning Tõrva meesansambli 40. aastapäeva juubelikogumik Lauludest helisevad aastad. 2012. aastal toimunud Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlusel sai Vello Jaska luuletus Üts mõttelend tunnuskirja ning eripreemia. Vello Jaskat on autasustatud B.G. Forseliuse teenetemedaliga, 2012. aastal Valga maakonna teenetemärgiga, Piirivalve teeneteristiga, Valga piirivalvepiirkonna teeneteplaadiga, Kaitseliidu III ja II klassi teenetemärgiga, Sotsiaal- ja Siseministeeriumi tänukirjadega jne. Anu Unt, Dimitri Voitk, Hare Unt, Johannes Vainola, Kiira Soovares, Leida Vainola, Made Kalmus, Tiiu Vips, Valter Kamm, Saale Markvard, Tõnu Loos, Tiiu Voitk, Maili Lend, Valeri Kolbin, Salme Abolkaln, Jaan Valtsov, Aleksander Zemskov, Jaana Butov, Kadi Valtsov, Maimu Kurvits, Urve Markson, Mati Bachmann, Mati Nurm--------- Hummuli valla aukodanikud on Endla Miske Hummuli valla pensionäride ühenduse Hõbejuus juhatuse esimees ning teenekas pedagoog. On andnud silmapaistva panuse Hummuli valla haridus- ja kultuurielu edendamisel. Asta Lihu 1961 1991 Hummuli külanõukogu sekretär 1991 2005 vallasekretär 1999 2005 volikogu sekretär

On andnud silmapaistva panuse Hummuli valla kujundamisel ja arendamisel. Kalev Laar 1991 2005 Hummuli vallavanem On andnud silmapaistva panuse Hummuli valla kujundamisel, arendamisel ja valla pikaajalisel juhtimisel. Kino Kultuurilembene Hummuli Vello Lihu lõpetas 1957. aastal Tallinna Kinotehnika Kooli ja suunati sama aasta oktoobris rändkino nr 169 mehaanikuna Hummulisse. Kuna sel ajal Hummulis elektrit ei olnud, veeti kõik vajalik (mootor, filmiaparaadid ja filmid) kohale olenevalt majandi võimalusest kas hobuveoki või veoautoga. Elekter jõudis Hummulisse 1961. aastal. Kinokülastajaid oli palju. Tõuke selleks andis ka pärast filmi vaatamist kõikides kinopunktides organiseeritud tants. Nendel aastatel oli Hummulis palju noori. Tantsuhuvilisi käis ka ümbruskonnast Tõrvast, Helmest, Jõgevestest jne, meenutab Vello Lihu. Palju rahvast tõid kokku ka India filmid. Nende näitamise ajal olid saalid puupüsti kinokülastajaid täis. Mõnikord ei mahtunud kõik soovijad äragi. Vello Lihu sõnul käis Hummuli rahvamajas kuni 200 kinohuvilist. Muidugi oli ka filme, mida vaatas vähem inimesi. Hummulis on töötanud kinomehaanikutena veel Vello Karlson, Peeter Paabo, Helgi Tiide, Madis Tiide, Aleksander Näkk. Isetegevusest Juba enne 1970-ndat aastat tegutsesid Hummulis naisansambel ja külakapell. Naisansamblis laulsid Endla Miske, Linda Näkk, Alli Jürimäe, Kaie Nurmela, Vilja Mitt, Jelena Laul, Laine Nielson ja Anne Tamm. Esineti majandi üritustel, käidi ülevaatustel, võeti osa Väikese Emajõe äärsete majandite talvemängudest. Ansambli koosseis on aegade jooksul palju vahetunud ja ka juhendajaid on olnud mitu. Edukamad oldi siis, kui ansamblit juhendas tookordne Hummuli kooli muusikaõpetaja Ants Reinhold. Siis laulsid Karin Kase, Mare Reinhold, Ene Kirsch, Kadri Liias, Alli Jürimäe, Kaie Nurmela ja Anne Tamm. Peale 2000-ndat aastat olid ansambli põhikoosseisus Maire Appo, Mare Kriisa, Kadri Liias, Laine Nielson, Alli Jürimäe, Kaie Nurmela ning juhendajana Anne Tamm. Ansambel esines viimati 2008. aastal Hummuli pargis toimunud jaanipäeval. Sügisest jäi ansamblist järele trio, kus laulsid Kiira Soovares, Laine Nielson ning juhendaja Anne Tamm. Esineti kohaliku rahvamaja üritustel, võeti osa maakonnas korraldatud ansamblite ülevaatustest ja sõpruskohtumistest. Memmede tantsurühm Hõbejuus tegutseb aastast 1995. Algul juhendas tantsijaid õpetaja Hilja Sööt. Sel ajal oli rühmas 12 tantsijat. Alates 2000-ndast aastast hakkas Hummuli rahvatantsurühma juhendama Salme Abolkaln, kes teeb seda tänuväärset tööd tänaseni. Rühmas tantsivad Aime Kaseorg, Eevi Kukk, Maire Appo, Alli Jürimäe (kuni aastani 2012), Juuli Hunt, Evi Pihelgas, Maili Lend, Nella Riit, Merle Reidla, Anne Tamm, Anna Rohemaa. Kaasa teevad ka Pille Põrk, Maarika Zemskov, Kaja Joosep, Eha Rooden jt. Esinetud on jõulude ajal, maakonna suvistel ja talvistel tantsupidudel ja Lõuna-Eesti maakondade tantsupidudel.

Meil on väga tore kollektiiv. Ise õmblesime ja tikkisime Helme rahvariiete vestid, tanud, põlled. Koos käimisest, uute tantsude õppimisest ja esinemistest tunneme suurt rõõmu, ütles tuntud Hummuli kultuuritegelane Anne Tamm. 1970-ndatel aastatel tegutses Hummulis ka meesansambel, kus laulsid Eldur Parder, Johannes Vainola, Heikki Lend, Vello Jaska, Ruudi Pavlovitš, Ants Kalmus, Kalervo Suikanen. 1980-ndatel aastatel lõid Hummuli kooli direktor Vello Jaska ja muusikaõpetaja Ants Reinhold kooli juurde rahvamuusikaansambli, mida juhendas Ants Reinhold. Ansambli koosseisus mängisid õpetajad Helgi Puna kitarr, mandoliin, Ernst Pertel akordion, laul, Vello Jaska akordion, laul, Endla Miske kontrabass, laul, Vilja Mitt triangel, laul. Esineti põhiliselt kooli ja majandi üritustel ning ümberkaudsete kultuuriasutuste pidudel. Mõne aasta tegutses 3-liikmeline kapell koosseisus Helgi Puna kannel, Laine Nielson akordion ja Anne Tamm kontrabass, laul ka Hummuli rahvamaja juures. Esineti kadri- ja mardipäevadel, jõulupidudel ning teistel piirkondlikel üritustel. 2003. aasta jaanuaris asus Hummuli valla kultuuri- ja spordinõunikuna tööle Kiira Soovares. Järgmisel aastal alustas ta tööd näiteringiga. Kuna polnud meesosatäitjaid kusagilt võtta, pidid nende rolle mängima naised. Esimene näidend oli Väike nõid, mida mängiti volbripäeval pargis. Kaasa tegid ka kohaliku kooli õpilased. Järgmised näidendid, mis rambivalgust nägid, olid Ema sünnipäev, Rootsi onu, Pulmad Käredal. 2009. aasta 23. detsembril etendus õmblusvabriku Astra esisel väljakul Vello Jaska näidend Lumehelbekesed jõulumaal. Lavastuses tegid kaasa Hummuli näiteringi põhitegelased Endla Miske, Maili Lend, Alli Jürimäe, Pille Põrk, Anne Tamm, Aili Soro, Juuli Hunt, Eevi Kukk, Kaja Joosep ning paljud õpilased. Etenduse lõpul sõidutas jõuluvana oma hobuveokil Hummuli rahva juurde Elmo Radsin. Suuremateks üritusteks olid Hummuli valla memme-taadi valimine maakondlikku vooru. 2003. aastal esindasid maakondlikus voorus Hummuli valda Anne Tamm ja Vello Nielson. Valgamaa memm 2003 tiitli pälvis Anne Tamm. Järgnevatel aastatel võtsid memme-taadi valimistest osa Maili Lend, Valdeko Tamm, Alli Jürimäe, Aino Valge ja Helgi Miljan. Hummuli rahvamajas korraldatakse enamik üritusi koos kohaliku kooli õpilaste ja õpetajatega ning pensionäride ühenduse Hõbejuus liikmetega. Üheskoos on tähistatud Eesti Vabariigi aastapäevi ning kalendritähtpäevi, korraldatud lastekaitse- ja perepäevi, jaani- ja jõuluõhtuid, tervisepäevi ning huvitavaid kohtumisi, käidud ekskursioonidel ja matkadel, lavastatud näidendeid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Iga-aastased suurüritused on lastekaitse-perepäev, jaaniõhtu, looduspäevad, jõulud. Tänu endisele pedagoogile Endla Miskele on töö Hummuli valla eakatega väga heal järjel. Tema teadmistele tuginedes on korraldatud eakatele meeldejäävaid ja õpetlikke üritusi. Hummuli rahvamajas on tegusad ringijuhid. Salme-Alviine Abolkaln juhendab rahvatantsurühma Hõbejuus, Tiiu Voitk linetantsurühma, Valdeko Kalamees segarahvatantsurühma Pastlapoolikud, Külli Starke käsitööringi, Hare Unt spordiringi, Kiira Soovares näite- ja sõnakunstiringi, Laine Nielson muusikaringi ning Piret Tiirak Mõisakoori. Meie ringid on võtnud osa maakondlikest ning vabariiklikest laulu- ja tantsupidudest, osalenud festivalidel, spordivõistlustel. Hare Unt spordiringi juhendajana on suutnud spordipisikuga nakatada nii õpilasi kui ka täiskasvanuid. Iga-aastane Hummuli pargijooks, mis toimub sellel aastal 30-dat korda ja on vabariikliku tähtsusega, on tänu temale jätkusuutlik olnud, väitis Kiira Soovares. Ei saa ka mööda minna väikestest lasteaia Sipsik mudilastest ja õpetajatest, kes on sisustanud rahvamaja üritusi oma toredate laulude, tantsude ja luuletustega. Lasteaia juhataja Anu Unt on aidanud üritusteks saali dekoreerida. 2012. aasta lõpul mängis Hummuli näitering koos õpilastega mulgi jõulude raames näidendit Kukk jõuluvanaks.

Hummuli Rahvamaja juhatajad: Harri Johanson, Helgi Hendrikson (Naaris), Endla Miske, Liisu Veeperv, Ilme Tõnisson, Helle Keek, Hilda Tõnisson, Helga Alamets, Mati Bachmann, Marika Riit, Kersti Sirel, Gert Nielson, Anu Unt, Kiira Soovares. Hummuli Noortekeskus MTÜ Hummuli Noortekeskus on alguse saanud Hummuli vallavanem Valter Kaari initsiatiivil, kes aitas asutamisdokumendid koostada ja registreeringu vormistada. MTÜ Hummuli Noortekeskus on asutatud 16. novembril 2005. Asutajateks viis noort. Vastutus, asjaajamise ning raamatupidamise korraldamine on algusest peale noortekeskuse juhatuse õlgadel. MTÜ Hummuli Noortekeskus on iseseisev, vabatahtlikest noortest koosnev organisatsioon. MTÜ Hummuli Noortekeskuse põhikiri näeb ette järgmisi eesmärke: o Taastada Hummuli alevikuga seotud isikute ühtekuuluvustunne o Ühendada energia valla kultuurielu aktiviseerimiseks o Ühingu liikmete omavahelise koostöö arendamine o Vastastikune abistamine o Kogemuste ja info vahetamine o Keskkonna arendamine ja hoidmine lastele ning noortele rõõmu ja rahulolu pakkumiseks o Meeskonnatöö ja iseseisvuse õpetamine noortele o Laste füüsilise, vaimse ning sotsiaalse arengu järjepidev toetamine o Laste ja noorte spordi ning vaba aja aktiivse veetmise propageerimine ja edendamine o Meelelahutusürituste korraldamine o Noorsootöö hoogustamine Antud eesmärke on MTÜ Hummuli Noortekeskus oma tegevusega pidevalt toetanud. Kuna noortekeskuse liikmed on enamuses alaealised ning valdavalt kooliõpilased, siis arusaadavalt ei saa nendelt oodata seda, mida täisealistelt liikmetelt. Noored on liikuvad õpingute ja töökohtade tõttu ning on arusaadav, et paljud ei saa üldse MTÜ tegemistes kaasa lüüa. MTÜ Hummuli Noortekeskusel on olnud vabatahtlik eestvedaja Jaana Butov juba 7 aastat. Jaana Butovi juhtimisel on ellu viidud järgmised projektid: 2007. aastal Hummuli valla noorte koolitamine, mille raames koolitati Hummuli valla 40 noort meeskonnatöö teemal ning loodi võimalus saada psühholoogilist eneseabi nii grupiteraapias kui ka individuaalset nõustamist. 2006. aastal Jõulueelsed õpitoad Hummuli valla noortele, mille raames valmistati erinevatest materjalidest jõuluehteid ja kingitusi. Korraldati jõulumeeleoluline päev ca 40 noorele. Kaasa lõid projektis erinevad õpetajad, käsitöölised, kes juhendasid õpitubasid. 2006. aastal Heategevuslik jõuluüritus Hummuli vallas, millega korraldati meeleolukas ülevallaline jõulupäev koos õpitubade, etenduse ja õhtuse

ansambliüritusega. Samuti üllatati kõiki Hummuli valla vanureid (alates 80. eluaastast) kommikottidega, mille noored ise varahommikul neile koju toimetasid. 2007. aastal projekt Hummuli valla külalelu edendamine, mille raames soetati 2 peotelki. 2007. aastal projekt Õppereis Valgamaa aktiivsetele noortele Kagu-Eestis, mille raames külastati erinevaid Kagu-Eesti noortekeskuseid. Õppereis kestis 2 päeva. 2008. aastal projekt Sportbatuudi ning elektriautode soetamine, mille raames soetati 2 elektriautot väikelastele ning sportbatuut. 2009. aastal projekt Vabaaja tegevusteks vajaliku tehnika soetamine, mille raames soetati Heli- ja valgustehnika. 2010. aastal projekt Vabaaja tegevuste vahendite soetamine Hummuli valla noortele, mille raames soetati 10 maastikutõukeratast ja 10 kiivrit, elektrigeneraator ning 2 vibuvarustust. 2010. aastal Valgamaa noortekeskuste suvekool 2010, mille raames korraldati esimene ülemaakondlik noortekeskuste suvekool, kus osales 130 noort üle kogu maakonna. 2010. aastal projekt Hummuli valla staadioni rekonstrueerimine koostöös Optimal Projekt OÜ-ga, mille raames valmisid Hummuli staadionile kvaliteetsed jooksurajad. 2011. aastal projekt Kontoritehnika soetamine ja Hummuli valla noorte tegevusvõimaluste laiendamine, mille raames soetati MTÜ Hummuli Noortekeskuse asjaajamisteks ja raamatupidamise korraldamiseks multifunktsionaalne laserprinter ning sülearvuti, koolitati Hummuli valla 24 noort 2 korral meeskonnatöö teemal Järvesilma Turismitalus. Antud projekt on veel pooleli, kuna soetamata on veel vints. Planeeritav vints on portatiivne seade, mille abil on võimalik igale sobivale mäenõlvale kiirelt ja lihtsalt tekitada veoköiega mäetõstuk. Vintsi soetamiseks on veel aega 2013. aasta kevadeni, ent selleks tuleb leida rahalised vahendid. Alates 2011. aasta sügisest on projektide koostamise MTÜ Hummuli Noortekeskuse alt vabatahtlikult enda kanda võtnud Kadi Valtsov, kes on taotlenud rahastust Leader programmist 2012. aasta noorte meetmest noortekeskuse ruumide renoveerimiseks. Projektile tekkisid takistused, mistõttu ellu viia seda ei saanud. Kadi Valtsovi juhtimisel on käimas hetkel projekt Videokaamera soetamine ja lühifilmi valmistamine, mille raames soetati videokaamera ning valmis on lühifilm Hummuli noorte tegemistest ja Hummuli valla kauneimatest kohtadest. Projekti tulemusena loodetakse tõsta elanike seas oma koduvalla väärtustamist. Omal moel saab lühifilmist ka imetlusväärne meene/reklaam Hummuli vallale. Lühifilmiga on võimalik tutvuda aadressil www.hummulivv.ee/noored Lisaks läbiviidud projektidele on korraldatud ka märkimisväärseid üritusi: Suur kevadpidu 2006. aastal, mil 25-liikmeline vabatahtlike noorte grupp tõi Hummuli valda esinema kuulsa ansambli Hellad Velled. Üritus oli väga positiivse tagasisidega ning tõi kokku üle 200 inimese. Traditsiooniks kujunes igaaastane Suvelõpupidu erinevate esinejatega, paljude mängude ja võistlustega. Traditsioon kestis 5 aastat.

Pidev koostöö toimub MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tanklaga. Samuti on MTÜ Hummuli Noortekeskuse esindajana MTÜ Valgamaa Partnerluskogu 2012. aasta noorte projektide hindamiskomisjonis Jaana Butov. MTÜ Hummuli Noortekeskus on toetanud kõiki suuremaid ülevallalisi üritusi tööjõu, inventariga kui ka rahaliselt. Seda vastavalt võimalustele. Mitmel aastal on korraldatud omaalgatuslikke heakorratalguid ja muid vahvaid noorteüritusi. MTÜ Hummuli Noortekeskus on Hummuli valla kultuuriellu toonud palju muutusi ning rohkem võimalusi väliüritusteks. 30. oktoobril 2012 toimus Hummulis Emajõe ääres, noortealgatuslik talgupäev Emajõe puhkeala korrastamine. Üritus toimus esmakordselt ning sellest on plaanis luua iga-aastane traditsioon. Talgute käigus korrastati jõeäär lehtedest, langetati kuivanud puud, mis hiljem ka põletati. Osalejaid oli kokku 39, mis näitab, et inimesed on huvitatud oma kodukoha korrastamisest ja kaunist loodusest. Täname kõiki osalejaid kordaläinud ürituse eest ja loodame edaspidi sama aktiivset osavõttu noorte algatatud ettevõtmistest! 28. 29. novembril 2012 toimus Valgamaa Partnerluskogu poolt korraldatud 2- päevane noorsootööteemaline õppereis Ida-Virumaale, mille raames külastati alljärgnevaid kohti ja tutvuti sealse noorsootööga: Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskus Viru Vangla Maidla, Kurtna noortekeskus Sillamäe noorsootöö Tartu Ülikooli Narva Kolledž Narva noortekeskus ja noorteparlament Suvekool 2011 toimus Annimatsil Kümme Hummuli valla noort ja kaks juhendajat osalesid 25. 27. juulil Annimatsil Valgamaa aktiivsete noorte suvekoolis. Sel aastal Annimatsil toimuvale kolmepäevasele suvekoolile olid kokku kutsutud Valgamaa 13 valla/linna noored ning noortejuhid. Kolmepäevase põhiosa moodustas seikluskasvatuslik Kaitseliidu korraldatud ellujäämisprogramm Seigeldes osavaks, mille käigus õpetati õhupüssist laskmist, vibu käsitlemist, orienteerumist ning takistuste ületamist. Teisel õhtul astusid lavale kaks bändi: Kassidele Iirised ja Paha Polly. Muuhulgas anti välja noortekeskuste rändkarikas, mille võitis Tõlliste vald ning järgmise aasta suvekooli korraldamise kohaks loositi välja Põdrala vald. Kolmepäevast sündmust juhtis Venno Loosaar. Noortepäev Tõrvas 12. augustil 2012 toimunud noortepäev Tõrvas ei lasknud end vihmast heidutada. MTÜ Hummuli Noortekeskus oli kohal oma vibuvarustusega, seekord mitte osavõtjana vaid abistajana ning õpetas igas vanuses huvilisi. Noored said jõudu katsuda ronimisseinal, vibulaskmises kui ka disc-golfi mängimises. Kohal oli ka üllatusesineja, kelleks oli Connectors. Õues esinesid noortebändid Infected Anthem ja CIC, müügil olid noorte ehetekunstnike tööd, samuti tehti veel näiteks näomaalinguid ning kohal olid ka küünetehnikud. Tõrva Avatud Noortekeskuse juhataja Merike Soomets leidis, et vaatamata vihmasajule päev õnnestus.

Teeme ära talgud 5. mail 2012 Teeme ära raames korraldasid Hummuli noored talgupäeva, mille käigus korrastati aleviku piiril Okariini kinnistuga külgnev ala. Ala puhastati võsast ning lammutati vanad kasvuhooned. Täname kõiki vabatahtlikke, kes abikäe osutasid. Erilised tänud Ivo Ilvesele, kes võsalõikuriga tegi suure töö! Suvekool 2012 Mõte ülemaakondlikku noori ühendavat üritust korraldada sündis 2009. aastal ja sai teoks 2010. aasta suvel, kui toimus esimene Valgamaa noori ühendav suvekool. Tänavune sündmus toimus 23. 25. juulil Põdrala vallas Pikasilla puhkealal. Ürituse peakorraldaja on Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla. Juba kolmandat korda toimunud Valgamaa noorte suvekool tõi tänavu kokku 140 osalejat, Hummuli vallast osales sellel aastal viis noort. Laagrit aitas taas läbi viia ülilõbus päevajuht Venno Loosaar, kes oli ka üks õhtusel üritusel ülesastunud Eesti metal-bänd Cookies liikmetest. Soojendusesinejatena astusid üles Otepää noortebänd Les 3,14 ja noored räpparid Anna Korsak ning Ol*. Seiklusfirma 360 Kraadi korraldas palju erinevaid tegevusi, millest noorte sõnul oli meeliköitvaim kajakisõit. Samuti sai tundma õppida erinevaid Eestis kasvavaid taimi, gepsida, köiel kõndida jne. Tänavuse suvekooli tegi eriliseks ka oma meediatiimi olemasolu. Grupi eesmärk oli meeleolukad kolm päeva piltidesse, videosse ja intervjuudesse jäädvustada. Loe suvekooli muljetest läbi osaleja silmade: http://ekkku.blogspot.com/2012/07/valgamaa-noorte-suvekool.html Hummuli valla Pensionäride Ühendus Hõbejuus Juba 1995. aastal hakkasid eakad koos käima isetegevusringides. Üheks aktiivseks isetegevuse organiseerijaks oli Hilja Sööt rahvatantsujuhina. Rahvatants on praeguseni pidevalt tegutsev ring. On küll muutunud osavõtjad, nagu teisteski ringides. Rahvatantsuringi on viimased aastad juhtinud Salme Abolkaln, kes tähistab sel aastal oma 85-ndat juubelisünnipäeva. Hummuli Valla Pensionäride Ühendus Hõbejuus moodustati 9. oktoobril 1996. aastal. Korraldati konkurss nime valimiseks, võitis nimi Hõbejuus. Eestseisusse valiti: Lille Kirsch esimees; Endla Miske aseesimees, Selma Mumm aseesimees. Moodustamise juures abistas meid Eve Laar, kes on jäänud nõuandjaks ja suunajaks tänapäevani. Võeti vastu liikmed neid oli algul 15. Uus valimiskoosolek toimus 27. novembril 2000. aastal. Juhatus valiti juba 5-liikmeline. Aastate jooksul on see mõnede liikmete osas muutunud, aga põhiline aktiiv on jäänud (Endla Miske, Helgi Miljan, Maili Lend, Laine Nielson, Anne Tamm jt). Esimees on olnud siiani Endla Miske. Koorküla eakate tegevust on aidanud koordineerida Maimu Kurvits ja Hummulis on ürituste läbiviimisel suureks abimeheks olnud Hummuli rahvamaja juhataja Kiira Soovares. Koos on käidud, et mitmesuguste ürituste läbiviimisega ühiselt aega veeta. On toimunud kohtumised, käidud ise külaliseks. Külas käis Alavere tantsurühm. On kohtutud Tõrva isetegevuslastega (rahvatantsijad, naisansambel Hermes, Tõrva Tilde, meesansambel jne). Traditsiooniks on kujunenud iga-aastased ekskursioonid. Esimeseks pensionäride

ekskursiooniks oli 1998. aastal Vändra-Kurgja-Pärnu (Eve Laar). Siis veel Põlva-Võru-Piusa. Huvitav oli Karula Rahvuspargi külastus. Sealsed metsamoori talu, kaanikasvatus, mesindustalu, leivaküpsetus pakkusid väga palju huvitavat. Nüüd on ekskursioonid toimunud igal aastal. Paljud Eestimaa kohad on tundma õpitud. Viimased on olnud: Põltsamaa ja selle ümbruse vaatamisväärsused (kohtumine Võisiku külaseltsiga), Tõstamaa-Tõhela (kohtumine külaseltsiga) ja Pärnu. Oleme käinud Põhja-Eestis (Rakvere, Pühtitsa klooster), Peipsi ääres vanausuliste juures, Põlvamaal, Kesk-Eestis, Vändra, Sindi ja Läänemaal Haapsalus. Kui toimusid memme-taadi konkursid maakonnas, korraldasime kohapealsed võistlused. Esimesel konkursil tuli meie memm Anne Tamm ka maakonna võitjaks. See oli huvitav kogemus nii osavõtjatele kui ka pealtvaatajatele. Praegu on kujunenud tavaks iga kuu kokku saada jututoas, et kohtuda, vestelda, kuulata. On käinud mitmed külalised: Valter Kamm (tuletas majandi aegu meelde), Aasa Põder (terviseprobleemid), Kersti Sirel (lähenevad munadepühad), Riita Aader Otepäält (mida kasvatada koduaias?), Ilmar Särg (arst ja mesinik), kartulipäev (Saku kartulikasvatajad), Merle Liba Valga Päästeametist jt. Rahvamaja organiseeritud lastehommikutel on ka eakad jõudumööda kaasa aidanud ( Kevadet oodates, Loomad talvises metsas, Sügisene muinasjutt, jõulude tähistamine Koorkülas), Kuidas toita linde? Toimusid teatri ühiskülastus Valgas Armastus tööpostil, osavõtt eakate päeva tähistamisest Tallinnas, jõulukuu kontsert eakatele Valgas jne. Huvitavad matkad tutvumiseks Hummuli vaatamisväärsustega ja piknik Kalatiigi talus, matk jõe äärde ja Koorkülas. Üritustel on esinenud Jauram, Lycille jt. Traditsiooniks on saanud ka eakate sünnipäevade tähistamine. Iga kvartali viimasel kuul on jututoas pidulik sündmus selle perioodi sünnilaste austamine. Loetelu võiks jätkata, aga eks osavõtjad meenutavad ise. Liikmeid on praegu 36. Ühised jõulupeod, eakate päeva tähistamised ja teised üritused on kohale toonud need osavõtjad, kellele meeldib ühiselt aega sisustada. Tore on, et leidub selliseid inimesi, kes tahavad aidata ühise tegevuse organiseerimisel. Ka üritustest osavõtt on abistamine. Kindlasti tänu nendele, kes aegade jooksul on leidnud tahtmist ja jõudu eakate plaanide teostamisel kaasa aidata. Ühised tegemised süvendavad ühtekuuluvustunnet Hummuli vallas korraldatakse külade päevi Koorküla lähistel olevas Aive ja Kaido Purasonile kuuluvas Järvesilma puhkekeskuses toimus Hummuli valla külade päev. Selle korraldajaks oli mittetulundusühing Jeti Küla. Eestvedajaiks territooriumi valdajad Purasonid. Hummuli valla territooriumil olevate külade esindajaid ning lähemalt ja kaugemalt saabunud külalisi võtsid vastu tookordsed Hummuli omavalitsuse juhid, vallavolikogu esimees Enn Mihailov ja vallavanem Valter Kaar. Rõõm on teid kõiki näha sellisel päikesest tulvil suvepäeval siin, metsade ja järvede rohkes Koorkülas, ütles vallavanem Kaar kohale tulnute poole pöördudes. Edasi rääkis vallavanem, et esimene Hummuli valla külade päev toimus kaks aastat tagasi samuti Järvesilma puhkekeskuses. Juba siis oli rahvast rohkesti ja päev läks igati korda. Tänane päev tõotab tulla suviselt soe ja tegemiste rohke. Loodan, et igaüks leiab siit midagi, millega aega sisustada, ütles vallavanem Kaar ja kutsus kõiki matkama.

Matk kulges Valgjärve ääres äsja valminud terviserajal. Kuna lopsakate põlispuude rüppe peitunud öine värskus polnud keskpäeva leitsakus jõudnud veel eriti üles kuumeneda, mõjus liikumine mööda põnevat matkarada üsnagi kosutavalt. Täiendava annuse värskust lisas omalt poolt ka ujumine kristallselges Valgjärve vees. Programmi oli sisse põimitud ka õpetlik osa. Aili Keldo ja Aile Viks rääkisid kohalolnutele külade arengu võimalustest ja külaliikumise olulisusest Eesti Vabariigis. Kõlama jäi mõte, et elanikud peaksid eneste hulgast leidma niinimetatud sädeinimesi, kellel on olemas nägemus, kuidas elu antud piirkonnas edasi viia ja millistest allikatest on võimalik kavandatud tööde tegemiseks vahendeid leida. Pärast maitsvat lõunasööki algasid tegevused, millest ei söandanud küll keegi kõrvale jääda. Osavõturohkemad nendest vaieldamatult Jaana Butovi korraldatud sportlikud mängud ja võistlused. Pingutusi ja ponnistusi korvasid kindlasti kopsakad autasud, mis parematest parematele välja jagati. Kiira Soovarese kokku seatud isetegevusprogramm tõi enamiku kohalolijaist päikesesirmi alla vaimutoidust osa saama. Esines Hummuli noortekoor. Juhendajaks Piret Tiirak. Asta Mäeoru juhendatav estraaditrupp Tõrva Tilgad naerutas publikut oma mitmeti mõistetavate pilalugudega. Kogu ümbrus lõi ergavatest värvitoonidest kirendama, kui tantsuringi astus Valdeko Kalamehe juhendatav rahvatantsurühm Pastlapoolikud. Õhtu hakul kutsus Elektrik Leo kõiki Hummuli valla külade päeval osalejaid tantsumurule. Hummuli valla juubelisünnipäeval tunnustati isasid ja uusi vallakodanikke Hummuli valla elanikud kogunesid kohaliku kultuurimaja saali, tähistamaks oma koduvalla 20-ndat aastapäeva. Saabunute pilke köitis ekraanil jooksev slaidiprogramm, mis kajastas Hummuli rahva töid ja tegemisi läbi aegade. Kui hakkas kõlama kontsertaktuse algust tähistav Eesti Vabariigi hümn, tõusid kõik kohalolijad püsti ja laulsid kaasa. Aeg ruttab, aastaid lennul läeb..., luges rahvamaja juhataja Kiira Soovares päevakohase luuletuse ja palus seejärel publiku ette Hummuli vallavanema Enn Mihailovi. 21. novembril 1991. aastal anti välja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, kus muuhulgas kinnitati ka Hummuli valla omavalitsuslik staatus. Me oleme sellel aastal tähistanud erinevate üritustega Hummuli valla 20. aastapäeva. Nende sündmustega oleme tahtnud rõhutada, et vald on eelkõige meie oma rahva jaoks, ütles Mihailov. Kõneleja lisas, et sellel aktuskontserdil on aukohal kõige väiksemad vallakodanikud. Need, kes on sündinud 2011. aastal. Seejuures avaldas vallavanem lootust, et juurdub uus traditsioon: tunnustada valla sünnipäeval tublisid isasid ja kinkida uutele vallakodanikele Hummuli valla sümboolikaga hõbelusikad. Edasi märkis ta, et ka Hummuli loodus on nauditav. Iidne Hummuli park ning arhitektuuriliselt nägus loss, Väike- Emajõgi, Koorküla järved ja koopad, rikkalikud marjaning seenemetsad on lausa muljet avaldavad. Ka Hummuli ajalugu on tulvil huvitavaid seike ja meenutamist väärivat. Hummuli vald on osa Mulgimaast ja Helme kihelkonnast. Tahan rõhutada ja väärtustada mulgiks olemist. See on põlvest põlve edasi antud elutarkus. Mõelgem nende väärtuste peale, mis meil on ja olgem uhked Hummuli valla üle, kus me elame, ütles vallavanem Enn Mihailov oma tervituskõne lõpus. Meeleolukas kultuuriprogrammis esinesid kohaliku lasteaia kasvandikud, kooliõpilased ning kultuurimaja isetegevuslased. Kõlasid laulud ja luuletused kodukohast, isast ja emast, elamise püsiväärtustest jne.

