Nr.5 (49) Mai 2005 ILLUKA VALLA SONUMILAEGAS Klaveri eluiga on pikk, tihti pikemgi kui inimesel. Kallis on ta ka, nii hinge kui ihu poolest. Kohelda tuleb teda õrnalt, teadjad lavamehed panevad klaveri nihutamiseks kätte valged kindad. Päriselt! Klaveri peale ega sisse ei panda midagi. Tõeliselt aristokraatlik pill. Kõikide muusikariistade ja interpreetide vahel on lausa perekondlikud suhted. Flööti, viiulit või tšellot ei jäeta võõras kohas iialgi üksi ega usaldata juhututtava hoolde, täpselt nagu oma lastki mitte. Tšellole näiteks ostetakse lennukisalongis oma istekoht. Nii väga armastavad muusikud oma pille. Klaver on koduhoidja. Reeglina ei too pianist oma klaverit kontsertsaali kaasa. Erandid teatavasti kinnitavad reeglit. Pianist peab iga kontserdi eel (iga uue) oma klaveriga Päris oma klaver Venno Laul rääkis pisut pilli hingest ning tutvustas põgusalt instrumendi valmimislugu. Ilmub kord kuus tuttavaks saama, sest pole olemas kahte täpselt ühtemoodi instrumenti. Hea klaver on igale pianistile suur rõõm, sest pillist oleneb paljuski kontserdi õnnestumine, aga mängida peab ikka ka oskama, instrumenti õigesti tunnetama. Kui kõik klapib helilooja + pianist + klaver = klaverikontsert. Veel on vaja Tema Kõrgust publikut. Nii lihtne see ongi. Ainult et selle saavutamiseks tuleb alustada väga noorelt; õppida ja harjutada iga päev ajani, mil otsustad muusikaga õpetada. 14.mail oli Illuka mõisas uue klaveri esitluskontsert. Mitte just igapäevane sündmus. Oleks ometi rohkem nii targalt mõtlevaid vallaisasid ja ideede väljamõtlejaid. Vana mõisasaal ja uus klaver sobisid suurepäraselt. Arvata on, et just see klaver jääb sellesse saali väga pikaks ajaks. Liigutavalt mõjus kontserdi alguses kahe väikese tüdruku esinemine, kunagi ehk mängivadki samal klaveril oma vallast pärit klaverikunstnikud. Edasi tuli publiku ette Mihkel Mattisen kogu oma mitmekülgsuses. Kava oli koostatud ainult selle kontserdi tarvis, silmas pidades, et klaverimuusika võib olla pidulik, rõõmus, kurb, mõtlik. Muusika võib täita kogu saali ja kosta kaugemalegi, aga mõnikord võib juhuslik jutusosin kõik ära rikkuda, nii õrn võib olla klaveri heli. Mihkel on klaverimängu õppinud terve oma teadliku elu ja õpib muudkui edasi. Praegu siis EMA magistrantuuris Valdur Rootsi ja Ivari Ilja juures. Esinenud on ta solisti, kammermuusiku ja ansamblipartnerina ning orkestrite ees Eestis, Inglismaal ja Saksamaal. Popmuusika on lihtsalt andeka inimese hobi ja kindlasti ka üks vahend igapäevast leiba teenida. Kontserti austasid oma kohalolekuga ka klaveri isa ja ema Venno ja Reet Laul. Teada ja tuntud perekond igale eestlasele. Tänu neile tuntakse Estonia klaverit terves maailmas. Uhke tunne ikka, et üks Estonia nüüd Illuka mõisas oma klaverielu elab. Aitäh kontserdi korraldajatele ja publikule, kes tunnustavalt kaasa elas. Tühjas saalis saab vaid proovi teha; kui publikut ei ole, jääb kontsert ära. Illuka mõisas kontsert toimus, küsiti veel lisapalagi. Kaja Põldroos Eesti Kontserdi administraator Ida-Virumaal Toimetaja veerg Ene Raudar Tasuta Tundub, et tänavu polnud Kevad kindlat otsust teinud, kas ikka kohe tulla või tulekuga veel pisut viivitada. Igal hommikul visanuks ta justkui kulli ja kirja: et kui kiri, siis põõnaks veel ning laseks Vihmal-Tuulel tegutseda; kui aga kull, noh, siis võiks ju inimestele meelepärane olla ja lasta neil kergemaid rõivaid kanda. Sellised mõtted valdasid mind kuu algupoolel. Tänaseks on õnneks kõik muutunud: päike särab taevas ning silitab soojade kiirtega inimeste palgeid, tuul keerutab küll aeg-ajalt tolmu üles, kuid pole siiski läbilõikavalt külm ja vihm seda sajab just parasjagu nii palju, et rohi trügib kasvama ning lilled ilulevad õitsema Viimasel poolaastal oli mu elus mõndagi tähelepanuväärset. Jõulude ja aastavahetuse vahel jahmatasid mind heas mõttes paar telefonikõnet - helistajaiks inimesed, kellega ma pole kohtunud 17 (!) aastat. Mõni nädal tagasi aga kohtusin koolivennaga, keda viimati nägin 10 aasta eest. Need inimesed on (kes rohkem, kes vähem) mu elus teatud eluetappidel väga olulist rolli mänginud, ent teed on meid aastateks üksteisest eemale viinud. See rõõm on kirjeldamatu, kui siis taaskohtudes tunned, et miski pole muutunud ning jätkad juttu justkui toona pooleli jäänud kohast. Tegelikult on aga nii palju vahepeal meie eludes juhtunud, et justkui ei leia sõnu, kuidas kõigest rääkida. Ühtäkki soovid aega, et vestelda, olnut meenutada, uusi kokkuleppeid sõlmida aga AEG ei peatu omaalgatuslikult. Ning siis tuleb mõte, et selle peatumatu ajavoolu sees peab ometi olema aega leidmaks AEGA ennast mõnda tähtsat toimingut ümber kavandades, eilsete sõpradega kokku saada; seda sõprust kinnitada, ühiseid mälestusi mäletada ja ka eraldi elatud aastaid lahti rääkida. Selline aeg ühtaegu endasse vaatamine, aga ka kellelegi oma südame avamine, on puhastav ja vabastav ja lõõgastav. Pärast on kergem voolus edasi rabeleda. Lehekuu on kohe-kohe lõppemas. Praegu on maailm meie ümber selline, nagu pidanuks olema paari nädala eest võib-olla võttis Kevadki korraks aja maha, tegeles iseenesega ja nüüd on ta sooja ning sõbralikuna meie jaoks olemas. Et meid suveni viia. Tänases Sõnumilaekas meenutame meiegi möödunut, peatume tänasel ja kavandame homset. Kas pole imelik, et mõnest inimesest saab ühtaegu nii tõsiselt kui muigelsui kirjutada? Ühest erilisest Illuka valla inimesest Villio Reinsalust just nõnda kirjutataksegi, sest temas endas on suhkur ja sool nii segunenud, et kokku saab võimsa maitse, st suurepärase inimese suurepärase elu. Soovitan soojalt Sõnumilaeka lood kõik läbi lugeda neis on ju kõigis oma valla teod oma valla inimeste poolt tehtuna ja nähtuna. Kutsun üles ka kevadiste aiatööde rutus pliiatsit pihku võtma ja mõnda rida paberile panema, et valla leht veelgi huvitavam ja sisukam oleks. See arvamine, et mida rohkem keetjaid, seda lahjem supp, lehetegemise köögis ei kehti. Soovin lugejaile nii taas- kui vastseid kohtumisi! Saage kokku vanade tuttavatega, sõlmige uusi sõprusi; jagage tundeid, olge ise avatud ja aidake teistelgi avaneda. Esmalt aga veendugem, kas see ammustest aegadest tuttav jaanikuu on pärast aasta möödumist palju muutunud, kas tunneme üksteist ära ja kas oskame koosolemisest rõõmu tunda?.
