2 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Juuni 2004 Salalaegas Jaanipäevast vanasti Jaanilaupäeva õhtul kipuvad mälestused iseenesest silme ette. Nagu jõulud

Transkript

1 Nr.5(39) Juuni 2004 ILLUKA VALLA SONUMILAEGAS Ilmub kord kuus Jaanipäevast Maire Aunaste pilgu läbi Toimetaja veerg Ene Raudar Tasuta VIRVE OSILA Helendav avarus ümber ja üle. Kõrge taevas on taevalik; sinine. Varjab sõnajalg jaanikuu lopsaka süle, õit ja õnne jääb otsima inime. Elu on nagu staadioniring alustavad kõik jooksmist koos, lõpetab aga igaüks eraldi. Sest mõni jookseb pikka, mõni lühikest maad, mõni armastab tõkkeid ja vähesed ka takistusi. Kõik hingeldavad ja enamus higistab, mõned kukuvad maha ja keegi jätab jooksu hoopis pooleli. Tahtmisest ja vastupidamisest oleneb tulemus. Miks nad küll jooksevad? imestavad need, kellele võistlemine võõras, unustades, et iseenda ja ajaga võidu jooksevad ka need, kes muidu joosta ei armasta. Jaanipäev tegi ühe ajaringi jälle pooleks. Eestimaa kõige valgematele öödele annavad veel tükk aega valgust juurde pisikesed tuleasemed vaheldumisi koletusuurte lõketega ning selles mitmekordses valguse ja varjude mängus näeb istumas tervet Eestimaad. Kõvahäälseid elumehi ja bravuuri täis plikasid, ruudulistes flanellsärkides torssis vanamehi kaasadega, kellel on karedad käed ja kes mokaotsast naeratavad. Kõrvuti tule ümber istuvad prullakad lillelistes kleitides noorikud ja kõhnad armuvalus poisid, kes võidu loodushäältega kuulavad kõrvus omaenese vere kohinat Terve Eesti on täis laste kilkeid ja täiskasvanute jauramist, hommikuste niitude kohal hõljub väljamagamata melu, odava veini ja kuumade kallistuste aroom. Lõikeheintes kalpsav eestlane püüab naha alt välja ajada sinna kaheksa kuuga kogutud piina porist ja pimedusest, sissepoole elamisest ja väljapoole elamise hirmust. Siinmail sündinu saab ainult ühe kolmandiku oma elust minna toast tänavale õhukese särgiga ja tunda, kuidas päike südamesse poeb. Alles jaanipäevaks soojeneb novembrist aprillini külmas kügelev eestlane üles, valab ennast kurguni õlut täis, magab nägupidi ristikus ja niutsub, kui peab üksi olema. Talv oli liiga külm, et kedagi otsida ja suvi jälle liiga lühike, et kedagi leida Sada häda jahivad eestlast, kes juunikuus oma hingest kroonilise kurbuse välja möllab, juulikuus kurguni vees istudes pohmelli ravib ning augustis enesele ikka veel tunnistada ei taha, et lust ja lillepidu ühel päeval lõppema peab. Alles septembris, kui pliidirauad jälle kuumaks köetakse, peidab pruuniks põlenud eestlane suvesoojad hullused põue, proovib kõik läbielatud meeletused meelde jätta ning alustab otsast korraliku kodaniku kaheksakuist elu. Õnneks on selle uue kurvanäolise ringi alguseni veel aega. Nüüd las praksuvad Eestimaal lõkked, las pilluvad sädemeid silmad ja südamed, las teeb suvi meiega, mida tahab! Ülejäänud aja aastast teeme ju meie, mida tahame, st peame. Praegu, need mõned nädalad, peaks iga eestlase ainus kohustus olema korralikult välja puhata. Talvest, tööst ja iseendast. Illuka valla JAANIÕHTU toimub Vasavere külaplatsil 22.juunil Sportlikud mängud Šašlõkk Tantsuks ansambel NETI Tartust Buss väljub Kuremäelt Permisküla JAANIÕHTU toimub 23.juunil Kavas spordivõistlused ja muu meelelahutus ÖÖDISKO Suvi elab oma päevakorra järgi. Linnarahvas läheb puhkusele, kiirustab randa või metsa päikesekuumuse ja linnakivide eest ära. Tavapärasele kodumiljööle eelistatakse loodust ja naturaalsust. Kui mitte linnulaulu ja lainemüha, siis vähemasti ehedat muusikat õhtujahedalt kontserdilavalt. Maakodudes elatakse laisalt töökat elu, mis tähendab, et õhtul pärast päevast kõpitsemist maja ümber vaadatakse