Lapsed on meie koduvalla tulevik, ütles vallavanem Mihailov siis ja teavitas, et 2011. aastal on Hummuli vallas sündinud kuus uut ilmakodanikku. Nendest kaks poissi ja neli tüdrukut. Et nendel aastate pärast sellest toredast päevast midagi meenutada oleks, kinkisid Enn Mihailov ja Eve Laar nendele pisikese meene ja vastsündinu nimega hõbelusika. Meenutamaks äsja möödunud isadepäeva, tõstis sotsiaaltöötaja Eve Laar orbiidile ka valla tublimad isad. Vastavalt komisjoni otsusele pälvisid seekord tunnustuse Kaido Purason, Janari Vähi ning Valeri Kolbin. Koosviibimise lõpus tunnustasid Hummuli vallavolikoge esimees Aleksander Zemskov, vallavanem Enn Mihailov ja sotsiaaltöö peaspetsialist Eve Laar valla arengule ja tegemistele enam kaasa aidanud asutuste ja ettevõtete esindajaid meenete ja lilleõitega. Hummuli rahvas tõendas oma koduvalla järjepidevust ning elujõudu Hummuli rahvas kogunes iidsesse mõisa parki, et tähistada Hummuli vallaks olemise kahekümnendat aastapäeva. Rahva poole pöördudes ütles vallavanem Enn Mihailov, et Hummuli vallal täitub 2012. aasta 21. novembril 20 aastat päevast, kui toonane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel andis välja tunnistuse omavalitsusliku haldusüksuse moodustamise kohta. Samas tänas vallavanem Mihailov neid inimesi, kes kandsid algusaastate rasket koormat ja kujundasid Hummuli vallale oma näo. Eriline tänu kuulus esimesele Hummuli vallavanemale Kalev Laarile, vallasekretärile Asta Lihule ning raamatupidajale Maimu Kurvitsale. Hummuli on väike tubli vald. Öeldakse ka, et Hummuli on rikas vald. Meie rikkus on meie inimesed. Meil on tublid lapsed, usinad töötajad ja toimekad pensionärid. Meie rikkus on meie oma lasteaed Sipsik, meie mõisakool koos võimekate õpetajatega ja meie ettevõtjad. Meil on suurte ja pikaajaliste kogemustega põllumehed nagu Mati Nurm, Andres Johanson, Margus Orn ja muidugi osaühing Hummuli Agro ning hinnatud meetootja Kalda talu. Meil on maakonna ja kindlasti ka vabariigi ilusamad ning paremini haritud põllud, jätkas vallavanem. Siinjuures täiendas Mihailov, et Hummuli vallas elab aasta parim põllumees Mati Nurm ning metsatööde maailmameister Andres Olesk. Tegutsevatest ettevõtetest mainis Mihailov ära AS Vallai, Proteks Balti, Valga Puu, Estplant. Veel tõi kõneleja esile Koorküla ja Hummuli jahiseltsi tegevuse. Meie suurimaid rikkusi on ka imeline Lõuna-Eesti loodus meie imekaunis Väike- Emajõgi ning maalilised Koorküla järved. Ka Hummuli piirkonna ajalugu on väärikas. Mõelgem nende väärtuste peale, mis meil on ja hoidkem neid. Oleme uhked oma Hummuli valla üle, kus me elame, ütles Hummuli vallavanem Enn Mihailov oma tähtpäevakõne lõpus. Valga maavanem Margus Lepik toonitas Hummuli rahva poole pöördudes, et kahekümne aastane inimene peab hakkama mõtlema, kuidas oma eluga edasi minna. Ka Valgamaa, mille piirides on ka Hummuli vald, mõtlevad pingsalt, kuidas minna edasi. Siis palus Enn Mihailov esimesel Hummuli vallavanemal Kalev Laaril heisata Eesti Vabariigi sinimustvalge lipp. Juubelimeeleolu lõi Hummuli mõisakoori laulud. Kollektiivi juhendajaks Piret Tiirak. Juubelipäevade piduliku avamise järel algasid mitmesugused huvitavad üritused kogu perele. Tegevust alustasid ka töötoad. Kohale tulnud vigursaagijad Rita Altmets, Ivo Mänd, Kalev Kangro, Ott Olesk ja Enrico Pelt valmistasid huvitavaid puitfiguure. Õpitubades valmistati huvilistele Hummuli vapiga puitmedaleid ning õpetati mitmesuguseid siltisid ja viitasid tegema. Välja oli pandud seente ja hoidiste ning Hummuli ja

Koorküla jahiseltside üles seatud jahitrofeede näitus. Samas oli võimalik osta käsitööliste, talunike ja mitmesuguste ettevõtete tooteid. Järjepidevalt toimus erinevate keediste ja hoidiste degusteerimine, retseptide võrdlemine, rohevahetus jne. Staadionil toimusid aga mitmesugused üritused ja võistlused lastele. Meeldejäävaks kujunes ka ekskursioon uude Hummuli veisefarmi. Juubelihõngulise kultuuriprogrammi tõid vaatajateni Valdeko Kalamehe juhendatav rahvatantsutrupp Pastlapoolikud ning Katrin Kannukese juhendatav rahvamuusikaansambel Jauram. Juubeliürituste seeriasse kuulusid ka spordivõistlused. Naiste kuulitõukes olid kolm kangemat Kadi Valtsov, Merle Poolakene ja Sirvi Pezonen. Meeste paremik oli Villu Ojassalu, Roman Rajevski ning Heino Mumm. Kettaheite paremusjärjestus oli naistel Sirvi Pezonen, Kadi Valtsov ja Marika Zemskov ning meestel Villu Ojasalu, Heino Mumm ja Nikolai Vatsk. Kahe ala kokkuvõttes saavutas meestest esikoha Villu Ojassalu, teise Heino Mumm ja kolmanda Nikolai Vatsk. Kolm võidukamat naist olid Sirvi Pezonen, Kadi Valtsov ja Marika Zemskov. Hulk kuulajaid kogus Ain-Alar Juhanson, kes ühe Eesti parima triatleedina rääkis tervisespordist ning liikumise vajalikkusest. Inimese tervis on kinni tema enda teadvuses. Mida rohkem me liigume, seda tervemad oleme. Kuid enne tervisespordiga alustamist oleks mõttekas spordiarstiga konsulteerida, väitis Ain-Alar Juhanson. Erilise rõhuasetuse pani kõneleja jalgrataste valikule ning õige asendi olulisusele jalgrattaga sõitmisel. Järgmise päeva hommikul alustasid juubeliprogrammi mõisaprouad, kes tutvustasid huvilistele ajaloolist Hummuli lossi. Jätkusid tegevused õpitubades, lasteüritused, vallavanema võimupiruka jagamine jne. Juubeliürituste seeria lõppfaasi jäid valminud puukujude ristsed ning oksjon. Hummuli valla kahekümnendale aastapäevale pühendatud piduliku nädalavahetuse rahastamise võtsid vallavanem Enn Mihailovi sõnul enda kanda ümberkaudsed ettevõtted ning PRIA. Väike osa tuli ka valla kassast. Olgem uhked oma Hummuli vallale, kus me elame, austagem üksteisi ning hoidkem meie imeilusat loodust, ütles vallavanem Enn Mihailov juubeliüritustel osalenuid koduteele saates. Malbe talvepäev kutsus Hummuli rahva parki Hummuli rahvas veetis ühe mõnusalt maheda talvepäeva looduskaunis pargis. Kohaliku kultuurimaja juhataja Kiira Soovares ja ümberkaudsed vaimuerksad inimesed korraldasid koos vallavalitsuse ja volikogu esindajatega oma elanikkonnale meeleoluka perepäeva. Üritusele olid oodatud kõik ümberkaudsed inimesed, olenemata soost, vanusest ja muudest isiklikest eripärasustest. Korraldajate erilise lugupidamise pälvisid muidugi need pered, kes läbi pühade oma elamist kaunistanud jõulukuuse kaasa võtsid. Nende üle oli tuleskulptuuride meister Tõnu Loos eriti tänulik. Tarmo Lääts, olles perepäeva mõne asjakohase lausega käima lükanud, palus kohaliku vallavanema Enn Mihailovi publiku ette astuda. Loodan, et igaüks, kes ei ole pidanud paljuks oma kodunt välja tulla, leiab siin, looduskaunis Hummuli mõisa pargis, veedetud tundide jooksul enese jaoks midagi ilusat ja huvitavat. Seda näitavad kõik märgid. Isegi loodus, tänane talvepäev, mis lausa kutsub värskes õhus liikuma, ütles vallavanem ja soovis kõikidele mõnusat koosviibimist.

Nende sõnade järel lülitusid kõik kohale tulnud tegevusse. Noori meistrimehi kutsuti lindude pesakaste ja toidulaudasid valmistama. Selle töö tarbeks oli eelnevalt vajaminev materjal ja tööriistad suure varikatuse alla kohale toodud ja peagi läks saagimiseks ning kopsimisteks lahti. Isegi väikeste töömeeste vanemad ja muud kõrval seisvad asjatajad leidsid, et päris ilusaid asju tehakse. Uues rütmis hakkas perepäev käima siis, kui kohale saabus suusabuss. Esialgu vaadati seda masinat teatava aukartusega, aga siis, kui suusabussi projektijuht Vahur Teppan bussi uksed avas, tõttasid kõik selles olevaid suuski ja varustust imetlema. Mõni hetk hiljem läks aga päris saginaks lahti. Vahur Teppan kutsus kõik poisid ja tüdrukud enda juurde, jagas nendele suusad ja saapad kätte, moodustas võistkonnad ning korraldas pargilagendikul ägeda suusajalgpallivõistluse. Reeglid olid lihtsad ja kõigile mõistetavad. Võistlejad pidid väljakul olema ilma keppideta ja ühe suusaga. Iga poiste löödud värav andis ühe punkti, tüdrukute oma kaks. See viimane teave mõjus õrnemast soost mängijatele nagu vesi veskirattale. Nad sibasid lumisel platsil elu eest ja püüdsid löögile pääseda. Ja üsna tihti pääsesidki. Kokakunstist lugu pidavad naised panid aga pannkoogid ja hiljem verivorstid panni peale särisema ja keetsid lõkketule kohal olevas katlas maitsvat vaarikavarreteed. See oli vahetevahel päris asja eest. Sest olgu see talveilm nii pehme kui tahes, rõskus poeb naha vahele ükskord ikkagi. Küllap mõjus lõkke soojus nii ahvatlevalt, et isegi mesimummid (Valdeko Kalamees ja Aliise-Helena Pisartšik) ärkasid talveunest ning lendasid kohale. Aga mitte päris asjata. Nad teatasid rahvale, et kohe tulevad Tiiu Voitki juhendatavad linetantsijad oma kunsti näitama. Mitmesuguseid rahvalikke mänge ning võistlusi viisid nad ka läbi. Pinge tõusis taas, kui publiku ette tuli kohalik näitetrupp, etendamaks lugu unetust karust, metsamoorist ja haldjatest. Kui kõik muu oli ilus mäng, siis õrnvalged lumeräitsakad, mis nendel hetkedel taevast alla sadama hakkasid, olid tõesed ja ehtsad. Nende tulek lisas etenduvale metsamuinasjutule talviseid värve ja tundevarjundeid. Kaasa mängisid ka Tõnu Loosi valmistatud rekvisiidid. Publiku tänuliku aplausi järel jätkasid Kiira Soovares ja Endla Miske muinasjuttude lugemist ja esitasid rahvale ka ajakohaseid mõistatusi. Ja siis, kui tumedad õhtuvarjud hakkasid päevase valguse üle võitu saama, tõusid kõikide ootused haripunkti jõulukuuskedest valmistatud tuleskulptuur, päris võimas draakon, süttis praksudes ja sädemeid pildudes põlema. Seda võrratut vaatepilti tervitas rahvas tugeva aplausi ja rõõmsate hõigetega. Perepäeva lõpus aga tõusis mustavasse taevasse ilutulestiku värviline vikerkaar. Suusabussi projektijuhi Vahur Teppan ütles, et Hummulis võetakse asja väga tõsiselt. Õpilased tulid suusajalgpalliga kohe kaasa ja vanemad inimesed tulid ka vaatama ning mängijatele kaasa elama. Kuigi lund on vähevõitu, saab ka sellistes oludes edukalt talverõõme nautida. Hummuli looduspäeval jagus tegevust suurtele kui ka väikestele Teist korda toimuva Hummuli looduspäeva organiseerijaks ja vedajaks oli MTÜ Hummuli Arendus. Looduspäevad on mõeldud pereüritusena ja eeldatavasti leiab igaüks nendest midagi huvitavat ja kasulikku, mida õppida ning meelde jätta, ütles vallavanem Enn Mihailov tehtust ja toimuvast ülevaadet andes. Kultuuriprogrammi alustasid kohalik mõisakoor Piret Tiiraku ning tantsutrupp Pastlapoolikud Valdeko Kalamehe juhendamisel. Järgnevad üritused ning tegevused sidusid Hummuli rahva ja kohale saabunud külalisi lausa kaheks päevaks. Huvilistel oli võimalik osaleda Vladislav ja Kaarel Korzetsi kalatoitude valmistamise ning Alvar Heiste harrastuskalapüügi õpitubades, saada ülevaade vitspunutiste,

siltide ja puitmedalite valmistamisest, kuulata Vello Jaska esituses mahedat akordionimuusikat, vaadata Jaanikese Jahinduse OÜ korraldatud jahitrofeede näitust ja osaleda mitmetes vestlusringides. Üks nendest toimus Valga maavanema Margus Lepiku ja Riigikogu liikme Meelis Mälbergi osavõtul. Teemasid tõstatas päevajuht Tarmo Lääts. Kõigepealt haridusest. Maavanem väitis, et kutsekeskkoolis avatakse sellest õppeaastast kaks rahvusvahelist gruppi: üks läti ja teine inglise keeles. Gümnaasiumi renoveerimine pole kahjuks veel lõppenud. Muidu jätkub hariduses kõik endistviisi. Kõneaineks oli ka rahva turvalisus ja Puka komando kadumisega seonduv. Margus Lepik avaldas veendumust, et sellega päästeteenistuse võimekus ei kahanenud, vaid tõusis. Maavanem meenutas ka suvel toimunud üritusi ja avaldas heameelt, et huvilisi jätkus. Tarmo Läätse küsimusele, kas meil läheb elujärg paremaks, vastas Meelis Mälberg: Kui siin tehtud töid vaadata, siis kindlasti. Loodame, et vallavanem Enn Mihailov käib välja ka järgmised mõtted, mis Hummulis vaja teha oleks ja nii see elujärg paranebki, väitis Mälberg. Samas puudutas kõneleja põllumeestele makstavaid toetusi, millega kuidagi rahul olla ei saa ja ütles, et minister tegeleb selle probleemiga aktiivselt. Meeli köidab ka Euroopa stabiilsusmehhanism. Meie ei ratifitseeri seda dokumenti kerge südamega, kuid näib, et paremat varianti pole. Õigem on kaasa teha seda, mida teeb kogu Euroopa. Sest meie väike rahvas seda protsessi pöörata ei suuda, väitis Mälberg. Mulgi Kultuuri Instituudi tegemistest käisid rääkimas instituudi juhataja Janne Järvelt ja Mulgi Kultuuri Instituudi vanem Agu Kabrits. Nemad andsid Hummuli vallavanem Enn Mihailovile ja kohaliku kooli direktorile Evelin Veesaarele üle Hummuli mõisa häärberi, praeguse koolimaja renoveerimise käigus lae vahelt leitud raamatud ning vutlari kinnistute kaartidega. Estraaditrupp Tõrva Tilgad koosseisus Asta Mäeorg, Ain Veebel, Kalle Vister ja Valdeko Kalamees tõid vaatajateni kimbu Mulgi nalja. Siis tuli Jarek Jõepera fotokoolitus, Urmas Sellise kotkajutu puhumine, viktoriin ja loterii, mille peaauhinnaks neli Vallai rehvi. Enne matkale minekut rääkis kirglik jahimees Rain Kuus ellujäämise kunstist metsas. Hummuli teisel looduspäeval toimusid veel mitmesugused võistlused, grillliha söömine, lastele muinasjuttude vestmine, lõkke süütamine, Heino Tartese ja tema sõprade muusika saatel tantsu keerutamine ja palju muud. Sportiv Hummuli Meenutab Lille Kirsch. Tulime Hummulisse 1965 aastal ja asusin tööle Hummuli sovhoosi kassapidajana. Hiljem töötasin raamatupidajana, ametiühingu esimehena, pearaamatupidajana OÜ Valgjärve ja raamatupidajana OÜ Soe Kodu. Pallimäng on mind alati köitnud ning kui tuli esindada sovhoosi mitmetel spartakiaadidel, siis koondusidki spordihuvilised mehed ja naised võistkondadeks. Hummuli sovhoosi võrkpallinaiskond oli aastaid rajoonis väga võidukas. Naiskonda kuulusid Elvi Kukk, Lille Kirsch, Taimi Lend, Ellen Mägi, Siina Konsberg, Vilja Mitt, hiljem Õilme Lend, Ene Maiste, Anneli Randma. Ka mehed näitasid häid tulemusi. Võistkonda on läbi aegade kuulunud Kalju Ilves, Eduard Kirsch, Enn Okas, Priit Anton, Arvo Piir, Ülo Uibopuu, Nikolai Vatsk, Ahti Kink, Alo Türk, Ats Türk, Avo Türk, Illimar Kukk, Astor Kukk, Hare Unt. Lisaks võistlustel käimisele olid spordiga seotud ka jaanipäevad mängiti võrkpalli, võisteldi kotijooksus ja köieveos, samuti sangpommi rebimises. Ka vastlapäevad olid sportlikud ja rahvarohked ning reesõitu tehti enamasti Lustpuumäel.

Traditsioonilised mängud olid rajoonis külanõukogudevahelised spordipäevad, nii suvised kui talvised, majandite spartakiaadid. Seal paistsid silma kõva kabe- ja maletaja Ülo Lepik ning Arvo Piir. Tol ajal oli kombeks pidada sotsialistlikku võistlust. Lisaks töötulemustele võeti mõõtu ka spordis. Meenub, et võistlesid Hummuli sovhoos, Tõrva sovhoos ja Rõngu sovhoos. Kergejõustikus oli tugev jooksja Urve Tamela, kes sai kõrgeid kohti Eesti NSV sovhoosidevahelistel suvespartakiaadidel, Jõud Valga rajooni suvespartakiaadidel ja isegi Valmiera-Pasvalise-Valga matškohtumisel. Ellen Mägi oli rajoonis arvestatav konkurent kuulitõukes ja kaugushüppes. Hummulis on mängitud ka heal tasemel jalgpalli. Maakonnas võideti Otepää karikas 2001. ja 2003. aastal, 2012. aastal maakonnas III koht. Läbi aegade on tublid jalgpallurid olnud Nikolai Ojamets, Roman Rajevski, Veiko Vaiksoo, Hare Unt sen, Hare Unt jun, Rasmus Soer, Rašid Kallimullin, Rustam Kallimullin, Kristjan Mihkelsoo, Margus Voitk, Kristjan Kaar, Reimo Paidra, Janek Pisartšik, Kaido Teiter, Argo Hunt. Roman Rajevski on ka mitmekordne Eesti meister poksi raskekaalus. Hummuli vald on võtnud osa Valgamaa Suve- ja Talimängudest. Nii on võidetud oma grupis 2003. aasta talimängudel III koht, 2006. aastal V koht, 2007. aastal IV koht, suvemängudel 2005. aastal III koht, 2006. aastal II koht, 2007. aastal I koht, 2010. aastal III koht. Hummuli pargijooksust Maikuus, Hummuli pargijooksude ajal on läbi aastate olnud parajalt päikest ja sooja. Päikeseküllased kevadilmad on meelitanud loodusesse hulgaliselt tervisesportlasi ja tipptegijaid. Enamik nendest on tulnud ka looduskaunisse Hummulisse, võtmaks osa traditsiooniliseks kujunenud pargijooksust. Hummuli pargijooksule oodatakse igas eas inimesi, kes on huvitatud värskes õhus liikumisest ja oma võimete proovile panemisest. Hummuli rahva seas ja palju kaugemalgi väga populaarseks kujunenud spordipäev toimub igal aastal emadepäeval. Kalendri järgi on see maikuu teisel pühapäeval. Kõik pargijooksud, mis on saavutanud pereürituse maine, on kujunenud elamuslikeks ning saavutusterohkeks spordisündmuseks. Hummuli pargijooks on jätkusuutlik spordiüritus. Järjepidevaid tervisesportlasi on pargijooksud toonud siinsetele pargialleedele jooksma lugematul hulgal. Ja pettuma pole pidanud nendest keegi, ütles Hummuli pargijooksude peakorraldaja Hare Unt. Hummuli põhikooli õpetaja H. Unt on ka läbi aegade jooksuradade eest hoolitsenud. Omapoolse panuse radade huvitavamaks muutmisele annab kindlasti ka kohalik mitmekesine loodus. Vaigulõhnased metsatukad ja põlluvaheteed, tõusud ja langused, võimsate puude rivi pargialleel ning rohetav kooli staadion on igale sportlasele enese ületamise stiimuliteks. Vabasse loodusesse oodatakse kõiki. Nii täies jõus sportlasi kui ka neid, kes vähegi suudavad jalga jala ette tõsta. Väikesed lapsed jooksevad koolimaja staadionil. 8-ndast eluaastast kuni 16-ndani läbivad kaks kilomeetrit ja 200 meetrit. Põhidistants on aga kuus kilomeetrit. Arvestust peetakse muidugi erinevaid vanusegruppe silmas pidades. Kõik pargijooksust osavõtjad saavad oma pingutuste eest midagi. Parematest parematele jagatakse ka meeneid. Hummuli pargijooksu läbiviimist toetavad Kultuurkapitali Valgamaa Ekspertgrupp, Hummuli vallavalitsus, põhikool, kohalikud ettevõtted ja mitmed tervisespordi entusiastid.

Meditsiin ja tervishoid 1940-ndate aastate algul töötas Soe aleviku servas Valga-Tõrva maantee ääres Lota Pässa majas maa-arsti jaoskond. 1947. aasta septembris asus Hummuli maa-arsti jaoskonnas velsker-ämmaemandana tööle äsja meditsiinikooli lõpetanud Leida Vilberg. Enesest ja Hummuli rahva meditsiinilisest teenindamisest räägib Leida Vilberg: Olen sündinud Võrumaal Antsla vallas 1923. aastal talupidajate lapsena. Meditsiini õppima sattusin juhuslikult. 1944. aasta sügisel, kui Eestimaa pinnalt olid sõjamasinad üle veerenud, valmistusin õppima asuma Vana-Antsla põllumajandustehnikumi agronoomia erialale. Siis aga juhtus nii, et sõbranna ei tahtnud üksinda Tartusse meditsiinikooli õppima minna ja kutsus mind enesega kaasa. Vanemad seda küll eriti ei tahtnud ja ega mul endal ka meediku elukutsest mingit aimu polnud. Sest meie peres ei olnud keegi mitte kunagi haige olnud. Aga ometi ma tal ennast ära rääkida lasksin. Ja 1944. aasta novembris alustasingi Tartu meditsiinilises keskkoolis õpinguid. Nii ma siis meditsiini peale sattusingi. Algul olid õpingud väga rasked, sest eriala oli ju täiesti võõras. Aga väga huvitav oli ka. Küllap see mind üha uusi tarkusi ja oskusi omandama innustaski. 1947. aastal õppisime suvi läbi, sest kooli lõpetamisega tuli kiirustada. Sellepärast, et meditsiinitöötajatest oli kõikjal väga suur puudus. Sama aasta 29. septembril lõpetasingi Tartu meditsiinikooli velskerämmaemanda kutsega. Tööle määrati noor meedik Valgamaale. Ise avaldas ta soovi just nimelt Hummulisse elama ja tööle asuda. See tal ka õnnestus. Hummulisse tööle asudes sain korteri Laanoja talusse. Talus elas peremees Richard Laanoja koos oma abikaasa Senni ja väikese poja Viljariga, kes käis Hummuli koolis. Pererahvas oli väga lahke ja sõbralik. Nendel ei olnud suur maja. Oli vaid kolm tuba, millest üks anti minule elamiseks. Õhtuti istusime kolmekesi köögis ning ajasime juttu maailma asjadest ja kohalikust elust. 1949. aasta kevade poole Richard seletas, et Hummulisse tahetavat kolhoosi teha ja temale käiakse valla täitevkomiteest peale, et võtaks selle organiseerimise enda õlule. Richard oli selline vaikne ja tasase loomuga mees, kes oli kergesti mõjutatav. Aga siis järsku ilmusid sama aasta 24. märtsi õhtul kaks võõrast meest Laanoja poole. Pidid olema Tallinnast ja hakkama külvitöid organiseerima. Perenaine Senni andis nendele õhtusöögi. See toitlustamine oli muidugi valla täitevkomitee poolt ja perenaisega eelnevalt kokku lepitud. Pärast söömist läksid kõik kohalikku Hummuli rahvamajja. Senni ja Richard Laanoja muidugi ka. Seal pidi toimuma koosolek külvitööde asjus. Järgmisel hommikul ärgates märkasin ma aga, et kodus on vaid pisike perepoeg Viljar. Tema ema ega isa pole mitte kusagil. Saatsin siis poisi kooli ja söötsin ka loomad, kes laudas karjusid, ära. Minule loomade talitamine võõras ei olnud, sest olin talus üles kasvanud. Hobune ja lehmad toidetud, läksin oma töökohta. Ja mis ma nägin: maja hoovipoolse ukse ees seisis püssimees. Oma kabineti aknast välja vaadates nägin, kuidas relvastatud mehe saatel ilmus trepile selle maja omanik Lota Päss, kergelt riietatud habras naine, väike kompsuke käes. Mul oli kohe selge, et küüditamine on alanud. See vaatepilt oli nii kurb ja masendav. Elu lõpuni jääb silmade ette, meenutas Vilberg tolle aja koledusi. Pärast oma korteri poole tagasi minnes nägi ta neid kahte külvitööde organisaatorit ka. Ja inimesi oma pampudega püssimeeste valve all regedel istumas. Mõne aja pärast tuli perenaine Senni suure nutuga ja ütles, et teda oli koos paljude teiste inimestega vallamajas miilitsa valve all kinni hoitud. Ilmselt kardeti neid vabadusse lasta, sest oldi veendunud, et nad lähevad teisi küüditamisest teavitama. Richard aga olevat saadetud küüditatuid hobuveokiga kaugematest metsataludest maanteele välja tooma. Sest käimas oli intensiivne teede lagunemine ja kõrvalteed polnud autodega läbitavad.

Paari päeva pärast lasti ka Richard koju. Õhtul rääkis ta, et nüüd tahavad kõik ummisjalu kolhoosi astuda. Varem olnud vaid kolm avaldust laekunud. Küüditamise hirmus tulevat aga avaldusi nii palju, et vallamajas ei jõutavat neid vastugi võtta. Nii lõppes siis see vabatahtlik kolhoosi astumine siin, Hummulis, mida ise kuulsin ja nägin, jätkas vestluskaaslane. Selleks ajaks oli Hummulisse loodud maa-arsti jaoskond. Selle juhatajaks oli velskri elukutsega vanem meesterahvas Harri Pulst. Leida Vilberg asus jaoskonnas tööle ämmaemandana. Koolist sai ta Tartu sünnitusmaja baasil sünnitusabi andmiseks päris hea praktika. Muide see oli ka ainuke praktika, mis sellest koolist saadi. Olgu märgitud, et tol ajal võis sünnitusabi ka kodus anda. Maa-arsti jaoskonnas oli ette nähtud küllaltki suur personal, kuid enamik kohtadest oli täitmata. Paari aasta pärast muudeti see asutus Hummuli velsker-ämmaemanda punktiks ja selle juhiks sai L. Vilberg. Lisaks juhatajale anti ka üks sanitari koht. Esimestel aastatel töötas velskripunkti sanitarina Elise Vilberg. Algas töö, mis oli minule väga raske. Sest mul puudus ju velskritööks igasugune kogemus. Sellest johtuvalt tegin kindlasti väga palju vigu. Aga õnneks läks, et midagi hullu ei juhtunud. Praegu nendele aegadele tagasi vaadates arvan, et küllap ikka mingi nähtamatu jõud hoidis ja kaitses mind. Velskril oli normeerimata tööaeg. Kui kutse tuli, pidi igal ajal välja minema. Olenemata sellest, kas oli puhkepäev või südaöö. Tol ajal oli see teisiti lausa mõeldamatu. Samas puudus koduvisiitide tegemiseks igasugune transport. Kiirabi võis ainult siis välja kutsuda, kui oli tarvis patsient haiglasse toimetada. Transpordi olud paranesid alles paljude aastate pärast. Siis kui majandisse hakkas juba rohkem sõidukeid tekkima. Vilbergi sõnul ei juhtunud küll kunagi, et koduvisiidi tarvis autot oleks keelatud. Minu patsientideks, kes vastuvõtule tulid, oli ikkagi vanemad inimesed. Nendega tekkis mul kodune ja sõbralik õhkkond. Sageli arutasime siia abi otsima tulnutega peale haiguste ka igapäevaprobleeme. Ju ma olin siis hea kuulaja, ütles staažikas velsker. Tema teenindada oli ka Hummuli 8-klassiline kool. See tähendab, et igal sügisel tuli õpilaste tervislik seisund üle kontrollida. See oli väga mahukas töö. Mõnikord juhtus sedagi, linnast anti mõni tohter appi. Näiteks Aasa Põder olevat olnud selline kena lahke arst, kes teda laste meditsiinilise kontrollimise juures abistas. Väikelaste kodudes tuli eriti sageli käia. Kuni 3-aastasi lapsi pidi eeskirjade järgi kontrollima üks kord kuus. Hummuli velskripunkti oli kohandatud ka väike apteek. Ravimeid tõi L. Vilberg varem esitatud tellimuste alusel Tõrva apteegist. Kui need olid patsientidele ära müüdud, viis ta raha tagasi ja tõi jälle uued. Rohtude vahendamise eest anti läbimüügist saadud rahast 10 % müüjale. Hiljem paranes Hummulis meditsiiniline teenindamine tunduvalt. Velskerämmaemanda punktis hakati muuhulgas korraldama ka günekoloogi ja lastearsti vastuvõtte. Mina lõpetasin töö Hummuli velskripunktis 1987. aastal. See tähendab, et mul jätkus jõudu ja energiat selle piirkonna rahva tervise eest hoolitsemiseks täpselt 40 aastat. Pensionile jäädes hakkasin tütre Tiina lapsi kasvatama, väitis lugupeetud velsker Leida Vilberg. Helina (Kaurla) Nõmm (sünd 09.07.1963) tuli Hummuli velskripunkti õena tööle 1985. aastal (võis olla ka juba 1984. aasta lõpp). Ta töötas algul koos Leida Vilbergiga. Velskripunkt asus siis roosas majas. Hummulis töötas Helina aastani 1986. Peale abiellumist läks ta Hummulist ära. Helina Nõmm suri aprillis 1992. Siis tuli velskriks (õeks) Marge Udras. perearstiks Rando (Rando tuli vist 1989 või 1990).

Perearsti lugu Nõukogude Eestis ei tuntud 80-ndate aastate lõpus sellist mõistet nagu perearst. Hummuli kolhoosi ajal organiseeriti kohalikule rahvale Tartu ja Valga tunnustatud arstide vastuvõtt. Õnnetuse tagajärjel ja saatuse tahtel sattusin ravile Tartu Maarjamõisa kliinikusse. Raviarstiks oli traumatoloog doktor Toomas Tein. Peale raviaja lõppu tegin dr Teinile ettepaneku, et Tartu arstid tuleksid ja võtaksid rahvast vastu kohapeal Hummulis. inimestele see väga meeldis. Vastuvõtud toimusid mitmeid kordi ja rahvas sai abi. Kes vajasid tõsisemaid uuringuid, suunati edasi Tartusse. Vestluse käigus ütles dr Tein, et ülikooli lõpetab esimene lend perearste ja tema juures on praktiseerinud üks usin tohter. Tema soovitas selle noormehe Hummulisse perearstina tööle võtta. Soovitus tulenes sellest, et hinnang Hummuli rahva tervisele oli kehvapoolene ja vajab tõsist suhtumist ning pidevat ravi. Nõustusin ilma tõsisemalt kaalumata, selgitas tookordne Hummuli kolhoosi esimees Enn Mihailov. Tema väitel soovis Hummuli rahvas, et kohapeal oleks ka hambaarsti teenus. Sai muretsetud ruumid ja ostetud isegi hambaravi kabineti vajalik sisseseade. Heale plaanile tõmbas kriipsu peale tollane Valga peahambaarst dr Talak, kes väitis, et pole arste ja suure koormuse tõttu ei saa Hummulis rahval hambaid parandada. Oli suvepoolene aeg, kui minu kabinetti astus sisse noormees ja ütles, et tema on nüüd nõus Hummulisse perearstina tööle tulema. Olin kergelt üllatunuds, sest dr Teini pakkumist polnud enam meeles. Kuid lubadus oli antud ja see tuli ka täita. Sealsamas sain teada, noormehe nimi on Rando Kommer. Leidsime talle elamiseks korteri ja abistasime ka arstipunkti remontimisel ning sisustamisel, meenutas Enn Mihailov. Nii sai alguse perearstipraksis Hummuli vallas. Olen sügavalt veendunud, et esimest Hummuli perearsti dr Rando Kommerit mäletatakse kaua. Möödusid ju tema parimad aastat perearsti tööd tehes Hummulis. Rando aitas paljusid Hummuli inimesi ja teda võeti Hummuli kogukonnas hästi vastu. On väga kahju, et Rando ei pööranud tähelepanu oma tervisele ja lahkus meie seast liiga noorelt. Oma perearsti praksisega tõestas ta, et mitte ainult õpetajad ei ole maa sool, vaid selleks võib olla ka perearst, lisas Mihailov. Puhka rahus, meie doktor Rando Kommer (28.11.1964 5.09.2010). Miski ei viita, et laiguliseks kulunud krohviga kolmekorruselises kortermajas võiks tukselda küla süda perearstikeskus. Otse minu all esimesel korrusel ongi, juhatab kõledat sügistuult trotsides rõdul kohvi joov Muia Türk. Proua teatab veel, et kadunud perearst oli ühtlasi tema naabrimees. Väga tore arst ja naaber oli. Käis koeraga jooksmas ja seenel. Alati lehvitas. Ka viimane kord..., jätab ta lause õhku. Küla süda jäi seisma koos perearst Rando Kommeri südamega. Praegu võtab haigeid vastu õde Marge Udras. Ooteruumis istuvad patsiendid teatavad kui ühest suust, et arsti surm oli täielik šokk. Taat jäi just haigeks ka, kurdab Ljudmilla Ilves enda kõrval istuvale Anne Tammele. Viimane tõreleb, et arst aitas alati kõiki teisi, aga näe ennast ei hoidnud. Vallavolikogu esimehe Enn Mihailovi sõnul oli Rando Kommer Hummuli rahvale kirikuõpetaja eest. Temast maha jäänud kabinetis valitseb boheemlaslik segadus ja põleb leinaküünal. Musta lindiga küünlajupp on ka tohtri puhkeruumis, kus ta armastas suitsu teha. Pereõde Udrase sõnul iseloomustasidki Randot enim suitsupakk ja tikud need pidid alati läheduses olema. Kui hakkasin pärast tema surma tikke otsima, et küünalt põlema panna, siis ei leidnud, nendib õde. Patsiendid võtsid Kommerit sellisena, nagu ta oli. Suitsetamine ei teinud temast halvemat arsti, lausub Udras. Seda, et külarahvas tohtrist hoolis, näitavad ka talle tänutäheks toodud kotitäis küüslauku ja meepurk.