2 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Mai 2005 Mõtteid Prahikolli päevast Volbripäeva hommik oli tuuline ja tibutas vaikselt vihmagi. Polnud just kõige meeldivam ilm, aga sellele vaatamata tegime ära need tööd, mida olime algselt planeerinud. Tänaseks on ära veetud ka suured mulluste lehtede kuhilad, mis tol päeval kokku sai riisutud. Tööpühale tagasi mõeldes meenub palju toredaid seiku ja tublisid prahikollitajaid ; eraldi tahaksin esile tõsta Taivo Mäemetsa tööpanust mehehakatis korjas kokku suurel hulgal lendlehti ja plastpudeleid. Sellise prahi levik on mõistetamatu ja umbisikuline, keegi justkui ei tea ega näe ega tee, aga lehed lehvivad ja liperdavad ümberringi Salamisi lootsin, et asjaosalised võtavad julguse kokku ja tulevad ise oma sodi koristama Aga ei Ulakad vallatlejad pidasid peent naeru sellal, kui väike Taivo ja teised koduümbrust koristasid. Küll oleks tore, kui järgmisel prahikollipäeval oleks prahti vähe ja koristajaid palju! Valve Kollo Kuremäe kamp sai tänavu valmis sellise Prahikollimehikesega. Volikogus aprillis 1. Lohusuu Vallavolikogu informatsioon haldusreformi kohta Iisaku Vallavolikogu algatusel ning valitsuse soovitusel toimus talvekuudel Ida-Virumaa lõunaregiooni valdade vahel arvamuste vahetus haldusterritoriaalse korralduse muutmise suhtes. Iisaku Vallavolikogu initsiatiivil tehti ettepanek ühendada Alajõe, Illuka ja Tudulinna vallad. Alajõe ja Tudulinna valla vastus oli eitav, kuid nad avaldasid valmisolekut liitumisläbirääkimisteks maakonna lõunaregiooni kõigi omavalitsusüksustega. Illuka vallavolikogu vastus oli, et vabatahtlikult oleme nõus ühinema Alajõe valla Vasknarva poolse osaga ja vajadusel Jõhvi valla Kose külaga. Aprillikuus laekus ka Lohusuu Vallavolikogu sellekohane otsus, mis andis teada, et esialgu nad jätkaksid iseseisva omavalitsusüksusena, ent kunagi tulevikus võiks liitumiskõnelusi siiski alustada ning kutsuda siis juba arutelule ühinemise küsimustes ka Mäetaguse valla. 2. Informatsioon julgestusteenistuse AS Skorpion patrullteenuse pakkumise kohta Informatsioon võeti teadmiseks; kuna aga pakkumine tuli pärast valla eelarve kinnitamist, kaalutakse vajadusel patrullteenuse sisseostmist kunagi edaspidi. Pole see koristamine raske töö ühti koos on ju lõbusam. Kuid lihtsam oleks siiski prahi tekkimist ennetada 30. aprillil toimunud Prahikolli päeva auhinnaloosimise tulemused: Oksakäärid - Jevgenia Beljakova Jaamakülast 20 m pikendusjuhe - Ragnar Dietrich Kuremäelt Labidas - Tõnu Toome Vasaverest Aiakäru - Helju Kilk Illukalt Vihm ähvardas volbripäeva hommikul meie ettevõtmise nurjata, kuid jäi kaotajaks vallarahvast see ei heidutanud. Prahikoristust korraldati igas külas ja asulas. Pildil Vasavere küla prahikollitajad. 3. Maavara kaevandamise loa taotluse kinnitamine (3 taotlust) Maavara kaevandamisloa väljastab Ida-Virumaa Keskkonnateenistus, aga selleks on vaja kohaliku omavalitsuse volikogu otsust. Nõusolek loa andmiseks anti Rebase I liivakarjääri laienduse jaoks. Laiendus on väiksema kaevandamise mahuga ja kaevandamise lõppedes kuuluvad need alad rekultiveerimisele. Volikogu nõustus andma kaevandamisluba Põlevkivi Kaevandamise AS-ile (Narva karjääri 9.tranžee avamiseks) ja OÜ Merko Kaevandustele (Narva karjääri aladel asuva Usnova maa-ainese karjäärist saviliiva ja liivsavi kaevandamiseks). Vastavad taotlused nende ettevõtete poolt olid esitatud ning Ida-Viru Keskkonnateenistusega kooskõlastatud. Aldur Pääro vallasekretär
Illuka valla SONUMILAEGAS Nr.5 Mai 2005 3 Meeldiv ja kasulik 20. mail sai teoks Illuka kooli II tuluõhtu; õpilaste poolt algatatuna toimus esimene aasta tagasi. Tuluõhtu idee ise seisneb selles, et esinejatena astuvad üles kõik soovijad ning müüdud piletite raha eest soetatakse koolile midagi vajalikku. Kontserdi kutsed teevad lapsed ise ning ka piletite levitamine on nende töö. Eelmisel aastal teenitud raha oli senini realiseerimata, sellele lisandus tänavune ja nüüd on võimalik juba midagi hinnalisemat muretseda kavas on igatahes osta koolile DVD - mängija. Tänapäeva tehnika kiirkäigus tahavad ju lapsedki ajaga sammu pidada ja ostetav aparaat võimaldab vabal ajal meelepäraseid filme vaadata. Kontsert kanti ette kahes jaos: esimeses pooles näidati saalisviibijaile erinevaid koeratõuge; samal ajal, kui omanik oma neljajalgse sõbraga laval ringkäiku tegi, tutvustas Laulude ja pillilugude vahel demonstreeriti jõu- ja ilunumbreid Mõni koer oli lausa särgile hüpanud Kurtna Noortekeskuse juhataja Ave Szymaneli neljajalgne sõber on chow chow Josefina Teele Juursalu väga põhjalikult nähtava koeratõu iseloomulikke omadusi. Elevust oli saalis üksjagu, sest kõik loomad olid omamoodi erilised ning iseloomulike krutskitega. Teises osas esinesid õpilased. Õpitud oli toredaid laule; demonstreeriti püramiide tehes jõuja ilunumbreid ning lasti kõlada pillihelidel. Pärast eeskava kutsus direktor Heili Eiche kõiki torti sööma. Meeldivatest emotsioonidest ja suupärasest maiusest ei jäänud keegi ilma; kasutegurist rääkimata. Laekavalvur Keskkonnapäev Teisipäeval, 17.mail toimus meie koolis järjekordne keskkonnapäev, mille teemaks VESI. 1. ja 4.klassi õpilased käisid matkal Nõmme järve ääres. 3.klass tutvus Niinsaare järve ja selle ümbrusega. 2.klassi lapsed käisid Jõhvi Gümnaasiumi basseinis ujumist õppimas. Meie (5-9 kl) kogunesime hommikul kooli juurde, edasi sõitsime bussiga Niinsaarde. Seal tutvustas õpetaja Heli Ekstein meile õppekeskusi ja juhendajaid, kes seal töötavad. Vahva oli, et ühe keskuse tööd korraldasid Evelin Kuligin ja Ingrid Kuligina. Iga õpilane sai ka tunniplaani (seda oli võimalik igal õpilasel eelnevatel päevadel ise koostada; üheksast keskusest soovitati valida kuus). Tunniplaanis oli ära märgitud keskuste toimumiskohad ja kellaajad. Ja keskkonnapäev võis alata. 