rohkem suitsevaid grillvorste kui televiisorit Suvi on käes. /Maire Aunaste./ Head lehelugejad. Olen viimasel ajal palju mõelnud ning tehtut analüüsinud. Silme eest on läbi jooksnud aasta esimese poole tegemised ja olen neid vaadanud kriitilise pilguga. Eks tervele aastale antakse hinnang detsembrikuus, kuid juba vanarahvaski arvas, et jaanipäev on jõulude kõrval teine tähtis aastapoolitaja asjade üle arupidamiseks. Tugeva tõuke mõttetegevuseks andis kohtumine Alar Sikuga; sama ütlesid mulle hiljem ka mitmed teised kohtumisel osalenud. Ei pea tegema suuri sõnu ning voolima keerulisi lauseid, et rahvast enda poole võita. Sõnadest tähtsam on tegu. Vähe on neid, kes vähe rääkides suudavad palju öelda. Alar oma lihtsa oleku ning otseütlemisega püüdis kõigile selgeks teha, et meie elul pole tegelikult häda midagi; ka kõige lihtsama ja vaesema elu juures on oma plussid, mida ei saa võrreldagi tingimustega, kuidas elavad mägirahvad või mida kogevad mägimatkajad. (Toome käesolevas lehes lugejateni Rein Siku intervjuu Alar Sikuga, et needki, kes mingil põhjusel ei saanud kohtumisele tulla, ka selle ürituse võlust osa saaksid.) Sõites tol õhtul Illukalt ära oli mul valida (veel) kahe meelelahutuse vahel: lõbusa ja kärarikka sõpruskonna seltsis tantsu lüüa või omaenese (tavapärases) seltskonnas kodus rahulikult sünnipäeva ootama jääda. Valisin viimase ja tundsin, et tegin õigesti, kuigi sõbrad ootasid, et liituksin nendega. Nii me oma valikuid teemegi. Kas juua kohvi või maiustada kompotiga; reisida päikesesaartele lesima või harida end kunsti- ja kultuurilinnas; kuulata Bachi või Terminaatorit Hea, kui tehtavad otsused ja hingerahu käivad käsikäes, sest halvim tunne on tülliminek iseendaga. On tõeliselt meeldivaks üllatuseks avastada, et üksiolemine ei tähendagi üksildust ning tõdeda, kuidas meie kõige vaiksemad hetked võivad olla meie suurimaiks elamusteks. Rõõm väikestest asjadest võib olla suurem võidetud reisist või hiigel-lillesülemitest Hea on oma sünnipäeval saada õnnitlusi neilt, kellelt tähelepanu oodatagi ei osanud; hea on saada kingitust, mille kinkija ise on valmis teinud (loonud) Poest osta on ju lihtne, omatehtu nõuab aega ja hoolimist. Siis tundubki, et AITÄH! on vist liialt kesine tasu saadu eest, aga samas kes teab, kust läheb tänu piir?. Tänases lehes pühendame lehekülje koolielule, et anda ülevaade laste õpiedukusest, nende töödest-tegemistest. Anname sõna spordimeestele ning tutvume tervislike eluviisidega; heidame pilgu juba toimunule ning vaatame, mida uut toovad eelolevad kuud kohalikku spordiellu. Tutvustame eesseisvaid kultuurisündmusi ning loodame, et suvel leitakse aega oma tööde-toimetuste kõrval ka lõõgastuda. Enne kui isegi end puhkuselainele lülitan, on veel palju teha. Kuid teile soovin: Neelake suurtes kogustes vitamiine, st päikest ning laske ennast võimaluse korral ravida meretuultel puhuvad halvad mõtted peast ja kogu kehast! Proovigem need paar kuudki elada mitte kulm kipras, muretsedes asjade pärast, mis võivad juhtuda, vaid rahulike ja õnnelikena tänu sellele, mis juba juhtunud on. Ah et mis siis juhtunud on? Vaadake, kõik on õites ja laulab ja mühiseb me elame suves! Me elame! Ja paljudel on õnn armastada ja paljudel on see õnn alles ees. /Maire Aunaste./ Jaanipäevaplaane tehes on targem igatahes see, kes mõtleb rohkem sellest, kellega olla ja vähem sellest, kus olla. Sest õnne pole tarvis mitte taga ajada, vaid leida aega õnne äratundmiseks ja vastuvõtmiseks. Leidke jaaniõhtul õitsevaid sõnajalgu ja avastage suves romantikat. Ärge üle töötage ega üle puhake pidage parajusest lugu. Suvesüdamel tehtust anname lehe kaudu teada augustis. Kohtumiseni!