Kohalikud elavad arsti surma raskelt üle. Ta oli nagu oma inimene, ütleb Luule Türk. Üks patsient oli palunud õel isegi telefonihelina ära muuta, sest see tuletab liiga valusalt vara hauda läinud tohtrit meelde. Hummuli velsker-ämmaemanda punkt Perearsti Eve Rebase Hummuli arstipunkt Marge Udras asus Hummuli Velsker-ämmaemandapunkti velskrina tööle 1988. aasta aprillis. Oma esimesel tööpäeval kolisime velskripunkti roosast majast ümber praegusele pinnale. Tollal Valga Haiglas arstiinternatuuri tegev Rando Kommer asus Hummulis patsiente vastu võtma 1991. aasta suvel. Oktoobris 2010 võttis perearst Eve Rebane Rando Kommeri nimistust üle ligemale 600 patsienti, suurem osa nendest olid Hummuli valla elanikud, ütles M. Udras. Hetkel toimub Hummuli arstipunktis vastuvõtt kolmel päeval nädalas. Pereõde võtab patsiente vastu kolmel ja perearst ühel päeval nädalas. Loomulikult saab perearsti vastuvõtule Tõrvas pöörduda iga päev, kuid enamasti tullakse ikka kohalikku arstipunkti. Võimalused koha peal patsientide vastuvõtuks, diagnoosimiseks ja raviks on head. Dr Kommeri muretsetud aparatuur, mille ostis oma kasutusse dr Rebane, on esmatasandi meditsiinis väga heal tasemel. Kasutusel on mitmed analüsaatorid haiguste kiirdiagnostikaks, mis on maapiirkonnas, kus pole igapäevast laboridiagnostikat, hädavajalik. Ühel päeval nädalas viiakse Hummulist laboridiagnostikat vajavad analüüsid Tartusse. See tähendab, et patsiendid saavad vajalikud analüüsid anda kohapeal selleks Valka või Tartusse sõitmata. Väga head võimalused on kõrva-nina-kurguhaiguste diagnostikaks ja raviks. Teeme oma igapäevast tööd. Tundub, et esmatasandi arstiabi on Hummuli elanikele vägagi käepärane ja heal tasemel. Püüame rahvast teenindada nii lühikese ooteajaga, kui võimalik. Sellepärast on meie vastuvõtuajad sageli pikemad, kui ametlikult kirjas. Vajadusel saab ka samal päeval arsti vastuvõtule, selgitas Marge Udras. Hummulis on töötanud asendusvelskritena Irina Vassiljeva, Anne Parmas, Tiina Nummert ja Marika Soomlais, õena Kaja Liivamägi ning Juta Roop. Meditsiiniasutust nimetati siis Hummuli velsker-ämmaemanda punktiks. Kui dr Kommer perearstipraksisega alustas, oli selle asutuse nimeks Hummuli Ambulatoorium OÜ ja nüüd perearst Eve Rebase Hummuli arstipunkt. Hoolekandesüsteem Hummulis Inimeste üksteise abistamine on niisama vana kui inimkond. Nende abistamiseks, kes oma eluga ise toime ei tule, on loodud hoolekandesüsteem. Hoolekannet korraldatakse erineval viisil. Seda tehakse kodus ja ka hoolekandeasutustes. Hooldamist vajavad inimesed haiguse, puude, püsiva töövõimetuse, toitjakaotuse, vanaduse, töötuse jne olukorras. Sotsiaalhoolekandest Hummuli vallas Rääkides Hummuli valla sotsiaalhoolekandest ja selle arengust taasiseseisvunud Eestis, peaks siiski kõigepealt alustama põgusa ülevaatega ajaloost. Hummuli valla

sotsiaalhoolekande kohta ajaloomaterjale pole säilinud. Arhiiv põles ära. Järgnev põgus ülevaade on kirja pandud Hummulis elavate vanemate inimeste mälestuste järgi. 1930-ndatel aastatel oli Hummuli vallas sotsiaalhoolekandeasutustest vaestemaja. See asus Valga-Tõrva maantee ääres olevas Kulli külas. Maja oli uus, neljatoaline, kusjuures igas toas oli koht neljale inimesele. Toa nurgas asus pliit. Vaestemaja elanikud valmistasid toidu ise. Enne igat suurt püha käis naiskodukaitse rühm mööda valda ja korjas taludest toiduaineid (jahu, tangaineid, liha, kartuleid, juurvilju jne), et neid vaestemajas elavatele inimestele anda. Vastutasuks toiduainete eest tegid vaestemaja elanikud taludesse näputööd (heegeldasid, kudusid). Ennesõjaaegsel perioodil oli 16 aastat Hummuli vallavanemaks Henrik Printsman. Vallavalitsuse poolt anti iga kuu kõikidele vaestemaja elanikele kaks krooni. Küte ja valgustus (petrooleum) olid nendele valla poolt tasuta. Arstiabi kohapeal ei olnud, käidi Valga ja Tõrva linna. Peale sõda vaestemaja enam ei eksisteerinud. Maja kohandati korteriteks. Külanõukogu perioodil tegeles sotsiaalsete probleemide lahendamisega külanõukogu volinikest moodustatud sotsiaal-tervishoiu komisjon. Volinikud informeerisid ametnikke üksikvanurite ja probleemsete perede olukorrast. Mingeid rahasid ja toetusi, v.a vallasema toetus, külanõukogu ei jaganud. Külanõukogu esimees tegeles kriisiprobleemide lahendamisega. Näiteks laste paigutamisega lastekodusse. Nõukogude ajal toimus inimestele abi andmine sotsiaalsete probleemide lahendamisel suures osas kolhooside-sovhooside ametiühingute kaudu. Näiteks üksikutele vanuritele küttepuude viimine, pereprobleemide lahendamised jm. Nõukogude aegne riiklik hoolekanne oli puudulik. Põhiline sotsiaalhoolekande korraldamine toimus asutusehoolduse (lastekodud, erihooldekodud) tasandil. Sotsiaalprobleemidest räägiti suhteliselt vähe. Puudus riiklik sotsiaalkindlustussüsteem. Toimis süsteem naaber aitab naabrit. Uuesti hakati sotsiaalprobleemidest rääkima siis, kui Eesti vabanes nõukogude võimu alt. 1991. aastal, kui Hummuli vald sai omavalitsuse staatuse, tekkis vallal vajadus kohaliku sotsiaalsüsteemi loomiseks. 1991 1993 tegelesid sotsiaalküsimuste lahendamisega vallasekretär ja vallavanem, kuid järjest suurenev töömaht sotsiaalvallas tingis vajaduse võtta tööle sotsiaaltöötaja, kelleks oli Eve Laar, ning kes töötab oma ametikohal 1994. aasta veebruarist. Hoolekande areng Hummuli vallas on olnud pikk ja tulemuslik. Tulenevalt erinevate kliendigruppide (eakad, lastega pered, töötud, üksikvanemad, puudega inimesed) vajadustest on arendatud ja osutatakse sotsiaalteenuseid ning makstakse sotsiaaltoetusi. Valla eelarvest makstavaid sotsiaaltoetusi on keskmiselt 18 nimetust ja osutatavaid teenuseid 13 nimetust. Kõige enam vajatakse sotsiaalnõustamise teenust, informatsiooni, et vajalikku abi kätte saada. Toetuste ja teenuste hulk pidevalt muutub ja sõltub eelkõige erinevate kliendigruppide vajadusest ning loomulikult ka valla rahalistest võimalustest. Vallas töötab kaks hoolekandeasutust, mis on elanike jaoks väga vajalikud ja nõutud. On olemas ka sotsiaaleluruumid (sh. turvakorter). Sotsiaalhoolekandealase töö põhivundament loodi Hummuli vallas aastatel 1994 1998. Valdkonna finantseerimine toimub peamiselt vallaeelarvest (v.a riiklik toimetulekutoetus), kuid suur abi on ka projektiga saadud rahadest. Nendeks allikateks on Hasartmängumaksu Nõukogu, Hollandi fondid, EAS jne. Eve Laari ettepanekul ning Hummuli vallavolikogu ja vallavalitsuse heakskiidul alustati 1995. aastal Hummuli Hoolekandekeskuse rajamist ning asutus alustas tööd 1995. aasta oktoobris, algul 8-kohalisena. Hoolekandekeskust on laiendatud ja aastatel 2012 2013 toimub järjekordne laiendamine. Tänaseks on hoolduskohtade arv üksteist, kuid eesmärgiks on pakkuda hooldusteenust 15-16 kliendile. Tegutsetakse teenuse kvaliteedi parendamise eesmärgil. 1995. aastast osutatakse Hummuli vallas koduteenust nii eakatele kui puuetega inimestele. Teenus on olnud senini Hummuli valla elanikele tasuta. Seda finantseeritakse täies

mahus valla eelarvest. Teenuse eesmärk on toetada abi vajavate inimeste igapäevaeluga toimetulekut nende harjumuspärases keskkonnas kodus. Alates juulist 1998 avas uksed Jeti päevakeskus, mille juhatajaks sai esialgu Piret Markson ja kuu hiljem Maimu Kurvits. Algselt asus päevakeskus Endel Maislale kuuluvas hoones. Ruumid sai Hummuli vald 10 aastaks tasuta rendile, remondi ja ehitustööd korraldas ning finantseeris vald. Päevakeskuse rajamiseks saadi raha ka EV Sotsiaalministeeriumilt. Alates 2007. aastast asub Jeti Päevakeskus uutes ruumides, mille remondiks saadi raha riigieelarve vahenditest. Päevakeskus on mõeldud tegevuskohaks kõikidele kliendigruppidele ja on Jeti küla elanike jaoks väga oluline asutus. Algselt oli selle pearõhk suunatud laste päevahoiule, kuid seoses laste arvu pideva vähenemisega, on käesoleval ajal tegevus kandunud eakate inimeste päevakeskuseteenuste osutamiseks. Seoses eakate osakaalu pideva suurenemisega valla rahvastikus, on sotsiaalhoolekandes suurim vajadus just eakate hooldusteenuste järele. Töötus on olnud Hummuli vallas suureks probleemiks aastatel 1994 2000 ja 2010 2012. Vaatamata tööpuudusele on viimastel aastatel riikliku toimetulekutoetuse saajate arv pidevalt vähenenud. Sotsiaalhoolekande eelarve on olnud aastate jooksul keskmiselt 13-15 % kogu valla eelarvest. Alaealistega seonduvate probleemide ennetamiseks ning lastega peredega tehtava töö parendamiseks moodustati aastast 2008 Hummuli vallas lastekaitse- ja noorsootööspetsialisti ametikoht. Lastekaitse valdkond vajab aasta-aastalt suuremat ennetustegevust ja tähelepanu. Sotsiaalvaldkonna küsimuste lahendamisega tegelevad lisaks ametnikele veel vallavolikogu sotsiaalkomisjon ja laste heaolu võrgustik. Sotsiaalkabineti poolt on algatatud väga oluline ja üks pikemaajalise traditsiooniga (15 aastat) üritus Perepäev. Kogupere üritus on pühendatud lastekaitsepäevale, toimub tavaliselt mais-juunis ning korraldatakse koostöös lasteaia, rahvamaja ja kogu sotsiaalvõrgustikuga. Väga oluline ja pika traditsiooniga ettevõtmine on veel Hummuli valla puuetega laste ja noorte rehabilitatsioonikursus SA Karaski Keskuses. Seda korraldatakse sotsiaaltöö peaspetsialisti Eve Laari poolt juba 13 aastat järjest. Kursuse rahastust on lisaks vallaeelarve vahenditele saadud projektidega Hasartmängumaksu Nõukogult. Sotsiaalvaldkonnas tegutseb ka MTÜ pereklubi Mesilane, kes osutab peamiselt pesupesemisteenust nii Jeti Päevakeskuses kui Hummuli Hoolekandekeskuses. Tehtud on palju, kuid igapäevaselt ootavad ees uued arengud ja lahendamist vajavad probleemid. Kokkuvõtteks võib öelda, et Hummuli vallas on loodud sotsiaalhoolekande võimalused klientidele abi saamiseks. Eesmärgiks on seatud sotsiaalhoolekande tasakaalustatud areng ning vallaelanike igapäevaeluga toimetulek. Ka väikeses omavalitsuses on võimalik tagada elanike rahulolu ja vastavalt vajadusele osutada nendele igakülgset abi, väitis Hummuli valla sotsiaaltöö peaspetsialist Eve Laar. Hummuli hoolekandekeskuse tähtsusest Hoolekandeasutuses saavad kokku tihti päris võõrad inimesed. Kuidas nad kohanevad? Kas neil tekib pere tunne, oma kodu tunne? Hummuli Hoolekandekeskus töötab 10. oktoobrist 1995. aastast. Ametikohti on 4,25. Juhatajana töötab Juta Koop. Hooldekandekeskuse töötajad püüavad välja selgitada, millist abi iga hoolekandekeskuses elav inimene vajab, sest tihti ei oska abivajajad ka ise küsida, mida nad soovivad. Teenindajad kohtlevad kõiki ühesuguselt. Külastades hooldekodu, olen näinud siin väga sõbralikku suhtlemist personali ja vanurite vahel. Iga hooldekodu elanik peab tundma, et ta on teistega võrdne ja loodab leida siit kodusoojust, lugupidamist, armastust ning hoolivust. Hea, kui inimene saab usaldada neid, kes teda ümbritsevad. On väga tähtis, kuidas

teenust pakutakse, kas naeratusega või tehakse seda lihtsalt tükitöö korras. See kõik mõjutab inimese elukvaliteeti. Hea teeninduse tagab hästi läbimõeldud meeskonnatöö ja sellest tingitud koostöövõime. 1 ---------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1. Koop, J. Kliendikeskuse lähenemisviisi rakendamine Hummuli valla vanurite hoolekandekeskuses. Lõputöö Tallinn 2004. lk 8. Hoolekandekeskuses on kaheksa statsionaarset voodikohta seal pidevalt elavatele vanuritele ning invaliididele. Toimub veel viieteistkümne kodus elava ning abi vajava vanuri ning invaliidi avahooldus. Hummuli valla elanikele pakutavad sotsiaalhoolekande alased tasuta teenused on: sotsiaalnõustamine, isikule kodus osutatavad teenused, eluasemeteenus (sotsiaalkorterid, mille eest vald üüri ei nõua), proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite muretsemine, osaliselt hooldekodu teenus, toimetulekuks muud vajalikud teenused (küttepuudega varustamine, soe toit). Tasulised teenused on transpordi- ja pesupesemisteenus. Räägib Hoolekandekeskuse juhataja Juta Koop Hummuli Hoolekandekeskus avati 10. oktoobril 1995. aastal Hummuli kortermajas, kus ta asub koos mõnede muutustega praeguseni. Ööpäevaringset hooldusteenust oli võimalik pakkuda kaheksale kliendile. Tööle asusid 2 perenaist-hooldustöötajat koormusega 0,75 ja juhataja 1,0 koormusega. Algul asus elama hoolekandekeskusse kolm klienti, kuid hiljem kohad täitusid. 6. novembril 1995. aastal alustas tööd koduhooldustöötaja Kaie Nurmela. Tema tööülesannete täitmiseks osteti sõiduauto NIVA 2113. 9. jaanuaril 1996 alustas tööd 0,6 koormusega koristaja Marika Valk. Arengu ja töö käigus tekkis vajadus uuenduste järele. Septembris 1998 osteti televiisor. 2002. aasta oktoobris vahetati vanad aknad kaasaegsete akende vastu. 2004. aastal saadi internetiühendus ja arvuti. 2006. aasta juunis ehitati korralik ruum pesemiseks, detsembris paigaldati turvauksed. 2008. aastal sai selgeks, et toitu ei saa edaspidi vanas köögis enam valmistada. Samuti tekkis vajadus uute kohtade järele. Sellest johtuvalt otsustati hoolekandekeskusele endise lasteaia ruumidest tubasid juurde anda. Mais 2008 tunnustati hoolekandekeskuse köök Valgamaa Veterinaarkeskuse poolt. Juurde saadi laoruum, kolm voodikohta ja korralik ruum personalile. Pidevalt toimub personali täiendkoolitus. Räägib koduhooldustöötaja Kaie Nurmela Põhilised teenused, mida pakun, on toiduga varustamine, puude ja vee toomine, ravimite muretsemine, haiguse korral arsti juurde viimine jne. Nii mõnedki kliendid elavad kaugel, mõni isegi raskelt ligipääsetavas kohas. Eriti talvel. See teeb ka hooldamise raskeks. Tihti tahab inimene oma koduseid töid ise teha. Kanda puid kasvõi halu kaupa sisse. Kui puukuur on kaugel, eriti talvel, tuleb tee kuurini lahti visata. Kõike seda raskust nähes ja tundes põled ise läbi. Aga meil on koolitused, mis aitavad sellest üle olla, rääkis Kaie Nurmela oma tööst lähemalt. Kuid tema sõnul on ka toredaid naljalugusid, mis panevad muigama.

Käisime Elli Viidinguga Valgas arsti juures. Seal on riidehoiu juures suur peegel. Elli seisis selle ees ja muudkui pahandas: Noh, ole inimene, astu kõrvale. Nagu tema astus, astus ka peegliinimene samale poole. Nii tuligi siis arusaamatus. Noh, mis nad panevad siis siia selliseid suuri peegleid, torises Elli, kui oli lõpuks aru saanud, milles asi, meenutas Nurmela üht põnevat seika. Samas meenutas ta üht 90-aastast vanurit Liidi Kivi, kes kirjutas luuletusi. Muljet avaldav oli aga see, et tal olid nad kõik peas. Hooldustöötaja töö on küll raske, aga siiski südamelähedane. Minule meeldib inimestega tegelda, märkis Nurmela rahulolevalt. Kaunid kodud Hummulis Eesti Vabariigi president Lennart Meri algatas 1997. aasta emadepäeva kõnes sõnapaariga Kodu kauniks uue liikumise, milles on kodu all mõeldud Eestimaad koos kõigi meie heade püüdlustega ja mis aitaks jälle au sisse tõsta kõik koduga seotud põhiväärtused. Valga maavalitsuse juurde moodustati omavalitsuste poolt konkursile pakutud kodude hindamiseks komisjon. Igast maakonnast esitati vabariiklikule konkursile hindamiseks 4 paremaks osutunud kodu. 1998. aastal esitas Hummuli vald Kauni kodu konkursile Eve ja Kalev Laari kodu. Ka sel aastal käis maakondlik komisjon konkursile esitatud kodusid hindamas. Punkte loeti kokku väga täpselt. Maakonna komisjon otsustaski Eve ja Kalev Laari kodu vabariiklikule konkursile esitada. Ja õnnestunult. Sest Kauni kodu tiitel perekond Laari kodule omistatigi. Siinjuures olgu märgitud, et ka 2012. aastal omistas vabariiklik komisjon Eve ja Kalev Laari kodule Kauni kodu austava tiitli. Märkimist väärib seejuures asjaolu, et Eve ja Kalev Laari eramu on kodudest esimene, kes on saanud Kauni kodu tiitli kaks korda. Hummuli vallas on pälvinud kauni kodu tiitli veel Perekond Voitkile kuuluv Kaasiku talu Perekond Undile kuuluv Metsaääre talu Perekond Bachmannile kuuluv Vainu talu Perekond Pihule kuuluv Rahamäe talu Perekond Kurvitsale kuuluv Sambla talu Perekond Loosile kuuluv Kalatiigi talu Perekond Margusele kuuluv Elbra talu Alamõisa külas Alates 2003. aastast hakati valima ka kaunimaid omavalitsusi. Samal aastal sai esimesena Valga maakonnas Kaunima omavalitsuse tiitli Hummuli vald.

Metsade ja järvederohkes Koorkülas Ülevaade Koorkülast Kivikalmed Koorkülas näitavad asustuse olemasolu nooremal rauaajal (8. 12. saj). Koorküla nimi on esmakordselt kirjalikus allikas (Tartu piiskopi kiri) aastast 1226 kujul terra Kyriania. 1487. aastast on teateid Kuerkulli külast ja ka Valgjärve mõisast. 1518. aasta teatel on Corkülli mõis Valgjärve ääres maha jäetud ja sellest jutustavad legendid Valgjärve vajunud mõisast. Koorküla mõis on hiljem asunud praeguse kultuurimaja läheduses. Koorküla mõisahoone oli olnud kahekorruseline pikk palkhoone, keldrikorrus, esimene korrus ja keskel veel teine korrus. Sõja ajal pommitati puruks. Räägitakse, et ühes otsas elas pärast Johanna Kurvits oma kahe poja ja mehega, kes oli tuntud sepp. Poegade nimed Juku ja Ruudi. Püsti jäänud mõisaosa lagunes aastatega ja Kurvitsa perekond kolis elama sepikoja hoonesse. Mõisa puitosad kanti rahva poolt põletusmaterjaliks laiali. Mõisa viimane omanik oli von Stryk, kellelt see võõrandati 1920. aastal. Mõisahoones asus seejärel kool. Praegune kultuurimaja on endise mõisa kõrvalhoone. Koorküla mõisa väiksemad mõisad (karjamõisad) olid Jeti ja Aitsra (Asumaa). Koorküla Valgjärves on osaliselt säilinud 6. 7. saj pärineva puitehitise jäänused, mida on muuhulgas uurinud H. Treffner. Koorküla vald kujunes 19. saj teisel poolel. 1922. aastal oli vallas 840 elanikku, pindala oli 57,1 km², nelja külaga Jeti, Keisre, Lindu ja Pikre. Vallas oli raamatukogu, postkontor, telefoni kõnepunkt, vaestemaja jne. Peamine tegevusala oli põllumajandus, talude keskmine suurus 23,3 ha. Koorküla koolist on teateid 1833. aastast. 1929/30. õppeaastal oli koolis 60 õpilast ja 3 õpetajat. Tuntum koolijuht oli K. Ruut muusikamees, kodu-uurija jne. 1. aprillil 1939 liideti Koorküla vald osaliselt Helme vallaga, osa kuulub Hummuli valda. Õhne jõe kaldalt avaneb kauneid looduspilte, märkimisväärsem on neist ehk Õhne ürgorg Koorküla mõisa kohal. Siin on Õhne uuristanud kitsa, sügava ja 20-30 meetrit laia oru. Liigirohket Koorküla parki ilmestavad paremalt Õhne jõkke suubuva sälkoru veerul devoni liivakivis olev koobastik Koorküla Põrguhaud ehk Tondikoobas ja allikad. Koorküla koobastik on Aruküla ja Helme koobastiku kõrval Eesti suurimaid; see hõlmab vähemalt veerand hektari suuruse ala ja on tekkinud liivakivisse tõenäoliselt vete tegevuse tagajärjel ning on hiljem inimese poolt laiendatud. Suurim ava on Õhne ürgoru nõlvas, selle kaudu pääseb 1,5 m laiusesse ja 1,3 m kõrgusesse käiku ning sealt omakorda suurde ümmargusse ruumi, mille kõrgus on 3,5 m ja laius 6,5 m. Koorküla koobastiku lähikonnas on allikad, mis oma rauasisalduse tõttu olid teadlastele tuntud juba 300 aastat tagasi. Koorküla allikate ravitoimele juhtis esimesena 1691. aastal tähelepanu Tartu ülikooli arstiteaduse professor Lars Micrander, kes oma artiklis väidab, et haiged paranevad Koorküla veega hästi. Koorkülas on arheoloogiamälestistena kaitse all maa-alune kalmistu ja Koorküla veskijärve edelapoolses otsas asuv Kullamägi. Kullamäelt olevat leitud kullast kõrvarõngaid, sõrmuseid ja ehtenõelu. Kulda mägi muidugi ei sisalda, tegemist on muistse pelgupaigaga. Mõlemad kinnismuistised on dateeritud II aastatuhande esimesse poolde.

Koorkülast 3 km lõuna pool Tõrva-Ergeme maantee ääres asuva Valgjärve (suurim sügavus 26,8 m) keskel, läänekalda keskosas oleva laia poolsaare tipust jätkuval veealusel seljakul (vett 1-4 m) lebavad ca 700 m² suurusel alal arvukad okaspuupalgid. Folklooris on need seostatud muistendiga mõisa vajumisest maa alla. Mõned esemed toodud sealt välja juba 1640. aastal kohaliku mõisniku von Anrepi käsul. 1869. aastal leidnud järve põhjast rohkesti savinõukilde H. Treffner. 1958. ja 1960. aastal korraldati Valgjärvel Eesti esimesed allveearheoloogilised uurimistööd (J. Selirand). Valgjärve edelanurga juures on asunud praeguseks ära kuivanud ohvriallikas Silmaallikas. Allikast on leitud odaotsi, rauast lambakäärid, vaskmünte jne. Nende leidude järgi otsustades ohverdati allikasse nii sõjasündmustega seoses kui ka karjaõnne tagamiseks, allika nimetus aga osutab ka selle tervistava toimega seotud uskumusele. Valgjärve lähimast naabrist, üle maantee asuvast Udsu järvest veidi põhja poole jääb hiiekoht Linsi saareaed, kuhu muiste viidud mitmesuguseid ohvriande, samuti nähtud seal viirastusi. Rahvajutu kohaselt pidi hiiest puu raiunud inimest tabama õnnetus. Koorküla park on kohati väga ilus. Siin kasvab 32 puuliiki: mitu põõsakujulist tatari vahtrat, noored mägivahtrad, euroopa lehis jt. Koorkülast on võrsunud paljud tuntud kultuuritegelased, ise nad nimetavad end Koorküla lapsed (Endel Nirk, Saale Markvard, Silvi Raitar, Ernst Jaakson, Urve Sinisalu, Ruudi Treu jt). Neile lisanduvad varasemast ajast tuntud koolijuhid ning kodu-uurijad Karl Ruut ja Karl Veri. ------------------------------------------------------------------------- Kasutatud allikad: http//www--------------------------????? Valgjärve tulemisest Muistendid Koorkülast Helme kihelkonnas Koorküla vallas on üks veikene järv, Valgjärveks nimetud. Sellest järvest on palju juttusid rahva seltsis liikumas. Selle järve asemel olnud ennevanast kirik ja ka mõisa ning aja jooksul järv asemele asunud. Üks lugu jutustab, et sääl mõisas vanaste väega kuri ja rikas herra elanud, sellel olnud üks poeg ja tõine tütar ning ütlemata palju kõigesugu varandust ja pärisorjasi. Kui herra ära surnud, jätnud ta varanduse lastele üle kahe pärida. Poeg oli esimene meister kõigesuguste koerustükkide peale ja armastas jahil käimist ning hulkus päevade kaupa metsasi mööda ümber. Ka kõige koledamal kombel käis nooreherra oma orjadega ümber, kõige vähema süü eest tulli nuhtlus, vaest ka surnuks pekstud. Kõige pahem oli veel see, et nooreherra oma õde oli hakanud armastama ja sellega keelatud kombel ümber käinud. Kõik kosilased, kes õel käisivad, saadeti tühjalt tagasi ja õest ning vennast pidi ise abielupaar saama. Nooreherra oli küll kuulnud vanarahva suust seda juttu, kus vend ja õde paari lähevad, sinna saab tule ehk vee läbi hukatus tulema, aga seda peeti ju tühjaks ebausuks. Ta oli ka kuulnud, kes ussikuninga krooni või harja ära sööb, see siis linnukeelt mõista. Seda tahtis herra väega hea meelega õppida, oli ju tõisel mitme vakamaa suurused rohtajad, kus tuhanted linnud vahel laulsivad, seal oleks ka palju tarkust võinud linnukeele läbi õppida. Sellepärast käis nooreherra ise ühe vana nõia juures õpetust palumas, kuida linnukeelt peaks mõistma. Nõid õpetas, kuidas ta ussiharja kätte võib saada ja andis salvi hobusejalgade ja mõeka määri, millega ussiharja tooma minti. Nüüd saatis nooreherra tuapoisi metsa, kus usside kuningas oma aastapüha pidi pühitsema. Nooreherra andis selleks oma kõige viletsama

ratsahobuse ja vesiterava mõega. Hobusejalad võiti salviga, et usside nõelamine kahju ei teeks ja mõegatera võieti tõise salviga, et siis ussihari sinna külge jäeks, et kaugelt hea ära rajuda oleks. Nukra südamega läinud tuapoiss seda kardetavad võitlust võitlema. Ta jättis sinna metsa, kus nõid oli juhatanud. Keset metsa olnud suur lagendik üleni ussidega täis täidetud, keset lagendikku suure kännu otsas istus suur uisk, valge läikiv hari peas. Tuapoiss luges targal õpetatud ussisõnad ära ja ussid lõivad kahele poole lahku ning saatsivad aidade vahelt tee kuninga juure. Tuapoiss kihutas rutuste otsekohe eesmärgi poole. Süda kees hirmust neid suuri ja jäledaid madusid nähes, mis siin kõik liigutasivad ja oma päid sisistades tema poole sirutasivad. Ruttu, ilma aeaviitmata kihutas kuninga juure, tõmmas mõegaga üle mao pea ning hiilgav maohari jäänud mõega peale. Ruttu kui välk tõmmanud ta harja ja pannud jahitasku, ise kihutanud surmahirmus kodu poole, sest usside kuninga haleda surmahädas appihüüde peale kargasivad kõik usside leegioonid tuapoissi kinni püüdma. Aga sellel oli hästi vali hobune, pealegi olivad hobuse jalad nõiasalviga ära salvitud, et usside nõelamine neile midagi ei saanud teha. Tuapoiss tänas õnne, kui ta kodu jõudis ja oli rõemus, et ta ühe neist kõige hirmsamatest lahingitest oli võitnud. Kui tuapoiss ussiharja kodu oli toonud, andis nooreherrale, see andis koke kätte, öeldes: Prae see mulle nõnda ära, et sa ise oma suuga sellest midagi ei maitsa, vaid tervest minule pead tooma. Herra ei uskunud kokke ja pannud sellepärast tuapoisi senniks ka köögi järele valvama, et kokk mitte ussiharja ei peaks mekkima. Hakanud praad valmis saama, pidanud kokk natukeseks köögist ära minema. Seda aega tarvitanud tuapoiss enese kasuks ja mekkinud keelatud ussiharja. Kohe tunnud ta eneses imelikku muudatust, aga ei teinud sellest midagi välja. Kui nooreherra praadi ära sõi, siis läksivad tuapoisiga aeda, et kuulda saada, kas rahvajutt tõsi on ja kas saavad aru, mis linnud laulavad ja kas mõistavad käo kukkumist üles arvata. Küll kullelnud nooreherra, aga ei saanud sõnakestki aru, aga tuapoiss kuulnud ja mõistnud kõik, aga ei tohtinud nooreherrale avaldada, siis oleks tema keelatud prae puutumine avalikuks tulnud. Kord enne nooreherra pulmapidu läinud jälle tuapoiss rohtaeda kuulama, mis linnud ka pulmapidust saavad rääkima. Kohe rohtaeda jõudes kukkusivad kaks kägu tõinetõisele oma häda kurtes. Esimene ütelnud: Täna oleme veel siin, homme peame juba siit ära minema, sest suur hukatus ootas seda tundi, kus vend ja õde laulatud saavad! Ei tea, mis õnnetus siin tuleb, kas tuli või vesi? küsinud teine kägu. Vesi saab siia tulema, vastanud esimene. Siis peame küll juba homme ära reisima, ütelnud tõine. Pulmapäev jõudnud kätte, võerad tulnud juba sinna ja laulatuse rahvas hakanud kirikule minema, kõik ehtinud kiriku minema ja olnud rõemsad, ainult tuapoiss ei olnud mitte rõemus. Tema rääkis nüüd kõigile, mis pidi tulema ja andis nõu, parem kes soovib ära põgeneda, sest tema olla linnudest kuulnud, et siia järv asemele saada tulema laulatuse aeges. Aga seda peeti nairuks ja kõik lõbus seltskond sammus naerdes ja hirnudades oma rada, ainult tuapoiss üksi põgenes ära ja läinud ligemale külasse, et näha saada, mis pidi sündima. Parajaste saanud tuapoiss külasse ja pulmarong kirikusse, kui taevas paksu pilve läinud ja otsekui meri sinanud ning suur kohin tulnud ikka ligemale, ilm läinud pimedaks, et enam midagi ei võinud eemale näha. Paari tunni sinanud, kohisenud ja mühisenud sääl kohas, siis läinud jälle valgemaks, pilved kadunud ära, ainul paks udu varjanud maad ja katnud seda häävituse tööd kui vaibaga kinni. Kirik ja mõisa olivad kadunud, järv oli asemele tulnud. Tuapoiss oli kaks korda ujudes vee alla läinud vaatama, mis pulmalised teevad. Majad olnud kõik nägu ennegi ja inimesed tallitanud nii sama nägu maa pääl, ainult ümber muudetud nad hingata vett õhu asemel ja olla veevaimudeks ümber muutunud. Tuapoiss toonud sealt ka

kuld- ja hõbeasja mälestuseks välja. Kolmat korda ei ole enam julgenud sinna minna, siis jääda igaveste sinna teenima. Üks teine jutt jutustab Valgjärvel kala püüdmisest järgmist lugu: Üks mees läinud Valgjärvele kalu õngitsema, õngitsenud terve päeva aega ja saanud kaunis hulga suuri kalu. Õhtu eel kuulnud tasast häälekaja, üks hüüdnud: Notsi, notsi, notsi! Tõine ütelnud jälle: Joba tuleve, ainult tölpsaba on kadunud, ei tea, kos tema nõnda kaua aega viit? Mees vaatanud selja taha lootsikuse, kus kalad olnud, aga mis mees näeb kalad kõik kadunud, üks ainuke ilma sabata siblib veel lootsikas. Mees võttis ka selle ja viskas sisse (järve) nüüd hüütnud seal jälle: Näe kui tölbsaba tule kah! Mees kohkunud sellest kuuldud ja nähtud olekust nõnda ära, et ei julgenud enam iialgi Valgjärvelt kalu püüda, sest ta teadis nüüd, et need altvee inimeste või vaimude sead olivad. Niisuguseid juttusi on Valgjärve kohta palju liikumas, soovida oleks, et täädumehed seda kohta läbi katsuda võtaksivad, sealt olla ka palkisid kord välja kistud. Veel Valgjärvest Sõitsin 28. juulil 1921 ühes Helme õpetaja J. Uustaliga kuulust Valgjärve vaatama, kuhu rahvajutu järele Saare mõis venna-õe laulatuse järele vajunud ja kelle mälestust praegu alles Saare talu järve kaldal kannab. Teel võtsime Konguta kooliõpetaja K. Ruuti enestele teejuhiks kaasa. Järve äärde jõudes astusin Kauri talusse, kust noor üliõpilane Kaur meile veel seltsiliseks tuli. See hakkas mind oma paadis järvele äravajunud mõisa kohta sõudma. Järv on varsti äärest sügav, ühes otsas öeldi 19 sülda olevat. Järve keskel näikse kõrgem koht olevat, seal kasvab põhjast rohtu veepinnale. Sügavus seal umbes 3 jalga. Selle koha peal olla äravajunud Saare mõisa. Kaur sõudis meid selle madala koha poole, kus rahvasuu järele mõisa vajunud ja põhjas näha olla. Tõepoolest nägimegi järve põhjas halle palke, need tuletavad enam parve kui majaseina meelde. Põhjas leidub 4 niisugust parve, igaühe ots puutub teisega natuke maad kokku. Ümbrus tundub prügiselt. Mingisuguse mõisa ehk ülepea hoone jälgi ei leidu. Oletatava mõisa kohalt sõuti meid edasi üle järve, kus kaldal metsa algab. Kaldal käib ka tee, mille ümber varemal ajal kasepuiestee istutatud. Puiestee ümber on ritta istutatud puud, nende seas isegi tamm. Kõrge kallas oma metsaga teeb väga hea mulje. Varemal ajal on kaldal kena lusthoonegi seisnud, kuid nüüd ammu kadunud. Tee pool otsast on madalam koht, sealt voolab kevadel vee rohkuse ajal vett välja Emasoo laugastesse. Need on pisukesed, sügavad laukad Valgjärve kõrge kalda taga. --------------------------------------------------------------- M. I. Eiseni kogudest Tondilohk Koorküla Valgjärve lähedal olevast Tondilohust tõuseb igal aastal jaaniöösel must preili välja, preili järel tuleb punane lehm kahe vasikaga. Preili kutsub lehma enese järele: Vissi, vissi! Valgjärve juures ära käies läheb must preili jälle Tondilohku tagasi ja kaob sinna kõige lehma ja kahe vasikaga. Pikrimägi Koorkülas on Pikrimägi ja seal ligidal ka Pikrijärv. Pikrimäel on ohvrikivid, kus vanasti Pikrile mõnesuguseid ohvreid ohverdati. Ohverdati põua ajal vihma pärast, ohverdati aga ka viljasaagi pärast.