1. Veekeskuses (õp. Saaresti juhendamisel) määrasime Niinsaare järve nitraadisisaldust, ph-d, vee tihedust ja veel palju muudki. 2. Kunstikeskuses (õp. Irja Annus) sai meie ülesandeks joonistada järve. Algul joonistati pilt hariliku pliiatsiga, siis tehti jooned kriitidega üle ja lõpuks värviti pilt vesivärvidega. 3. Tervisekeskuses (õp. Malle Kollo) avaldasime oma arvamusi õpetaja väidete kohta. Arutlesime põhiliselt allergiate teemal 4. Keelekeskus oli jagatud kaheks (õp. Helve Hallik ja õp. Reet Ernits) Eesti keele osas pidime fantaseerima jutu, mis oleks seotud veega. Inglise keeles pidime sõnadest water ja waterfall moodustama uusi sõnu nende sõnade tähtedest. 5. Ajalookeskuses (õp. Tiiu- Marika Puštšenko) ehitasime väikeseid püstkodasid. 6. Arvutuskeskuses (õp. Karmen Kull) anti meile paberilehed küsimustega ja igaühel oli võimalus filosofeerida. 7. Järvekeskuses (õp. Emilia Landra) uurisime Niinsaare järves elavad elusorganisme. 8. Muusikakeskuses (õp. Riina Tuur) joonistati, lauldi ja kuulati veemuusikat. 9. Ellujäämiskeskuses (Evelin Kuligin ja Ingrid Kuligina) räägiti vee tähtsusest ja prooviti ise saada puhast vett. Kuna tegutsesime terve päeva vabas õhus, siis kippus kõht tühjaks minema. Pärast kolmandat tundi saimegi võimaluse õues keha kinnitada. Päev oli väga tore; arvan, et midagi taolist võiks sagedamini toimuda. Liis Kalle 8.klass
4 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Mai 2005 Minu ema. Eve on mu ema nimi, viskas vette suure kivi. Tal on väga ilusad silmad ja meil on ilusad kevadised ilmad. Minu emal on ilus suu, tähtis pole miski muu. Tal on armas väike nina, selle endalegi sain mina. Emale Sten Jürgenson 3.klass Minu ema kallis mulle, seda kohe tõestan sulle. Kui ma koolist koju tulen kohe sinu sülle poen. Minu ema. Kairi minu ema nimi, postkastis on talle kiri. Laudas tema söödab kanu, peale seda on tal janu. Päeval koristab ta tuba, õhtu kiirelt saabub juba. Selline on minu ema, aga laisk ei ole tema. Kui pääsukest sa näed, kohe naerma sa puhked. Mina olen sinu laps, kasvan aina suuremaks. Sinust eales ma ei loobu, sinu lapseks olen loodud. Kairit Kasemaa 3.klass Kaisa Toss 3.klass Tänavu aprillis oli tuntud taani muinasjutukirjutaja Hans Cristian Anderseni 200. sünniaastapäev Sõnumilaegas kuulutas seoses Suure Muinasjutuvestja juubeliaastapäevaga välja konkursi Tänapäeva muinasjutud, millest võisid osa võtta kõik selle žanri huvilised. Sisu suhtes mingeid reegleid polnud. Võis loo ise välja mõelda või fantaseerida vanu muistendeid aluseks võttes (näiteks kuidas see või too asupaik tekkis ja millest mõni järv või mägi nime sai). Nagu arvata võiski, osalesid konkursil aktiivselt õpilased ning suurem osa neist kirjutas õpetajate õhutusel teemal: kuidas Illuka endale nime sai? Nagu mainitud, oli konkursi teemaks Tänapäeva muinasjutud. Ja olgugi, et mitmed lood algasid lausega: Elas kord või Sadu aastaid tagasi, on need kõik ikkagi kirjutatud tänasel päeval ja ajendatud ümbritsevast elust. Siin ja praegu. Kõik jutud olid omamoodi huvitavad; mitmedki lood olid kirja pandud ainult kirjutajale mõistetava vaatenurga alt. Kõik kokku andis selget teavet, et fantaasia puuet kirjutajatel pole. Mitmessegi loosse olid sisse lipsanud meie aja valuprobleemid: nii mainiti narkomaaniat, alkoholismi, hooletut suhtumist kaasinimestesse jne. Rõõmu teeb see, et kõik lood lõppesid siiski positiivselt. Lugudest võis leida üsna huvitavaid nimesid ja nimetusi, nagu näiteks: Luise, Liie, Vikerkaaremehike; karud: Juhan, Auhindade kätteandmisel oli külas Heiki Vilep - Tartus elav lasteluuletuste ja -juttude meister Šenka ja Kuska; Apelsinisaar. Juttudes eksisteerisid mitmed loomad: meile tuttavate rebase, jänese ja karu kõrval olid lugude tegelasteks känguru, koaala ja madu. Ka toimingud olid omapärased: küll otsiti Vikerkaare lõpust kulda, küll saadeti 5 õpetajat hiina restorani, kirjutati neid sularahatuks ning rikuti ära sealne kaardimakseterminal Kirjutisi hindas žürii koosseisus: Valve Kollo Kurtna Raamatukogu juhataja, Ingrid Järv Kuremäe Raamatukogu juhataja, Ave Szymanel Kurtna Noortekeskuse juhataja, Ene Raudar Sõnumilaeka toimetaja, Helve Hallik ekspert. Nagu lubatud, hakkame ajalehe veergudel kirjutatud muinasjutte avaldama. Tänases Sõnumilaekas toome lugejaini vanemate klasside (5.- 9.kl) arvestuses esikoha saanud töö. Kuidas Illuka endale nime sai? E.R Emadele pühendatud kontserdil lauldi ja loeti luulet emadest ja emadega koos. Minu ema. Evelin on mu ema nimi, kellegi pihta ei viska ta kivi. Ema ütleb: Hästi söö!, aga mind ta ei löö. Õhtul unejuttu loeb, kui ma talle kaissu poen. Terve pere on meil koos, kui me käime suvel soos. Kodus on meil koer ja kass, pere sama suur kui klass. Kahte kodus ma ei saa, sest mul meeldib ema aidata. Annette Mary Kuligin 3.klass Illuka vallas on palju soid ja rabasid. Illuka mõisavalitseja oli küllaltki loodussõbralik inimene ja talle meeldis metsades ja rabades jalutamas ning jahil käia. Kord eksis ta ära ühte suurde sohu. Uitas seal ringi ning püüdis leida mõnd tuttavat kohta. Järsku kuulis ta mingit pobinat. Mõisahärra vaatas ringi, aga ei näinud kedagi. Siis juhtus ta vaatama lähedal asuvasse laukasse. Seal oli nõid, kes ütles: Kui sa mind siit välja aitad, juhatan su koju. Hea küll, aga kuidas ma su sealt välja saaksin? küsis mõisnik. Sellepeale vastas nõid, et leidku mees rabast üks illak ja visaku see laukasse. Härra aga ei teadnud, mis illak on ja eit vees ei öelnud talle ka. Mõisahärra viskas laukasse igasuguseid asju, mis talle vähegi illaku moodi tundusid. Lõpuks ta loobus. Olles tükk aega lauka kõrval lesinud, oli ta pidevalt seal kasvanud murakaid söönud. Järsku sai härra vihaseks ja viskas ühe muraka laukasse. Ennäe imet, nõid justkui lendas laukast välja: Noh, lõpuks ometi leidsid selle marja üles, tõreles ta aga lubadus on lubadus. Kui tahad koju jõuda, mine selle kraavi äärt mööda. Küll sa varsti mõnda tuttavasse kohta jõuad. Mees, kellele polnud sugugi meeltmööda, et ta ise selle peale ei tulnud, jalutaski kodu poole. Ah, see kõik on üks paras illak siin, torises mees. Nii saigi Illuka oma nime. Algne Illak ei olnud rahva jaoks eriti suupärane ja nii ongi nimi muutunud selliseks, nagu me seda täna teame. Liina Kollo 9.klass