2 2 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Juuni 2004 Salalaegas Jaanipäevast vanasti Jaanilaupäeva õhtul kipuvad mälestused iseenesest silme ette. Nagu jõulude ajalgi. Õigupoolest ongi jaanipäev ja jõulud maainimeste tähtsaimad aastapoolitajad: vanasti arvati aega tähtpäevade järgi, ikka jaanipäevast jõuluni ja jälle jõulust jaanipäevani. Suurt tähtsust omistati jällegi ennustamisele. Tüdrukud punusid igal suvel üheksast erinevast lillesordist kaks pärga ja viskasid need jõkke. Nad uskusid, et kui laine pärjad kokku viib, siis saab tüdruk mehele. Aga üks vene naine õpetanud, et jaanilaupäeva õhtul tuleb minna rukkipõllule ja võtta selja tagant rukkipeasid. Kui juhtub et võtad paarisarvu, siis saad mehele. Kui aga juhtub olema paaritu arv, siis seda ei juhtu. Veel usuti, et kui jaanikastega nägu pesta, siis püsib kauem noorem ja siledam; samuti pidi see ära hoidma vistrikud ja näopaised. Taimedelgi olla jaaniööl tugev ravi- ja nõiajõud. Vanasti varuti lausa terve kuhi jaaniheina talveks varuks, et lehmad saaksid pärast poegimist kosuda. Ja saunavihal on tänagi üheksa rohtu sees. Jaaniõhtul tehti põllu äärde lõkked, et suits üle põllu ulataks ja kaitseks umbrohu eest. Jaanitule kuma, mis põllule paistab, ei lase kurjal halba teha. See toob head ka inimestele ja loomadele. Et jaanituli kaugele paistaks, tehti see vanasti lagedale platsile või künka otsa. Pükste paikamine Lõputu jutt. Püksid katki. Paika kinni. Millega? Paigaga. Paik suur. Lõika pisemaks. Millega? Kääridega. Käärid nürid. Käia vaheks. Millega? Käiaga. Käi kuiv. Too vett. Millega? Pütiga. Pütil auk põhjas. Paika kinni. Mäng jaaniõhtul mängimiseks. Jaan on haige Moodustatakse kaks võistkonda, kus mängijad seisavad üksteise selja taga rivis. Rivid seisavad teine teisel pool mõttelist joont nii, et esimesed mängijad on vastakuti. Üksteisele (ühekaupa) liginedes vajutab kumbki oma sõrme mängukaaslase ninale, öeldes: Jaan on haige. Mõlemad eemalduvad. Seejärel liginevad kordamööda ülejäänud võistkonna mängijad. Kuna mängijad peavad olema kogu aeg tõsised, siis naerma hakanud mängija langeb mängust välja. Võidab see võistkond, kellele jääb rohkem mängijaid. JUTUD, LEGENDID Tuled Peo kõige ilusam hetk saabub ööpimedusega, siis, kui süüdatakse jaanituli. Tuli võtab aeglaselt hoogu ja lahvatab lõpuks suurte leekidega, pildudes taeva poole hüplevaid sädemeid. Kas sa tead, et tulel on väga tugev maagiline jõud? Vanasti pidas rahvas tulest väga lugu, usuti, et tuli on vahendaja inimeste ja jumalate vahel. Tuli puhastab ja kaitseb kurja eest. Tulele viidi ohvreid, siis usuti, et vili kasvab hästi ja majas on õnn. Tulele võis ohverdada puutükke, kive, hõberaha või esemeid. Tütarlapsed viskasid tulle pärjad ja lilled. Nii lootsid nad õnnetust eemal hoida ja paremini mehele saada. Kas teate millised jaanituled vanasti ehitati? Kõige lihtsam oli tõrvatünn, mis aeti pika ridva otsa. Rannaelanikud põletasid vanu paate. Pärnumaal veeti hagu, kadakaid ja