Linsi saar Koorkülas on Linsi saarik hiis, kus vanasti ohverdati. Räägitakse, seal olnud isegi tõnnivakk, kuhu need ohvrid viidi. Kokejärv Valgjärve ligidal olnud vanasti kirik, pärast Saare mõisa maa alla vajumist vajunud ka see kirik maa alla. Kiriku asemele kerkinud Kokejärv. Nime saanud järv sinna jäänud kokast. Koorküla koopad Kahjuks jääb kaugemalt tulnutel tihti Koorkülas käimata, kuid see Valgamaa paik on vaatamist väärt. Koorküla on esmakordselt mainitud 1226. aastal, sealset mõisat nimetatakse esimest korda 1518. aastal. Koorküla koobastik on Aruküla ja Helme koobastiku kõrval Eesti suuremaid. Vana mõisaparki läbib kitsas ja sügav allikaterikas sälkorg, mis suubub Õhne jõe orgu. Sälkoru parempoolse nõlva ülaosas on Koorküla Põrguhaud ehk Tondikoobas, mille juurde läheb endiste mõisahoonete eest algav teerada. Üle oru saab koopasuu vastas olevat sillakest mööda. Koorküla koobas asub keskdevoni Burtnieki lademesse kuuluva liivakivi kihtides. Paljandeid on näha mitmes kohas. Pugedes läbi madala koopaava, oleme algul kuni 3,5 m laiuses ja 1,3 m kõrguses maa-aluses koridoris, mis kulgeb veidi allapoole kaldu. Koridor on 5 meetrit pikk ja lõpeb laiendiga, kust hargneb kolm käiku. Kaks vasakpoolset lõpevad paari meetri kaugusel. Kolmandat käiku mööda saab kolm meetrit minna ja jõuamegi Põrguhauda ehk Tondikoopasse. See on ümmargune, maa-alune saal: 6,5 meetrit lai ja 3,5 m kõrge. Eesti koopaid uurinud teadlane Ülo Heinsalu on arvanud, et selle on inimesed kaevanud. Allikat pole seal olnud. Koolmeistri ja kodu-uurija Karl Ruudu andmetel oli koobas 20. sajandi alguses suurem. Osa käike on hiljem kinni varisenud. Naabruses asunud Sepa talust viinud trepp maa alla ja koopaava ees olnud uks. Pelgukoobastel pidigi olema mitu väljapääsu. Karl Ruudu poisikesepõlves (1870. aasta paiku) olnud Koorküla Põrguhauast 100-200 meetrit pärivoolu Õhne jõe läänekaldas allikavee poolt uuristatud koobas. Kujult poolkumera urke laius oli 4 m ja kõrgus 3 m. Lae paksus ulatus 3 meetrini.,,kohalik mõisnik hoolitsenud koopa eest. Sinna viisid puhtad teerajad, koopa ees olid istepingid ja liivakalju sisse lõigatud ingli pea ning raudrüütli kujutis. 1920. aastail langes koobas sisse. Kui ronida Koorküla koopa ava juurest üles oru pervele, näeme mitut maa-aluste tühemete kohtade sisselangemisest tekkinud lehtrit. Järelikult osa kunagisest koopast asub siin. Arvatavasti ei ole kõik siinsed käigud kinni varisenud. Kohalikud inimesed jutustavad, et kõrval asunud Sepa talust läks vanasti üks trepp maa alla ja koopaava ees olnud ka uks. Arvatavasti oli ühte siinsesse koopasse ehitatud kelder. Koobastik on ilmselt kaevatud pelgupaigaks juba muinasajal, tänapäevaks on koopad aga suures osas kokku varisenud. Koorküla kool Koorküla kooli alguseks on märgitud aasta 1771. Selle kohta on märkmed L. Andreseni raamatus Eesti rahvakoolide võrk 18. sajandil. 1833. aastal alustas Koorküla kool tegevust Laanemetsa talus. Asupaigaks oli Laanemetsa talu rehetare, sellal veel suitsutare. Õpetajaks oli sama talu peremees Juhanson. Õppetöö koolis kestis neli päeva nädalas, esmaspäevast neljapäeva õhtuni. Kuigi kooli

juhataja ise vaevalt lugeda oskas, kirjutada ta üldse ei osanud, täitis kool oma ülesande. Õpetati katekismust ja piiblilugu. Sarnastes oludes töötas kool Laanemetsa talus 10 ja Aalul 14 aastat. Aalul oli kool 1843. aastast. 1857. aastast asus kool Jeti Vana-Pärtle talus. 1877. aastal ehitati uus koolimaja. Kool asus Koorküla-Piiri maantee ääres. Hoonet ümbritses park, kus arvati olevat 32 liiki puid. Olid rajatud kaunid lillepeenrad. Kooliõues oli kiik, mida lapsed väga armastasid. Kevadel oli pargikoristus, lillede istutamine, poistel oli aiaparandus, uue tegemine ja värvimine. Õpetajaks oli Otto Ruut (juba 1856. aastast). Tema oli kirjamees ja sooritanud kooliõpetaja eksami. Seetõttu võis ka koolielus märgata otsustavat paranemist. Katekismuse ja piibliloo kõrval hakati õpetama ka lugemist, kirjutamist ja rehkendamist. 1860. aastal määratakse Ruudile abiline ja kool töötab kahe õpetajaga O. Ruudi juhatamisel. Ta töötas sel kohal 39 aastat. Seega aastani 1896. Peale tema surma asus Koorküla kooli juhtaja kohale tema poeg Karl Ruut. Oma isa eeskujul juhatas Karl Ruut Koorküla kooli 28 aastat 1895. aastast kuni 1923. aastani. Nii on Koorküla kool töötanud suurema osa oma tegevusajast Ruutide perekonna juhatamisel. Mõlemad olid tüsedad koolimehed. 1928. aastast töötas kool 6-klassilise algkoolina. 1931. aastast on kooli juhatajaks Ed. Paap (seitsmes juhataja kooli asutamisest alates). Ka Ed. Paap peeti nii koolitöö kui ka seltskondlise tegevuse poolest tüsedaks töömeheks. Koolijuhtide ja -direktorite kohta vaata tabelit! 1944 1949. aastatel nimetati kooli Koorküla Mittetäielik Keskkool. 1949 1960. aastatel nimetati kool 7-kl Kooliks. 1960. aastal muudeti kool Koorküla Algkooliks. Koorküla kool suleti 1970. aastal õpilaste arvu vähenemise tõttu. Samuti oli koolihoone juba võrdlemisi halvas olukorras. Kurb on märkida seda, et kohalikud elanikud viisid koolihoonest kõik, mis võimalik. Lihtsalt tassiti laiali. 1983. aastal lammutati täielikult. Koorküla kool oli teadus- ja kultuurikeskuseks selles piirkonnas pikki aastaid. Koolis valitses õpihimuline keskkond. Kord oli range ja nõudlik, kuid samas ka ei unustatud olla inimlik ja arvestada õpilast kui isiksust. Tihe side oli lastevanemate ja üldsusega. Meeldejäävad olid klassivälised ettevõtmised. Kindlasti oli üheks kaunimaks jõulupidu. Peole mindi hobustega ja jalgsi. Kui hobusemehel oli ruumi sõidukil, siis võeti niipalju peale kui mahtus. Sõit toimus aisakellade saatel. Terve tee oli täis aisakellade helinat. Peol olid enamasti kõik lapsevanemad. Ka emadepäeva pidu oli kaunis. Lapsed tõid emadele ja õpetajatele kingituseks pajuurbi. Nii meenutavad endised õpilased. Endiste õpilaste mälestuste põhjal on taastatud osaliselt õpetajate nimed ja õpetatavad ained. 1939. 1945. aasta. Koolis oli 6 klassi. Õpetajad olid: Jõgi juhataja, laulmine, ajalugu, tööõpetus, kehaline kasvatus Amanda Karu matemaatika, loodusõpetus Karulin eesti keel, joonistamine, usuõpetus Õpilasi oli umbes 110 ringis.

1945. 1948. aasta. Koolis oli 7 klassi. Õpetajad olid: Helgi Jõemets eesti keel matemaatika Oskar Pehk juhataja, laulmine, tööõpetus, konstitutsioon Zukker vene keel Trolla ajalugu, joonistamine, füüsika Kohk maateadus laulmine (tuli poole pealt) Leeni Reimann ajalugu, füüsika (oli 1 a õpetaja) Ernst Mõtus laulmine Luule Nurmela joonistamine, eesti keel (oli 1a õpetaja) Õpilasi umbes 120 Aastatel 1948 1950. Õpetajad olid: Liiv eesti keel Kalistratova vene keel Uno Heindenberg Horn direktor Viktor Kurvits matemaatika, ajalugu, maateadus jne. Oli ka asendusõpetaja- loodusõpetus, füüsika, eesti keel, vene keel jne Ruut laulmine (oli kuulus koorijuhataja) Väikene Rassa kehaline kasvatus Aastatel 1950 1970 oli 4 klassi. Õpetajad olid: Viktor Kurvits matemaatika, tööõpetus, kehaline kasvatus, loodusõpetus, direktor Senta Tikker laulmine, eesti keel, joonistamine, vene keel Helju Kliimand vene keel Laine Soots algklasside õpetaja Õpilasi oli umbes 70-80 Koorküla kooli kohta on kodu-uurimistöö koostanud Anneli Juhanson (1993. aastal) ja täiendanud giiditöös Helena Maisla (2012. aastal). Koorküla kooli juhatajad 1833 1855 Juhan Juhanson 1855 1856 Kaarli Juhanson 1856 1895 Otto Ruut 1895 1923 Karl Ruut 1923 1928 Karl Luther

1928 1931 Karl Kurvits 1931 1934 Eduard Paap 1934 1937 Albert Narusk 1937 1944 August Jõgi 1944 1945 Helvi Jõemets 1945 1949 Oskar Pehk 1949 1950 Elfriide Kalistratova 1950 1952 Elfriide Saar 1952 1958 Viktor Kurvits 1958 1960 Arvo Orn 1960 1970 Senta Tikker ------------------------------------------------------------- Kasutatud allikad: --------------------------------Rein saadab Ajalooline Piiri kordon Valga maakonnas Hummuli vallas Koorkülas asub Eesti Vabariigi piirivalvekordon Piiri kordon, mis on välja ehitatud 1939. aastal. Viimane asjaolu on tõendatud arhiividokumentidega. Kordon asub vahetult Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi riigipiiri ääres. See on ainus sõja ja okupatsiooni järel säilinud ennesõjaaegne Eesti piirivalvekordon, mis on omaette ajalooline- ja kultuuriväärtus. 1 Kahjuks kordon piirivalve otstarbel tööle hakata ei saanudki, sest sõda katkestas tegevuse. Ehitis on punasest tellisest, pealt krohvitud, kivikatusega. Asutamisaasta 1939 on kirjutatud hoone teepoolsele otsale, mis on ka ideaalselt säilinud. Hoone on pooleteistkorruseline. All suur kelder. Esimene korrus oli ehitatud kordoniruumide jaoks (kolm tuba ja köök). Piiri kordoni hooneid kasutas varem Valga EPT ja siis välja renditud aktsiaseltsile Valmap. 1. korruse kohandas AS Valmap (kamin sisse ehitatud) puhkeruumideks ja koosviibimiste läbiviimiseks. Ülakorrus oli mõeldud piirivalvurite puhkeruumideks (4 tuba). Sisse on toodud vesivarustus kohalikust puurkaevust. Hoone on ahiküttel. Samaaegselt kordonihoonega (1939) valmis ka kõrvalhoone. Ühe katuse all olev hobusetall ja puukuur. Samuti säilinud. Sellesse talli kohaldas AS Valmap vorstitsehhi. Seadmed on veel praegugi sees. Kõrvalhoone kõrvale ehitas AS Valmap puidust puukuuri ja Piirijärve äärde ristpalkidest sauna (60. 70. aastatel), mis on praegu hävinenud tules. Kordon asub väga maalilises kohas. Teda ümbritseb kuuse ja männimets, mäenõlvak ja all orus on Piirijärv. Piirijärve läbib Eesti-Läti piiri, kuhu paigaldati poi. See võimaldab ujuda senisest suuremal territooriumil. Otse mööda teed Piiri kraavini liikudes võib näha teisel pool piiri Läti Vabariigi territooriumil Läti piirivalvekordoni varemeid (ehitatud umbes samaaegselt PIIRI kordoniga). Arhitektuuriliselt on, õigemini oli Piiri kordon täpselt samasugune Holdre piirivalve kordoniga, mis kahjuks tulekahjus hävis. 1990-ndate aastate keskel läks Piiri kordon oma õigusjärgsele omanikule, st. piirivalvele. 1997. aastal uuendas Valga Piirivalve piirkond katuse. Katuse renoveerijaks oli osaühing Valrek, juhatuse esimees Ott Kind. Praegu on kompleks võõrandatud.

------------------------------------------------------------------------- Tarmo Kõutsi seletuskiri Piiri kordoni kohta. Koorküla Päevakeskus Hummuli vald sõlmis 1997. aastal 10-aastase rendilepingu Endel Maislaga Jeti külast päevakeskuse ruumide asutamiseks. Kohe alustati remondiga. Päevakeskus avati 1998. aasta 8. juulil. Tookord sai asutus nimeks Koorküla Päevakeskus. Tegevusalad olid vaba aja veetmine lastele ja laste hoidmine ning arendamine. Aga samas ka ürituste ja ettevõtmiste korraldamine pensionäridele ning puuetega inimestele. Tööle asus päevakeskuse juhatajana Piret Markson. Kuna Piret siirdus õppima kõrgkooli siis 1. septembril 1998. aastal alustas tööd juhatajana Maimu Kurvits. Kohalikud inimesed võtsid päevakeskuse ruttu omaks. Algusaastatel olid just lapsed põhilisteks külastajateks. Hiljem hakkasid ka täiskasvanud ja eriti pensionärid rohkem oma vaba aega päevakeskuses veetma. Päevakeskuse lahtioleku aeg oli sätitud nii, et ka kooliõpilastel oli pärast kooli võimalus aega veetma tulla. Algusest peale on olnud rahva kasutada arvuti. Internetiühendus saadi 2006. aastal. Eelkooliealistele lastele oli päevakeskus algusaastatel avatud 4 tundi päevas. Ülejäänud 4 tundi oli päevakeskus kooliõpilaste ja täiskasvanute päralt. Valla eelarvest eraldatud summadest oli võimalik osta õppevahendeid ja küpsiseid tee kõrvale. Ka lapsevanemad tasusid 2 krooni toiduraha (küpsised) ja 10 krooni kohamaksu. Kuna Jeti külas oli tol ajal 5 paljulapselist peret (igas peres 5 last), siis külastas päevakeskust 15 ja isegi rohkem last. Lisaks 5-6 eakat inimest. Tegevust jätkus. Koolieelsete laste arendamiseks ja õpetamiseks olid olemas töövihikud, mänguasjad, mängud. Täiskasvanute põhitegevuseks on olnud ajalehtedeajakirjade ning raamatute lugemine ja laenutamine. On võimalik pesta pesu, kasutada dušši. Rendilepingu lõppedes 2007. aastal leidis vald uue võimaluse ja ostis kahetoalise korteri kortermajas. 2007. aastast on Koorküla päevakeskuse uueks nimeks Jeti Päevakeskus. Igal aastal korraldame päevakeskuses üritusi: 1. Vastlapäev hernesupp ja vastlakuklid. 2. Kohtumised Hummuli pensionäridega. 3. Emadepäeva üritused. Esinemas on käinud lasteaia Sipsik lapsed. 4. Igasuvised suurte perede ekskursioonid. Korraldajaks valla sots töötaja Eve Laar. 5. Iga-aastased ekskursioonid eakatele ja puuetega inimestele. Eestvedajaiks Eve Laar, Endla Miske, Kiira Soovares. 6. Traditsioonilised suvelõpu üritused augusti viimasel päeval enne kooli. Sel puhul oleme käinud Mati ja Mare Bachmanni Vainu talus. 7. Oleme korraldanud matku Järvesilma tallu. 8. Koos Hummuli pensionäridega tähistanud eakate päeva Valgjärve ääres. 2004. aastal saime projekti raames Noorte võimalused maal raha 15 lapsele laagri korraldamiseks. Laagri lõpetuseks anti lastele võimalus veeta 3 päeva Põlvamaal. Oleme osa võtnud üritustest Järvesilmal (piparkookide küpsetamine, käsitöö, viltimine juhendajaks Margi Vähi). Alates 2007. aastast tegutseb Jeti Päevakeskus kortermaja 2-toalises korteris. Nüüd on põhilised külastajad eakad ja puudega inimesed, kuna päevakeskuse 15 tegutsemisaasta jooksul on palju muutunud. Endised päevakeskuse kasvandikud on juba ise lapsevanemad.

Aga elu läheb edasi ja tegevust jätkub ka nüüd. Praegused eakad on väga tublid. Aktiivselt võetakse osa üritustest ja tehakse käsitööd. Väga populaarseks on muutunud kepikõnd. Koorküla rahvas rändas mõtetes minevikust tänapäeva Koorküla rahvamajas toimus põnev konverents teemal Koorküla eile, täna ja homme. Selle korraldajaks olid kohaliku rahvamaja juhataja Maire Mäll ja Koorküla juurtega mees Rein Mikk. Kaasa aitas ka Koorküla külaseltsingu esinaine Marika Juhanson. Põhjalikuma ettekande selle piirkonna ajaloost tegi slaidiprogrammile tuginedes Rein Mikk. Seejärel hakkasidki üksteise järel ekraanile ilmuma läbi aegade Koorkülaga seotud olnud inimeste fotod, looduskaunid kohad ning ehitised ja rajatised, mis on seda paikkonda erinevatel ajastutel ilmestanud. Ettekande tegi eriti põnevaks see, et Koorkülaga seotud inimene oskas igale pildile midagi asjakohast ja huvitatav juurde lisada. Loodusest rääkides väitis Mikk, et künkliku moreenmaastikuga Koorküla jääb Sakala kõrgustiku lõunaossa. Kõrgustiku aluspõhjaks on liivakivi, mille paljandeid on näha Koorküla koobaste juures ja Õhne jõe orus. Õhne jõe orgu loetakse üheks kaunima loodusega piirkonnaks. Õhne jõgi algab Veisjärvest, suundub algul lõunasse, pöörab Lätimaalt nelja kilomeetri kauguselt tagasi ja suubub Võrtsjärve. Koorküla mõisahoone pilti aga kohalolijad pole suutnud leida. Kuigi teatakse rääkida, et see maja oli kahekorruseline pikk palkhoone. Oli keldrikorrus, esimene ja keskel veel teine korrus. Sõja ajal pommitati see maja puruks, teadis kõneleja öelda. Põnevaid lugusid on pajatatud Koorküla Valgjärvest ja sealsest vaiehitisest. 1958. aastal toimunud allveearheoloogilistel uuringutel leiti seljandikult üksteisega risti olevaid okaspuupalke. Need palgid pärinevad muistsest vaiehitisest. 1984. aastal leiti lisaks keskmise rauaaja savinõukildudele ka 27 kildu neoliitilistest savinõudest, mis võivad pärineda III aastatuhandest enne Kristuse sündimist. 1710. aastal algas Eestimaal ja seejuures ka Koorkülas suur katkuepideemia. Enne katku oli Koorkülas 176 elanikku. Nendest suri katku 81 inimest. Selle tagajärjel jäi vähemalt kümme talu inimtühjaks. Enamik talupoegi oli nii kurnatud, et ei olnud võimelised töötama, väitis kõneleja varem loetule tuginedes. Pikem arutelu tekkis Koorküla hariduselust rääkides. Koorküla kooli ajalugu on põhjalikumalt uurinud sealne kunagine koolijuhataja Karl Ruut, jätkas Mikk. Teada on, et Koorkülas hakati lastele haridust andma 1833. aastal, mil keegi linnasemeister hakkas Jeti kõrtsis lapsi lugema õpetama. 1895. aastast sai Koorküla kooli õpetajaks tuntud rahvavalgustaja Karl Ruut. Laste vähesuse tõttu sulges Koorküla kool 1970. aastal oma uksed. Siinjuures teadis rahvas rääkida, et niipea, kui maja tühjaks jäi, hakati teda ka lõhkuma ja lammutama. Kuigi ehitis olnud nii tugev, et isegi traktori jõud ei hakanud peale. Koorkülas on läbi aegade tegutsenud mitmed ühisorganisatsioonid. Nende hulgas ka Kaitseliit. Koorküla mees Vello Inno rääkis sealsetest taludest. Tema väitel olid enamik Koorküla talusid põlistalud. See tähendab, et nad olid mõisnikelt välja ostetud. 1934. aastal osteti sellesse piirkonda esimene viljapeksumasin ja traktor. Viljapeksumasin käis kindla graafiku järgi ja kõige lühemat teed ühest talust teise vilja peksmas. Selle töö juurde oli tarvis 18-25 inimest. Vastavalt sellele, missugune oli aasta ja kui kaugelt oli vilja masina juurde vedada, selgitas Inno. Kõneleja väitel olid kõik ennesõjaaegsed Koorküla talud ühinenud Jeti Masinatarvitajate Ühistuga. Seega käis piirkonnas vilgas ühistegevus. 1940. aastal võis Vello Inno arvestuse põhjal olla Koorkülas ligemale kaheksakümmend suitsu. Ants Kirsipuu tõi koorkülalastele tervitusi Puide külaseltsilt ja rääkis oma sidemetest Koorkülaga. Endine Koorküla elanik Tarmo Riit tegi aga ettepaneku algatada Koorküla koolimaja asukohta

tähistava kivi paigaldamine. Konverentsi järel algas simman. Tantsumuusikat tegi Katrin Kannukese juhendatav rahvamuusikaansambel Jauram. Puide muistis Puide küla arengujooni Muistis asub Valga maakonnas Hummuli vallas Puide külas. Ajaloolise territoriaalse jaotuse järgi Helme kihelkond (vahepeal ka Valga rajoon, Hummuli k/n, Emajõe kolhoos). Asulakoha põhjaots ja kirdenurk paiknevad vahetult Tõrva-Valga maantee edelaküljel, Kiriku talu hoonetest 280 m edela pool. Asulakoha idaserv on Jõku jõest (asulakohast üles paisutatud) 15 m lääne pool. Asula edelaots on Valga-Tõrva maanteest 140 m edela pool. Muistis asub veidi ida poole alaneval nõlval. Asulakoha ala, mõõtmetega põhja-lõuna suunas maksimaalselt 160 ja teistpidi 80 m, on ümbritsevast maapinnast veidi tumedam, kohati lausa tumehall. Asula alal leidub rohkesti põlenud kivipuru ja söetükikesi. Kohati on täheldatavad laiali küntud koldekohad või kerisahju asemed. Kultuurikiht on ebaühtlane, esineb tumedamaid laike, kohati on alusliiv välja küntud. Leiti arvukalt käsitsi valmistatud nõude kilde, osa kildudest on kiilapinnalistest nõudest. Leide säilitatakse Tartu Ülikooli arheoloogia kabinetis. Muistise võib leidude põhjal dateerida perioodi 5. 11. saj. Kuna asulakoht on olnud pidevas majanduslikus kasutuses, saab teda muistisena vaid rahuldavalt säilinuks pidada. Riikliku kaitse alla kuulub asulakoht eelpool kirjeldatud piirides ning 50 m laiune kaitsevöönd selle ümber. Muistise avastasid 2. aprillil 1997. aastal Andres Tvauri ja Andres Vindi. Asulakoha ala oli avastamise ajal küntud põld. Puide lahing Valga-Tõrva maantee 6. kilomeetril läbib maantee Puide küla. Siit läks muiste läbi suur venelaste tee, mida mööda venelased liikusid üle Väikese Emajõe Sakalasse. Siin Kalme veski ja Puide küla vahel on väli, kus 1218. aasta 15. augustil, rukkimaarjapäeval, toimus lahing Vene vägede ja Saksa ristirüütlite vahel. Henriku Liivimaa kroonikas kirjutatakse:... krahv Albert käskis Revala maakonna paljaks riisuda. Ja minnes järgmisel päeval läbi Sakala, tulid nad Viljandi linnuse lähedusse. Ja tulid nende juurde sinnasamasse tagasi nende luurajad, keda nad olid välja saatnud selle maakonna vanemaid kokku kutsuma, et oleksid neile harjunud kombe järgi teejuhtideks. Ja nad tõid endaga kaasa venelaste ja saarlaste saadikuid, keda nad olid tabanud külades, keda olid venelased saatnud, et nad koguksid sõjaväe mööda kogu Eestimaad, ja olles selle kogunud, juhiksid selle venelaste sõjaväe juurde, et nad üheskoos tuleksid Liivimaale. Ja nad panid nemad rahva keskele, pärides neilt nende lähetuse sõnumit. Ent nemad teatasid, et suur venelaste kuningate sõjavägi tulevat homme Ugandist ja minevat Liivimaale ja, et nemad on saadetud selleks, et nad eestlaste sõjaväe ühtaegu venelaste juurde juhiksid. 1 Seda kuulnud, pöördus liivlaste sõjavägi sama teed tagasi. Järgmisel päeval läksid nad Puide teed venelastele vastu. Kroonik Henrik, kes oli sakslastega kaasas, hindab sõdalaste arvu venelaste poolelt 16 000 mehele.

Henriku kroonikast loeme lahingu kohta järgmist: Kuid kõik, kes ka... jõudnud künkani jõe ääres, nähes Vene sõjaväe arvukust, pöördusid otsekohe tagasi, nagu oleks saanud kepiga hoobi näkku ja pöördudes tagasi, panid jooksu. Ja jooksid nad üksteise järel, nähes nende peale lendavaid Vene nooli, ja lõpuks pöördusid kõik põgenema. 2 Lahing kestis terve päeva ja lõppes sakslaste lüüasaamisega. Lahingus olevat langenud ka Lembitu tapja lätlane Veko. ---------------------- 1. Läti Henriku kroonika. Tallinn. Eesti Raamat. 1982. 2. Samas. Puide kool Puide kool asus lühikest aega Ama talus, siis kolis Pillikse tallu. Kahjuks puuduvad dokumendid, mis tõestaksid kooli asutamise aega. Kooli õppetöö aastaaruannete põhjal oli kool 1947/48. õppeaastal Pillikse talus. Uuritud kirjed aga näitavad, et olukord talus ei vastanud kooli nõuetele. Oleks hädasti vaja olnud remonti ja ka teisi koolile vajalikke tingimusi parandada. 9. septembri 1947. aasta revideerimisel selgus: Hummuli valla TK ja Puide külanõukogu poolt on koolimajaks valitud vana lagunenud Pillikse talumaja, kus on remondiga alustatud, kuid see on alles pooleli. Kuigi klassiruum ei ole veel korrastatud, võiks hädapäraselt tegeliku koolitööga ruumide tõttu alata. 1 Koolijuhataja oli Peeter Treumuth. Paari aasta pärast nõudis volikogu kooli väljakolimist. Koolile hakati uusi ruume otsima. Puide talu pärijad, Pulleritsu pere liikmed, pakkusid lahkesti ruume kooli jaoks. Puidel asus kool 1949. aastast kuni 1964. aastani. Koolis töötasid Liidia Saag koolijuhataja, andis ka tunde. Õpetajatena töötasid Lilli Aan ja Salme Poluškina (Tomp). Viimane neist 1952. aastast kuni 1958. aastani. Andsin kõiki tunde peale laulmise, Lilli Aan andis kõiki tunde peale matemaatika. Palka maksti tundide arvu järgi (400-500 rubla). Õppeklassid olid kahes ruumis. Ühes ruumis olid 1. ja 2. klass, teises ruumis 3. ja 4. klass. Koolis oli umbes 20 õpilast. Koolitöö kestis esmaspäevast laupäevani. Laupäev oli lühem ja nii saadi varem koju. Kooli tuldi 7-aastaselt, 2 jutustas Koolis käisid ümbruskonna lapsed. Neil oli kaasas oma leivakott. Kooliteenija tegi suurel vahetunnil teed, mida joodi ühiselt. Koolis toimusid kevad- ja nääripeod. Käidi ka ekskursioonidel, kaugemal Hummuli sovhoosi veoautoga (kaetud presendiga). Toimusid veel pioneerirühma üritused, mida tihti aitasid organiseerida Hummuli kooli pioneerid ja vanempioneerijuht. Meelisüritusteks olid kokakoondus, salakirjade õppimine, maastikumängud, tantsude ja ringmängude õppimine, isetegevuskonkursid, vestlused mitmesugustel arendavatel teemadel. Oli veel kooliaed, kus lapsed aitasid jõukohaselt kaasa aia korrasolekule. Aias kasvatati õppe otstarbel lilli ja juurvilju. Koolil olid ka kõrvalhooned: saun, ait, puukuur, laut. Koolimajas elas juhataja Liidi Saag. Tema kasvatas põhitöö kõrval loomi. 1964. aastal kool suleti väikese õpilaste arvu tõttu. Enamik õpilastest siirdus õppima Hummuli kooli. -------------------------------------------------------------------------------- 1. Valga rajooni Puide Algkooli õppetöö aruanded 1947/48. õa. 2. Mälestused. Salme Poluškina. Kodu-uurimistöö Puide talust. 1996. (käsikirjaline materjal).

Puide külaseltsi vabaõhuüritused Sauna taga tiigi ääres 25. juulil 2009. aastal korraldas Ants Kirsipuu oma kodutalu, Pallo talu õues rahvuslikus stiilis vabaõhuürituse. Esietendus Vello Jaska näidend Kui lõhnab maarjahein. Näidend Kui lõhnab maarjahein andis läbilõike Eesti rahva elust ja olustikust läbi erinevate ajakeeriste. Seega siis ennesõjaaegsest perioodist kuni okupatsioonivõimu kokkuvarisemiseni ning talumajapidamiste taasloomiseni. Selle tegevus toimus Mulgimaa äärealal põlise Kingunõlva talu õues. Talu arenes ja elu läks edasi. See tekitas ehtsate eestlaste seas rõõmu, tööpõlgurite hulgas aga kadedust ja meeletut viha. Lugejate-vaatajate ette ilmusid stseenid Eesti maaelu kujundamise muredest ja rõõmudest, võõrvõimu käsilaste laastamistest ning nende ebamoraalsest ellusuhtumisest ja taasiseseisvunud Eesti ülesehitamise entusiasmist. Näidendi kandvaks mõtteks oli, et Eesti rahvas tervikuna on tugev. Ükski vägivallale üles ehitatud riigikord tema aateid põrmu tallata ei suuda. 2010. aasta 10. juulil esietendus samas Vello Jaska uus, tänapäeva-aineline näidend Vabakutselised elukunstnikud. Näidend tõi vaatajate ette elu ja olustiku tänapäeva Eesti Vabariigi äärealale jäävas külas. Näidendi tegevuse käigus tulid publiku ette erinevad tegelaskujud koos oma harjumuste, tõespidamiste ja ellusuhtumistega. Sisult kajastas näidend Vabakutselised elukunstnikud kaasaja valuprobleeme ja kitsaskohti. Olulisemad nendest tööpuudus, ääremaastumine, talumajapidamise vähene tootlikkus, aga ka kergemate äraelamisvõimaluste otsimine, käegalöömine ja palju muud. Kuid kõlama jäid ikka optimistlikud toonid. Teadlikumad inimesed püüdsid siiski tekkinud olukordadele lahendusi leida ja oma eluga edasi minna. Kogu sündmustik anti edasi läbi huumoriprisma. Nii et tõsiste probleemide kõrval jagus nalja ja naeru küllaga. Etenduse sisse oli põimitud ka küllaltki palju temaatiliselt sobivaid laule ja pillilugusid. 2011. aasta lõikuskuu 6. päeval esietendus Pallo talu õues Vello Jaska näidend Valgete pilvede lend. Näidendi Valgete pilvede lend tegevus toimus Nõukogude võimu lõpuaastate Eesti kolhoosikülas. Vaatluse alla võeti maaelu hetkeolukord, kolhoosirahva taotlused, püüdlused ja nende omavahelised suhted ning võimulolijate saamatus ja silmakirjalikkus. Tegevuse ajalist raadiust laiendasid mitmete osatäitjate tagasivaated iseseisva Eesti Vabariigi aastatesse. Näidendi tegelasteks olid aastaid tagasi Siberi sunnitöölaagritest naasnud talude peremehed ja perenaised ning mitme uue põlvkonna esindajad. Loomulikult ei puudunud lavateosest ka tolle aja ideoloogiat kandev kolhoosi partorg ning ennast ahvatlustest mõjutada laskev kolhoosi esimees. Näidendi tegevuses andsid tooni Eesti vaimu ja mõttelaadi oma hinges ning südames edasi kandvad põliseestlased. Nende uskumused, lootused ja veendumused kandusid edasi ka haritud ning mõtlemisvõimelistele noortele inimestele. Nemad said aru, et Eestimaal kehtiv riigikord on vägivaldselt peale surutud ja on veendunud, et ülekohtune vägivallarežiim lõputult kesta ei saa. Seda veendumust kinnitasid kujukalt parteifunktsionääride totratest korraldustest ja maasse väärast suhtumisest tulenev kolhoosikorra pidev allakäik ning sellest johtuv töötajate järjekestev vaesumine. Kuid inimesed ikkagi elasid, uskusid ja lootsid. Ja usk, lootus ning armastus kujunesidki põhilisteks komponentideks, mis nende elu edasi viisid. Näidendi tegevust aitasid edasi kanda ja vaatajatele nauditavamaks muuta mahlakas huumor, situatsioonikoomika ning rahvalikud laulud ja pillilood. Näidendi pealkiri Valgete pilvede lend on sümboolne. Pimedate öövarjude taandumise ning valgete pilvede taevasse ilmumise all mõeldi väära ja ebaõige riigikorra lagunemist ning iseseisva Eesti Vabariigi peatset taastumist. Näidendid lavastas Kiira Soovares. Muusikaliseks kujundajaks oli Tõrva Muusikakooli direktor Thea Leitmaa. Etendused tõid vaatajateni tuntud näitlejad Siiri Lopsik, Heli Holm, Tiina Hiiob, Helbe Sillaots, Asta Mäeorg, Ave Säks, Ants Säks, Elle Pikker,

Sandra Helk, Kristiina Kannukene, Kalle Vister, Ain Juurikas, Erki Säks, Tauno Tilk, Risto Põldsalu, Ants Kirsipuu, Kaspar Metsar, Vello Jaska jt. Kaasa tegid Katrin Kannukese juhendatav rahvamuusikaansambel Jauram, Tõrva meesansambel eesotsas Tõnis-Rein Ainsoga, rahvalaulik Ene Vilipuu ning rahvatantsijad. Iga näidend tõi kohale üle 600 teatrihuvilise. Õhtud lõppesid rahvuslikus stiilis simmaniga. Korrakaitsest Hummuli vallas aastatel 1994 2012 Sõjajärgsel perioodil töötas mõnda aega Hummulis piirkonnavolinikuna Aleksei Valtsov. Vahepealsetel aegadel Hummuli piirkonnas kindlat korrakaitsjat polnudki. Nii ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel. Valda teenindasid Tõrva konstaablijaoskonna politseinikud Aarne Neumann, Ülo Kahro, Berhard Ommuk, Mati Jaansalu jt, kelle ülesanne oli muuhulgas ka Hummuli vallas toimunud juhtumitele ja korrarikkumistele reageerida. 1994. aastal hakkasid Hummuli vallavalitsus ja volikogu otsima valda konstaablit ja kuulutasid sobiva kandidaadi leidmiseks välja konkursi. Vald lubas Hummulisse tööle asuvale korravalvurile korteri, ametiauto ja lisatasu, mis oli sellel ajal 2000 krooni. Aga vaatamata kõigele ei avaldanud ükski Valga Prefektuuri politseinikest soovi Hummulisse elama ja tööle asuda. 1994. aasta septembris tuli Hummuli vallaga tutvuma Viljandimaalt Kõo vallast pärit konstaabel Aleksander Zemskov. Tema oli lõpetanud 1992. aasta augustis Paikuse Politseikooli ja töötanud seejärel Kõo valla ja Võhma linna konstaablina. Peale läbirääkimisi Valga politseiprefekti Aivar Toomperega asuski Aleksander Zemskov 1994. aasta novembris tööle Hummuli valla konstaablina. Elukohaks eraldati perekonnale 3-toaline korter Hummuli alevikus ja ametiautoks Moskvitš, rahvakeeles pirukakuut. Esimeseks tõsiseks tööks oli konstaablil auto remontimine ja töökorda seadmine. Nagu remondi käigus selgus ei olnud sõiduk sellel ajal isegi registris arvel. Eelmine politseinik, kes selle autoga sõitis, oli kasutanud autol isikliku sõiduki numbrimärke. Kui transpordivahend lõpuks ikka korda sai, tuli konstaablil selgeks teha oma uus tööpiirkond ja tutvuda Hummuli valla inimestega. 1994. aastal olid probleemid ja õigusrikkumised sarnased nii Hummuli vallas kui ka Viljandimaal Võhma linnas ja Kõo vallas. Põhilisteks rikkumisteks olid vargused, kaklused, peretülid jne. Aga sellise vahega, et Hummuli vallas oli sellel ajal kolm korda vähem elanikke kui minu eelmises tööpiirkonnas. Seoses sellega oli ka sündmusi vähem. Jäi rohkem aega iga vallaelaniku mure ja probleemiga tegelemiseks. Üldiselt oli kogu siinne olustik rahumeelsem ja sobis paremini nii minule kui ka minu perekonnale, rääkis Hummulisse tööle asunud piirkonnakonstaabel A. Zemskov. Juba järgmise, 1995. aasta novembris autasustati Hummuli valla konstaablit A. Zemskovi Politsei peadirektori Ain Seppiku aukirja ja Valga politseiprefekti tänukirjaga ning tunnistati 1995. aasta Valga Prefektuuri parimaks politseinikuks, millega kaasnes sellel ajal suur rahaline preemia 5000 krooni. Aleksander Zemskov töötas Hummuli valla konstaablina kuni 2005. aasta novembrini ja asus seejärel tööle Tõrva konstaablijaoskonna juhi ametikohale. Hummuli valla uueks konstaabliks sai Tõnu Stogov, kes on pärit samast vallast, kuid asunud elama Valga linna ja töötas seal kriminaalpolitseinikuna. Kuna Stogov hakkas remontima oma vanaema maja Piiri külas ja tal oli kindel plaan oma perega sellesse elama asuda, oli ta konstaabli ametikohale igati sobilik mees. Lisaks Hummuli vallale on Tõnu Stogovi teenindada ka pool naabruses asuvast Helme vallast.