5 Kuremäele helistades on mul tegelikult üsna ükskõik, kas telefoni võtab Marta või Villio, sest rääkides neist ühega, räägin ma samaaegselt ka teisega. Marta ja Villio on oma iseloomu ja omapäraga tugevad isiksused (veidi nõrgematena poleks nad suutnud aastakümneid hoidaa ja ehitada Illuka kooli), kuid kahest tugevast isiksusest on nende endi kooselatud aastakümnete jooksul kasvanud nagu veel üks uus suurus, Reinsalud. Ma olen Martat ja Villiot tundnud juba lapsena ja kuigi nad olid minu ema ja isa sõbrad, on nad täna, nii uskumatu kui see ka ei tundu, ka minu ja minu laste sõbrad. Õieti on Marta ja Villio esimesed täiskasvanud, kes tulid minu lapsepõlvemaailma ema ja isa kõrvale ja mis veelgi olulisem, selles küllalt väikeses maailmas tekkis neile kohe oma koht. Kui ma nüüd neile aegadele tagasi vaatan, siis Villio Reinsalu - 75 pean halastamatu selgusega tunnistama, et minu poolt oli sel ajal tegemist ei millegi muu kui selge omakasuga. Nimelt nii Marta kui ka Villio kiitsid mind alati ja tunnustasid iga mu ettevõtmist. Teiseks oli Villiol alati paremas taskus midagi head ja kolmandaks ütles Marta, et ma joonistan hästi (mis loomulikult ei olnud tõsi, aga Marta suust kõlas see usutavalt ja sulaselge kiitusena). Nende poolt oli aga see kõik üks suur toetus ja usaldus, mille eest olen lõpmatult tänulik. Mingil ajal küsisin ma ema ja isa käest, kes need Reinsalud meile on. Et nad pole sugulased, ma juba teadsin. Seda kummalisem tundus mulle, et ei läinud mööda nädalatki, ilma et minu vanemad poleks Illukal käinud või Reinsalud meil Pagaril külas olnud. Isa vastas mu küsimusele lühidalt ja selgelt, et Reinsalud on sõbrad. Ema vastus oli kooliõpetajale sobilikult pikem, põhjalikum ning on sellisena mulle jäänud üheks elu pidejooneks tänaseni. Korrates lauset, et Reinsalud on sõbrad, ütles ta, et sõbrad on ju need, kes sinu valivad ja kelle sa ise valid. Sa oled küll vaba neid valima, aga kui sa seda juba kord oled teinud, siis oled nendega nii heas kui ka halvas; nad saavad osaks sinu elust. Ja nagu sellest kõigest oleks vähe olnud, loetles ema ükshaaval üles kõik selle, mis neid Reinsaludega seob ja ühendab. Seda oli palju, alates seene- ja marjametsas käimisest ja lõpetades suhtumisega, mis eeldas, et oma tööd tuleb teha võimalikult korralikult ja hästi. Tänu Martale ja Villiole olen ma väga lähedalt näinud ja tundnud sõprust, milles on ühist huvi, usaldust, austust teise inimese vastu ning truudust. Ka siis, kui sõber oli haige ja abitu, aktiivsest igapäevasest elust võõrdumas, oli ta Martale ja Villiole ikka seesama sõber. Ning see neile nii loomulik Illuka valla SONUMILAEGAS Nr.5 Mai 2005 teise inimese austamine, mis ei lubanud ka omavahelistesse juttudesse haletsust ja alahindamist, oli isegi suurem ime kui Marta ja Villio aastaid kestnud igakuine külaskäik Tartusse. Ainult hingelt suured inimesed suudavad vaadata maailma iga päev värske pilguga ja hinnata kõike ümbritsevat; ka paratamatuid kohustusi ja määratud ülesandeid tõestamaks ja kinnitamaks elu ilu. Reinsalud on seda suutnud. Nad on alati inimeste jaoks elanud, pole väsinud olemast ja märkamast. Sellepärast ütlevad ka minu pojad, üks gümnaasiumi lõpetanud ja teine alles lõpetav noormees siis, kui meil kõigil kodus korraga elutarkust napib: Küsime Reinsalude käest, nemad on ju sõbrad, nende käest võib ikka küsida. Krista Aru Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Et kõik ausalt ära rääkida peab alustuseks ütlema, kui pagana keeruline ülesanne on direktor Reinsalust õpilase lugu kirjutada. Igaüks, kes seda parasjagu loeb, leiab kindlasti midagi mahlakat oma kogemustest, mida ilmtingimata siia lisama peaks. Kui aga kõik need lood kokku koguda, saaks kindlasti paksema raamatu, kui kadunud Lev Tolstoi Sõda ja Rahu pealkiri võiks ju samaks jäädagi. Villio Reinsalu tekkis minu ellu 1. septembrikuu päeval (aastat ei mäletagi) ja on kogu aeg olemas olnud. Vähemalt minu jaoks. Lapsena oli ta ikka rohkem koolidirektor, esimene kokkupuude võimu esindajaga pärast isa. Võim on aga teadupärast kiitev ja karistav siit ka algklassidest mälestused kiituskirjade kättejagamisest ja tõrelemisest aulakoosolekutel koolipäeva alguses või pikal vahetunnil. Ilmselt oskaksid koeramad poisid ja ka Villio ise värvikamalt kirjeldada, milliste pättustega tal igapäevaselt rinda pista tuli. (Leebematest mäletan omatehtud susspüssidega kooli kõrvalhoonete akendesse täpsuslaskmist). Polnud see rohi vanasti rohelisem ühti. Igatahes kui naisõpetajate võimust ei piisanud, tuli direktor ja lahendas asja kõva häält tehes ja/või oma legendaarset võtet kasutades (kes ei tea millist, küsige üle järelikult ei ole te Illuka koolis käinud). Kiita said kõige sagedamini spordipoisid. Villio on ise mõlema asja eest hea seisnud, et oleks, mille eest kiita ja millega või kuidas see kiitus mällu jätta. Tema kirglik suhe spordiga sai selgeks ka neile, kes ise võistlustel ei käinud; talviti suurte