risu kõrgele künkale hunnikusse, et tuli kaugele paistaks. Muhus laoti kadakavirn kasvava kase ümber. Haljad oksad on elavad ja annavad tulele jõudu juurde. Nagu tänapäevalgi, viibisid külaelanikud tule ääres hommikuni ja pidutsesid südamest. Jaanitule ääres lõbutseti, mängiti, tantsiti ja kiiguti. Jaaniööl ei tohi magama jääda, et kuri varandusele kallale ei kipuks Kurtna järvistu on 40 järvega 30-l ruutkilomeetril paiknev Ida-Virumaa tuntumaid ja keskkonnaprobleemsemaid kohti, mis geopoliitilise iroonia tõttu on ühtlasi üks Euroopa ainulaadsemaid looduspaiku. Nii iseloomustab ajakirjanik Tiit Kändler ajakirja LOODUS 2004.aasta aprillikuu numbris Alutaguse rattaretkest osavõtjatele Kurtna nõmmemännikuid ja järvenõgusid läbivat marsruuti. Vasavere Kurtna järvede äärde puhkama on kogunetud põlvest põlve. Foto Vasavere ja Rausvere küla noortest Liivjärve kaldal pärineb aastast Põlevkivibasseini linnade-asulate kasvades kujunesid meelispaikadeks Jõhvile ja Ahtmele lähemalasuvad Liivjärv, Rääkjärv ja Pannjärv. Keemikute ja energeetikute lastele rajatud pioneerilaagrid tekitasid Nõmmejärvest eriti populaarse koha ning Konsu järve kaldale kerkis asutuste suvilaid. Kurtna maastikukaitseala moodustati aastal eesmärgiga säilitada Kirde- Eesti tööstuspiirkonnas omanäoline järvestik, mis lisaks teaduslikule väärtusele omas ka suurt puhkemajanduslikku tähtsust. Seda piirkonda võibki lugeda meie maakonnas teadlaste poolt enimuurituks alaks. Erinevad eksperdid on väitnud, et siinset looduskaitselist väärtust ja eelkõige järvede ökosüsteeme on mõjutanud ja kahjustanud põlevkivi kaevandamine, tööstusettevõtete ja elektrijaamade õhusaaste, põlevkivikaevandustest väljapumbatav sulfaatiderikas vesi, tootmistegevus Oru turbaväljadel ja Pannjärve liivakarjääris, Vasavere veehaarde põhjavee säästmatu tarbimine, röövraied, metsapõlengud ja puhkajate loodustreostav ja laastav tegevus. Levis isegi arvamusi, et nii rikutud ala ei väärigi enam kaitseala staatust. Kuid õnneks ei ole kõik ohutegurid mõju avaldanud üheaegselt ja üksteist võimendades ning nii võib ainult imetleda looduse vastupanuvõimet, sest Kurtna järvistu on säilitanud enamuse oma ilust ja loodusväärtustest. Aeg näitab, kuidas hakkavad Vasavere mattunud ürgoru lääneosa veerežiimi mõjutama Ahtme kaevanduse uputamise tagajärjed ning AS Eesti Põlevkivi Narva karjääri kavandatav laiendus kirde suunast. Lähiajal jõuab Vabariigi Valitsusse kinnitamiseks uuendatud Kurtna maastikukaitseala kaitse-eeskiri, mis seab põhieesmärgiks Kurtna järvede-rikka mõhnastiku maastikuilme säilitamise ja tutvustamise. Kaitseala valitseja on Ida-Virumaa keskkonnateenistus, kelle ülesandeks on jälgida, et tegevused kaitsealal oleksid vastavuses Looduskaitseseadusega ja kaitse-eeskirjaga. Samuti on valitseja kohustuseks korraldada koos omavalitsuse ja maaomanikega kaitse-eesmärgist tulenevaid tegevusi ja loodusobjekti tutvustamist ning teavitada Keskkonnainspektsiooni avastatud seaduserikkumistest. Kurtna