Hummuli vallas on inimeste mured ja probleemid läbi aastate olnud ikka sarnased. Esineb vargusi, naabrid tülitsevad omavahel, on perekonnatülisid, rikutakse avalikku korda ja liiklusseadust. Aga võrreldes ajaga 18 aastat tagasi, on kuritegevus tublisti vähenenud. Kuid sellist rõõmu, et pahandused kunagi päriselt ära lõpeks, kindlasti ei tule. Sellest johtuvalt jätkub konstaablitel tööd vallas niikaua, kui on vallas elanikke, ütles pikka aega Hummuli valla konstaablina töötanud Aleksander Zemskov. Põllumajandus Hummuli sovhoosi kroonika Ettevõtlusest Hummuli vallas 9. septembril 1946. aastal Organiseeriti Hummuli sovhoos Eesti NSV Loomakasvatuse ministri käskkirjaga nr 240 Valga sovhoosi Soka osakonna baasil maakasutuse üldpinnaga 584 ha, sealhulgas põldu 300 ha. Esimeseks sovhoosi direktoriks oli Mihhail Semjonov. Töötas direktorina 1. detsembrist 1946 kuni 8. jaanuarini 1951 (tema nimest on saanud praegune Asu küla nimetuse Semjonovka ). 1948. aastal Laiendati sovhoosi maid endistest taludest ja moodustati 3 territoriaalselt eraldi seisvat osakonda Keskuse, Liivakse ja Mägeveste. 1951. aastal Viidi läbi Hummuli sovhoosi ja Ühtluse kolhoosi maade piiride õgvendamine. Selle tulemusena läks Hummuli sovhoosi käest Ühtluse kolhoosile eraldi seisvad Mägeveste ja Liivakse osakonnad ja asemele saadi endise Uus Tee kolhoosi maad, millised olid vahetult ühenduses Hummuli sovhoosi maadega. 8. jaanuarist 1951 10. aprillini 1952 oli sovhoosi direktoriks Ivan Artjavon. 10. aprillist 1952 18. veebruarini 1954 oli sovhoosi direktoriks Alfred Aas. 18. veebruarist 1954 7. jaanuarini 1965 juhtis sovhoosi Helmut Lend. 1955. aastal Anti Esimese Mai kolhoosile osaliselt üle maid kogupindalaga 464 ha. 1957. aastal Likvideeriti Karjatnurmes Hans Heidemanni nimeline kolhoos ja algul moodustati sellest iseseisev Tõrva sovhoos, kuid kuu aja pärast likvideeriti see ja anti üle Hummuli sovhoosile kogupindalaga 1827 ha ja moodustati Tõrva osakond. Selle vahemaa oli sovhoosi keskusest 30 km. 1959. aastal Likvideeriti Taagepera külanõukogus kolhoos Töötahe ja anti üle Hummuli sovhoosile kogupindalaga 2216 ha ning moodustati Taagepera osakond. Samal aastal likvideeriti Holdres Viktor Kingissepa nimeline kolhoos ja anti üle Hummuli sovhoosile kogupindalaga 1018 ha ning moodustati Holdre osakond. 1. aprillil 1959. aastal Lahutati Hummuli sovhoosist eraldiseisvad Tõrva, Taagepera ja Holdre osakonnad ning moodustati iseseisev Taagepera aiandussovhoos. 1959. aasta algul Likvideeriti veel Hummulis Koidu kolhoos ja anti üle Hummuli sovhoosile kogupindalaga 2154 ha ning moodustati Koidu osakond. 1960. aastal Likvideeriti Hummulis Ühtluse kolhoos ja anti üle Hummuli sovhoosile kogupindalaga 2221 ha ning moodustati Hummuli osakond. 1961. aastal kinnitati Hummuli sovhoosile näidissovhoosi funktsioonid. 7. jaanuar 1965 2. aprill 1976 Oli Hummuli sovhoosi direktoriks Valter Kamm. 1965. aastal Likvideeriti Hummulis Emajõe kolhoos ja anti üle Hummuli sovhoosile kogupindalaga 2043 ha ning moodustati Emajõe osakond.

1970. aastal Likvideeriti Helme k/n Võidu kolhoos ja anti üle Hummuli sovhoosile kogupindalaga 1685 ha ning moodustati Valgjärve osakond. 2. aprill 1976 5. juuli 1977 oli sovhoosi direktor Hans Tuul. 5. juuli 1977 23. märts 1979 oli direktoriks Uno Tamm. 23. märts 1979 11. august 1982 oli järjekordselt direktoriks Valter Kamm. 11. augustil 1982. aastal Asus direktorina tööle Arvo Teder. Ta töötas kuni 30. aprillini 1986. aastal. Tema ajal muudeti sovhoos kolhoosiks. 1. aprill 1986. aastal Tööle asus Eino Peedel, algul asetäitjana ja siis direktorina. 1. jaanuar1989. aastal Pidas kolhoosiesimehe ametit Enn Mihailov. Alates 5. oktoobrist 1992. aastast Viimaseks esimeheks oli Jaanus Jaanimäe. Kolhoosi likvideerimise järel sai majand nimeks Majandusühistu Hummuli. Täpsustuseks veel: Hummuli sovhoosi baasil moodustati neli osaühingut: OÜ Valgjärve 1993 OÜ Valgjärve Agro 1996 OÜ Hummuli 1993 OÜ Hummuli Agro 1996 (jätkab praegu tegevust). Valgjärve Agro Pärast Hummuli sovhoosi likvideerimist moodustati Koorkülla 13. aprillil 1993. aastal Valgjärve osaühing OÜ Valgjärve. Juhatusse valiti Arno Loorist, Olev Markson, Marie Tiirak, Lille Kirsch, Artur Jablonski. Põhikapital oli 230 025 EEK. Esimeheks otsustati valida Arno Loorist ja raamatupidajaks Lille Kirsch. 14. augustil 1994. aastal muudeti osaühingu nimi Valgjärve Agroks. 22. augustil 1994. aastal valiti esimeheks Olev Markson. Juhatuses olid veel Jüri Päss, Risto Kase, Pille Pill, hiljem ka Andres Johanson. 1997. aastal valiti raamatupidajaks Ilse Kink. Ühistu tegeles looma- ja teraviljakasvatusega. 1998. aastal hävis tulekahjus heinaküün ja noorkarjalaut. 14. aprillil 1999. aastal otsustati ühistu tegevus lõpetada. Põhjuseks kahjumiga tootmine üha kallinevate hindade ja odavate kokkuostuhindade tõttu. Viimane üldkoosolek oli 9. detsembril 1999. aastal. Seitsme aasta jooksul (6 aasta andmed) oli ühistul töölisi alates 1993. aastast vastavalt 57, 51, 51, 48, 44, 38. Veiste koguarv 799, 643, 540, 629, 515, 443. Algul oli ka 3 hobust, lõpuks jäi üks. Traktorite arv 31, 23, 19, 17, 12, 9. Veoautod 14, 13, 12, 12, 10, 7. Kombainid 6, 5, 5, 4, 4, 2. Veneaegsed masinad ei pidanud vastu, uusi ei jõutud muretseda. ------------------------------------------------------------------------------ Kasutatud allikad: VAMA.779.1.1-19

Veerand sajandit Hummuli sovhoosi Hummuli näidissovhoosi pearaamatupidaja Arno Anton ja direktori asetäitja Margus Rebane kirjutasid 1971. aasta detsembris Valga maakonnalehes Kommunist Hummuli sovhoosi 25-ndaks aastapäevaks kokku võtvalt: Eesti NSV loomakasvatuse ministri käskkiri nr 240 9. septembrist 1946. aastal lõi meie veel sõjahaavu põdeva põllumajanduse sotsialistlikku sektorisse uue tootmisüksuse Valga sovhoosi Soka osakonna baasil moodustati Hummuli sovhoos. On mõningaid andmeid, et Hummuli sovhoos tegutses küll juba 1941. aastal, kuid tõestavate dokumentide puudumisel tuleb hinnata ülaltoodud käskkirja põhjal Hummuli sovhoosi vanuseks veerand sajandit. Vastloodud sovhoosi tootmistegevus algas organisatsiooniliste raskuste tõttu mõnevõrra hiljem 1946. aasta detsembris. Tänaste arvudega võrreldes tunduvad Hummuli sovhoosi koidiku 33 veist (neist lehmi 4), 18 lammast, 10 hobust ja ei ainsatki siga tõepoolest huumorina. Naljast oldi aga tollal päris kaugel, sest sovhoosile kinnitatud 584 ha maad, millest põllumaad 300 ha, tuli majandada peale nimetatud loomade vaid ühe ratastraktori ning näguripäevi näinud veoauto abil. Need rasked ajad on üle elatud ja sovhoosi algusaastate 50 töötajat, kelle 1947. aasta keskmine töötasu oli 47 rubla, on ammugi pensionil või rahulates. Tuleb imetleda nende inimeste tahet ja jõudu asja alustamisel ja edasiviimisel. Sovhoosi esialgsed majanduslikud tulemused olid kehvapoolsed. 1947. aastal saadi teravilja 7,7, kartulit 74 ja põldheina 11,4 ts hektarilt. Piima aastane väljalüps lehma kohta oli 2000 kg vähem kui praegu. Sovhoosi esimene direktor Mihhail Semjonov, kes juhtis majandit kuni 1951. aastani, oli energiline seltsimees ja alustas asjaajamist vägagi õigetelt seisukohtadelt töötajate elamistingimuste korraldamisest. Raske on uskuda ja mõistagi seda, kuidas suudeti Hummuli sovhoosis ehitada 1947. aastal kümmekond 1-2-kortelist elamut, millest praegugi pooled veel käigus on. Fakt jääb faktiks. Ja uskuda tuleb. Elamuid ehitati järgnevatelgi aastatel. Tootmishoonete ehitamiseni jõuti hiljem. Esimesed neist valmisid viiekümnenda aasta sees. Tootmishoonete ehitamine ei olnud sovhoosile jõukohane senikaua, kuni majand oli väike. Sovhoos hakkas kasvama jõudsalt 1955. aastast alates. Varemgi oli väiksemaid piiride õgvendamisi, kuid 1955. aastal oli sovhoosi üldpindala 1142 ha. Aastail 1957 1959 liitusid Hummuli sovhoosiga mitmed kolhoosid Hans Heidemanni nimeline (Tõrva), Töötahe (Taagepera), V. Kingissepa nimeline (Holdre) ja Koit (Puide). 1959. aastal oli sovhoosi suurus 8347 ha, mis käis sovhoosi juhtkonnale ilmselt üle jõu. Siis sündiski Hummuli sovhoosi noorim sõsar. 1959. aastal moodustati Hummuli sovhoosi Tõrva, Taagepera ja Holdre osakondade baasil iseseisev majand Taagepera sovhoos. Hummuli sovhoosi suuruseks jäi 3286 ha. Hiljem liitusid Hummuliga Ühtluse, Emajõe ja Võidu kolhoos ning tänapäeval ulatub sovhoosi pindala 9247 hektarini, millest kultuurmaad 4700 ha. Kontrastina eeltoodule on Hummuli sovhoosis praegu ligi 2000 veist, nendest 830 lehma, 6000 siga, 80 hobust, 75 traktorit ja 30 autot. Töötajate arv ulatub 450-ni, nende keskmine töötasu aga 153 rublani. Aastas toodetakse ligemale 2700 tonni piima ja 800 tonni liha. Aastane väljalüps lehmalt on 3200 kilogrammi. Taimekasvatuse saagid on küll veel väikesed, kuid paranevad järjest. Tänavu saadi 24,6 ts teravilja, 176 ts kartulit ja 33,8 ts põldheina hektarilt. Põllumajandussaaduste kogutoodangu maksumuseks kujuneb tänavu üle 2,4 miljoni rubla ehk enam kui 600 rubla ühe töötaja kohta. Kasumiks eeldatakse 760 000 rubla ja rentaabluseks 62 %. Vaadates tagasi 25-aastasele tootmistegevusele, näeme, et sovhoosi rahva ees on olnud rohkesti probleeme. Neid on majandi kollektiiv lahendanud suhteliselt edukalt, mida

kinnitavad ka sovhoosi majanduslikud tulemused. Paljudest asjadest aga on olude sunnil mööda mindud ja need kerkivad nüüd teravalt esile koos vajadusega üle minna senisest märgatavalt intensiivsemale tootmisele ja selle propageerimisele. Jällegi peab juhtkond ja kollektiiv alustama elu-olustikuliste tingimuste paremustamisega. Aastaid on lepitud sellega, et majandis puudub korralik kultuurikolle. Selle saamine ei ole küll piimakarja suurfarmi ehitamise ja seakasvatuse laiendamisega otseselt seotud, kuid kaudsed sidemed on siin ilmselt olemas. Klubi, või mis nime ta ka ei kannaks, on Hummuli näidissovhoosile, millist nime majand 1961. aastast kannab, vajalikust vajalikum. Sovhoosikeskuses puudub saun, elamuid on vähevõitu jne. Need on suurte tootmisprobleemide kõrval küsimused, mille lahendamine toob Hummuli sovhoosi kui näidismajandi töösse maksimaalse kasuteguri. Hummuli sovhoosi kollektiiv on töötahteline ning võimeline elu paremuse poole viima. Sovhoosirahva hulgas on arvukalt toimekaid inimesi, kellele võlgneme tänu tänaste saavutuste eest ja kellest otseselt sõltub sovhoosi edasine käekäik. Üle kahekümne aasta on sovhoosis töötanud noorkarjatalitaja Õie Kelk ja üks toimekamaid traktoriste-kombainereid August Viiding, samuti seatalitaja Minna Pruuli. Ligi kakskümmend aastat tagasi tulid sovhoosi tööle autojuht Jaan Miljan ja traktorist Anton Mihkelsoo. Nendest veidi vähem on töötanud autojuhid Enno Kivi ja Verden Kupper, seatalitaja Ruth Kruus ja automajandi praegune juhataja (endine traktorist ja autojuht) ning Tihemetsa sovhoostehnikumis mittestatsionaarselt edasi õppiv Kalju Henrikson. Kümmekond aastat tagasi elektrikuna Hummuli sovhoosi leivale tulnud tänane EPA mittestatsionaarne üliõpilane ja sovhoosi töökodade juhataja Johannes Vainola on olnud väsimatu nii kutsetöös kui ka töökultuuri ja heakorra loomisel. Sama palju aastaid on majandi edusammudele kaasa aidanud praegune direktor Valter Kamm, kelle energilisel juhtimisel on siinne pere kõige pikemad sammud astunud. Mõnda aega on sovhoosis osakonnajuhatajana töötanud Eduard Kirch. Ja aastad lähevad 1986. aastal koostatud kodu-uurimistööst võib lugeda: Tänapäeva Hummuli sovhoosi suuruseks on 8140 ha, sellest põldu 4382 ha. Tootmissuunaks on tõuveisekasvatus. Peale selle tegeldakse veel piimakarja, veise- ja sealiha tootmisega ning taimekasvatusega, peamiselt söötade tootmisega loomakasvatusele. Sovhoosil on kaks osakonda Hummuli ja Valgjärve. Osakonnad on jaotatud brigaadideks: taimekasvatuses on 5 ja loomakasvatuses 6 brigaadi. Hummuli sovhoosi bilansis on majanditevaheline lastepäevakodu Mõmmik 280 kohaga (asukohaga Tõrva linnas), kus sovhoosi töötajate lapsi on 20 ümber. Hummuli sovhoosi juures töötab ka Valga rajooni Agrotööstuskoondise Õppekombinaat. Hummuli 8-kl kooliga oli majandil tihedad sidemed viidi läbi ühiseid üritusi, majand toetas kooli vastavalt võimalustele. Hummuli külanõukogus oli elanikke 1200, sovhoosis oli töölisi 460. Oli esindatud 8 rahvust eesti, läti, vene, saksa, tsuvašši, ukraina, valgevene ja soome keelt rääkivad inimesed. Raamatupidamine tsentraliseeriti 1970. aastal. Töötasu ning autotranspordiarvestus oli mehhaniseeritud kaartidel. 1 --------------------------------------------------------------------------------------------- 1. Paas, M. Hummuli sovhoosi ajalugu. Kodu-uurimistöö, 1985.

OÜ Hummuli Agro Osaühing Hummuli Agro kasvas välja Hummuli näidiskolhoosist. 1992. aastani juhtis tegevust 5-liikmeline juhatus, mille esimeheks oli Valeri Kolbin. Kuna Eesti põllumajanduse ja piimatootmise kõige keerulisemad ajad jäid 90ndate aastate keskele ja teise poolde, siis suuresti tänu temale ja tolleaegsele meeskonnale suudeti vastavalt võimalustele säilitada karja püsimine, põllu harimine ja piima tootmine. Ja 2001. aastal toimus nn omandireform, mille käigus müüsid enamus seniseid väikeomanikke (neid oli kokku ligikaudu 70) ettevõtte enamusosaluse OÜ-le Falber, kelle omanikuks on Raul Jeets. Moodustati 3-liikmeline nõukogu, kuhu kuulusid Raul Jeets, Enn Mihailov ja Jüri Alikas. OÜ Hummuli Agro põhitegevuseks otsustati valida piimakarja kasvatus ja piima tootmine. Antud eesmärgi saavutamiseks koondati kogu tähelepanu veisekarjale. Ühtaegu alustati ettevalmistustega piimatootmistehnoloogiate ja loomapidamistingimuste kaasajastamiseks. Eesmärgiks seati uue veisefarmi ehitamine, olemasoleva farmikompleksi suureulatuslik renoveerimine noorkarja laudaks ja piimakarja kuuluvate loomade arvu suurendamine. Üheks oluliseks eesmärgiks on seatud rohumaade viljelus ja maade kasutuse efektiivsus. Et alustada uue lüpsilauda rajamist, tuli esmalt leida sobilik asukoht ning läbi viia keskkonnamõjude hindamine. Selle käigus said kõik puudutatud isikud avaldada oma arvamust ja asukohavaliku sobivust. Uue lüpsilauda planeerimisel sai arvestatud ennekõike keskkonnatingimustega, millised häiriksid kohalikke elanikke kõige vähem. On selge, et kehtivad seadused tagavad kohalikel elanikel võimaluse esitada omapoolseid ettepanekuid kavandatavate tegevuste osas ning kuna laekus väga erinevaid ja vastakaid arvamusi, siis nendest parima ja enamusele sobiva lahenduse leidmine võttis aega kahjuks aastaid. Selle tõttu oli jõutud juba aastasse 2010. Selleks hetkeks oli toorpiima hind kogu aasta vältel olnud väga madal, mistõttu toimus sisuliselt omanike poolt kogu tootmisele sõna otseses mõttes peale maksmine. Ka loomade järjest halvenenud pidamistingimused olid oluliselt vähendanud igapäevast piimatoodangut ning loomade arv oli karjast kiirenenud väljamineku tõttu oluliselt vähenenud. Vanades lautades olnud töötingimuste osas kannatasid töötajad. Ainsaks lahenduseks sai olla kiiresti uute pidamistingimuste rajamine. Algasid pingelised läbirääkimised finantseerimisasutustega, et vastavaid plaane realiseerida. Kuid kuna aastal 2009 alanud majanduslangus, kus drastiliselt oli kukkunud toorpiima kokkuostuhind, oli värskelt meeles ning 2009. aasta Hummuli Agro OÜ majandustulemused olid pehmelt öeldes hirmutavad, siis olid pangad äärmiselt skeptilised plaani elluviimisel. Otsustavaks sai omanike julgus isiklike käendustega kogu projekti tagada. 2010. aastal õnnestuski alustada koostöös Martin Maaskile kuuluva Väimela Põllumajanduse Osaühinguga Asu külas uue kaasaegse lüpsikarjafarmi ehitusega, millega tagati uute pidamistingimuste rajamine 980 lüpsvale lehmale. 400 meetri kaugusele laudast rajati täiesti uued ja keskkonnatingimustega kooskõlas olevad lägalaguunid. Kompleks valmis 2011. aasta kevadel. 2011 alustati Soe külas asuva endise suurfarmi ümberrenoveerimisega noorkarja- ja erivajadusega loomade laudaks ning täiesti uue ja kaasaegse lägalaguuni ehitamine. Selle eesmärgiks oli oluliselt parandada noorkarja, poegimisosakonna ja erivajadustega loomade pidamistingimusi ning tagada keskkonnanõuete täpne täitmine seoses tekkiva lägaga. 2012. aasta lõpu seisuga on kõik ehitustööd lõpule viidud ning Hummuli Agro OÜ (omanik Raul Jeets) üheskoos Väimela Põllumajanduse OÜ-ga (omanik Martin Maask) põhinäitajad: 1. Loomade arv mõlema ettevõtte peale kokku 1900 (1000 lüpsilehma ja 900 noorlooma), millest lüpsilaudas 860 lüpsvat lehma ja milline suureneb 2013. aasta lõpuks 980 loomani.

2. Haritavat maad 1600 hektarit. 3. Töötajate arv 48. 4. Iga ööpäev läheb hetkel keskmiselt 22 000 liitrit toorpiima piimatööstusese, milline kasvab 2014. aastaks eelduslikult lüpsvate lehmade arvu suurenemisega 27 000 liitrini ööpäevas. 5. Farmi suurus regiooni arvestades on kindlasti üks suuremaid ja kaasaegsemaid. 6. Eesmärgid tulevikuks on kaasaegse piimatootmisega jätkamine, maade efektiivne harimine, keskkonnanõuete järgimine ja töö andmine kohalikele elanikele. 7. Piima müük toimub juba aastaid AS-le Võru Juust (AS Valio Eesti tütarettevõte), mille toodang juustude näol jõuab iga eestlase toidulauale ning osaliselt eksporditakse vastavat toodangut ka Soome. 8. Investeeringuid lautadesse tehti üle 5,0 miljoni euro, millest väga suure osa moodustab pangast võetud laen. Ka saadi toetust EL eelarvevahenditest investeeringutoetuse meetme alt ning omanike poolt tehtud omafinantseeringu näol. AS Vallai Tööstus AS Vallai asutati 5. mail 1991. aastal Hummulis. Vallai asutajateks olid Jaan Balodis, Raivo Rüütli, Enn Mihailov, Rein Pullerits, Valter Kaar, Tapani Koski, Perti Palomäki ja Dimitri Voitk. Ettevõtte tegevuseks on sõiduauto rehvide taastamine. Tehase sisseseade osteti Soomest. Aegade jooksul on uusi seadmeid juurde ka ostetud. Kõrgajal taastati tehases ligemale 40 000 rehvi aastas. Praegu küünib toodangu tase 30 000-ni. Kasutatud sõidukite rehvid ostetakse kokku nii Eestist kui ka välisriikidest. Põhiliselt Soomest ja Saksamaalt. Kuid taastatakse ka kliendi rehve. Algaastatel pakkus AS Vallai tööd 30-le inimesele, praegu saadakse aga hakkama üheksa töötajaga. Sellepärast, et tootmine on intensiivistunud ja töötajate oskused ning vilumused ka tõusnud. Tööl on inimesi igast antud piirkonna omavalitsusest: Valgast, Hummulist, Tõrvast, Helme vallast ja Soorust. Vallais taastatud rehvid on suunatud põhiliselt Eesti turule. Kuid ka Lätis ja Soomes ollakse neist huvitatud. Sest toodang on kvaliteetne ja kasutada neid igal juhul saab. Ettevõtte juhataja Raivo Sillaste sõnul kontrollib ja auditeerib Euroopa komisjon firmas taastatud rehve pidevalt. Seega pole võimalik toodangu kvaliteedi osas mingit mööndust teha. Kuigi tootmine läheb Sillaste sõnul aasta-aastalt aina raskemaks. Sest energia ja toorme hinnad pidevalt tõusevad. Kuid siiani on ettevõte ikkagi toime tulnud. Vallai Formula kaubamärgiga taastatud rehve saab osta koha peal Hummuli tehase hoones olevast kauplusest, aga on ka üle saja edasimüüja. Nendeks on üle-eesti tegutsevad rehvivahetuspunktid, varuosade kauplused jne. Põhiliselt on 30-50 kilomeetri raadiuses Vallai taastatud rehvid saadaval. Sealhulgas ka Saaremaal ja Hiiumaal. Ainuüksi oma jõududega ei suudaks ettevõte selliseid koguseid realiseerida. Et tootmist jätkata, peame ajaga kaasas käima. See tähendab, et tuleb vastavalt vajadusele seadmeid kaasajastada ning aina uusi turge juurde otsida. Kuna ettevõte asub aga ääremaal, on teda küllaltki raske reklaamida. Ka transpordikulud osutuvad sellest johtuvalt küllaltki kõrgeteks. Aga vaatamata kõigele oleme suutelised Euroopa Liidu nõuetele vastavat toodangut valmistama, ütles AS Vallai juhataja Raivo Sillaste.

Tema sõnul on seisuga 18. mai 2011 AS Vallai omanikeks Andres Balodis, Tõnis Balodis, Koski Team OY, MH-Tyres Holding OY ning Evelin Pullerits. Ettevõtte nõukogu esimees on algusest peale olnud Jaan Balodis. AS Astra Astra oli esimene tootev väikeettevõte Eestis. Ta alustas Tiiu Voitki juhtimisel tegevust 1. detsembril 1987. aastal Hummulis neljakorruselise maja neljandal korrusel kahes korteris, mis olid Hummuli Näidissovhoosilt rendile võetud. Tolleaegne sovhoosi direktor Eino Peedel abistas ruumide saamisel. Nende eest tuli aga sovhoosile üüri maksta. Ettevõttes alustas tööd 10 õmblejat. Õmblusvabriku Baltika Valga filiaalist saadi juhataja Meelis Milderi korraldusel töö alustamiseks 10 mahakantud õmblusmasinat. Valga vabrikust saadeti õmblejaid välja õpetama ka instruktor. Raha jagajaks oli Hummuli sovhoos, aruandlus tuli esitada aga Baltikale. See kõik pani Astra sundseisu! Astra esimeseks tööks oli õmmelda tööriideid sovhoosi lüpsjatele. See idee tuli Mai Kolossovalt, kes töötas tolleaegses Valga parteikomitees. Tööriiete lõiked saadi Valga moemajast, välja lõikamine toimus aga Baltika õmblusvabrikus. Töörõivaid valmistati Venemaalt toodud teksariidest. Komplekti kuulusid tunked, pluus ja pearätik. Taolisi komplekte valmistati üle saja. Nende esimene ostja oli Hummuli sovhoos. Kuna riie oli kalk ja ebamugav ning väga raskesti pestav, jäid nad seisma. Lõpuks annetati nad maavärisemise tagajärjel kannatavatele armeenlastele. See tähendas aga, et tuli alustada taas nullist. Riie oli defitsiit. Kõik käis jaotuskava alusel. Kuna Astra oli riiklik väikeettevõte, oli tal võimalus riiet osta tšekkidega. Et Tallinna kaubabaasidest riiet saada, tuli tutvused ja raha mängu panna. Astra juhataja Tiiu Voitk ja tema abikaasa Dimitri käisid ka Leningradis sitsiriiet ostmas. Naistel oli asja vastu huvi. Nad otsisid lõikelehed ja asusid tööle. Õmmeldi lastele kombekaid ja naistele kitleid. Valmisriided viidi müügile Tartu ja Tallinna poodidesse. Mida aeg edasi, seda enam riiete vastu huvi kasvas ja koos sellega võimalus neid turustada. Üsna pea ostis ettevõte ketasnoa, millega lõigati viis kihti, püstnoa, lõikelaua, käärid ja poltsae. Baltikast saadi kasutatud lintsaag. Valga vabrikust osteti kangast ja paremaid kangajuppe. Tutvused aitasid. Kuna ettevõttes meestöötajat ei olnud, pidi juhataja Tiiu Voitk taksoga kanga kohale tooma ja oma jõul neljandale korrusele tirima. Tekkis auto vajadus. Seda ei olnud aga kellelgi anda. Tiiu Voitk käis küsimas nii Täitevkomiteest kui ka Valga Autobaasist Tiit Vähilt. Kord tulid külalised Astrat uudistama. Tänu sellele pääses firma ajalehte ja televisiooni. Tuntus tõi aga uusi kliente. Tallinna kunagine linnapea Jaak Tamm tahtis töölistele linasest tööriideid. Sellest ajast mindigi tööriiete valmistamise peale üle. Riideid tehti isegi jahi- ja rallimeestele. Need olid tasuvamad ja ka vajalikumad tooted. Jõudis kätte esimese aasta sünnipäev. See toimus kohvikus Ruut. Sünnipäevaks kinkisid külalised Astrale nööri otsas rippuva auto ja soovisid, et firma saaks endale ka pärisauto. Ja nad saidki. Tänu sellele, et jutt ralliriiete valmistamisest levis Lätti. Lätist tulid mehed, kes tahtsidki ralliriideid. Kuna neil oli riideid kiiresti vaja, sõlmitigi kokkulepe. Samas lubasid tellijad, et kui riided ruttu valmis saavad, annavad nad Astrale auto, mille nad just äsja võitnud olid. Jõululaupäevaks saabuski auto kohale. Tuttuus pirukas, mis maksis 2800 Vene rubla. See kõik saavutati ühe aasta jooksul. Oli tõusu ja mõõna aegu. Oli raske, aga huvitav aeg! ütles Tiiu Voitk. Järgmised aastad tõid rohkem edu. 1990. aastal loodi aktsiaselts. Algkapital oli 3000 Vene rubla.

Kuna valmistati ka naiste riideid, oli 1992. aasta rahareformini järjekorrad ukse taga. Samal aastal koliti hoonesse, kus ettevõte asus tegevusaja lõpuni. Osteti uus sõiduauto, Toyota buss ja bürootehnika. Äri edenes hästi. Juba roosa maja perioodil, täpsemalt öeldes 1989. aastal ilmusid väliskliendid Rootsist. Äri hakkas järjest paremini minema. Käidi mitmel korral Rootsis Nütex is koolitusel (koolitas õmblejaid Eestist ja Rootsist) ja messikoolitusel. Koolitused jätkusid ka Rõivatoodete Liidu kaudu. Astra oli üks Rõivatootjate Liidu asutajatest 90-ndatel aastatel. Kliente oli Soomest, Norrast, Saksamaalt, Hollandist ja Taanist. Konkurentidega saadi sõbralikult läbi. Tihenesid sidemed Baltika ja Klementiga. Materjale osteti välismaalt, kaubabaasidest ja õmblusvabrikust Baltika. Kasutati villast, poolvillast, impregneeri, kunstnahka jne. Käidi messidel Itaalias, Rootsis, Saksamaal. Riigi abi oli vähene. Väikeettevõttel oli raske Lääne turul läbi lüüa. Raha ei jätkunud. Eesti turg oli muutunud. Väiksemal ettevõttel oli kaubaketti raske sisse saada. Klementil ja Baltikal oli palju poode, neil oli lihtsam. Firmasse investeeriti kõvasti. Selle maksumus tõusis 2 miljoni kroonini. Pangalaenu abil soetati kõige kallim õmblusmasin kompuuter, mis maksis üle miljoni. Osteti ka teisi masinad. Kasumit eriti ei loodetud. 1999. aastal tehti hoonele juurdeehitus, mille tulemusena saadi ligi pool tootmispinda juurde. Lisandus ka tööruum juurdelõikajale, ladu, ruum õmblemise jaoks, sansõlm, mehhaanikaruum. Uued ruumid tõstsid töö tootlikkust ja taset. Õmmeldi naiste mantleid, jopesid, poolmantleid, kostüüme, kleite, seelikuid, vormirõivaid reisifirmadele ning tanklakettidele jne. Mudelid läksid väga hästi peale. 2006. aastal tundus mulle, et midagi hakkab Euroopa majanduses muutuma. Sest meie allhanke klientidel hakkas igasuguseid asju juhtuma. Ühed nendest läksid pankrotti, teised vähendasid katastroofiliselt tellimusi. Aga kuidagi tuli ellu jääda. Minu sisetunne ütles, et ettevõttele tuleb leida asjalik kosilane, uus omanik, ütles Tiiu Voitk. Samal ajal toimus Hansapanga omanikeringis suur muutus, mille tõttu pidid väikeaktsionärid oma aktsiad ära müüma. Rahale tuli leida aga rakendus. Mitmedki ärimehed käisid Astras sooviga oma naistele sobiv ettevõte osta. Kuid nähes, missugust rasket tööd tuleb siin suhteliselt väikese tulu eest teha, loobusid kõik sellest kavatsusest. Sama aasta sügisel ilmusid aga meile uued kliendid Norrast ning ka nendele sai ettevõtet müügiks pakutud. Nemad seedisid seda mõtet kolm kuud ja 2007. aasta alguses teatasid, et on nõus AS Astra ära ostma. Algas viie kuu pikkune müügiprotsess, kuhu oli kaasatud üks Eesti suurim advokaadibüroo. Kuigi minu arvates oleks võinud selle ilma suuremate kulutusteta lihtsalt kohalikus pangas ära vormistada. Astra oli ju Valgamaal 20 aastat tegutsenud ja pangas vägagi tuntud ning usaldusväärne ettevõte. Aga kohe oli aru saada, et norrakad on väga umbusklikud ega usalda kedagi. Lõpuks sai tehing siiski 2007. aasta mais teoks, jätkas Voitk. Samas, et ostu-müügi tehingu usaldusväärsust kindlustada, palgati Tiiu Voitk igaks juhuks aasta lõpuni ettevõtte tegevjuhiks. Ilmselt selleks, et kui kerkib esile mingeid jamasid, siis saaks teda vastutama panna. Aga midagi ei juhtunud! Siis hakkasid uued omanikud Voitki juba rohkem usaldama ja kuna uut juhti ei leitud, palgati teda edasi juba tähtajatult. Norrakatel on aga ikka see usaldamatuse joon juures. Kõige raskem oli see, et nad ei rääkinud kohalikele kunagi mingitest kavandatavatest muudatustest. Sellepärast oligi raske, et kunagi ei teadnud, mis ettevõttes oodata oli. Sellest tulenevalt ei saanud tegevjuht ka ise mingeid ettepanekuid teha, et halbu asju ära hoida. Aga neid polnudki nii vähe. Palju raha loobiti niisama tuulde. Kohati tundus, et uued otsustajad polnud vist eriti juhtimisalastel koolitustel osalenud.