suusavõistluste aegu sai koolielu keskpunktiks televiisor. Ei jõudnud keegi neid närvirakke kokku lugeda, mis direktoril kaasaelamise käigus kaotsi läksid. Meie närve jäi muidugi mitme koolitunni jagu alles. Kooli keskastmes lisandusid õppekavasse füüsika tunnid. Uus dimensioon ja mäletan õpetaja Reinsalut ühte imelikku ratast keerutamas, millega ühendatud vardad särinat tekitasid. Veel on meeles haudvaikus klassis, kui õpetajal sooja kevadpäikese käes vahel silm kippus kinni vajuma. Eks ta pidi pagana väsinud olema, mõtlen nüüd. Siis tuli kooli lõpetamine. Nagu igal aastal, nii ka minu klassi teele saates, jätkus Villiol häid sõnu laia ilma minevatele lastele. Jagub praegugi. Seda oskust - igaühele ainult temale õige sõnum leida ja öelda - olen ikka imetlenud. Ta ise ütleb - kogemus. Aga päris nii see vist pole usun, et inimese sees peab ikka midagi pidevalt põlema, kui ta suust kostvad sõnad jätkuvalt sooja annavad. Paul Kesküla Vallavolikogu esimees, endine õpilane 1952.a. tuli Jõhvi maakonda tööle Tartu ja Tallinna õpetajate instituudist hulk noori õpetajaid, nende seas ka kena lokkispäine Villio Reinsalu. Haridusosakonna ülemustele ei meeldinud aga Villio kohev soeng ja talle tehti augustikuu nõupidamisel noomitus õpetajale ebasobiva välimuse pärast. Villio on õnneks olnud kindlameelne ja kannab oma uhket soengut tänaseni. Juba samal sügisel oli tema ülesandeks maakonna koolinoorte male-, kabe- ja lauatennise esivõistluste läbiviimine Illukal. Meenub tollane Villio korter lähedalolevas talus. Elupaigaks oli tilluke soojamüüritagune toake, kuhu mahtusid laud ja voodi. Elektrit ei olnud. Külalislahke korteriomanik kutsus mind öömajale. Villio selja taga oli tunduvalt parem magada kui koolimaja põrandal. Peagi edutati ta direktoriks. Tol ajal kuulus koolimaja koolile ja kuidas seda korras hoida, oli direktori asi. Haridusosakond oli kaugel ja ega ta kooli majandamise vastu erilist huvi ei tundnud. Nii pidi direktor kemmerguid remontima, elektriseadmeid hooldama, kütet muretsema jne. 1959 tekkis pool-legaalne võimalus hankida koolidele asutuste vanu veoautosid ja neile ka - patuga pooleks - numbrimärke saada. 1960.a. oli maakonna koolides juba 5 veoautot, üks neist Illukal. Direktori mure oli auto korrashoid, asutustelt bensiini saamine (riigi poolt ei antud liitritki). Nii pidi direktor vedama nii puid kui ka sööklale produkte; koguni haigeid tuli arstile viia jne. Selle autoga käidi ka ekskursioonidel. Kooli majanduseelarve oli nii väike, et ei saanud piisavalt isegi koristusvahendeid osta. Direktor sõitis mööda kolhoose ja sovhoose ja lunis koolile vajalikku seda nimetati šefluseks. Koolile oli lubatud ka erivahendite eelarve. Sinna pidi õppeasutus raha koguma koolipidudest, aiast, õpilaste töö eest majandis. Erivahendite eelarvet käsutas kool ise. 1970.a. organiseeris Villio sovhoosist bussi ja sellega sõitis 6 direktorit Pihkvasse õppevahendeid ostma. Baaskaupade müüjate jaoks oli kaasas mitu kotti kartuleid ja mõned kastid õunu. Ehkki buss oli vilets esiaken katki ja ilma kütteta (väljas 20) läks sõit hästi. Kõik olid rahul hea tehinguga. Illuka kool tegutses hulk aastaid petroolivalgel. 50-ndate lõpul õnnestus Villiol muretseda koolile oma elektrijaam (sellised olid rändkinodel). Loomulikult oli Tänavu 4.mail jäi teenekal koolimehel Villio Reinsalul selja taha 75 eluaastat. Sellest eluteest 2/3 on läbitud Illukal. 50 aastat koolmeistri ametit ühes ja samas kohas Illuka koolis kas see ei ole vägitegu?! Mitme põlvkonna lugupidamine kuulub temale! Kes ta mulle on olnud? Varases lapsepõlves onu Villi minu vanemate perekonnatuttav. Kooliaastatel nõudlik, õiglane ja naljasoonega õpetaja. Kolleegina direktor, alati hea nõuandja, kõikidele eeskujuks oma tervislike eluviisidega. Kuigi tunnen teda lapsepõlvest saati, on minus säilinud aukartus teeneka koolimehe ees. Ja ma arvan, et see on õige, et nii see peabki olema. Soovin nooruslikule ja elurõõmsale kolleegile jätkuvat reipust järgnevaisse aastatesse. Helve Hallik Illuka Põhikooli õpetaja selle käivitamine ja remont direktori töö. Meenub üks hommikune nõupidamine rajooni TSN Täitevkomitees. Villio jäi sinna veidi hiljaks, sest eletriagregaat ei käivitunud. Kool pidi aga valgust saama ja nii polnud direktoril enne võimalik Jõhvi sõita, kui elekter majas. Villiole tehti märkus kõrgele nõupidamisele hilinemise ja pesemata käte pärast Direktorite nõupidamise ajal oli haridusosakonna akna all rivis 5-6 veoautot GAZ-51 direktorite ametiautod tagasiteel oli ju vaja linnast kaupa viia. Veel pidi kool organiseerima kutseõpet. Villio noored traktoristid ja lüpsjad olid alati esikohtadel. Peale kõige muu pidi Villio tegelema ka oma põhitööga õpetamisega. Oma ametiau on ta alati kõrgel hoidnud. Spordivõistlustel oli Illuka kool tuntud vabariigi ulatuses; ka füüsika olümpiaadidel esinesid Illuka õpilased edukalt. Ilmselt tänu Villio heatahtlikule ja rõõmsameelsele ellusuhtumisele on ta püstitanud meie maakonnas koolidirektori ameti pidamises purustamatu rekordi 46 aastat. Olav Vallimäe Toila kooli direktor aastatel 1960-1991