maastikukaitseala asub enamuses riigimetsamaadel, mida haldab RMK Ahtme metskond. Kurtna järvistu on valitud Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt perspektiivseks puhkealaks ning vastavalt mullu valminud kavale hakatakse rajama järvede äärde nõuetekohaseid lõkkeplatse, piknikukohti, välikäimlaid, lõkkepuude varjualuseid jne. Puhkemajanduse kavasse on planeeritud varustada piknikukohti valmis lõkkepuudega, kuna järvede ääres lõkkeasemete ümbruses raiutakse järjepidevalt maha kasvavaid puid. Osades väikese külastatavusega kohtades (Rüütli raba ja Selisoo laudtee) on lõkkepuude varu hoidmise kord toiminud, kuid karta on, et kõiki Kurtna lõkkeplatse ei jõua metskond varustada. Ümberkaudsed metsaomanikud võiksid oma raiejäägid üle vaadata ja teavet levitada, et puhkajatel oleks võimalusi lõkkepuid osta. Euroopa Liidu liikmesriigina peab Eesti tagama ohustatud või haruldaste Natura 2000 väärtusega Liivjärve, Aknajärve, Kuradijärve, Valgejärve, Martiska järve, Ahnejärve, Haugjärve, Kurtna Suurjärve, Räätsma järve, Saarejärve, Nõmmejärve, Niinsaare järve, Mustjärve ja Linajärvede kaitse ja säilimise. See ei tähenda, et nende järvede äärde keelatakse nüüd üldse minna, vaid kaitsekord kaitsealal lubab puhkajatel ja loodushuvilistel viibida kogu kaitsealal, seal matkata ja sportida, supelda, marju ja seeni korjata ning tegelda harrastuskalapüügiga, kuid keelatud on liiklemine mootorujuvvahenditega. Pannjärve liivakarjääri lõunapoolse osa ümberkujundamine veepargiks-puhkealaks aitaks säästa looduslikke järvi. Kaitsealal on mootorsõidukitega liiklemine väljaspool teid keelatud ja auto peab jätma parkimiseks määratud kohta. Kurtna järvistut saame säilitada looduskauni kohana siiski ainult ühiste jõududega ning selleks ei olegi palju vaja pingutada, kui: marjuline ei loobi oma kilekotte ja pabereid mööda metsaaluseid laiali ning tuleohtlikul perioodil jätab tikud koju; kauni loodusjärve kaldal puhkaja ei aja autot otsapidi vette, ei loobi järve ega jäta kaldale vedelema vanu kumme, õliseid kaltse, taarat ja muud üleliigseks osutunud kraami, vaid hoiab puhkekoha korras, põletab loodusliku päritoluga jäätmed, muu prahi võtab aga endaga kaasa või paneb prügikasti, kui seal juhtub ruumi olema; külastaja kustutab korralikult lõkkeaseme ja tuleb järgmisel korral rõõmsal meelel nautima puhkust Ida-Virumaa järvederikkamal ja mitmekülgsema loodusega Kurtna maastikukaitsealal. Kristi Prosin, Keskkonnateenistuse looduskaitsespetsialist Everesti vallutaja teab õnne retsepti Aasta tagasi 22. mail jõudis Alar Sikk (38) esimese eestlasena maailma kõrgeima mäe tippu. Aga kuidas möödus tema sõdurielu Afganistanis? Mis partei püüab Everesti vallutajast teha oma vapilooma? Millist kokteili soovitab viisteist aastat baarmenina töötanud mägede kuningas? Ja milline on Alar Siku õnne retsept? Sellest kõigest oli kahe tunni vältel juttu Illuka mõisas avalikul intervjuul Sikk versus Sikk ehk mägironija Alar Sikku küsitles ja