Kuid kõigest olenemata laienes ettevõte Pärnusse ja Tallinna. AS Astrast sai 2010. aastal emafirma AS Protex järgi AS Protex Balti. 2012. aasta algul algas Hummulis töötajate koondamine. Leiti, et logistiliselt ei õigusta see osakond end ära. Kuid see oli järjekordne suur viga. Sellepärast, et kulutati taas kord mõttetult palju ettevõtte raha. Kuna olin juba pensioni ikka jõudnud ega näinud mõtet Pärnu ja Tallinna vahet kurseerimiseks, palusin ennast ka koondada. Väga rõõmus oli aga mu meel, kui 2012. aasta sügisel Hummuli osakond uuesti tööle pandi. Ilmselt polnud omanikel selliste oskustega õmblejaid kusagilt mujalt nii lihtne leida. Sellest johtuvalt tulid kohalikud õmblejad tööle tagasi ja paistab, et tegevust nendel jätkub. Eestis on ju paljud õmblusettevõtted oma uksed sulgenud, arutles väikeettevõtte Astra asutaja Tiiu Voitk. AS Estplant AS Estplant loodi aastal 2000 eesmärgiga hakata jõulu- ja ilupuid kasvatama. Ettevõte asub Valgamaal Hummuli vallas Alamõisa külas. See on Taani kapitalil põhinev Eesti firma. Kui Eestis hakkasid kõik hoolega metsa lõikama, tegime meie kardinaalselt vastupidise käigu ja hakkasime hoopiski metsa istutama. See mõte tuli Belgiast, kus oli kunagi loodud Jõulupuude Kasvatamise Liit. Sealse ärikeskuse töötajad ning selle ala asjatundja käisid siin ja tegid analüüse selle kohta, kas tasub Eestis ja täpsemalt öeldes Vainu talu lähistel jõulupuude kasvatamisega tegelema hakata. Kuna uuringu tulemused olid üsnagi positiivsed, loodigi firma Estplant, selgitas firma kohapealne tegevjuht Ave Bachmann. Siis tuli aga firma edasisse arengusse üsna omapärane, kuid õnnelik pööre. Kui algul belglastega alustasime, tulid siia ka taanlased, kes olid jõulukuuskede kasvatamisest väga huvitatud. Firmal oli edasi arenemiseks vaja kapitali ja taanlased olid nõus ettevõttesse finantseerima. Ka oskusteave tuli Taanist. Sest nendel on pikaajaline jõulukuuskede kasvatamise traditsioon ja kogemus. Ja nii saidki selle firma omanikeks taanlased. Lisaks välismaisele rahale sai firma toetust ka PRIAst, mille eest soetati traktor ja muud vajalikud seadmed ning ehitati viilhall, kus käib seesmine töö ning paiknevad ka töötajate puhkeruumid ja sansõlmed. Ave Bachmanni sõnul osteti algul ettevõttele ligemale 200 hektarit maad ja pandi sellele jõulukuused võrsuma. Esimese hooga panime maha üle 75 000 taime. Need olid põhiliselt kuuse ja nulu istikud. Osa taimi istutasime ka pottidesse, et need hiljem vastavalt tellimustele iluaedades kasvama panna, jätkas firma esindaja. AS Estplant ostab taimi Taanist, Saksamaalt, Eestist, Lätist ja Hollandist. Ave Bachmanni väitel on firma aastate jooksul väga palju edasi arenenud. Praegu on ettevõtte käsutuses oleva maa suurus kasvanud 800 hektarile. Sellest on täis istutatud ligemale 450 ha. Igal kevadel istutame 400 000-500 000 taime. Tavatingimustes kasvavad nendest jõulupuud 4-5 aastaga. Sel hooajal läheb meil müüki üle 100 000 välja kasvanud jõulukuuse. Siinjuures tuleb aga täheldada, et osa nendest on ka pottidesse istutatud puud, mis on mõeldud iluaedadesse kasvama panemiseks. Kaitseks metsloomade eest on rajatud ümber istanduste võrkaiad, ütles vestluskaaslane. Enamik aktsiaseltsis Estplant turustatavatest jõulupuudest läheb ekspordiks. Välisriikidest ostavad Hummuli mail kasvatatud jõulukuuski Soome, Rootsi, Norra, Taani, Inglismaa, Holland ja isegi Läti. Aga midagi jääb ka Eestimaale. Firmal on tegevuse käigus hästi sisse töötatud turg. See tähendab, et enamik müügiks minevaid jõulukuuski ostavad ära püsikliendid. Kuid uusi soovijaid tuleb pidevalt juurde.

Järgmine samm on hakata jõulukuuski turustama ka Venemaal. Selles osas on firma omanikud juba tööd teinud. Mingisugune hulk kuuski on sinna juba prooviks müüdudki, kuid seda on siiski veel liialt vähe, kinnitas Bachmann. Nõudlus jõulukuuskede vastu on tema sõnul erakordselt suur. Igal juhul tunduvalt suurem, kui firmal pakkuda on. Täiendavalt kuulsin, et jõulukuuskede istanduses on töö hooajaline. Kevadel käib hoogne taimede mulda sobitamine ja sügiseti, aastavahetuse künnisel, toimub jõulukuuskede lõikamine, pakkimine ja turustamine. Kuid AS Estplant on toimiv, tegev ning arenev ettevõte ja saab iseseisvalt kõigega hakkama. Tööjõudu jagub. Siin leiavad rakendust eestlased, lätlased, leedulased ja isegi poolakad. Aga ka ligemale kümme kohalikku inimestki on pidevalt tööl. Kuid hooajaliselt kindlasti rohkemgi. Aastatega on isegi niinimetatud püsitöötajad välja kujunenud. Aga eemale jääjaid on ka ja nende asemele astuvad uued. Ikkagi need grupid, kes on Taanis vastava väljaõppe saanud. Täiendusena lisas Bachmann, et Eestist lähevad paljud töövõimelised inimesed ära välismaale. Sellepärast ongi AS Estpalnt värvanud tööjõudu teistest riikidest. Tulijateks on aga ikkagi sellised, kes on nõus füüsiliselt rasket ja suhteliselt odavat tööd tegema. Ajutise elupaiga leiavad välismaalased kogu hooaja vältel ümberkaudsetes turismitaludes. Tehnika on firmal küll kaasaegne, kuid jõulukuuskede istutamise, kasvatamise ja turustamise juures tuleb teha ka väga palju käsitsitööd. Üldjoontes on see töö suhteliselt raske, kuid elu on näidanud, et tasub end ära. Inimesed saavad siit suhteliselt normaalse teenistuse ja hulk maad on ka kultuurselt ära kasutatud, ütles AS Estplant kohapealne tegevjuht Ave Bachmann. Osaühing Valga Puu Metsandus Andres Olesk osales Maaülikoolis õppimise ajal paberipuu hankel. Aga et sellel osaleda, oli vaja asutada ettevõte. Selleks saigi loodud OÜ Valga Puu asukohaga Valgas. Ses osas läks õnnelikult, et paberipuu hanke me võitsime, väitis Olesk. Tema sõnul oligi firma esimese aasta põhitegevuseks metsamaterjali vahendamine. Aastal 2000 soetasime esimese metsaveotraktori, võtsime tööle 15 raietöölist ja sõlmisime esimese lepingu suure metsafirmaga Metsade Tervendus metsakinnistute hooldamiseks Valgamaal. See leping on tänaseni jõus, rääkis Olesk. Valga Puu motoks ongi pikaajalised suhted klientidega. Oleme suutnud alates istutamisest kuni metsade raideni kõiki töid teha. Sealhulgas metsade kuivendamisest, metsateede ehitamisest, truupide paigaldamisest metsakraavidesse jne. Tähtis etapp Valga Puule oli 2005. aasta, kui me läksime Rootsi ja töötasime sealsetes metsades kaks aastat tormikahjustuste likvideerimisel. See oli Valga Puule väga kasulik periood. Nende aastatega ettevõte kasvas jõudsalt. Samal ajal jätkus ka töö Eestis. 2004. aastal, kui oli aktsioon miljonipuu istutamine, siis Valga Puu istutas Valga- ja Võrumaa metsadesse 360 000 taime. Nii kuuski, mände kui ka kaski. Igal aastal istutab Valga Puu aga Lõuna-Eesti metsadesse keskmiselt 150 000 taime. Taimed saadakse kohalikest puukoolidest. Me majandame klientide metsi, mida on hetke seisuga üle 20 000 hektari. Peale selle on ka Valga Puu ise metsaomanik, lisas Andres Olesk.

Ja vastavalt klientide tellimistele istutuslangid tekivadki. Samasuguselt tellimuste alusel käib ka metsade töötlemine. Aastas raiub Valga Puu keskmiselt 20 000 tihumeetrit puitu. Meie tegevus ongi metsade raiumine, puitmaterjali müümine, istutamiseks vajaliku pinna ette valmistamine ning noorendike hooldamine, selgitas Oleks täiendavalt. Oluline on see, et kõik lõigatud palgid müüakse kohalikele saeveskitele. Muu sortiment läheb graanulitehastele ja küttepuuks. Ja ostjaid leidub. Oleski sõnul pole puidu müümisega veel probleeme olnud. Valga Puul on olemas 24 metsa- ja 4 maaparandusmasinat. See tähendab, et tehnikat metsatööde tegemiseks jätkub. Ka töölistega saab firma hetkel veel hakkama. Pikka aega on aga olnud defitsiit sellistest inimestest, kes on suutelised kaasaegsete masinatega töötama. Kuid Luua Metsakool seda defitsiiti kuigivõrd leevendab. Andres Olesk ostis 2001. aastal Hummulisse suvekodu ja 2009. aastal ehitas samasse maja. Majanduslikult osutus kasulikumaks ka firma tegevus Valga linnast Hummulisse ümber tuua. 2010. aastal valmis Hummulis töökoda. Kontoriruumid rendib Valga Puu endise Astra kontori II korrusel. Samas on Valga Puu registreeritud algusest peale Hummulisse. Seega oligi Hummulisse ümber kolimine igati loogiline samm. 2010. aastal müüsime pool Valga Puu osalusest taastuvenergia tootmisega tegelevale kontsernile Graanul Invest. See tähendab Valga Puule suurele osale sortimendist koduturgu. Ja Valga Puu on Helme elektrijaama põhivarustaja toorainega. Osaühing Falber OÜ Falber on asutatud aastal 1999. Ettevõte on loodud eesmärgiga arendada järkjärgult metsakinnistutesse investeerides välja jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik erametskond, mille suuruseks oleks vähemalt 1500 ha. Eesmärgist lähtuvalt on ettevõtte põhitegevuseks olnud metsade majandamine ja kasvatamine, metsa varumine ning sellega seotud kinnisvara haldamine. Metsatööde tulemusel tekkinud kasum on reinvesteeritud uute metsa- ja põllumaade ostmiseks. Metsadesse on rajatud teede- ja kuivendusvõrgud, mida kasutatakse ja hooldatakse aastaringselt. Hallatavate maade oluliseks teguriks on asjaolu, et suurem enamus kinnistuid asub ühes piirkonnas, Hummuli vallas ja selle lähiümbruses, moodustades ühtsed metsamassiivid. Suhteliselt palju on panustatud ka metsamaa uuendamisse. See hõlmab põhiliselt iga-aastasi istutustöid ja noorendike hooldust. Suurt rõhku pannakse ka võsastunud ja sööti jäänud põllumaade taaskasutusse võtmisele. Selles osas on OÜ Falber partneriks OÜ Hummuli Agro, kellega on sõlmitud põllumaade kasutamiseks pikaajalised rendilepingud. Ettevõtte eesmärgiks on lähiaastatel Hummuli vallas ja lähipiirkonnas oluliselt suurendada hallatavate metsa- ja põllumaade hulka, et tagada veelgi efektiivsem ja jätkusuutlikum tegevus antud piirkonnas ning luua täiendavaid töökohti. Osaühing Metsatee Puiduettevõte osaühing Metsatee asub Hummuli alevikus. Selle omanikud on Vahur Illak ja Raul Jeets. Ettevõte tegeleb ümarmetsamaterjali transportimise ja saematerjali tootmisega.

Vahur Illak on OÜ Metsatee omanik juba 2004. aastast. Noorena tegelesin üsna järjekindlalt suusatamisega ja lõpetasin isegi Otepää Spordiinternaatkooli. Aga nüüd paarkümmend aastat olen tegev puidu töötlemisega. Viimased 10 aastat osaühingus Metsatee, rääkis Illak. Tema sõnul on töö ettevõttes kulgenud üle kivide ja kändude. See tähendab, et on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Sügava kriisi aastatel ei õnnestunud kellelegi midagi müüa. Sest rahval ei olnud lihtsalt raha. Praegu on aga olud mingil määral paranenud. Põhirõhk on ettevõttes asetatud lehtpuupalgi lõikusele ja lehtpuu saematerjali tootmisele. Enamkasutatavaks puuliigiks on kask ja haab. See materjal läheb põhiliselt ekspordiks. Samas aga, eriti suveperioodil, lõikame ka ehituslikku saematerjali. Seega siis kuuske ja mändi. Materjal lõigatakse enamasti standardmõõtu, kuid on võimalik lõigata ka vastavalt tellija esitatud mõõtudele. Toormaterjali, palki, on üldiselt saada, kuid aastad pole vennad ja ka aastaajad pole vennad. Eks turg dikteerib ja selle järgi tuleb orienteeruda. Siiani oleme suutnud ikka vajaliku toorme varuda, tellijaidki on jagunud, selgitas Vahur Illak. Tulevikus on ettevõtte omanikel plaanis seadmeid uuendada ja kaasajastada ning vastavalt võimalustele isegi toodangu sortimenti laiendada. Kõige suurem probleem on selles, et tööjõuga läheb järjest raskemaks. Kes vähegi tegija on, laseb siit jalga. Aga siiani oleme ikka hakkama saanud. Töö käib ja toodangut tuleb, ütles OÜ Metsatee omanik Vahur Illak. Osaühing Mändre Post Ettevõte asub Hummuli vallas Jeti külas Järvesilma talus. Tegemist on väikeettevõttega, mis tegutseb maapiirkonnas. Ettevõtte asutasid 2003. aastal Ahti Raide ja Kaido Purason. Aastatel 2003 2007 olid põhitegevusaladeks metsandus ja freespostide valmistamine. Alates 2007. aastast on firma ainuomanik Kaido Purason. Ettevõtte tegevusaladeks on metsalõikus, metsamaterjali väljaveoteenuse pakkumine, metsamaterjali ost-müük, ehitus, taliteede hooldus ja põllumajandus. Kaubandus Hummuli vallas on töötanud kauplused Asul Juhatajad? Juta Loo Salja Gruminš Valve Taul Aino Kahr Aime Miilberg, Taimi Lend, Meeli Valk

Helve Matvei Siina Konsberg Helve Kurg (Okas) Evi Eomois (Tiisler) Mare Mirošnitšenko Raamatu koostajad vabandavad kui kaupmeeste järjekord ei ole õige. Huvitav fakt: 60-aastatel ei olnud Asul pesumasinaid. Tõrva Kooperatiiv andis kasutamiseks pesumasina ja seda laenutati kauplusest. Hummulis Juhatajad ja müüjad Taimi Lend, Tiiu Uibopuu, Zinaida Konsberg, Laine Rutens, Helgi Nurm, Maie Leht, Kadri Liias, Mare Mirošnitšenko, Tiiu Soer, Mai Siilak, Aili Soro, Sirje Kukk, Jaana Raidsalu, Kerstin Akmentin, Liili Appo, Monika Tensberg, Evelin Veesaar. Kadri Näks töötas Hummuli kaupluses kaks kuud igal aastal puhkuste asendajana. Kauaaegne kaupluse koristaja oli Süüvi Mäeunt. Soel Enne sõda oli Kondi pood (suurim segapood Soel) Mooritsa pood Moorits Raudsepp oli pagar. Kui Raudsepp lõpetas tegevuse, hakkas pagariks Arnold Pruks (Vaata elu-olu Soel!). Talurahva vajadusi rahuldas Timpmani (Ida Tammistu) segakauplus. Kõrtsis oli lihapood, mille omanik Voldemar Mitt ostis ise loomi kokku ja pakkus elanikele mitmesuguseid lihatooteid. Hansoni segakauplus, kellele kuulus ka restoran, ilmselt kõrts, kus talumehed käisid meelt lahutamas ja jäid kauemaks. Kõrvalmajas oli võimalus ööbida! Ja kui naised meestele järele tulid, siis...!) Kullil Juhatajad Herbert Kangur Linda Hanson (Põder) Selma Mumm Selma Rosin Laine Rutens Siina Konsberg Linda Põrk Rusil Juhatajad Liili Visnapuu Ljudmila Ilves

Koorkülas (Tõrva Kooperatiivi kauplus) Juhatajad Linda Tuvi Ilse Kuusik Erastatult 17.01.1993 Eva Maisla Urve Markson (lahkus peale Mati Lillipuud) Mati Lillipuu (lahkus kõige ennem) Eva Maisla töötas edasi koos Endel Maislaga, lahkus 1999. aastal. Praegu: Endel Maisla Kristi Maisla Praegu töötavad Hummuli vallas Tõrva Kooperatiivi kauplus Hummuli kauplus kuulus algselt Valga Tarbijate Kooperatiivile. 1996. aastal läks see ettevõte aga pankrotti. Sellest johtuvalt osteti Hummuli kauplus nõukogu otsusega samal aastal Tõrva Tarbijate Ühistule. Alates 1996. aasta oktoobrist on Hummuli kaupluses töötanud: Kille Näks 09.10.1996 (praeguseni kaupluse juhataja). Natalja Legenkova 02.01.2008 (praeguseni müüja). Ti-Ri Äri Ti-Ri Äri asub Hummuli vallas Soe külas. Äri omanik Tiiu Soer on füüsilisest isikust ettevõtja. Ettevõte registreeriti 16. septembril 1992. aastal Tiiu Soeri erafirma nime all. Kaupluse avasime koos abikaasa Rihoga sama aasta 17. oktoobril. Ruumid rentisime Valga Teedevalitsuselt, ütles T. Soer. Ti-Ri Äri tegeleb toidu- ja tööstuskaupade jaemüügiga. Ostjateks on nii kohalikud inimesed kui ka läbisõitjad. Algul tegi Tiiu Soer kõiki töid kaupluses üksinda, kuid nüüd on üks kuni kaks müüjat abiks. Meie kauplus on ju kõik päevad praktiliselt hommikust õhtuni avatud. Sellepärast ei suuda üksinda kogu koormust kanda, selgitas Tiiu Soer. 1998. aastal erastasid Tiiu ja Riho Soer Valga Teedevalitsuse majast kaks korterit kaupluse tarvis. Nüüd on kõik ruumid kaupa täis ja töötajatel ning klientidel ka mugavam. Kauba puudust tänapäeval küll ei ole. Tarvitseb vaid helistada või meil saata ja kokku lepitud ajal ongi auto tellitud kaubaga kohal. Oleks ainult ostjaid rohkem olnud. Püüame küll teatavaid asju odavamalt müüa, kuid rahvas arvab, et linnast saab kõike veelgi soodsamate hindadega ja ostavad sealt, väitis Ti-Ri Äri omanik. Kõigest olenemata on Tiiu Soer uhke, et on suutnud üha tugevnevale konkurentsile vastu pidada. Hummulis on ju ka veel Tõrva Tarbijate Ühistu kauplus. Kuid näib, et rahvast jätkub mõlemale poole. Suveperioodil aitavad ka turistid läbimüüki suurendada.

Rikkaks selle kaupluse pealt ei lähe, kuid töökoht endale ja paarile müüjale on kindlustatud, ütles Ti-Ri Äri omanik Tiiu Soer rahulolevalt. Hummuli söökla Toitlustusettevõtted Hummuli söökla asus Hummuli asulas oleva kauplusega ühes majas. Ta oli aastaid populaarsemaid toitlustusettevõtteid antud piirkonnas. Aastatel 1975 1986 töötas Hummuli söökla juhatajana Anne Näkk ja kokana Maia Veski. Köögitöölistena töötasid periooditi Aliide Trees, Leili Juhkam, Urve Tamela, Ira Sell jt. Söökla oli avatud tööpäeviti kella 12-st 15-ni. Selles pakuti toitu nii kohalikule rahvale kui ka möödasõitjatele. Tööd oli väga palju. Eriti suviti, kui majandis olid šefid, üliõpilasmalevlased, töö- ja puhkelaager ning lendurid, kes põldudele väetist külvasid. Neid kõiki tuli toita kolm korda päevas. Hommikuti tuli minna väga vara. Kella viie ajal vähemalt, et hommikusöök õigeks ajaks valmis saaks. Siis kiiresti nõud puhtaks ja lõunasöögid pliidile. Ja seejärel õhtusöök. Lisaks sellele viidi toitu ka põldudel töötavatele traktoristidele ning kombaineritele. Ja nii kõik need suved, rääkis aastaid Hummuli söökla kokana töötanud Maia Veski. Tema sõnul oli sööjaid alati palju. Saalis oli 10 lauda ja iga taga neli tooli. Polnud harvad juhused, et kõik kohad olid hõivatud ja järjekord ukse taga. Aga kõik said ära toidetud, kõigega saadi hakkama. Mitu aastat valmistati Hummuli sööklas lõunatoitu ka kohaliku kooli õpilastele. Toit veeti termostes käruga kohale ja kooli sööklas jaotati see portsjonite kaupa laudadele. Toidu kooli juurde viijad olid Urve Tamela, Elisabet Sütt, Alide Neumann jt. Tema sõnul tellis söökla juhataja vajalikud toiduained Tõrva ja hiljem Valga kooperatiivist. Piim ja kartulid toodi majandist, leiva, saia ja kohupiima tõid söökla töötajad kohalikust kauplusest. Tol ajal oli toiduaineid piisavalt. Liha toodi suurte loomakeredena kohale. Nende tükeldamine oli väga raske. Seda enam, et vastavaid seadmeid ei olnud. See tehnika, mis köögis oligi, oli vana ja vilets. Sellest johtuvalt oli käsitsitööd väga palju. Kartulite koorimine ja liha hakkmasinast läbi laskmine nõudis palju aega, suurte pottide tõstmine oli aga lausa kohutav, meenutas Veski. Kui tema 1986. aastal töölt lahkus, jäid sööklasse tööle Laine Tomson ja Laine Eschholz. Aga sööjate vähesuse tõttu jäid tema uksed üsna varsti suletuks. 1991. aastal moodustati sellesama kooperatiivi söökla baasil Hummuli kolhoosi söökla. Seoses majandi likvideerimisega lõpetas ka söökla tegevuse. Osaühing Kofikiir Toidubaar Kofikiir asub Hummuli vallas piiri külas. Selle ettevõtte omanik on Rein Sula. Ettevõte alustas tegevust 4. juulil 2009. aastal. Toidubaar on avatud 24 tundi ööpäevas. Raske on, kuid pean vastu. Ostjad käivad tavaliselt öösel kella kaheni ja hommikuti nad väga vara ei tule. Nende nn vaiksete tundide ajal saan end välja magada, selgitas toidubaari omanik Rein Sula. Ettevõtja väitel ongi tema viimased aastad selles baaris möödunud. Sest seda hoonet valveta jätta ei saa. On juhuseid olnud, mil tema usaldust ja eemal viibimist on kurjasti ära kasutatud.

Pakun oma klientidele põhiliselt Reinu Pizza toodangut suppi, praadi, vormiroogasid. Aga samuti kohvi, teed, mahlasid ja karastavaid jooke. Muidugi ka alkoholi. Toitu on võimalik nii koha peal tarbida kui ka kaasa osta. Sel juhul saab isegi mõnevõrra odavamalt, väitis Sula. Üldiselt on kliendid ausad ja viisakad. Suhtlevad normaalselt ega käi närvidele. Küllap sellepärast, et tema püüab oma äri ausalt ajada ja külastajatega sõbralikke suhteid hoida. Kuuldavasti on põhilised ostjad möödasõitjad. Seega kaugem rahvas. Isegi Võrust ja Viljandist on tuldud. Kohaliku rahva ostud moodustavad vaid 1 % kogukäibest. See väljendab kujukalt, et paiksete elanike ostujõud on ikka väga madal. Talvekuud on raskemad. Rahval rahad ei liigu. Selle eest aga suvel, kui inimesed on tööd saanud ja mingisugust palkagi, tõuseb ka minu käive märgatavalt. Tähele pandav on aga see, et pensionirahad minuni ei jõua, selgitas toidubaari omanik Sula. Ettevõtte laiendamise eesmärgil ostis baaripidaja toidubussi ja hakkab sellega üritustel ning väljakutsetel käima. Kusjuures bussis on kogu kaup sama hinnaga, mis baariski. Müügil olev kaup tuuakse tellimise järgi kohale. Ainult leiva, saia, piima ja alkoholi toob omanik ise. Põhiliselt nendel aegadel, kui suurtes poekettides sooduspakkumised on. Muidu ei suuda ära majandada. Ma ei ole teistest sõltuv. Kes mind aitab, püüan omalt poolt ka vastu tulla. Rikkust taga ei aja ja hindasid kunstlikult üles ei tõsta. Ise kalkuleerin ja ise elan. Ja olen veendunud, et see toidubaar on siia Valga ja Tõrva vahelisele teelõigule väga vajalik. Kahju ainult, et on ka selliseid inimesi, kes ei oska hoida ega hinnata seda, mis nende jaoks loodud on, märkis baarmen kahetsevalt. Minu põhimõte on, et klient on kuningas. Kui klient käitub kuninglikult, teenindan mina teda ka kuninglikult, tõi toidubaari Kofikiir omanik Rein Sula välja oma tegevuse juhtmõtte. Hummuli sidejaoskond Ülemad, töötajad, telefonistid Teenindusettevõtted Hummuli mõisa omanikul Samson von Himmelstjernal oli telefon aastast 1896 kutsungiga Walk. Samson. 1939. aastal oli Soel Mumm, Juhani majas (posti Mumm) postipunkt ja abonementkapid. Seal käidi taludest posti järel. Kullimäel vallamajas ja ka Ala-Sarapuu talus (August Uuemaa) oli telefon, kuhu toodi post. Paul Lõhmus (enne sõda ja sõjajärgsetel aastatel) asukoht endises mõisa valitsejamajas Silvi Jantsikene Maimu Heinsalu (Kähar) Amanda Hanson Reet Anton Maimu Mihkelsoo Reet Kahar roosas majas Luule Kuusik Valentina Maksimova

Hellen Kaskpeit Hille Sumberg Anneli Lend praegune sidejaoskonna asukoht Ere Paala Lea Margus Liivi Volt (praegu) Postiljonid Johanna Veeperv Aino Mumm Emma Talve Helgi Mumm Elmar Orav (1958 1959) Paul Puhvel, Urve Tiivel Ado Haas, Silvi Haas Selma Nõu Albert Sõrmus, Mall Hendrikson, Riina Maijo, Rein Kulasalu, Hiie Päss, Anneli Hunt Leili Paas Ellen Mägi, Kuido Lend, Helve Matvei, Marika Mihkelsoo, Maira Mattus (praegu) Hummuli kütusetankla 1997. aastal valmis Tõrvas Viljandi tn 26 uus kütusetankla. Sellest johtuvalt tulime mõttele, et paigaldame Tõrvas vabaks jäänud konteinertankla Hummuli lähistele minu ema talumaale, selgitas kütusetankla üks omanik Svetlana Tipka. See mõte saigi teoks 1997. aastal. 2002. aastal tegid omanikud hoonele korraliku remondi. Asi toimis ja ostjaid jagus. Teenindajateks olid tanklas kohaliku Hummuli valla elanikud. Klientideks põhiliselt vallas tegutsevad ettevõtted ja ümberkaudsed elanikud ning möödasõitjad. Kuna selleks ajaks oli selge, et maal elu hääbub, ei olnud mõttekas sellesse kütusetanklasse enam suurelt investeerida. Selle tõttu andsimegi juulis 2009 hoone rendile. Praegu tegutseb selles majas OÜ Kofikiir, väitis Svetlana Tipka. Juuksurid Soe alevikus oli juuksur Marie Aavik (Noormets). Ta töötas Hanssoni majas.? Rebane (Pukast) Ene Gutmann 1. tööruum oli umbes 8 m 2, töökoja puhkeruumist läbi minna. 2. tööruum asus vanas kontorimajas (valitseja maja). 3. roosas majas 2-toaline korter. Ilona Parder (Tiigi). Oksana Utsar.

Talud Hummuli vallas Tootvad talud Puide talu Puide talu alustas tegevust 1991. aastal. Talu peremees Mati Nurm alustas kõigepealt sööda ja toiduteravilja kasvatamisega, veidi hiljem lisandus herne ja rapsi kasvatamine. Hetkel tegeleb talu sertifitseeritud seemnete tootmisega. Talu külvipind on 800 hektarit. Talu peremees Mati Nurm on Eestis väga hinnatud põllumees. Peale tegevuse oma kodutalu on ta ka väga aktiivne ühiskondlikus elus. Aastaid on ta olnud Hummuli vallavolikogu liige. Talu on investeerinud aastate jooksul väga palju kaasaegsesse tehnoloogiasse. Talus on kõige moodsamad traktorid ja põimagregaadid. Ehitatud on võimas kuivatikompleks. Kavas on ehitada uus seemnekeskus ja erinevad hooned, et tootmist muuta veel efektiivsemaks. Tulevikuplaanid on suured. Talu koduleht www.puidetalu.ee Otsa-Vasttalu talu Talu asub Valga maakonnas Hummuli vallas Jeti külas. Talu peremees on Margus Horn. Selle talu ostis Marguse vanavanaisa Karl 1890. aastatel. Tol ajal oli talu suurus 43 ha. Talus hakati kasvatama teravilja ja kariloomi. Eesti Vabariigi loomise järgselt sai talu peremeheks Marguse vanaisa Jaan. Tema jätkas oma isa töid ja tegemisi. Arendas edasi looma- ja taimekasvatust. Nõukogude ajal tehti Jaani perekond Saksa käsilaseks ja vara konfiskeeriti. Tänu sellele pääses perekond küüditamisest. 1949. aastal läks Marguse isa Johannes metsa. Süüks pandi see, et ta teenis vabatahtlikuna Saksa sõjaväes ning oli kolm ja pool aastat metsavend. Ühel hetkel võeti mees ikkagi kinni ja saadeti sedamaid Uuralite taha vangilaagrisse. Läbi vaguni akna nägi ta aga, et lipud on langetatud. Sellest polnud raske aru saada, mis on juhtunud. Kõik vagunis olnud saatusekaaslased taipasid momentselt, et suur juht isake Stalin on teise ilma läinud. Pärast seda anti küll amnestia välja, kuid vangilaagrist sai hingelt eestimaalane vabaks ikkagi alles kolme aasta pärast. Mis teha. Suure riigi masinavärk tiirleb väga aeglaselt. Vabanedes tuli Johannes oma isatallu tagasi ja hakkas seal loodud kolhoosis Võit tööle. Algul põllutöölisena, siis ehitusel jne. 1957. aastal abiellus ta oma küla neiuga, kellel nimeks Maimu. Perre sündisid lapsed Mare, Margus ja Urmas. Nii need ajad läksid, kuni tuli 1990. aasta. 1992. aastal taastas Margus Otsa-Vasttalu talu ja külvas oma talu maadele esimese vilja. Umbes viieteistkümnele hektarile sai külvatud otra ja nisu. Aastatega on hektareid juurde tulnud. Praegu on talu külvipind 415 hektarit. Osa oma, osa rendimaad. Viimastel aastatel on külvatud hernest, nisu ja rapsi. Saagid on olnud nii, kuidas ilmastik võimaldab kasvada ja koristada. Ja muidugi väetamine ning umbrohutõrje mõjutab ka saagikust. Tehnikat talul jagub. On ostetud Euroopa Liidu abiga ja ilma abita kah. Kõik teraviljakasvatuseks vajalikud masinad on olemas. Mõned seadeldised vajavad juba välja vahetamist. Umbes kümme aastat tagasi sai hakatud uusi masinaid ostma. Aga nüüdseks on nad juba vanaks saanud ja vajavad uuematega asendamist, selgitas Otsa-Vasttalu peremees Margus Horn.

Teravilja müügiga pole probleeme olnud. Kõik, mis on kasvanud, läheb ka minema. Eelnevalt on lepingud sõlmitud ja kui vili kuivatatud ning salves, võivad ostjad kohe järele tulla. Varem oli teravilja turustamine hoopis raskem. Aga sellest ajast, kui vilja hakati Eestist välja viima, kadusid need probleemid sootumaks, lisas oma isatalus tegutsev põldur. Oma tarbeks kasvatab Margus Horn kõike, mis maa kannab ja on oma eluga rahul. Teed on olnud alati siledad ja talvel lahti aetud. Nii et liikuma pääseb igal ajahetkel. Kui mõnikord ongi tuuleiilid mingile teelõigule lund kokku keerutanud, lükkab ta ise oma traktoriga selle eest ära ja sõit läheb edasi. Kuid tema sõnul pole seda veel üldse ette tulnudki. Vahi talu Ado Peetri poeg Haas ostis Hummuli vallas oleva Vahi talu 1931. aastal. Talul oli siis maad 10, 32 hektarit. Talu maad kuulusid endisele Alamõisa-Aitsaare mõisale ja tema müüjaks oli Põllutööministeerium. Hinnaks kujunes 634 krooni ja 37 senti. Pärast tehingut hakati maale kohe taluhooneid ehitama. Loomadest peeti tol ajal hobuseid, lehmi, sigu, kanu, hanesid ja mesilasi. Talu oli heal järjel kuni tuli sõjaaeg ja sakslased kõik hooned maha põletasid. Alles jäi ainult maa-aluse keldriga ja savist seintega ait. Sellesse tehti peale sõda mingisugune eluruum, kus vanaema ja vanaisa said elada. Hiljem ehitasid nad uuesti üles lauda-talli koos ühe heinaküüniga ja sauna koos toa ja köögiga. Maa võõrandati Nõukogude võimu poolt 1949. aastal. Kollektiviseerimise käigus võeti maad ja hooned Aitsra kolhoosi koosseisu. Minu isa Juhan Haas sai õigusvastaselt võõrandatud maa ning loomad tagasi 1991. aastal ja alustas koos minu ema Silviga väiketalupidamist. Selleks ajaks olid nad mõlemad juba vanaduspensionärid, rääkis peretütar ja praegune Vahi talu omanik Tiina Haas. Kasutati ka abitööjõudu. Lüpsilehmi oli mingil perioodil kuni 10 ja noorkarja teist samapalju. Tehnikat polnud rohkem, kui vana tüüpi ratastraktor T-16 heina niitmiseks ja teine T-1 selle hoburehaga kokkuriisumiseks. Koju vedamiseks oli mingisugune järelhaagis. Kogu vajaminev kuiv hein tuli käsitsi kas otse põllult või rõukudest koormasse tõsta ning seal jälle käsitsi lauda peale kihtidesse upitada või väljas varda ümber suurtesse kuhjadesse panna. Mäletan, et kõige rohkem oli kodu ümbruses 13 heinakuhja. Minu ülesanneteks oli algul reha peal istumine ja heina riisumine, hiljem, kui õppisin traktoriga sõitma, oli ema reha peal. Siis tegin koormaid, kodus aga kuhjasid. Heinategu kestis juuni algusest kuni augusti lõpuni. Mõtlesin siis, et kaua võib ja millal see käsitsi heinategu küll lõpeb? Oli vist aasta 1996, kui ostsime ühe kapitaalselt remonditud traktori MTZ-52, sõnnikulaotaja, adra, kultivaatori, 1997 teravilja-heinaseemnekülviku, 1998 ruloonheinapressi ja kaarutaja, 1999 traktori T-40 AM koos kartuliharimisriistadega ning KUN tõstuki selle ette, et saaks heinarulle ning sõnnikut tõsta. Kartulit kasvatasime nii suurel pinnal, kui palju sõnnikut jagus laotamiseks. Seda jätkus tavaliselt poole kuni hektari suurusele maale. Aastal 1999 ehitasime suure heinaküüni rulliheina hoidmiseks ja lasksime ka rullisilo teha. Sellega vähenes kuiva heina vajadus tunduvalt, meenutas taluperenaine. Nüüd võis natuke kergemalt hingata, sest heinateoga polnud nii meeletut vaeva. Ka loomad käisid elektrikarjusega tarastatud karjamaal, kust nad küll mõnikord ikka põgenema pääsesid ja tuli püüdmas käia. Aga vähemalt ei pidanud enam neid käsitsi kettidega karjamaale vedama ja ämbritest jootma. Mina tulin Valgast töölt ära 1995. aastal, olles töötanud seal rätsepa ja õmblejana. Sain aru, et vanemad ei saa ilma minu abita hakkama ja maaelu oma kodutalus tundus mulle südamelähedasem. Olen püüdnud ennastohverdavalt anda kõik, et see talukoht hävingust päästa. Vähemalt niikauaks, kuni minul tervist ning jaksu on. Praeguseni olen oma valikutega rahul ning

õnnelik. Aga nii suur maaelu patrioot ma ka ei ole, et kusagil mujal talus oleksin nõus olnud nii palju rassima ja vahel ka üksi kolme inimese töö ära tegema. Riik selle eest laseb kolm aastat ilma puhkepäevadeta rabeleda ja arvestab selle eest vaid ühe aasta tööstaaži. Mis teha, vabatahtlikult valitud elutee, on tegus naine oma valikuga rahul. Aastal 2000 2001 käis ta end täiendamas Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli kaugõppes talupidamise erialal. See andis julgust juurde ja nii sai ka talule vabu põllumaid ja 10 ha metsamaad juurde ostetud. Tänaseks on omandis 49 ja rendimaad 8 hektarit. Tegevusalaks on ristatud lihaveiste kasvatus, mis sai alguse piimalehmade seemendamisest lihatõugu pullidega. Esimene ristandpull läks lihakombinaati 2005. aasta sügisel, lehmikud on jäänud karja täienduseks. Sama aasta 1. septembrist tegutsen talus mina FIE-na, kuna isa suri 2. augustil ja otse loomulikult pidin ettevõtlusega jätkama. Teravilja kasvatan 10-12 hektaril ainult oma loomade tarbeks. Tehnikast olen juurde ostnud 2008. aastal uue MTZ-82 ja veel mõned kasutatud asjad teravilja kastkuivati, adra jne. PRIA-lt investeeringutoetust varem ei ole taotlenud, aga möödunud sügisel sai üritatud. Vastuse saab teada alles maikuus. Maainimesed oleksid nõus nii mõndagi saadust rohkem tootma-kasvatama, kui ainult oleks võimalik seda ka kuskil turustada, nagu varem. Siis oli turgudel kauplemise võimalus ja inimesed ostsid meeleldi. Euronõuded on kõik võimalused peaaegu olematuks muutnud. Ei või seda ega teist müüa ja kõige kohta olgu dokumendid ning load ette näidata, ütles Vahi talu perenaine Tiina Haas. Raja talu Raja talu asub Hummuli vallas Jeti külas. Talu omanikud on Andres ja Sirje Johanson. Perekond asus elama Raja talus 1985. aastal. Talu oli väga halvas seisus. Elumaja oli enamvähem elamiskõlbulik, kuid kõrvalhooned oli täiesti amortiseerunud. Katused pealt ära ja seinadki juba maha vajunud. Enne elama asumist tuli hakata hooneid lappima. 1999. aastal hakkasin FIE-na põllumajandusega tegelema. Esmalt oli maad ainult 5 hektarit. Nüüdseks on põllupinda talul üle 100 hektari. Algul tegelesime loomakasvatusega. Oli paar lüpsilehma ja noorloomi. Nüüd tegeleme põhiliselt teravilja kasvatusega. Põhikultuurid on nisu, oder, hernes. Tulevikus on plaanis hakata ka rapsi kasvatama. Kogu saak läheb müügiks. Enamik siseturule, selgitas raja talu omanik Andres Johanson. Lisaks sellele kasvatatakse talus aiasaadusi ka oma tarbeks. Kartul, kapsas, porgand, peedid, kaalikad jne on igal aastal olemas. Sead ja kanad ka. Oma toidu saab talust alati kätte. Maal ei ole mõtet muidu eladagi. Osakute eest saime majandist tehnikat, mis oli alustuseks suureks abiks. Saime suhteliselt vana Belarus tüüpi traktori ja kombaini. Nendega sai väga palju ära teha. Kümme aastat olid kindlasti kasutuses. Uute masinate ostmiseks oli esialgu põllupinda vähe ja sellest johtuvalt ei andnud pank laenu. Saaduste omahind oli madal. Kui põllupind kasvas, hakkas ka laenu saama ja tekkis võimalus uute masinate soetamiseks. 2009. aastal ostsime uue põllu hooldusniiduki, 2012. aastal uue 100 hobujõulise traktori. Kombain on uuema vastu välja vahetatud, jätkas talunik. Peres kasvab neli last. Kaks tütart ja kaks poega. Tütarde nimed on Kairi ja Airi ning poegade Andrias ja Argo. Nüüd loodan, et mõni nendest jätkab talupidamist. Praegu on nad kõik talutöödes abiks. Nädalalõppudel ja suviti on kõik lapsed kodus ja tegutsevad hoolega. Mina arvan, et Eesti talumajandusel ja maaelul tervikuna on tulevikku. Kui Euroopa Liidust eraldatavad põllumajandustoetused ühtlustuks, oleksid kohalikud inimesed valmis tarbima kodumaist, loodussõbralikku ja tervislikku toitu, oli Andres Johanson veendunud.