6 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Mai 2005 Koolidest mõisates 2005. aasta alguses asus Eesti mõisates 63 kooli. Enamik kooli- ja omavalitsusjuhte on aru saanud, et tähtis ei ole mõisate ümberehitamine koolideks vaid häärberi restaureerimisega saavutatakse konkurentsivõimelise hariduse andmiseks unikaalne keskkond. Viimastel aastatel on mitmed mõisad üle Eesti tänu headele meistrioskustele ja traditsiooniliste materjalide kasutamisele eeskujulikult restaureeritud. Tõstamaa, Maidla, Mooste on neist mõned näited. Paljud koolid on avanud mõisates muuseumitoad, taas on käivitatud kodu-uurimuslik tegevus. Koolide kasutuses olevates mõisates on, mida vaadata ja koolid on valmis ka oma unustatud ja taas avastatud mõisaid külalistele näitama. Tervise(spordi)päev Pannjärvel 12.juunil algusega kell 12.00 on kõik oodatud Pannjärvele, et talvised suusarajad suvelgi nukraks ei muutuks. Kavas: 3 km raja läbikõndimine Tervisekontroll meditsiinipersonal, kes teeb kohapeal kiireid tervise teste (vererõhu mõõtmine, veresuhkru mõõtmine jne.) PIKNIK osalejail tasuks kaasa võtta piknikukraam; samal ajal toimub kepikõndi tutvustav loeng, kus selgitatakse kõndimise kasulikkusest tervisele (koostöös Kepikõnni Liiduga) Viktoriin tervisespordi teemadel LOTERII Loosimisel osalevad kõik need, kes läbisid kõndides 3 km raja. Loosikastis on peavõit käimiskepid (koostöös kohaliku spordiseltsiga KALEV). Võimalikud ka üllatused! Saadaval brošüürid Kepikõnd ; müügil käimiskepid. OOTAME KÕIKI OSALEMA! Korraldajad Mõisakoolide külastusmäng Kakskümmend üheksa mõisat, milles asuvad koolid, on sel aastal külalistele kuuel päeval avatud. Ida- Viru maakonnas osaleb selles projektis Maidla ja Illuka mõis. Miinimumprogrammina toimub igal täistunnil mõisates giidiga jalutuskäike, avatud on näitused ja kohvikud. Lisaks korraldatakse koolides tugevuste ja mõisate eripära rõhutamiseks kontserte, töötubasid ja muud huvitavat. Külastuspäevad kevad-suvi 2005 28.mai, 5.juuni, 11.juuni, 30.juuni, 9.juuli, 23.juuli. Mõisad avatud 10.00 18.00 Külastustasud: pered 40.- täiskasvanud 20.- õpilased, pensionärid 15.- Osale loosimises Külastusmängust osavõtjad saavad esimesest külastatavast mõisast osalejaraamatu, millesse koguvad külastuspäevadel mõisatest templeid. Vähemalt 10 mõisat külastanute vahel loositakse välja 40 kutset sügisel Rägavere mõisas toimuvale Rakvere teatri etendusele Pidusöök. Registreerunud peredele toimub loosimine eraldi, võitnud pered saavad 3 kutset. Lisaküsimustele õigesti vastanute vahel läheb loosimisele 20 Eesti mõisaid tutvustavat raamatut. Huvi korral loe lisaks: http://www.hot.ee/emky Keelekukerpallid teovõimetu see, kes tigugi ei tee tiibklaver lendamiselundiga varustatud klahvpill kärbsenäpp putukaga varustatud sõrm kastehein sousti juurde kuuluv kuivrohi tiritamm puu kukerpall ju(u)rikas - ju ollakse rikas nupust nikastanud - lülitist välja väänanud (Malle Kollo) Verbaarium allahindlus muhamediusuliste jumala lihaliku omamise soov aasta naine naissoost isik, kes kauem kui 12 kuud abielus vastu ei pea ametimees oma elukutsega abielus olev meessoost isik elukutse olemise kutsung juuksurisalong teatud keelekastet pakkuv matusebüroo või leinamaja (juuk vedeliku põhja vajunud soga ÕS) lahesopp mõnus saast margapuu endine soome rahataim marjapress peamiselt aed- ja metsmarjandust kajastav meedia väljaanne maoori kõhule kuuletuv õigusteta isik öösorr öine põiekergendus karikatuur võiduauhinna ringreis muinasjutt väga ammustest aegadest säilinud joon või triip kontrolltöö luuosa tegevus tööluus äsja ametisse asunud isik jalgalaskmine alajäsemesse tulistamine käegalöömine ülajäsemega virutamine (Virve Osila) Uusi raamatuid Kurtna raamatukogus. Külm lehekuu jätab loodetavasti aega lugemiseks. Seepärast tasubki tulla uudiskirjandust laenutama. Huviliste ootel on: T. Ransoni Madame Tussaud Kindlasti teavad paljud, et olemas on maailmakuulus vahakujude muuseum. Raamat avab lugejaile aga ukse perenaise endani. Dokumentaalne ilukirjandus nii tasuks sellist žanri iseloomustada. Huvitav igatahes. R. Delleki John F. Kennedy on tõeline maiuspala ajaloo- ja Ameerika-huvilistele. Lugeja saab põhjaliku ja täpse ülevaate Ameerika Ühendriikide presidendist J.F.K.-st. Teos on mahukas; ilmub sarjas Inimene ja ajalugu. P. Sutherlandi Hädaohtlik teekond olevat tõestisündinud lugu ühe ameeriklanna ja Malaisia printsi kohtumisest. Millega see muinasjutuline elu ja seiklus päädib, saab igaüks ise lugeda. E. Tohvri Äravalitu (Esimene raamat) jutustab andeka Rakvere koolitüdruku sinilinnu püüdmisest. Elu teeb muidugi karmikäelisi korrektiive ja üsna raske on kõigega toime tulla. (Ka teine raamat on juba ilmunud, peagi jõuab see raamatukogudesse). Taimede raviomadustest ilmub aina uusi ja veel uuemaid trükiseid. Tänavusel olematul kevadel, kui viirused meid kõikjal ümbritsevad, tasub põhjalikult tutvuda kartuli-, õuna-, viirpuu ja kibuvitsa-, kummeli-, munakoore ja sidruni raviomadustega. Loeme ennast terveiks ja tugevaiks! Valve Kollo
7 Ñ ë îâî ê ðóññêî ì ó èòàòåëþ Çàâèñòü - íåõîðîøåå óâñòâî, íî, ãî âîðÿò, åñòü çàâèñòü áåëàÿ, òî åñòü èñòàÿ. Èìåííî òàêóþ çàâèñòü ÿ èñïûòûâàþ êî âñå æèâóùèì â Èëëóêàñêîé âî ë îñòè. ß óáåæäåí, òî ëåò ýäàê åðåç äåñÿòü-ïÿòíàäöàòü îãðîìíàÿ ì àññà ãî ð îæàí áóäåò ïðîñòî ìå òàòü î òîì, òîáû æèòü èìåííî â ýòîì êðàþ. À êðàé ýòî ò, ïðîøó ïðîùåíèÿ çà ïîâòîðÿåìîñòü, äåéñòâèòåëüíî óíèêàëüíûé, ïðîñòî ñêàçî íûé. Æèçíü ñðåäè êàìåííûõ îêîâ ãîðîäà - ìåðà âûíóæäåííàÿ. È âñå áîëüøå ëþäåé ýòî îñîçíàþò. Íèêàêèå òàê íàçûâàåìûå ãî ð îäñêèå óäîáñòâà íåëüçÿ äàæå ñðàâíèòü ñ òåì, òî äàåò ïðÿìîå îáùåíèå ñ ïðèðîäîé. ß íå î äà íèêàõ ãî âîðþ: äà íèê ïðîâåë ëåòî - è ñëàâó Áîãó, ï îòî ì îí âíîâü âîçâðàùàåòñÿ â êàìåííûå äæóíãëè, â ãîðîäñêóþ ñóåòó. (È ñàì ÿ ëè íî, áóäü ëåò íà äâàäöàòü ïîìîëîæå, íå ðàçäóìûâàÿ ïåðåñåëèëñÿ áû â ýòè ìåñòà, äà âî ò òî ëüêî êòî äàñò íûí å ìíå æèëèùíûé êðåäèò ïîä ñòðîèòåëüñòâî äîìà? À ãîòîâûå-òî ó àñòêè ñòî ÿò, ï î ìîèì ïîíÿòèÿì, àñòðîíîìè åñêèå ñóììû). Ñîâñåì äðóãî å äåëî åëîâåê, êî òîðûé âñå âðåìåíà ãîäà òóò æèâåò, ó êî òîðîãî çäåñü ïðîðîñëè êîðíè. À åëîâåê áåç êîðíåé, êàê è äåðåâî, óñòî ÿòü íà ýòî é çåìëå íå ìîæåò. ß íàñòî ÿòåëüíî ðåêî ìåíäóþ âñå ì æèòåëÿì âî ë îñòè âçãëÿíóòü íà êàðòó. Âû ï