pinnis ajakirjanik Rein Sikk. Virumaa Teataja avaldab kontsentraadi Sikkude duell-duetist. Kas teie elu on Everesti vallutamise järel muutunud? On tekkinud rohkem tuttavaid, juhtub rohkem naljakaid asju, ja ka raha on rohkem. Aga kas ajakirjanike lõputud küsimused ei häiri? Pole hullu, mul aega on. Mis on kõige rumalam küsimus, mida kümned ajakirjanikud on teie käest viimase aasta jooksul küsinud? Jääb arusaamatuks, kui küsitakse - mis tunne on, kui seal tipus oled. Ei oska mitte midagi öelda. Ainuke vastus kõlab nii, et tunne on äärmiselt kehv. Kas olite valmis selliseks avalikuks tähelepanuks - esinemised, kohtumised, intervjuud? Ei olnud. Aga tuleb välja, et see mind ei häiri. Ja mina ennast välja ei paku. Kui ajakirjanikku huvitab, las tuleb, otsib mind üles. Olen alati nõus vastama. Ja et riik on mulle Everesti vallutamise eest isegi mingi raha maksnud, siis näen küsimustele vastamises isegi väikest kohustust. Olete jätkuvalt laeval jooke segamas. Jah, olen Meloodia baaris. Äkki soovitate siis Alar Siku firmakokteili. Mina soovitan juua kas valget viina või üldse mitte juua. Ja igal alkoholil on oma kindel kogus, oma aeg, oma koht. Nii pole võimalik soovitada mingit head jooki. On neid, mida juuakse enne sööki, neid, mida juuakse söögi ajal, neid, mida pärast sööki. Nii et võimatu on soovitada. Seega oli mu küsimus niisama rumal kui see, et milline on ilus naine? Tõde on vaataja silmis ja maitse sõltub inimesest endast. Kas pärast Everestil käimist on teile tehtud ettepanek baarmeni amet jätta, midagi muud teha? Näiteks Eurovisiooni võitjast Ruslanast sai paukselt presidendi nõunik. Ettepanekuid on igasuguseid ja küllalt naljakaid. Kutsutud on isegi väga tuntud kohtade peale, aga ma meelsamini ei räägiks sellest. Aga siiski - kas teid on meelitatud poliitikasse, tehtud ettepanek hakata nii-öelda Erki Nooleks või Carmen Kassiks? On küll. Mis erakond kutsus? Seda ma ei ütle. Aga mida te vastasite? Kuulasin nende juttu ja kostsin, kõik on ilus, aga mul pole (järg lk.3)

3 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr.5 Juuni (algus lk.2 Everesti vallutaja teab õnne retsepti ) haridust. Nad ütlesid: see pole takistus. Lisasin, et mul on üks mure veel - ma ei oska ühtegi keelt. Ja nemad ütlesid, et ka see pole takistus, küll Brüsselis tõlgitakse kõik eesti keelde. Küsisin siis, kas pead on üldse tarvis. Ja sain teada: kõrvaklappide jaoks on küll. Seega - palju huvitavaid ettepanekuid, aga ma võtan neid naljaga pooleks. Poliitikast ei saa me europarlamendi valimiste eel üle ega ümber. Kas valima lähete? Lähen, olen kohusetundlik. On teil poliitilisi lemmikuid? Ei. Aga valiksin näiteks Carmen Kassi, et nalja saaks, et lõbus oleks. Näiteks Euroopa Liitu ma ei tahtnud minna, aga samas, peaasi et pulli saaks. Kelleks tahtsite lapsepõlves saada? Ei mäleta, pole ammu küsitud. Meil oli töölisperekond. Isa Võru gaasianalüsaatorite tehase meister, ema oli Võru tarbijate kooperatiivi ametnik. Mida oma van t