Temal on plaanis arendada talu põllupinda 150-ne hektarini ja tehnikat juurde muretseda. Muuhulgas on kindlasti vaja üks traktor soetada. Lisaks talutööle teeb Andres Johanson teenustööna põldude hooldusniitmist. Ilumäe talu Ilumäe talu asub Hummuli vallas Piiri külas. Talu omanikud on Anne ja Toivo Hark. Hummuli aleviku vahetus läheduses olev Ilumäe talu on põline Eesti talu. Anne ja Toivo on selle talu järjepidevuse neljandad, nende lapsed Anu, Kalle ja Malle aga juba viiendad edasi kandjad. Talu põhilisteks tegevusharudeks on teravilja ja lihaloomade kasvatamine. Talul on oma maad suhteliselt vähe. Nii umbes paarkümmend hektarit. Koos rendimaadega tuleb kasutatavat pinda ligemale 50 hektarit ära, selgitas Ilumäe talu peremees Toivo Hark. Karja suuruseks on tema sõnul aastaringselt keskmiselt 50 looma. On nii erinevat tõugu lihaveiseid kui ka eesti punase tõukarja pulle. Loomade arvu suurendada pole aga võimalik, sest ümberringi ei ole enam vabu maid, mida tootmise edendamiseks rentida saaks. Aastas läheb Valga lihakombinaati umbes 25 looma. Noored vasikad tulevad aga asemele ja nii see ring käib. Oma tarbeks on laudas paar lüpsilehma, sulus mõni siga ja kanad ka õuel siblimas. Nii et tööd ja tegemist jagub siin kogu perele. Võõrast tööjõudu ju palgata pole võimalik, rääkis talumees. Tema sõnul on Ilumäe talul põlluharimiseks ja heina tegemiseks vajalik tehnika olemas. Kombain on küll vana, kuid ajab asja ära, traktor see-eest aga uus. Talu peremees tunneb masinaid nii öelda läbi ja lõhki ja oskab neid käsitseda. Selle tõttu on kõik seadmed alati korras ja põllutööd õigeaegselt tehtud. Perenaise Anne õlul on aga koduste tööde tegemine ja loomade talitamine. Vilja kasvatame põhiliselt oma loomade tarbeks. Ja muidugi kartul ning aedvili tuleb ka oma põllult ja nurmelt. Maainimestena me põhilisi toiduaineid ikka poest ostma ei lähe, väitis Toivo Hark. Tema jaoks on talu pidamine üks äraelamise viis. Annab leiva lauale ja natuke saab investeerida ka. Ja mis kõige olulisem: oma talus oled iseendale nii tööandja kui ka peremees. Siin tuleb teha nii, et oma perekonnaliikmetel oleks hea ja mõelda, kuidas talu tootmist järjest efektiivsemaks muuta. Ja loota, et kunagi aastate pärast mõni lastest tuleb ja selle talu elu ja hingust siin edasi viima hakkab, ütles Ilumäe talu peremees Toivo Hark. Kalda mesindustalu Hummuli pargi servas olevas Lumelinnas elab mesinikest perekond Aita ja Tõnu Poola. Nad ei ole mitte isehakanud üritajad, vaid välja õppinud mesinikud, kes teevad oma tööd südamega. Tulin 1971. aastal Nõukogude armeest vabanedes Hummulisse. Esimesed kolm aastat töötasin Hummuli sovhoosis põllundusbrigadirina. Kuna ma aga olin eelnevalt, 1968. aastal lõpetanud Räpina aianduse ja mesinduse kooli, oli eesmärgiks saada mesinikuks. Ja see unistus täitus. 1974. aastal saigi minust Hummuli sovhoosi mesinik, rääkis oma mesinikuks kujunemise loost Tõnu Poola. Kõneleja lisas, et sel ajal oli sovhoosi mesilas 120 peret. Arvestades seekordseid olusid võib väita, et seda polnudki nii vähe. Tegelikult pidi tookordne töökoormus olema jagatud kahe inimese vahel. Sest ühe mesiniku jõudlusele loeti vastavaks 60 peret. Kuid tema rassis üksinda. Kuni 1983. aastal õnnestus ka Aital sovhoosi mesinikuna tööle hakata. Sellest ajast ongi Aita ja Tõnu Poola kahekesi Hummulis mesindust edasi viinud.

Mesindusele nendel aegadel erilist rõhku ei pandud. Sest seda tegevust loeti kõrvalharuks. Põhiline surve oli ikkagi põllumajandussaaduste tootmisel. Sellepärast värvati mind sügiseti koristustööde ajaks kombainirooli ja isegi traktoriga põldusid kündma. Kuna tehnika ja maatöö meeldisid mulle, olin sellega nõus ka. Seda enam, et teatav lisaraha kulus alati ära, meenutas vestluskaaslane. Tõnu ja Aita Poola töötasid Hummuli sovhoosi ja hiljem sama kolhoosi mesinikuna majandi lõpuni. Kui nõukogulik põllumajandusüksus laiali läks, erastasin 1993. aastal mesila endale. Selleks ajaks oli mesitarude arv tõusnud juba 160ni. Kui olime saanud mesila ainuomanikeks, hakkasime teda pidevalt edasi arendama. Parematel aastatel jõudsime isegi 250 pereni. See oli juba suur mesila. Vaieldamatult üks vabariigi arvestatavamaid, ütles mesinik Poola rahulolevalt. Samas lisas mees, et ta mõtles välja ka ühe uue meetodi, kuidas peresid veelgi tootlikemaks muuta. Selle meetodi juurutamisega jõudsin olukorrani, et mesilased ei lennanud sülemledes enam ära ja perede toodang suurenes ka tunduvalt. Ehk teisisõnu: praegu toodab üks mesilaspere rohkem mett, kui majandi ajal 10-15 peret suutsid korjata. Või veelgi piltlikumalt: 1988. aastal oli üks mesilaspere suuteline koguma 38,1 kilogrammi mett ja meie saime selle tulemusega esikoha. 2000. aastal andis meie pere toodangut aga kogunisti 120 kilogrammi. See on ikka oluline vahe. Kuid põhiaktsiad on muidugi jumala käes, mis tähendab seda, et mee saak oleneb ikkagi ilmastikust, selgitas ta. Praegu on Tõnu ja tema abikaasa Aita pensionil. Sellest johtuvalt on nad ka mesilat vähendanud. Alles on jäänud veel 50 peret. Kuid sedagi tundub nende arvates veel palju olevat. Mesilastega võib tegelda muidugi ka pensioni eas, kuid probleemiks on nende imeliste abiliste haigused. Põhiliseks tõveks on varroa lest, mis linnukesi kimbutama kipub. See hävitaja toodi sisse Kaug-Idast ja nüüd on terve maailm temaga hädas. Suurim nuhtlus on aga hoopis see, et ravimitele ta enam ei allu. Et haigusest jagu saada, tuleks ravimeid või ravimeetodeid pidevalt uuendada või muuta, kuid see on keeruline protsess, rääkis mees asjatundlikult. Aga korjealasid on siin üldiselt piisavalt. Emajõe luhal, üle jõe olevas metsas ja mujalgi kasvab selliseid taimi küllalt, kust nad korjata saavad. Lisaks kõrguvad pargis lopsakad tammed, pärnad ja vahtrad, mis on ammendamatuteks korjeallikateks. Selle poolest mett tuleb. Ja on kõrge kvaliteediga. Meil on olemas Euroopa nõuetele vastav tunnustatud mesila käitlemise ruum. Kunagi oli plaanis ka uus käitlemisruum ehitada, kuid vald ei eraldanud selle tarvis maad. Nüüd mõtleme, et ongi hästi, et niimoodi läks. Polnud vaja igasuguseid laene ja võlgasid kaela võtta, oli vestluskaaslane olukorraga rahul. Mesinik Tõnu Poolal suviti eriti vaba aga ei jäägi. Sügiseti ja talviti sätib ta küll oma elu nii, et saab jahil käia ja lugeda. Ja kui kunagi veel rohkem aega hakkab jääma, kavatseb hakata ka uuesti kalal käima. Õnged ja õngeritva ostis mees juba ära. Abikaasa Aita tegutseb kah mesilas ja hoolitseb kodu eest. Oleme endale õige elukutse valinud. Meelepärast tööd on jagunud siiani ja jätkub edaspidigi veel, ütles looduskauni Hummuli pargi vahetus läheduses elav mesinik Tõnu Poola. Kaasiku talu Tiiu ja Dimitri Voitk asusid Piiri külas olevasse Kaasiku tallu hästi külmal 1986. aasta detsembrikuul. Perekond sai selle talu üürile Hummuli Näidissovhoosilt. Endised majaomanikud olid Nazõrovid. Hiljem, juba pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist oli võimalus talule kuuluvad maad ja mets, kokku 10 hektarit, Nazõrovitelt ära osta.

Talus sai kohe alustada loomade ja lindude kasvatamist. Seda võimalust nende perel varem polnud. Naljakad mälestused on sellest ajast, kui tuli esimene seatapp korraldada. Sellepärast, et Dimitri vanaema tahtis meile enne surma verivorsti tegemise selgeks õpetama. Sellel päeval tuli meile kokku kamp tapjaid : kaks loomaarsti, peremees ja meie sõprade pere, kus mees oli hiidlane. Ei läinud palju aega mööda, kui hiidlane astus tuppa, nuga käes ja ütles: No mes te tast tapate, näljudage parem ää. Ühesõnaga temal võttis see asi südame värisema. Igal juhul välja enam ei läinud. Naabrimees, loomaarstist Enn tegi siis selle raskema etteaste ära, meenutas Kaasiku talu perenaine Tiiu Voitk. Lapsed ja naised olid sellel ajal toas. Lõpuks saime ikkagi verivorstide tegemise protseduuri otsast lõpuni läbi tehtud. Kahjuks oli see esimene ja jäi ka viimaseks. Väga raske oli oma loomadega sellist tööd ette võtta. Samas ei läinud minul näiteks ükski pala omakasvatatud looma liha kurgust alla. Ülejäänud sead saadeti kombinaati, jätkusid tema meenutused. Peagi sigade pidaminegi lõppes, jäid ainult kanad ja noorema poja hangitud jänesed. Aga seegi lõppes kurvalt. Emajänesel olid just pojad nii suured, et pärast broilertibude suureks saamist said nad nende asemel õue võrgu alla jalutama saadetud. Sellel ajal jooksis telekas Mehhiko esimesi seebiseriaale Prosto Maria (kuna ma olin siis õmblusettevõtte juht, kutsuti mind selle filmi järgi Prosto ne Mariaks ). Me olime oma minipuudli kutsika õue jätnud või unustanud. Kui film lõppes, läksime õue tagasi ja suur oli meie ehmatus, kui märkasime, et kutsikas oli kõik jänesepojad maha murdnud ja ilusti täisnurga all meile vaatamiseks seadnud. Seda poja Marguse lohutamatut nuttu oli väga raske taluda. Ta loobus igasugusest loomapidamisest kuni 2011. aastani, mil ostis Erefordi karja. Olgu lisaks öeldud, et meie kanakarja murdis maha nugis. Loomapidamise vahel tuli ka taimekasvatusega tegelda. Ikka selle nimel, et saaks maja osta ja poolpiduse Žiguli omanikuks saada. Sovhoosile müüdi loomapeeti, mida sai hilissügisel tulede valgel ja tiheda vihma ajalgi võetud. Muuseas sellel ajal kasvatasid peete majanditele väga paljud linnainimesed, kes said selleks majanditelt maatükid. Nende hulgas oli arste, õpetajaid ja teisi ametnikke. Kõigile kulus lisaraha ära. Ka Kaasiku talu lapsed olid selle tööga hõivatud. Peale loomapeetide sai ka kapsaid ja tilli kombinaatidele müümiseks kasvatatud. Üle 20 aasta tagasi sai alguse metsapidude traditsioon. Paar aastat tegime peo lastele jõulude ajal, nüüd aga toimuvad kokkusaamised alati 1. jaanuaril meie talu metsas. Tulevad naabrid, sugulased ja tuttavad. Sööme peremehe keedetud seljanka suppi ja muud nassvärki, mida keegi kaasa on toonud. Sinna juurde kuulub ka naps ja nali ning uue aasta õnnitlused. Kuulame uudiseid ja tunneme rõõmu koos olemisest. Kui pimedaks läheb, tulevad trummipõrina saatel lausumised. Viimastel aastatel on noortesse peredesse lapsi soovitud ja need soovid on ka täitunud. Tore, et see traditsioon on olemas. See seob meid, vanemaid inimesi ja ka noori, kes on ilma mööda laiali, ütles ühtekuuluvustunnet üleval hoidev naine. Talle meenub veel üks jahimeeste naljakas lugu. See toimus päris kodu lähedal, Sika talu maadel, kui seal veel endise talu müürid alles olid. Ühte maaparanduse kaevu oli metssea kesik kukkunud. Jahimehed otsustasid just sealt lähedalt metsa minna ja kuulsid mingit võõrast heli. Läksid ligemale ja nägidki metssiga. Hakati plaani pidama, kuidas teda kaevust välja saada. Osa mehi läks köit tooma, et selle abil metsanotsu üles tõmmata. Ja tõmbasidki. Aga kui siga pika rassimise peale välja sikutatud, hakkas ta tulivihasena meeste poole jooksma. Esimesena võttis ta suuna Tõnu Poola peale. Seda nähes lidusid oma arvates kõvad jahimehed hirmuga igasse ilmakaarde laiali. Õnneks pääses siga ikkagi minema ja meestel nalja nabani. Meie peres on kaks jahimeest. Nemad on siin palju erinevaid loomi ja isegi karu ning hundi jälgi näinud. Ühe ilvese isegi maha kõmmutanud. Talvel on tore köögi aknast välja

vaadata, kui kitsekari uudistama tuleb. Nad teevad muidugi pahandust ka. Ühel aastal voolisid nad minu noortest elupuudest niidirulli kujud. Olen näinud aknast, kuidas saarmas tiigi poolt tuleb ja kala rapib. Siit on keeristormid üle käinud, koduõuelt koos juurtega puid välja tirinud ja hulga talu metsa maha murdnud, tõi vestluskaaslane esile kujukaid looduselamusi. Talu peremehele Dimitrile tuli meelde, et kui nad Kaasikule elama asusid, polnud sellel talul kaevu. Suure tamme alla oli pandud drenaaži kaevurõngas ja sealt saadud vett. Kevadel hakati siis kaevu tegema ja keldrit ehitama. Tema aga ei uskunud vanu teadmisi ja laskis keldri ning kaevu valesse kohta kaevata. Pärast seda, kui veebruaris kaev tühjaks sai, otsustas ta ikkagi õige kaevumeistri kutsuda, kes vitstega õige kaevu koha kätte näitas. Sellesse kohta tehtud kaev teenib perekonda tänaseni väga hästi. 1998. aastal otsustasime talu renoveerida. Selle tulemusena muutus eluase tundmatuseni. Ma ütlen alati, et meil oli see nagu nööbi ümber ülikonna õmblemine. Eks ikka tagamõttega, et keegi lastest siia jääb. Nii ongi noorperemeheks Margus, kes tänavu abiellub. Meie peres elab ka minu peagi 85-aastaseks saav ema, väitis Kaasiku talu perenaine Tiiu Voitk pilku tulevikku suunates. Alamõisa Farm OÜ Farm asub Hummuli vallas Alamõisa külas. Farmi omanik on Hannes Urbanik. Alamõisa farmi juurde kuulub umbes 100 hektarit maad, põhikarja suuruseks aga ligemale 500 lammast. Aastast 2007 on praktiliselt kogu toodang läinud ekspordiks. Enamikus Saksamaale. Keter Grupp OÜ Ettevõte asub Hummuli vallas Jeti külas Laanemetsa talus. Tegemist on põllumajanduse valdkonnas tegutseva ettevõttega. OÜ Keter Grupp omanikeks on Tarmo Riit ja Kaido Purason. Põhiliseks tegevusalaks on veisekasvatus. Tegevust alustati 2011. aastal, mil osteti šoti mägiveise tõugu pull ja Taanist toodi kolm šoti mägiveise tiinet lehma. 2012. aastal sündisid esimesed vasikad ja aasta lõpuks oli karjas kaheksa veist. Lähiaastatega on plaanis suurendada karja 50 loomani. Vainu talu Turismitalud Mati ja Mare Bachmann ostsid Hummuli vallas oleva Vainu talu 1983. aastal. Talu oli väga halvas olukorras. Esimeseks tõsiseks probleemiks oli see, et aastaringelt läbitavat teed taluni polnud üldse olemas. Mõned korrad mööda looduslikku rada sõites muutusid rööpad nii sügavateks, et autod jäid põhja peale kinni. Talu ümbrus oli täielikult võssa kasvanud. Elumaja seisis veel kuidagi püsti, kuid kõrvalhoonete katused olid kõik sisse kukkunud ja kaevud umbes. Et talu uuele elule äratada, tuli hakata ajahambast puretud hooneid lammutama ja elumaja renoveerima. Vainu talu perel Mati ja Mare Bachmannil oli algselt plaanis oma talus väiketootmine välja arendada. Põhisuunaks võeti piimakarja kasvatamine. Parematel aastatel oli talus 24

lüpsilehma. Lisaks lüpsilehmadele oli ka noorloomi ja lihaveiseid. Sigu oli nii oma tarbeks kui ka müügiks. Siis ühel hetkel hakkas tunduma, et väiketaludel pole perspektiivi. Ei suuda vajalikul hulgal tehnikat muretseda ja toodangu müümisega tekkis ka raskusi. Valusaks löögiks oli see, et piima väljavedu läks järjest kodust kaugemale. Siis hakkasime talutootmist koomale tõmbama ja teisi väljundeid otsima, rääkis Mati Bachmann. Vainu talu perenaise Mare elustiiliks on kujunenud iluaiandusega tegelemine ja kodu ümbruse kujundamine. Samas töötab ta Tõrvas juuksurina. Nende poeg Priit töötab AS Estplant tehnikamehena, tütar Ave on sama firma tegevjuht. Vainu talu peremees Mati Bachmann on loominguline inimene. Tema loomingulisus väljendub talupidamises. Oma 26 hektari suuruse talu edasi arendamise juures on ta kasutanud oskuslikult ära piirkonna maastiku eripära ja mitmesuguseid kodukaunistamise võtteid ning võimalusi. Tema talu ümbritsevad kunstiliselt kujundatud kiviaiad, lillepeenrad, tiik, lastele ehitatud karussell ja kiiged. Eemal metsatukas seisab kanajalgadel nõiamaja, kus talu peremees annab omavalmistatud käpiknukkudega mõnusast huumorist ja heast naljast lugu pidavatele mudilaste ja õpilasgruppidele lasteetendusi. Juba 1996. aastal peeti Kohaliku arengu programmi Kodukant külaelu toetamise regionaalpoliitilise programmi ning Eesti Külade ja Väikelinnade liikumise poolt Vainu talus tehtud töid autasu vääriliseks. Vainu talu on alates 1996. aastast korraldatava konkursi Talutoimiva küla süda 1996. aasta laureaat. 1998. aastal võitis Vainu talu Kauni kodu konkursi. Talu peremehel Mati Bachmannil tekkis idee, et oma talu võiks ka teistele näidata. Kuna Mati Bachmann oli olnud varem vallas kultuurijuht ja tegelnud palju lastega, mõtles ta eelkõige nendele midagi head ja ilusat korraldama hakata. Eesmärgiks sai tutvustada lastele talukombeid ja kodukaunistamist ja näidata, et ka maal võib olla hea elada. Et talu võib olla koht, kus sünnivad muinasjutud. 1999. aastal tunnistati Vainu talu Valgamaa parimaks. Mati Bachmanni esitatud projekti käigus ehitati Vainu talusse karussell ja kiik, muretseti vesijalgratas, koostati infovoldikud. Töid aitasid teha ümberkaudsed naabrid ja head tuttavad. Talusse muretseti ka kaks poni ja tiigile ehitati purskkaev. Mati Bachmanni sõnul avaldab purskkaev muljet nii maa- kui ka linnalapsele. Kusjuures linnalapsele on ta lihtsalt tore vaadata, kuid maalapsele tõeline eksootika. Vainu talu muinasjutumaa külastajateks on kõik lapsed ja täiskasvanud, kes on ilusast loodusest, hästi kujundatud kodutalust ja nauditavatest lasteetendustest huvitatud. Ehk teisisõnu kõik saabunud, kes usuvad muinasjutte ja oskavad endale maitsekalt kujundatud maakohas meelepärast tegevust leida. Ja käijaid on olnud palju. Nii lähemalt kui kaugemalt. Nii Eesti kui ka Vene koolide õpilasi ja õpetajaid. Mati Bachmann ütleb: Meie perekonna sooviks on olnud, et meil oleks omanäoline lihtne Eesti maakodu. Järvesilma talu OÜ Järvesilma on loodud 2005. aastal ning tegeleb maaturismiettevõtlusega. Ettevõtte omanikud on Margus Noorkõiv ja Aive Purason. Ettevõte asub Virtsjärve ääres ja paikneb vaikses ja looduskaunis kohas, eemal suurtest teedest. Vahetus lähedus on rajatud ka terviserada, mis koosneb matka- ja suusarajast ning supluskohast. Järvesilma Turismitalu on koht, mis on mõeldud peredele; sõpruskondadele või väikestele kollektiividele, kes soovivad privaatsust, rahu ja omaette olemise võimalust. Siin saab välja puhata töönädala pingetest ja veeta täisväärtuslikku puhkust. Järvesilma Turismitalu majandab endist Koorküla metskonna hoonete kompleksi. Aastatel 1971 1999 asus seal Koorküla metskonna kontor kõrvalhoonetega, mis nüüdseks on

renoveerimise tulemusena saanud uue ilme. Valminud on kompleks, milles 24 majutuskohta, seminariruumid, saun, laste mänguväljak, võrkpalli plats, välikamin grillimisvõimalusega, suvemajake ja telkimiskohad. Aastast aastasse on külastajate arv suurenenud. Kaugemad külalised on Soomest, Venemaalt, Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Rahamäe talu Hummuli vallas Keerdi mõisa maadest eraldati 14,8 ha maatükk vabadusvõitlejale, kes müüs selle hiljem Joosep Mihkelsoole. Maatüki nimeks sai Rahamäe. Teada olevatel andmetel alustas uus omanik hoonete ehitamist 1933. aastal. Kõigepealt valmis abihoone, milles oli pisike köök ja üks tuba. Põllutööde vaheajal ja lõunatundidel, kui hobused puhkasid, raiuti elumajale palkidest üha uusi ringe peale. Nii valmisid elumaja, väike ja suur laut, saun, saekaater ja muud abihooned. Tehnikahuviline Joosep (keda hüüti millegipärast Otiks) omas ka head töökoda, milles oli treipink, keevitus, sepistamise tarbed jne. Bensiinimootoriga generaator andis majja isegi valguse. Majapidamises oli samuti traktor ja viljapeksumasin, millega teeniti lisaraha. 1944. aasta teisel poolel olid Nõukogude väed Emajõge lähistele jõudnud. Kuna Rahamäe talu asus kõrgendikul, valisid sakslased selle oma komandopunktiks. Katusenurka lõhuti auk ja sinna paigaldati käärpikksilm, majas istus saksa ohvitser raadiojaama taga ja juhtis miinipildujate tuld. Ka venelased nägid kõrgendikul asuvat maja ja avasid selle pihta tule. Majaperemehe jutustusest: Kuulsin Stalini oreli (kutsuti katjuušaks) vilet. Saksa sõdur, kes istus trepi kõrval, püüdis majja varjuda, aga jäi hiljaks. Mürsk lõhkes õuel ja tappis sõduri. Üks mürsukild, mis tungis läbi kahe seina, tabas saksa ohvitseri pähe. Majaperemees ise sai kergelt haavata. Joosep Mihkelsood premeeriti hiljem Nõukogude võimu poolt nelja-aastase vabadusekaotusega Tallinna vanglas. Pärast laskis ta end saata Siberisse, kuhu olid küüditatud tema vanemad ja tütar Aino. Rahamäele tulid uued elanikud, nende hulgas ka Joosep Mihkelsoo vend Anton. Augustis 1977 õnnestus Antonil Hummuli küla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee otsusega Rahamäe talu hooned ära osta. 1990-ndal Anton haigestus, sattus haiglasse ja elas hiljem vend Joosepi juures Valga linnas. Rahamäe jäi seitsmeks aastaks tühjaks. Maja katus oli katkine, lagi sisse kukkunud, aknad-uksed lõhutud. 1997. aastal kinkis Anton kinkelepingu alusel talu Ene Pihule. Ene oli Joosep Mihkelsoo kasutütre õetütar. Sellest sai alguse Rahamäe talu taastamine. Rinnuni nõgestesse kasvanud ja kiiva vajunud hoonetest saadi aastatega jagu. Sellest kujundati välja Rahamäe puhkemaja. Aastal 2002 võitis Rahamäe talu Kauni kodu konkursi. Tänaseks on ehitatud ja taastatud paljud hooned: elumaja, peomaja, saunamaja, suitsusaun, grillikoda, lõkkekoda, palliplats jne. Külastajaid on käinud nii Eestist kui välismaalt. Uue-Peedu talu Uue-Peedu Noortelaager asub Valgamaal, Hummuli vallas, Tõrva-Valga mnt ääres. Kaugus Tõrva linnast 7, Tallinnast 227, Tartust 80, Pärnust 112 km. Laager on rajatud kunagise Peedu talu maadele. Endine ait-viljakuivati on kohandatud noortele laagrite ja

kokkusaamiste läbiviimiseks. Teadaolevalt on talu peahoone Eesti suurim savist ehitis. Looduslikkust savist ehitisi võib näha ainult Lõuna-Eesti piirkonnas, sest sealne maapõu sisaldab ohtralt seda looduslikku ehitusmaterjali, mida lõuna-eestlased on hoonete rajamiseks kasutanud. Tänapäeval on selline ja unikaalne ehitusviis jäänud ainult ajaloo mälestuseks. Peamaja kõrval on majutuseks 2-, 3-, 4-, 5-, 6- ja 8-kohalised noortepärased kämpingud. Kämpingutes on kõik mugavused, millised on vajalikud suviseks laagrimeluks ja mida soovib iga laps. Kokku on võimalik majutada ca 100 last. Territooriumil on palju mõeldud ja tehtud, et suvistel laagerdajatel on võimalus sisukalt veeta vaba aega. Korralik jälgpalliväljak mõõtmetega 50 x 80 m (väravad 2 x 3 ja 2 x 5), puidust täismõõtmetega korvpalliväljak, üles-alla liigutavate korvpalli laudadega ja ühel küljel istetribüün, kergejõustiku aladest on võimalik tegeleda kõigi hüpete, heidete ja tõugetega, mängida lauatennist, koroonat, kabet, malet, sulg- ja võrkpalli. On olemas rannavõrkpalli- ja muruväljak. Peamaja peal on korraliku põrandaga saal mõõtmetega 20 x 6 m, kus saab sisustada õhtusi vabaaja üritusi ning tegelda maadluse, akrobaatikaga jne. Puude vahel on kang, rööbaspuud ning varju all lihtsamad jõutrenažöörid. Laagril on jooksurajad paraja tõusude ja langustega, samuti saepururada hüpete ning jooksude tegemiseks. Ei puudu ka batuut. Toitlustus toimub õues värskes õhus varikatuse all, mis lisab laagrielule romantikat. Õhtuti on võimalik lisada vürsti veel lõkkeõhtute ja välidiskode korraldamisega. Laagril on kaasaegne helivõimendus. Ujumiseks on laagri territooriumile rajatud tiik. Seal on eraldatud ja tähistatud piirdega nii madalamad kui ka sügavamad ujumiskohad. Ujumine toimub laagris ainult täiskasvanute järelevalve all. Pesemiseks on saun ja eraldi kolme dušiga pesuruum. Suvelaagrid toimuvad 8 aastat järjest. Oma koolivaheaja tervistavat puhkust veetnud laste arv on aasta-aastalt kasvanud. 2005. aastal oli osalejate arv 80, 2006. aastal 250, 2007. aastal 425, 2008. aastal 615. 2010. aastal 800, 2011. aastal 900, 2012. aastal ca 1000. Tänasel interneti ajastul ei puudu laagri territooriumil wifi. Sportimiseks täiendavalt suurte spordisaalide kasutamise võimalus nii Tõrvas, kui Ritsul. Laagris võimalik tellida igal ajal 15 kohaline buss soodsate hindadega. 2008. aastast on laagris Teadus ja Haridusministeeriumi luba tegutseda noortelaagrina. Jahindus Hummuli vallas Hummuli jahiseltsi tegevusest Huvitegevus Hummuli valla territooriumil tegutsevad Hummuli ja Koorküla jahiseltsid. Hummuli jahiselts kasutab jahtimiseks 7810 ha maad. Jahimaast kuulub avamaastike hulka 47,6 %, põllumaid on 35,3 % ja rohumaid 10,3 %, metsaga metsamaad 41,2 %. Enamike maaomanikega on sõlmitud lepingud. Põtradele ette nähtud elupaiku on 3629, metskitsedele 3754 ja metssigadele 3747 hektarit. Jahimajanduskava järgi võiks meie jahimaadel optimaalselt elada põtru 11, metskitsi 113, metssigu 21, rebaseid 10, kährikkoeri 7, metsnugiseid 5, mäkrasid 10 ja kopraid 20 isendit. Need arvud on aluseks küttimislimiidi koostamisel. Hummuli jahiseltsi jahimeeste arv on olnud keskmiselt kolmekümne ringis. Näiteks aastal 1990 kuulusid seltsi järgmised jahimehed: Heino Mumm, Tõnu Poola, Endel Jaakson, Olev Raide, Robert Pastian, Valdeko Siimon, Tõnu Valgre, Rein Haavistu, Ott Hiiob, Harri Peetersoo, Juhan Riit, Ülo Tiivel, Hare Unt, Lembit Jerlov, Hillar Saul, Dimitri Voitk, Enn Mihailov, Heino Mihailov, Andrus Päss, Kalle Kartau, Jaanus Jaanimäe, Valter Kaar, Aare

Kurvits, Aire Raidsalu, Imans Kangur, Leo Kalbri, Nikolai Mumm, Jüri Joonas, Margus Voitk, Lembit Siimon. Aegadega on manalateele läinud Endel Jaakson, Robert Pastian, Rein Haavistu, Lembit Jerlov, Eino Mihailov, Andrus Päss, Valter Kaar, Aire Raidsalu. Mõned jahimehed on lahkunud ka vabatahtlikult. Asemele on tulnud uued liikmed: Aleksander Zemskov, Andres Olesk, Andrus Parek, Anti Perkson, Erich Koonik, Hare Unt juunior, Harri Klaus, Mäido Rooden, Sami Takala, Siim Saavaste, Tanel Soovares, Tõnu Stogov, Janek Kägu. Huvi jahinduse vastu on ka noorte seas. Järelkasvu on vaja koolitada ja nii on ajujahis abiks olnud Ain Tuvikene, Andrus Kukk, Roman Rajevski. Üheksakümnendate aastate algul oli küttimislimiit järgmine: põtru võis lasta 4, kitsi 50 ja metssigu 20. 2005. aastal kütiti 6 põtra, 30 metskitse ja 2 metssiga. Loomade arvukuse suurenemisega võisime lasta 2008. aastal 80 metssiga, 6 põtra, 150 metskitse. 2012. aastal oli kohustus küttida 11 põtra, 60 metssiga, 30 kitse. Jahimeestel tuli anda endast parim, et need kohustused täita. Kuuel jahimehel on jahikoerad. Kaks saksa jahiterjerit ja viis laikat. Igal jahimehel on ka kohustus maksta Valga Jahi- ja Kalameeste Ühistule aastamaks 65 ning hoolitseda talveperioodil metsloomade eest. Ostetakse lakusoola ja vilja, tehakse lehisvihtasid, hoitakse paksust lumest vabad metsateed jne. Hummuli jahiseltsi liige Tanel Soovares on hea saksofonimängija. Tänu temale saadakse jahipäeva avada jahisarve helidega. Aktiivselt tegeldakse ka jahilaskmisega. 2011. aastal oli Hummuli jahiselts Valgamaal kolmandal kohal. Võideti meeskondlik harjutus vintraudsest jahirelvast seisvate siluettide laskmine (VSS). Individuaalne võitja oli Tõnu Stogov. Hummuli jahimaadel on läbi viidud Valgamaa Jahi- ja Kalameeste Ühistu kopra- ja põdrajahi õppepäevi. Hummuli JS liikmed on aktiivsed ka seltsitegevustes. Koos peredega korraldatakse aastas paar kokkusaamist. Osaletud on ka vabariiklikel kokkutulekutel, ütles Hummuli jahiseltsi esimees Hare Unt. Koorküla jahimeeste seltsi tegemistest Koorküla jahiselts asutati 1994. aasta septembris. Esimeseks Koorküla jahiseltsi esimeheks kuni 2000. aasta lõpuni oli Heino Jaakson. 2001. kuni 2005. aasta lõpuni oli Koorküla jahiseltsi esimeheks Rain Kuus. 2006. aastast alates kuni tänaseni on Koorküla jahiseltsi esimeheks Tõnis Balodis. Koorküla jahimeeste selts on täiesti iseseisev organisatsioon. Liikmeid on olnud kogu aeg kahekümne ringis. Kõige vanem liige Leo Vaher on 97-aastane. Tänagi on Koorküla jahiseltsis 20 liiget. Need on Aarne Kütt, Aigar Hanimägi, Allan Valner, Andres Balodis, Andres Olesk, Enno Hanimägi, Ergo Jaakson, Heino Jaakson, Heiti Kõiv, Heldur Solom, Ilmar Kõrbe, Jaan Balodis, Juhan Pällin, Kaspar Kull, Kristian Valner, Kustas Närska, Leo Vaher, Peeter Karja, Rain Kuus ja Tõnis Balodis. Koorküla jahiseltsi liikmete hulka kuuluvad ka kaks koera JOHN ja JUKU, mõlemad koerakesed on Lääne-Siberi laikad. Koorküla jahiseltsi liikmed osalevad võistlustel nii individuaalselt kui ka võistkondlikult ja on saavutanud palju auhinnalisi kohti. Jahiseltsil on oma jahimaja. Suviti korraldatakse hoogtööpäevi, korrastatakse metsloomade söödakohti ja tehakse muid vajalikke töid.