ð îñòî âäóì àéòåñü, òî ó òàêî é ãåîãðàôèè íå ìîæåò áûòü áåäíîé èñòîðèè. Öèâèëèçàöèÿ çàðîæäàëàñü ó ðåê è âî ä îåìîâ, à â Èëëóêàñêîé âî ë îñòè ýòî ãî äîáðà õâàòàåò. È êòî çíàåò, ñêî ëüêî áîãàòåéøèõ ñâèäåòåëüñòâ çàðîæäåíèÿ öèâèëèçàöèè è êóëüòóðû õðàíèò ýòà çåìëÿ. Áîþñü áûòü íåòî íûì â àðèôìåòè åñêî ì ïëàíå, íî äóì àþ, òî ìû îá ýòîì êðàå íå çíàåì è äåñÿòîé ä îëè. Íè îäíà èç âîéí íå ìîãëà îáîéòè çäåøíèå êðàÿ, íè îäíî èç âåëèêèõ èñòîðè åñêèõ ñîáûòèé. Òàê òî æå íàì ìåøàåò áûòü ó àñòíèêàìè âåëèêî é èñòîðèè, òî ìåøàåò áûòü õîòÿ áû åå ëåòîïèñöàìè? Íå çíàþ, â åì òóò ïðè èíà: òî ëè ãàçåòà íå äî âñåõ íàñåëåííûõ ïóíêòîâ ä îõî äèò, òî ëè ëþäè ñ èòà þò, òî â ãàçåòó íàäî ïèñàòü òîëüêî î ãðîìêèõ ñîáûòèÿõ, íî ðóññêèé èòàòåëü âîëîñòíîé ãàçåòû ï î êà íå î åíü àêòèâåí. Õî ó åùå ðàç ñêàçàòü, òî ãàçåòå (à çíà èò è äëÿ íàøåé èñòîðèè) î åíü âàæíû âñå æèâûå îòêëèêè. Ïîëüçóÿñü ñëó àåì õî ó ïîáëàãîäàðèòü Èðèíó Ìèðîíîâó çà åå àêòèâíîå ó àñòèå â âûïóñêå âîëîñòíîé ãàçåòû, à çíà èò è â ñîçäàíèè ðóññêî é èñòîðèè âî ë îñòè. Îäíàêî õîòåëîñü áû, òîáû åå ïðèìåðó ïîñëåäîâàëè è äðóãèå æèòåëè âîëîñòè. Ãî âîðÿò, òî íåâåæëèâî íàïðàøèâàòüñÿ â ãîñòè, íî åñëè áû òàêèå ïðèãëàøåíèÿ âñå-òàêè áûëè, òî ÿ áû ñ ðàäîñòüþ âîñïîëüçîâàëñÿ èìè. ß ï ð îñòî óáåæäåí, òî â ðåçóëüòàòå òàêèõ âñòðå âûÿâèëèñü áû î åíü èíòåðåñíûå ôàêòû èç áèîãðàôèè âî ë îñòè, íàñòî ëüêî èíòåðåñíûå, òî î í è ì î ãëè áû áûòü óâëåêàòåëüíåé ñîâðåìåííûõ äåòåêòèâíûõ ðîìàíîâ. Íî, â îòëè èå îò ýòèõ ðîìàíîâ, ýòè ôàêòû (ðàññêàçû, âî ñ ï îìèíàíèÿ è ò.ï.) ïðèíåñëè áû ïîëüçó íàìíîãî áîëüøóþ. Ï îòî ì ó, òî î í è ï îì î ãëè óêðåïèòü â åëîâåêå óâñòâî Ðîäèíû. À áåç ýòîãî óâñòâà åëîâåê çà àñòó þ ï îõî æ...íó, ñà ì îå ìÿãêî å ñëîâî - íà ïåðåêàòè-ïîëå. Åñëè ìû ñåãî äíÿ íå íà íåì ðàáîòó ïî âîññòàíîâëåíèþ ñâîåé èñòîðèè, òî çàâòðà ýòî óæå áóäåò ñäåëàòü î åíü òðóäíî, à ïîñëåçàâòðà - ïî òè íåâîçìîæíî. Êàê ïðàâèëüíî ãîâîðèò Ýíå Ðàóäàð, íåâîçì îæíî îñòàíîâèòü îáùèé ïîòîê âðåìåíè, íî âðåìÿ â ñâîåé äóøå - íà ìãíîâåíèå - îñòàíîâèòü âñå-òàêè ìîæíî. È ýòî ìãíîâåíèå ìîæåò îêàçàòüñÿ ñàìûì âàæíûì â æèçíè. Íèêîëàé ÏÀÂËÅÍÊÎ, ïåðåâîä èê è æóðíàëèñò Ìûñëè î äíå óáîðêè ìóñîðà Óòðî ïîñëå Âàëüïóðãèåâîé íî è áûëî âåòðåíûì è äîæäëèâûì. Ïîãîäà áûëà íå èç ëó øèõ, íî, íåñìîòðÿ íà ýòî, ìû ï ð îäåëàëè âñå ðàáîòû, êî òîðûå ïëàíèðîâàëè. Íà ñåãîäíÿ âûâåçåíû è áîëüøèå êó è ïðîøëîãîäíèõ ëèñòüåâ, óáðàííûõ â òîò äåíü. Âñïîìèíàÿ ýòî ò ïðàçäíèê òðóäà õî åòñÿ ñêàçàòü ñïàñèáî àêòèâèñòàì - ó àñòíèêàì ýòîãî ìåðîïðèÿòèÿ. Îñîáåííî õîòåëîñü áû îòìåòèòü òðóä î âî é âêëàä Òàéâî, êî òîðûé òðóäèëñÿ íà ðåä êî ñòü óñåðäíî, óáèðàÿ â áîëüøîì êî ëè åñòâå è ëèñòîâêè, è ïëàñòìàññîâûå áóòûëêè. 1. Èíôîðìàöèÿ Ëîõóñóóñêîãî âîëîñòíîãî ñîáðàíèÿ îòíîñèòåëüíî àäìèíèñòðàòèâíîé ðåôîðìû. Ïî èíèöèàòèâå Èéçàêóñêî ãî âî ë îñòíîãî ñîáðàíèÿ è ïî ðåêîìåíäàöèè ïðàâèòåëüñòâà â âîëîñòÿõ þæíîãî ðåãèîíà Èäà-Âèðóì àà íà àë îñü îáñóæäåíèå àäìèíèñòðàòèâíî-òåððèòîðèàëüíîé îðãàíèçàöèè ðåãèîíà. Èéçàêóñêî å âîëîñòíîå ñîáðàíèå âûøëî ñ èíèöèàòèâîé îáúåäèíåíèÿ Àëàéûýñêîé, Èëëóêàñêîé è Òóäóëèííñêîé âîë îñòåé. Èç Àëàéûý è Òóäóëèííà ïðèøåë îòðèöàòåëüíûé îòâåò, íî îíè âûðàçèëè ãîòîâíîñòü ê ïðîâåäåíèþ ïåðåãîâîðîâ ïî âîïðîñó îáúåäèíåíèÿ âñåõ ñàìîóïðàâëåíèé þæíîãî ðåãèîíà óåçäà. Èëëóêàñêàÿ âîëîñòü îòâåòèëà, òî äîáðîâîëüíî ñîãëàñíà ñ ïðèñîåäèíåíèåì Âàñêíàðâû (Àëàéûýñêàÿ âîëîñòü) è, ïðè íåîáõîäèìîñòè, ñ äåðåâíåé Êîçå Éûõâèñêîé âî ë îñòè.  àïðåëå ïîñòóïèëà èíôîðìàöèÿ î ñîîòâåòñòâóþùåì ðåøåíèè âîë îñòíîãî ñîáðàíèÿ Ëîõóñóó, òî ïîíà àëó îíè õîòåëè áû äåéñòâî âàòü êàê ñàìîñòîÿòåëüíîå ñàìîóïðàâëåíèå, íî â áóäóùåì âñå-òàêè ìîæíî áûëî áû í à àòü ïåðåãî âîðû îá îáúåäèíåíèè è ïðèãëàñèòü íà îáñóæäåíèå ýòî ãî âî ï ð îñà è Ìÿýòàãóçåñêóþ âîëîñòü. 2. Èíôîðìàöèÿ î ïðåäëîæåíèè îõðàííîé ôèðìû ÀÎ Ñêîðïèîí îá îðãàíèçàöèè ïàòðóëüíîé ñëóæáû. Ðàñïðîñòðàíåíèå òàêîãî ìóñîðà íåïîíÿòíî è áåçëè íî, êàê áóäòî íèêòî íå âèäèò è íå äåëàåò ýòîãî, íî áóìàæêè ðàçâåâà þòñÿ è òî ð àò ïîâñ þäó...  ãëóáèíå äóøè ëåëåÿëà íàäåæäó, òî êòî-òî èç òåõ, êòî ñîçäàë ýòîò ìóñîð, ïðèëîæèò òîæå ñâîè óñèëèÿ, íî, óâû... Õî òÿ... Îçîðíûå ïðîêàçíèêè ñäåðæàííî ïîñìåèâàëèñü â òî âðåìÿ, êî ãäà ìàëåíüêèé Òàéâî è äðóãèå ïðèâîäèëè â ïîðÿäîê ðîäíóþ îêðóãó. Õî òåëîñü áû, òîáû íà ñëåäóþùèé ïîäîáíûé äåíü ìóñîðà áûëî ïîìåíüøå, à ðàáîòíèêîâ ïîáîëüøå. Âàëâå ÊÎ Ë Ë Î Â Ïåðìèñêþëà íà äíå óáîðêè íàøëîñü âðåìÿ è äëÿ âîññòàíîâëåíèÿ àâòîáóñíîé îñòàíîâêè. Ðåçóëüòàòû ïî åòíîãî ðîçûãðûøà ïðèçîâ ñðåäè ó àñòíèêî â Äíÿ óáîðêè ìóñîðà: Íîæíèöû äëÿ îáðåçêè ñó üåâ ïîëó èëà Åâãåíèÿ Áåëÿêî âà èç ßàìà ê þëà Óäëèíèòåëü äëÿ ïðîâîäîâ (20 ì) - Ðàãíàð Äèòðèõ èç Êóðåìÿý Ëîïàòó - Òûíó Òî îìå èç Âàçàâåðå Ñàäîâóþ òåëåæêó - Õåëüþ Êèëê èç Èëëóêà Âîëîñòíîå ñîáðàíèå â àïðåëå Èíôîðìàöèÿ ïðèíÿòà ê ñâåäåíèþ, îäíàêî ïîñêîëüêó ïðåäëîæåíèå ïîñòóïèëî ïîñëå óòâåðæäåíèÿ âîëîñòíîãî áþäæåòà, òî âîïðîñ íåîáõîäèìîñòè îðãàíèçàöèè ïàòðóëüíîé ñëóæáû îòë îæåí íà áóäóùåå. 3. Óòâåðæäåíèÿ õîäàòàéñòâ íà ðàçðåøåíèå ðàçðàáîòêè ïîëåçíûõ èñêîïàåìûõ. Ðàçðåøåíèå íà ðàçðàáîòêó ïîëåçíûõ èñêîïàåìûõ âûäàåò Èäà-Âèðóì ààñêàÿ ñëóæáà îõðàíû îêðóæàþùåé ñðåäû, íî ïðåæäå íåîáõîäèìî ñîãëàñèå ñîáðàíèÿ ìåñòíîãî ñàìîóïðàâëåíèÿ. Ðàçðåøåíèå äàíî äëÿ ðàñøèðåíèÿ ïåñ àíîãî êàðüåðà Ðåáàñå 1. Ðàñøèðåíèå êàñàåòñÿ íåáîëüøèõ îáúåìîâ ãîðíûõ ðàáîò, ïî çàâåðøåíèþ êîòîðûõ âñå òåððèòîðèè ï îäëåæàò ðåêóëüòèâàöèè. Ñîáðàíèå ñîãëàñèëîñü âûäàòü ðàçðåøåíèå ÀÎ Ïûëåâêèâè Êàýâàíäàìèñå (äëÿ îòêðûòèÿ 9-îé òðàíøåè êàðüåðà Íàðâñêèé ) è ôèðìå Ìåðêî Êàýâàíäóñåä (äëÿ ðàçðàáîòêè ãëèíÿíî-ïåñ àíîãî êàðüåðà â Óñ í î âà, ðàñïîëîæåííîãî íà òåððèòîðèè êàðüåðà Íàðâñêèé ). Ñîîòâåòñòâóþùèå õîäàòàéñòâà îò ýòèõ ïðåäïðèÿòèé áûëè ïðåäñòàâëåíû è ñîãëàñîâàíû ñ Èäà- Âèðóñêîé ñëóæáîé îõðàíû îêðóæàþùåé ñðåäû. Àëäóð ÏßÝÐÎ, âîëîñòíîé ñåêðåòàðü Illuka valla SONUMILAEGAS Nr.5 Mai 2005 Êîëîíêà ðåäàêòîðà Ýíå Ðàóäàð Òàêî å îùóùåíèå, òî Âåñíà òàê è íå ðåøèëà: ñðàçó ïðèõîäèòü èëè íåìíîãî ïîâðåìåíèòü ñî ñâîèì ïðèõîäîì. Êàæäîå óòðî îíà êàê áóäòî áðîñàåò ìîíåòêó îðåë - ðåøêà : òî ëè ïîñïàòü åùå íåìíîãî è äàòü äîæäèêó ñ âåòåðêî ì ïîáàëîâàòüñÿ, òî ëè ïîçâî ëèòü ëþä ÿ ì íàñëàäèòüñÿ ñîëíå íîé ïîãîäîé. Ýòè ìûñëè âëàäåëè ìíîþ â íà àëå ìåñÿöà. Ñåãîäíÿ, ê ñ àñòüþ, âñå èçìåíèëîñü: íà íåáå ñèÿåò ñîë í û ø êî è ãðååò ñâîèì òåïëîì ëþäåé, âåòåð ïîðîþ äóåò, íî îí íå ïðîíçèòåëüíî õîë îäíûé, à äîæäü õî òü è íàêðàï û âàåò, íî ðîâíî ñòîëüêî, ñêîëüêî íóæíî, òîáû ðîñëà òðàâà è öâåòû.  