Koorküla jahiseltsis on kütitud 2008. aastal 5 põtra, 44 metssiga, 9 metskitse, 1 hunt ja 40 kobrast. 2010. aastal 4 põtra, 25 metssiga ja 40 kobrast. 2012. aastal 5 põtra, 40 metssiga, 2 hunti ja 25 kobrast. Arvan, et Koorküla jahimeeste selts on ka tulevikus teovõimeline organisatsioon. Hummuli vald on osake ajaloolisest Mulgimaast Hummulis elustuvad mulgi keel, kultuur ja elulaad Hummuli vald on läbi aegade kuulunud ajaloolise Mulgimaa koosseisu. Sellest tulenevalt on Hummuli valla elanikud pidanud oluliseks järgida mulgi kultuuri, kombestikku ja elulaadi. Nad on arendanud põllumajandust ja karjakasvatust nagu see on olnud mulkidele kohane, kujundanud välja omanäolise mulgi taluarhitektuuri ja kaunistanud oma kodusid ning koolitanud lapsi, kes on mulgi vaimujõudu ja hinge suurust põlvest põlve edasi kandnud. Võõrvõimu aastatel lokkas kõikjal üle suure kodumaa üheülbaline nõukogulik kultuur ja mulgi mentaliteedist ei saanud juttugi olla. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel on mulgi kultuur ja elulaad hakanud taas Mulgimaa kihelkondades ja valdades juuri ajama. Nii ka Hummulis. 2013. aastaks on Hummuli kool end Mulgimaa asjade ning tegemistega kursis hoidnud juba 6 aastat. Alguse sai kõik 2007. aastal, mil MKI korraldas sügisesel koolivaheajal mulgiteemalise laagri Engi Aig, millest meie kooli õpetajad Katrin Rannu ja Marika Riit üheskoos 10 õpilasega osa võtsid. Sealt saime hulga positiivseid emotsioone ning motivatsiooni ise samalaadne üritus korraldada. Sel korral oma koolis ja oma õpilastega. Kahepäevane laager toimus juba mõni kuu hiljem. Õpilased said laulda regilaulu, tikkida ja joonistada mulgiteemalisi motiive, küpsetada karaskit ja veeretada kamapalle, lugeda mulgimurdelisi jutukesi. Õhtu lõpetasid rahvamuusikud eesotsas Lauri Õunapuuga. Osavõtjaid oli 40 (pool kooli õpilasi). Kogu laagrirahvas oli väga rahul. See omakorda andis juhendajatele indu Mulgimaa asjadega edasi tegelda. Suure laulupeo eel otsustati Kultuurkapitali abiga valmistada Mulgimaa mustritega kaunistatud esinemisriided kooli kooridele ja juhendajatele. 25. Üldlaulupeol esinesidki meie kooli õpilased, seljas ilusad rahvuslikud riided. Neid riideid on plaanis täiendada veel tikitud kottidega. 2008. aasta oktoobris käisime pundi 8.-9. klassi õpilastega ühes president T. H. Ilvese ja teiste Mulgimaa tähtsate tegelastega Taagepera külas Sooglemäe talus mulgi talukülastuskeskuse talgutel. Oli uhke tunne tegusa tööpäeva lõpus presidendiga ühe laua taga talgusuppi süüa. Õpetajate esindus on kohal käinud Mulgi konverentsidel. Õpilastele suunatud Mulgimaa laste folklooripäevadel on koos teiste Mulgimaa lastega lauldud murdekeelseid laule. 2009. aasta kevadel oli festivali võõrustajaks meie kool. Kahel korral oleme osalenud Mulke suvekoolis (2008 Paistus ja 2010 Lillis). MKI hakkas 2009. aastal mulgi kultuuri ja keele õppe hõlbustamiseks looma vastavaid ainekavasid. Algklassiõpetaja Katrin Rannu oli selle töörühma liige. Selle tulemuseks oli Mulgi Märdi tüüvihk, mille alusel hakkasime 2011. aastal oma kooli algklassides tutvustama kohalikku keelt ja kultuuri. 2012/13. õppeaastal on juba 2.-3. klassi tunniplaanis ainetund Mulgi keel ja kultuur, mida õpetab Katrin Rannu, kes on läbinud MKI poolt korraldatud mulgikeele õpetajate koolituse. 2012. aasta sügise alguses salvestas ERR telesaate Säärased mulgid tarbeks meie kooli 4. klassi mulgikeele tundi, nende mulgimurdelist näidendit Mõist linnu kiilt ning lastekoori esitatud murdekeelset laulu, ütles Hummuli põhikooli õpetaja Katrin Rannu.

Ka valla poolt korraldatud mulgiteemalistel üritustel oleme alati osalised olnud. Sõjaeelsest Hummuli Kaitseliidust Omakaitseni Vene revolutsiooni puhkedes 1917. aastal langes riiklik korrakaitsesüsteem Eestis. See tõi kaasa kodanike vabatahtliku ühinemise oma elu ja vara kaitseks organisatsiooniga Omakaitse. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal loodi Omakaitse baasil põrandaalune organisatsioon Kaitseliit, kes Saksa okupatsiooni lõpu perioodil, 11. novembril 1918, võttis võimu Eestis üle ning oli ühtlasi ka sõjaväe ja politsei loomiseni Ajutise Valitsuse peamine tugi. On raske leida valdkonda, millega Kaitseliidul sellel keerulisel ajal ei tulnud tegeleda. Vabadussõja puhkedes 28. novembril 1918 muutus Kaitseliit järk-järgult kohustuslikuks maakaitseväeks. Pärast Vabadussõda vajus Kaitseliidu tegevus soiku. Kaitse Liidu üleriigiline tegevus sai uue hoo sisse pärast 1. detsembri 1924. aasta kommunistliku mässu mahasurumist, kui sõjavägede ülemjuhataja kinnitas samal aastal 17. detsembril Kaitseliidu ajutise põhikirja. 2. veebruaril 1925. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus Kaitseliidu põhikirja. Kaitseliit kasvas väga kiirelt suureks ja tugevaks massiorganisatsiooniks. Nii ületas isikkoosseis 1939. aastaks 40 000 mehe piiri ja koos Naiskodukaitse, Noorkotkaste ja Kodutütardega hõlmas organisatsioon ligi 100 000 liiget. Sõjaeelsel Kaitseliidul oli 15 malevat. Valga malev jagunes neljaks malevkonnaks: 1) Valga linna, 2) Helme, 3) Sangaste, 4) Hargla malevkonnad, mis omakorda jagunesid kompaniideks ja rühmadeks. Selgeid märke Kaitseliidu tegevuse elavnemiseks oli Valgas juba enne 1924. aasta 1. detsembri kommunistide mässu. Nimelt õhutas tollane 2. soomusrongide rügemendi ja Valga garnisoni ülem kolonel J. Roska (hilisem kindralmajor ja Eesti KL ülem) juba novembris Valgas Kaitseliidu tegevuse taaselustamist. Valitud uue juhatuse poolt algas aktiivne organiseerimistöö, mille tulemusel oli Valgas detsembri lõpuks koos juba 100 aktiivset ja ustavat kaitseliitlast. Aktiivne organiseerimistöö algas ka maal. Igas vallas kutsuti kokku asutamiskoosolekud ja valiti juhid. Helme malevkonna pealik K. Tuvike on meenutanud, et esimeste seas olid Tõrva linn, Helme, Jõgeveste, Hummuli ja Lõve vallad. Neile järgnesid teised ja nii oli 1924. aasta lõpuks ning 1925. aasta alguseks juba igas vallas Kaitseliidu üksus, kes oli valmis asuma koheselt kaitsma meie iseseisvust. 1 Hummuli kompanii organiseerimistööd viis läbi ja ühtlasi oli pikemat aega selle juhiks Gerha dr Pallon. Hiljem määrati kompanii pealikuks Harald Printsmann ning viimase lahkumise järgselt J. Hendrikson. Viimane sõjaeelne kompanii pealik oli aga nooremleitnant Jaak Helandi (kotkaristi kuldrist) ja pealiku abi Johannes Läte. Kaitseliidus pandi väljaõppele tugev alus juba 1926. aastal. Peeti hulgaliselt spordi- ja laskevõistlusi ning viidi läbi erinevaid kultuuriüritusi. Kaitseliit oli organisatsioon, kes õpetas Eesti rahva suusatama. Aktiivselt võeti osa suuremates linnades ja maakonnakeskustes toimuvatest paraadidest kui ka maal kohapeal toimuvatest pidulikest jalutuskäikudest. Ka viimaseid nimetati tollal kohalikeks paraadideks. Laskeväljaõppe korraldamine täienes aastaaastalt ning selle tulemusel paranesid tulemused. Igal kompaniil oli auasi omada lasketiiru. Õppetegevust viidi läbi pühapäeviti. Pühapäeval 25. augustil 1929. aastal korraldasid Hummuli ja Koorküla valla kaitseliidud rühmade vahelise laskevõistluse Soe laskeplatsil. Pilt osavõtjatest. /Koorküla ja Hummuli kaitseliit. jpg FOTO / (foto allikas: Tõrge! Lubamatu hüperlingiviide.)

Kaitseliitlastel lasus kohustus omale vormiriided ise välja osta, mis algaastatel osutus kahtlemata paljudele mõeldamatuks. Ajapikku tuldi sellega aga päris hästi toime. Nii sõlmis nt Kaitseliidu Peastaap järjekordse kokkuleppe oma maa riidetootjatega. Soodushinnaga ülikonna riie koos voodri ja muude lisanditega maksis 9 krooni ja 52 senti. Riie tuli tellida Kaitseliidu Peastaabi kaudu. Sõlmiti ka kokkuleppeid üksikute rätsepatöökodadega, et saada õmblemisel hinnasoodustust. Kaitseliidu Valga maleva esimesi taktikalisi suurõppusi oli 1926. aasta 30. ja 31. oktoobril toimunud Hummuli manööver, millest võtsid osa ühelt poolt Valga linna ja Sangaste malevkonnad, moodustades nn sinise poole ja teiselt poolt Helme malevkond, moodustades rohelise poole. Siniste poole juhiks oli Sangaste malevkonna pealik leitnant A. Göster ja roheliste poole juht kapten H. Leiur. Manöövrite üldjuht oli maleva pealik major Hiob. Õppuse käigus harjutati läbi erinevaid taktikaid ning erilist rõhku pandi kaitsetegevuse korraldamisele. Sellel ajal oli muutunud jalaväe eeskiri ning Vabadussõja aegsetest eeskirjadest tuli ümber häälestada ja ajaga kaasa minna. Esimesel päeval toimus lahing Hummuli mõisa Pereda talude joonel. Teisel päeval olid rohelised kaitsepositsioonid sisse võtnud Soe alevi Valuste talu, Veskimäe joonele, kuna sinised alustasid pealetungi Sarve, Ladi talude joonelt, kus nad olid olnud möödunud ööl kaitsel. Tegevus arenes mõlemal pool Valga-Tõrva maanteed. Tegevusala piiras seega paremalt Väike- Emajõgi oma metsase kaldaga, vasakult aga Ladi-Raudsepa joon. Lahingualas olevad kõrgustikud võimaldasid hästi ette valmistada kaitsepositsioone. Olgugi, et kahurväge manöövris ei osalenud, mängiti selle paigutus ja tegevus läbi näitlikult. Manöövri lõppedes analüüsiti põhjalikult õppuste käiku ning reageeriti koheselt puudustele. Kuna õppusel osalejaid oli tuhande ringis, oli see ka tõeliseks katsumuseks toitlustuse korraldamisel. 2 Harilikule väljaõppele lisandus noorsookasvatustöö, kuid just nii lõi Kaitseliit aluse oma ridade täienemisele tulevikus. Noorkotkad ja kodutütred olid Hummuliski järelkasvuks Kaitseliidule ja Naiskodukaitsele. Kaitseliidu väljakujunemise käigus liitus organisatsiooniga üha enam naisi, kellest kujunesid Kaitseliidu eriorganisatsiooni Naiskodukaitse jaoskonnad. 1927. aastal pandi alus Naiskodukaitse tegevusele kogu riigis. Naiskodukaitse Hummuli jaoskond asutati 27.04.1930. Asutajaliikmeid oli 16. 1937. aastal oli liikmeid 55, neist asutajaid 9: S. Arak, A. Jõgi, E. Uuemaa, H. Ummer, E. Ots, A. Napits, E. Ristain, A. Masenberg, P. Sirsin. Esimeseks esinaiseks oli E. Uuemaa, teiseks E. Liiving, kolmandaks uuesti E. Uuemaa. /FOTO E.Uuemaa/ Juhatuse koosseis 1937. aastal oli järgmine: H. Koik, L. Toom, A. Helandi, V. Tiivel. 1938. aastani oli kursusi korraldatud 8, õppereise 1, sanitaarkursusi 5. Toitlustusi läbi viidud 16 korral, pidusid 24 ja loteriisid 5 korral. Einelaudu korraldati 6 korral. Propagandaüritusi viidi läbi 8 korral. Aastatel 1930 1933 töötas 12-liikmeline laulukoor, kes käis esinemas 10 korral. Rahvatantsurühma esinemisi oli 14 korral. Kassa läbikäik jaoskonna asutamisest kuni 01.04.1937 oli 2885,93 krooni. 3 Enne Kaitseliidu likvideerimist 1940. aastal oli pikaajaline Hummuli kompanii pealik ja Noorkotkaste rühma vanakotkas nooremleitnant Jaan Kusta p Helandi, kes sündis 21.09.1904 Valgamaal Hummuli vallas, oli pikka aega 6-kl Hummuli algkooli õpetaja ja juhataja ning tuntud seltskonnategelane. Autasustatud Kotkaristi kuldristiga ja Valgetähe III klassiga. Tuntud avaliku elu tegelase küüditamisele järgnes erinõupidamise surmaotsus, mis viidi täide 20.04.1942 Sverdlovski oblastis Sevurallagis. Represseerimiste läbi kannatasid väga paljud kaitseliitlased. Viimane Kaitseliidu Hummuli kompanii laekur Ado Mumm (24.02.1894) (autasustatud Valgeristiga III kl),

tribunali otsus 10 aastat sunnitööd, suri kinnipidamiskohas Kirovi oblasti Vjatlagis 02.03.1943 ja aktiivne kaitseliitlane August Leht (1892) (10 aastat sunnitööd) arreteeriti uue võimu esindajate poolt. Vabadussõja käsitluse juures oli juttu Leonhard-Hermann Mihkli p Pallonist (VR II/3). Aastatel 1925 1934 Kaitseliidu Valga maleva pealiku abi erukapten, jurist, Valgamaa Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees, arreteeriti Hummuli vallas, isale kuulunud Juhani talus 1940. aasta 24. augusti öösel. 5. augustil 1940 arreteeriti Isamaaliidu liige, kaitseliitlane, Soka talu peremees August-Hans Sild (10.09.1886), suri 21.11.1941 Permi oblasti Ussollagis. 6. novembril 1940 arreteerisid Valga miilitsamehed Riigikogu liikme, Isamaaliidu Valgamaa osakonna esimehe, Kaitseliidu Valga malevkonna juriskonsuldi, vandeadvokaadi, Hummuli valla Sarapuu talu peremehe Juhan Uuemaa (24.07.1903), surmaotsus viidi täide 10.04.1942 Kirovi oblasti Vjatlagis. Karm saatus tabas ka Juhani abikaasat, Emilie (Juulie) Uuemaad (Kotkaristi V) (16.11.1906 08.03.1942), kes oli Valga linna I Algkooli õpetaja, Hummuli Naiskodukaitse esinaine, Kodutütarde Valga jaoskonna vanem ja Naiskodukaitse Valgamaa ringkonna sekretär. Helme malevkonna viimane pealik, Valgeristi kavaler, Jaan Sumberg, arreteeriti veel alles 07.08.1945 ja sai tribunali otsusega 7 aastat sunnitööd. 4 Juuniküüditamise ohvriks koos Jaan Helandiga langes samal päeval, samuti suurtalu omanik, Hummuli vallavanem, Isamaaliidu liige, Kaitseliidu Hummuli kompanii veltveebel August Uuemaa 825.02.1897) (erinõupidamise surmaotsus viidi täide 04.05.1942 Sverdlovski oblasti Sevurallagis). Kahtlemata oli Kaitseliiduga seotud teisigi Hummuli valla inimesi, kes langesid järjekordse punase terrori ohvriteks. Küüditamise ajal põgenesid metsa Hummuli valla mehed Liivakse talu peremees kprl Arnold Raudsepp, Kaarel Randur, Herbert Toom, A. Reit, A. Prantspill ja Tiivel, kes moodustasid vallas esimese metsavendade salga. 5 Mobilisatsiooniks Valka käsutatud kutsealused pagesid hiljem enamikus metsa. Evakueerimiskäsk jäeti lihtsalt täitmata ja ka taludest põgeneti enamlaste eest metsa peitu. Hummuli metsavendade salkadel oli omavahel hea side. Samuti oli neil side Koorkülas Piirikordoni läheduses tegutsenud piirivalvekapten Sergei Maripuu salgaga. Metsavendade salgad olid oma ülesanded vallas jaotanud järgmiselt: kprl A. Raudsepa mehed (11 meest, relvadeks 5 vintpüssi, 8 jahipüssi ja 1 püstol) pidid takistama vajaduse korral hävitussalklaste vallas, korraldama julgestusvalvet valda läbivatel teedel ning kinni võtma või kahjutuks tegema kohalikud punategelased. Teine salkkond metsavendi (6-7 meest ühe vintpüssi ja püstoliga) aseohv K. Randuri juhatusel valvas Aitsre mõisa juures Läti poolt suubuvat Koorküla maanteed. Kolmas 8-meheline rühmitus (A. Prantspill, Ärni Valdmaa, E. Kirsipuu jt, relvadeks 2 vintpüssi, 2 jahipüssi ja püstol) pidas silmas vallamaja ja selle ümbrust. Neljas metsavendade tosinameheline rühmitus (Herbert Toom, J. Toom, J. Saul jt, relvadeks 3 vintpüssi ja 4 jahipüssi) pidi aitama vallas tagada üldist julgeolekut. Kui punaväe taganemine läbi Hummuli valla lõppes, tungisid kprl A. Raudsepa metsavennad Hummuli vallamajja. Sealt toodi vankril ära valla rahvalt ärakorjatud raadioaparaadid ja anti tagasi omanikele. Hummuli metsavendadel oli sõiduauto, millega oli varem sõitnud Valga EK(b)P Komitee teine sekretär, hävituspataljoni komissar Kristjan Kukk. 4. juulil pärast õhurünnakut, kui enamlased Valgast paanikas Tõllistesse pagesid, põgenes autojuht Jaan Padrik K. Kuke autoga Hummuli metsavendade juurde. Enne sakslaste tulekut tehti autoga luuresõit Valga poole, kuid satuti taanduvate punaväelaste tule alla. Auto sai kuulidest viga ja talunikud viisid selle hobusega metsa peitu. Hiljem sätiti sõiduk jälle korda.

8. juulil heisati Hummuli vallamajal Eesti lipp. Samal päeval sõitis piirivalve veoautol Hummulist läbi kapten Sergei Maripuu koos kuue piirivalvuriga, autol raskekuulipilduja. Teel Valka varustasid piirivalvurid Hummuli mehi laskemoonaga. Hummuli valla metsavendade salgad ühinesid 9. juulil Hummuli Omakaitseks. Omakaitse esimene juht oli A. Prantspill, siis Arnold Raudsepp ning mõned päevad hiljem Aitsra küla talunik, aseohv Kaarel Randur. Esialgu oli Omakaitses umbes 100 meest. Moodustati vallavalitsus endistest omavalitsustegelastest. Omakaitse vangistas Hummulis 18 punategelast, kes toimetati Valka. Esimesed Saksa üksused läbisid valla 1. või 10. juulil. Naiskodukaitse liikmed korraldasid sakslastele südamliku vastuvõtu lillede ja peosöögiga. 6 1. Valga Malev 1925 1935. Valga: Kultuur Joh. Meisteri trükk, lk 31-32. 2. Kaitse küsimusi Valga maleva manöövrilt 30. ja 31. okt. S.a. Kaitse Kodu 1926 nr 24, lk 1078-1084. 3. Naiskodukaitse tegevuse ülevaade algpäevilt kuni 1398. aastani. Tallinn 1939: Naiskodukaitse Kirjastuse Kirjastus, lk 202-203. 4. Lindmäe, Herbert 2008. Suvesõda Valgamaal 1941. Tartu: OÜ Greif. 5. ERA FR-358, N1, S18. 6. Ltn Suursepp, Eduard 1942. Üldkokkuvõte Valgamaa Omakaitse ajaloolisest tegevusest Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1. jaan1942. a Valga. Põhjasõda Hummuli väljadel Sõjasündmused Hummulis 17. sajandi lõpul oli Rootsi Euroopa suurriik, millega kõigil tuli arvestada. Rootsi riik oli võimsaks saanud naabrite lüüasaamiste arvelt. Tundus, et hakkas täide minema Rootsi valitsejate unistus, muuta Läänemeri Rootsi sisemereks. 1697. aastal sai Rootsis troonile 15- aastane Karl XII, kelle noorust ja kogenematust soovisid ära kasutada naaberriigid. Nii sõlmisid 1699. aastal Taani, Venemaa, Saksamaa ja Poola Rootsi-vastase sõjalise liidu. Põhjasõda algas Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürsti August II Tugeva vägede ootamatu rünnakuga Riia vastu ööl vastu 12. veebruari 1700. Pärast Karl XII lahkumist 1701. aasta kevadel Rootsi põhijõududega Poolasse ja Saksimaale jäid Eesti- ja Liivimaa kaitseks kohale suhteliselt väikesed Rootsi garnisonid ja väliväed kindralmajor Wolmar Anton von Schlippenbachi (1653 1721) juhtimisel, kes ei suutnud aga vastu seista Pihkva ümbrusesse koondunud ja sealt rünnakule asunud Vene vägedele. Sõja kaks esimest aastat (1700 ja 1701) möödusid siinmail siiski ilma eriliste suuremate vahejuhtumiteta. Ainult suured sõjavägede läbimarssimised, sellega kaasnenud majutamised ja erakordsed sõjamaksud ning koormised tõid elanikkonnale kaasa märkimisväärseid raskusi. Suurematest vägede läbimarssidest vääriks äramärkimist 1701. aasta juuni teisel poolel toimunud Rootsi väliväe läbiminek Karl XII juhtimisel mööda suurt sõjateed Tartu pealt üle Valga ning Volmari Riia peale. Rootsi väe suuruseks selle retke ajal oli ligi 30 000 meest, kes läbisid Valgamaad ja antud teekonnast ei jäänud kõrvale ka Hummuli piirkond. Sõjategevuse lähenedes põgenesid paljud talupojad koos peredega peitu metsadesse ja soodesse. Kui Põhjasõja esimestel aastatel toimus mujal pool mitmeid mõisatevastaseid rahutusi, siis Hummuli kandis seda täheldatud ei ole. Sõjaaja paratamatus, nagu mujalgi, oli siin aga see, et siinsedki mehed ei jäänud kõrvale Rootsi maakaitseväkke värbamisest. Sundvärvatute kõrval ei puudunud ka vabatahtlikud, lootuses pääseda mõisatööst.

Teada on, et nii Eestimaa kui Liivimaa kubermangudest maakaitseväega ühinenud meestel tuli õige pea pettuda. Mehi ei pandud mundritesse, palka neile ei makstud ja relva pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Kaasa võetud jahipüssid, vikatid ja hangud ning välja jagatud vanad püssid ei võimaldanud vastasele tõhusat vastupanu osutada. 1701. aasta viimasel päeval jõudsid Valgamaa idaossa jälle suuremad sõjajõud. Päev varem Erastveres venelastelt tugevasti lüüa saanud Rootsi välivägede juhataja Liivimaal kindral Wolmar Anton von Schlippenbach taganes oma ülejäänud väega Sangastesse ning võttis seal sisse uue kaitsepositsiooni tervelt pooleks aastaks. Uut väljavalitud kaitsepositsiooni, Sangaste mõisa juures kõrgustikul, pidas kindralmajor Schlippenbach vastupanuks soodsaimaks just põhjast lõunasse suunduva soiste kallastega Väikese Emajõe tõttu. Erastvere lahingus kaotusi läbi elanud Rootsi vägi sai juurde abivägesid, aga sellele vaatamata ei tundnud Rootsi kindral Sangastes ennast kindlalt. Pärast luuresalkade ja väiksemate valveüksuste kokkupõrkeid venelastega, andis kindralmajor Wolmar Anton von Schlippenbach korralduse taganemiseks Hummulisse. Otsus tugines asjaolule, et uues kohas oli Väike- Emajõgi laiem ja sügavam ning seetõttu olid tingimused kaitsepositsioonide loomiseks soodsamad. Sangaste all kartis kindral veel ka ohtu venelaste poolt lõunast ümberhaaramiseks. Rootslaste taganemine algas 17. juunil 1702. aastal. Sangastest taganedes liikusid rootslased esmalt Laatresse, hargnedes seal kaheks. Lõunapoolne üksus liikus üle Tõlliste, põhjapoolne üle Hummuli silla uutele kaitsepositsioonidele. Taganedes hävitati sillad, mille venelased kiirelt taastasid. Ületuskohtadesse jätsid rootslased maha väiksemad tõkkeüksused. Väikese Emajõe taha Hummulisse jõudes ootas Schlippenbachi ees tõeline üllatus ja ehmatus. Uue koha valikul oli arvestatud Väikese Emajõe tavapäraste oludega. Pikka aega kestnud põud oli vee taseme jões nii madalaks muutnud, et jõgi oli pea kõikjalt kergesti läbitav ja seetõttu ei pakkunud mingit erilist kaitset. Juba järgmisel päeval olid venelased rootslastele järele jõudnud. Vene väe kasakatest, tatarlastest ja kalmõkkidest koosnev eelsalk oli Iigaste kaudu Väikese Emajõe lõunakäärust kaarega ümber liikunud, rootslaste valvesalga aga Tõllistes hävitanud ja võimaldanud sealt ülepääsu venelaste teisele eelüksusele. Üle tulnud Vene vägi jätkas marssi Hummuli suunas, kus seisis peagi ees tõsine kokkupõrge rootslastega. Esimesel kokkupõrkel, Hummi teel, saatis siiski veel edu rootslasi. Vastane isegi tõrjuti tagasi ja saadi sõjasaagiks 6 suurtükki. Samal ajal oli venelastel õnnestunud põhja pool, Hummuli mõisa läheduses Soka talu juures, edukalt üle jõe jõuda ja koheselt rünnakule asuda. Vaatamata venelaste ootamatule rünnakule Soka juures, suutsid rootslased lahinguedu oma poolel hoida tervelt viis tundi ja siis, hommikul kella 10-paiku, tuli järsk pööre. Saatuslikuks sai rootslaste ratsaväe ebaõnnestunud manööver lähenemisel venelastele tiibhaardel. Sattudes vastase tugeva tule alla ja seejärel suutmata oma lahingukorda uuesti sisse võtta, otsustasid tagatipuks ülepeakaela põgenemise kasuks lahinguväljalt. Isegi rootslaste jalaväe tulistamine oma ratsapõgenike suunas ei suutnud lahinguväljalt lahkujaid peatada. Oma ratsaväe reeturlikkus viis omakorda segadusse aga jalaväe, kes ei tulnud toime enam enda kaitsmisega ja lasi lihtsalt ennast venelaste poolt ümber piirata. Rootslaste häving Hummuli lahingus oli täielik ja ainult üksikud väikesed salgad pääsesid põgenema ning ilmusid mõni päev hiljem eri paigust metsadest ja soodest välja. Terve rootslaste kahurvägi, mis asus laskmiseks väga soodsatel positsioonidel Hummuli mõisast edela suunas asunud kõrgustikul, langes täies koosseisus vastase kätte. Vene ratsaüksused jälitasid omakorda põgenevaid vastase ratsasalkasid kaugele Viljandi ja Pärnu suunas. Liiga kergekäeliselt oli Rootsi väliväe juht kindralmajor Wolmar Anton von Schlippenbach oma positsioonidest loobunud Sangastes ja uued positsioonid valinud kohas, kus oli maastiku luure teostamata.

18. juulil 1702. aastal toimunud Hummuli lahingusse läks vene vägede juht krahv Boris Petrovitš Šeremetjev (25.04.1652 17.02.1719) oma 18 000 mehelise korpusega rootslaste 7000 mehelise Rootsi välikorpuse vastu. 1 Šeremetjevi korpuse kaotusteks on loetud 1000-1500 mehe ringis ning W.A. von Schlippenbachi Rootsi välikorpuse osas 3500-3700 meest. 2 Krahv Boris Šeremetjev nimetati oma võitude eest feldmarssaliks ning Erastvere ja Hummuli lahing tõi verivärskele marssalile Aleksander Menšikovi poolt rinda riputatuna Andrease ordeni. Venelased, kes jäid lahinguvälja peremeesteks, matsid peale lahingut kohe oma hukkunud. Rootslaste laibad jäid aga saatuse hooleks tükiks ajaks ja hiljem kui venelased olid maalt lahkunud, tuli üks rootsi väesalk ja mattis omad lahingus surma saanud. Viimse puhkepaiga said nii rootslased kui venelased Hummuli mõisa pargiservas, Põntsimäel, Rantsikülas ja Pisukese talu maadel ning küllap veel mujalgi. Kindralid ja teised ülemad maeti reeglikohaselt sõduritest eraldi. 17. juulil 2002. aastal paigaldati mälestuskivi mõisahäärberi esise väljaku lõunaservas põliskuuse alla mälestuskivi Hummuli lahingu meenutuseks. Tõrva-Valga vana maantee ääres kasvanud nn kolme kuninga mändidest, mis legendi kohaselt olevat taganevate rootslaste istutatud, on säilinud ainult üks ja arvele võetud kui looduskaitseobjekt. Hummuli lahinguga üheaegselt tabas rootslasi ebaedu veel Emajõe suudmes, kus Vene laevad tõid kaasa huku 14 Rootsi laevale. 1 Peale võitu Hummuli all algas Vene vägede hirmus laastamistöö. Boris Šeremetjev jäi esialgu oma väega Hummulisse veel kolmeks päevaks, läks seejärel tagasi üle Väike Emajõe ning suundus suure kaarega Võru alt üle Mõniste Marienburgi peale. Igal pool, kuhu Šeremetjev oma väega sattus, saatis ta välja väiksemaid karistussalku, kes rüüstasid, põletasid ja tapsid niipalju, kui suutsid või vähegi heaks arvasid. Kõik Valgamaa kirikud langesid selle sõjakäigu ajal tuleroaks. Valga linnas jäi terveks ainult üks maja. Rahulikud elanikud tapeti või viidi Venemaale kaasa. Alaealised lapsed laaditi vankritesse ning sõidutati kaugele Tatarimaale. Uus venelaste ründeretk tabas Valgat, Hummulit ja Helmet aga juba aasta pärast. Kahtlemata oli Põhjasõda üks raskemaid üleelamisi Eesti ajaloos, mis tõi kaasa ränga hävitustöö, nälja ja tagatipuks katku. Samas õnnestus Eesti rahval kõik need katsumused üle elada. --------------------------------------------------------------------- 1. Valgamaa, V köide 1932.Tartu: Eesti Kirjanduse selts, lk 179-188. 2. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, III köide 1988.Tallinn: kirjastus Valgus, lk 494.

Kunst Hummelshofi lahing 1702, tehtud aastal 1733. Vasegravüür. Autor: anonüümne (link http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/ea/battle_of_hummelshof_1702.png ) Hummuli Vabadussõja keerises Eesti Vabadussõda puudutas otseselt ka Helme kihelkonda. Nii hõivas Punaarmee sõja algul lühiajaliselt kogu selle ala. Kärstna mõisa väljadel peeti jaanuari algul 1919 murdelahingud, kus vaenlaste pealetung peatati ning vasturünnakule asuti. Rasked lahingud Helme, Tõrva, Taagepera, Hummuli ja mõnegi teise siinse mõisa pärast käisid kogu jaanuarikuu. Veebruariks 1919 löödi Punaarmee Helme kihelkonnast ja sealjuures Hummuli vallast välja. Lahinguis langenuid oli arvukalt, lisandusid punaterrori ohvrid ja sõjakannatused. Nüüd aga siis kõigest põhjalikumalt. Meie Eesti rahva ajaloos oli Vabadussõda üks kõige tähtsam sündmus: see oli meie oludes hiigla võitlus, mille tagajärjeks oli iseseisev Eesti riik. Meie tuletame tänuga meelde kõiki, kes selles heitluses meile otse või kaudselt kaasa aitasid ja teame, et mõnegi kaasvõitlejaga tuli ka vahetevahel kõvasti tülitseda; üldtulemus oli aga just see, mida meie soovisime meie oma riik, kirjutas Vabadussõjast kindral Johan Laidoner. 1 28. novembril 1918 alanud Vabadussõda ei olnud selle alguses meile edukas. Rahva meeleolu ei olnud kiita ja vähesed uskusid, et väike Eesti suudaks vastu seista suurele Venemaale. Meie oma sõjavägi oli sisuliselt alles loomise järgus. Sissetungiva vastase vastu astus näputäis aatelisi rahvuslasi, ohvitsere, koolipoisse ja üliõpilasi. Rindele mindi enamikul juhtudel kodustes riietes, mille õhukesed mantli taskud said täidetud padrunitega, vana vintpüss üle õla ja kodust kaasa võetud leivakott näpu otsas või vööle seotud. /FOTO 1/