ïîñëåäíèå ïîëãîäà â ìîåé æèçíè ïðîèçîøëî ìíîãî çàñëóæèâàþùåãî âíèìàíèÿ. Ìåæäó Ðîæäåñòâîì è Íîâûì ãîäîì ìåíÿ ïîðàçèëè â õîðîøåì ñìûñëå ïàðà òåëåôîííûõ çâî í êîâ îò ëþäåé, ñ êî òîðûìè ÿ íå âñòðå àëàñü 17 ëåò(!). Íåñêî ëüêî í åäåëü íàçàä ÿ âñòðåòèëàñü ñ îäíîêëàññíèêîì, ñ êî òîðûì íå âèäåëàñü 10 ëåò. Âñå ýòè ë þäè (êòî á îëüøå, à êòî ìåíüøå) ñûãðàëè âàæíóþ ðîëü â ìîåé ñóäüáå, õîòÿ ïóòè íàøè íà äîëãîå âðåìÿ ðàçîøëèñü. Ýòî íåîïèñóåìàÿ ðàäîñòü âñòðå è, êî ãäà êàæåòñÿ, òî íè åãî íå èçìåíèëîñü è òî ðàçãîâîð ïðîäîëæàåòñÿ ñ òîãî ìåñòà, íà êîòîðîì îí îáîðâàëñÿ ëåò äåñÿòü íàçàä. Íà ñàìîì-òî äåëå ïåðåìåí â íàøåé æèçíè áûëî íåìàëî, è íå âñåãäà íàéäåøü ñëîâà, òîáû îáî âñåì ðàññêàçàòü. Âîò âñå îáñóäèòü, âñïîìíèòü, ïðîäîëæèòü, íî... ÂÐÅÌß íå îñòàíîâèøü ïî ñâîåìó æåëàíèþ. È ïîíèìàåøü, òî â ïðîòèâîâåñ ï îòî êó âðåìåíè, êî òîðûé íå îñòàíîâèøü, íóæíî îòûñêàòü âðåìÿ, òîáû íàéòè ñàìî ÂÐÅÌß - òî-òî èçìåíèòü â ïëàíàõ, òî-òî ïåðåíåñòè, íî âñòðåòèòüñÿ ñ äðóçüÿìè, ýòó äðóæáó ïîäòâåðäèòü, îñâåæèòü îáùèå âîñïîìèíàíèÿ è ïîãîâîðèòü î ïðîæèòûõ âðîçü ãîäàõ. Âðåìÿ âñòðå è ñ äðóçüÿìè - ýòî íå òî ëüêî âîñïîìèíàíèÿ, íî è âîçìîæíîñòü ðàçãëÿäåòü ñåáÿ, ñâî þ äóøó, îòêðûòüñÿ êîìó-òî, ýòè âñòðå è î èùàþò è î ñâî á îæäàþò äóøó. Âåäü ïîòî ì ëåã å âíîâü çàíÿòüñÿ íåèçáåæíîé ïîâñåäíåâíîñòüþ. Ìàé âîò-âîò çàêîí èòñÿ. Ñåé àñ âîêðóã íàñ ìèð òàêîé, êàêèì îí äîëæåí áûë áûòü ïàðó íåäåëü íàçàä - ìîæåò è Âåñíà ïîñâÿòèëà ýòî âðåìÿ ñåáå, è òåïåðü òåïëàÿ è äðóæåëþáíàÿ îïÿòü ñ íàìè, òîáû âåñòè íàñ ïîòèõîíüêó ê ëåòó.  ñåãîäíÿøíåì íîìåðå Sõnumilaekas è ìû âñïîìèíàåì î ïðîøåäøåì, ðàññóæäàåì î äíå ñåãîäíÿøíåì è ïëàíèðóåì ñâîå çàâòðà. Íå óäèâèòåëüíî ëè, òî îá îäíîì è òîì æå åëîâåêà ìîæíî ïèñàòü âñåðüåç è â øóòêó? Îäèí èç òàêèõ óäèâèòåëüíûõ ëþäåé â Èëëóêàñêîé âî ë îñòè - Âèëëèî Ðåéíñàëó, â êîòîðîì, òî íàçûâàåòñÿ, ñîåäèíèëèñü è ñàõàð, è ñîëü, à â èòîãå çàìå àòåëüíàÿ æèçíü çàìå àòåëüíîãî åëîâåêà. ß îò äóøè æåëàþ, òîáû âñå èñòîðèè â ãàçåòå áûëè ïðî òåíû, èáî â íèõ âñÿ æèçíü íàøåé âîëîñòè. Ïðèçûâàþ âñåõ âçÿòü êàðàíäàø è ðàññêàçàòü î íà àëå ñâîèõ âåñåííèõ ñàäîâî-îãîðîäíûõ çàíÿòèÿõ ñ òåì, òîáû âîëîñòíàÿ ãàçåòû áûëà åùå èíòåðåñíåé è ñîäåðæàòåëüíåé. Óòâåðæäåíèå î òîì, òî åì áîëüøå ïîâàðîâ, òåì æèæå ñóï, ê ãàçåòå íå îòíîñèòñÿ. Æåëàþ èòàòåëÿì íàøåé ãàçåòû âñåõ íîâûõ è íîâûõ âñòðå! Âñòðå àéòåñü ñî ñòàðûìè çíàêî ì û ì è, í à õî äèòå íîâûõ äðóçåé, äåëèòåñü óâñòâàìè, áóäüòå ñàìè îòêðûòûìè è ïîìîãàéòå î òêðûòüñÿ äðóãèì. À ïîíà àëó ïîïûòàéòåñü óáåäèòüñÿ, òî íàñòóïàþùèé èþíü òîò æå èëè äðóãîé, óçíàåì ëè ìû äðóã äðóãà è óìååì ëè ìû óâñòâîâàòü ðàäîñòü îò òîãî, òî ìû íàõîäèìñÿ ðÿäîì äðóã ñ äðóãîì?
8 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Mai 2005 Pannjärve tervisespordikeskus ootab teid ka suvel! Kurtna Noortekeskus teatab Kurtna Noortekeskuses korraldatavate laagrite toimumise ajad. Päevalaagrd: 06.06. - 16.06.2005 17.06. - 30.06.2005 Algus kell 12.00 Töölaagrid: 18.07. - 29.07.2005 01.08. - 12.08.2005 15.08. - 26.08.2005 Algus kell 10.00 Eelregistreerumine toimub Kurtna Noortekeskuses esmaspäevast reedeni kell 14.00-20.00 ja laupäeval kell 11.00-20.00 alates 4. maist kuni 3. juunini 2005 Lisainformatsioon: Ave Szymanel 52 18 267 või e-post: noortekeskus@illukavv.ee *** 1. juunil kell 15.00 tähistab Kurtna Noortekeskus LASTEKAITSEPÄEVA. Ootame kõiki osalema! 88 OLGA-EMILIE KALJURA 01.05 OHAKVERE KÜLA 88 ALIDE-MARIE ROOTS 17.05 KUREMÄE KÜLA 84 MARTA NURM 14.05 KUREMÄE KÜLA 84 LEMBI ADUJEVSKAJA 25.05 KURTNA KÜLA 83 MARIA LUGOVSKAJA 25.05 KURTNA KÜLA 81 TAISSIA PAŠKOVSKAJA 21.05 JAAMA KÜLA 77 ENNO KASK 04.05 RAUSVERE KÜLA 77 ADOLF KORMIK 11.05 PUHATU KÜLA 77 HELMA SELLIOV 13.05 ONGASSAARE KÜLA 77 NIINA VOROBJOVA 29.05 KUREMÄE KÜLA 75 VILLIO REINSALU 04.05 KUREMÄE KÜLA 75 EVI UUSTAL 09.05 RAUSVERE KÜLA 73 GALINA FEDOSSEEVA 02.05 KUREMÄE KÜLA 73 GEORG ÖÖBIK 04.05 KUREMÄE KÜLA 72 ILME-OLIVIA NURM 24.05 VASAVERE KÜLA 72 ERMINA TILK 25.05 KIVINÕMME KÜLA 71 LIIDIA SELIVJORSTOVA 21.05 KUNINGAKÜLA KÜLA 70 ALEKSANDRA BONDAREVA 03.05 KURTNA KÜLA 70 LJUDMILA RAK 16.05 KURTNA KÜLA 70 ELMOT ILMJÄRV 17.05 PUHATU KÜLA Kultuuriteated Maikuus 29.mail kl 14.00 Illuka mõisa saalis - klubi Maarjahein kevadpidu Esinevad Pille ja Inna Iisakust (eeskavas iiri muusika; tantsuks rahvapillilood) Juunikuus 1.juunil kell 15.00 Kuremäe raamatukogu kaminatoas Lastehommikute aastasarja lõpupidu. Kokkuvõte sügis-talvisest hooajast. Külas Heino Seljamaa ning kohvritäis teatrit. Tort. 12.juuni algusega kl 12.00 Tervise(spordi)päev Pannjärvel Kepikõnd. Tervisekontroll. Piknik. Illuka Põhikooli lõpupidu toimub 17.juunil kell? 24.juunil kell 20.00 Kuremäel - Illuka valla JAANIÕHTU Tantsumuusika ansamblilt Detail. Avatud puhvet. Teade Liinil nr. 116 sõidab teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval lisabuss väljumisajaga Jõhvist 19.00 ja Kuremäele saabub 19.30. Kuremäelt väljub 19.30 ja saabub Jõhvi 20.00 RIKS LAANEVÄLI 08.06.1942 11.05.2005 Kurtna küla,//8.$ã9$//$ NH]F^GUMBQMN Ida-Virumaa Illuka vald 41201 tel.3392116, 3392136 http://www.illukavv.ee, e-mail: illuka@illukavv.ee Trükitud: Trükikoda Trükis Toimetaja: Ene Raudar Küljendus: Aido Keskküla e-mail: aido@illukavv.ee