õppisite? Ausust, töökust, kõike head. Lasteaias ma ei käinud, mind kasvatas vanaema. Arvan, et ju oli õnnelik lapsepõlv. Enne mõtleb, siis ütleb. Selle vastuse peale pean küsima seda, mida ajakirjanikel kunagi ei lubata küsida. Aga siiski: mis on õnn? Õnn on see, et elad. Ja kõik muu on teisejärguline. Sest kõik muu tuleb ja läheb, elu on või ei ole. Jah, olen sellega nõus. Kelleks koolis õppisite? Õppisin mööblitisleriks. Õppimine ja kool aga lõppesid sõjaväega Afganistanis. Afganistanis käinud räägivad, et nende unenäod on koledad. Ma arvan seda, et ju nad on ise need uned siis selliseks koledaks mõelnud. Kas tahate öelda, et Afganistan möödus jälgi jätmata? Tahan küll. See sõda oli lihtsalt üks relvastatud konflikt. Ja pärast maailmasõdasid pole maailm hulluks läinud. Me ise oleme ta selliseks mõelnud. Olin küllalti palju lahinguis, aga ei ütle, et ma hull olen. Ja kui esimest korda tuli inimese pihta lasta ei tea Kuidas suhtute Eesti poiste Iraaki saatmisse? Kui Eesti astus NATO-sse, siis tuleb NATO sõjalistest operatsioonidest osa võtta. Miks me sinna NATO-sse läksime? Kas siis sellepärast, et keegi saab surma, tuleb saba jalgade vahele tõmmata ja poisid sealt ära tuua? Kui oled sees, pead sõdima. Nii Mitmedki kohaletulnuist kasutasid võimalust küsida otseallikast ei saa, et laseme NATO-l ennast kaitsta ja ise ei tee midagi. Olgu, tulite tagasi ja läksin tööle Võru KEK-i saekaatrisse, olin lühikest aega. Siis olin ehitusel ja seejärel hakkasin baarmeniks. Ja seda ametit olete pidanud Viisteist aastat. Kas ära pole tüüdanud? Ei, siin on kõik päevad erinevad ja töö inimestega on huvitavam kui töö elutute asjadega. Baarmenidele puistatakse südant, usaldatakse asju, millest ei räägita isegi abikaasale. Jah, tuleb tuttav ette. Aga mis selles halba, kui usaldatakse. Aga kas suudate neid saladusi pidada? Loomulikult, see teebki ühest baarmenist hea baarmeni. Hea baarmen pole see, kes valab pooleliitrisest pudelist välja kuussada grammi, vaid see, kes oskab suud pidada. Jah, valada oskab igaüks Oot-oot - kuidas see siis käib (Pikk vaikus ja naeruturtsakad mõlemalt poolt.) Sovjeediajal oli baarmen kuningas. Aga täna? No need ajad on möödas. Siis olid tõesti kolm kõige kõvemat meest baarmen, taksojuht ja VAZ-i teeninduse meister. Aga baarmeni amet pole tänagi kehv. Ma saan endaga hakkama. Mis rahvusest klient teile kõige enam meeldib? Igaühel on oma head ja vead. Kõige lihtsam on teenindada soomlast. Ta on kõigega rahul. Eestlastega on natuke raskem. Oleme nõudlikumad. Aga idanaabrid? Väga head kliendid! Aga milline on hea klient? Ütlen ausalt - see, kes jätab jootraha. Ülejäänu pole oluline. Kui palju jootrahast peab baarmen laevale andma? Jootrahaga ümberkäimine sõltub sellest, mis seadused baaris on. Kogu minu jootraha on minule. Ja jootraha koha pealt on kõige heldem venelane ja kõige ihnem soomlane. Olen paha klient, kes peaaegu kunagi jootraha ei anna. Arvan: see, mis on hinnaks kirjutatud, ongi tõeline hind. Jootraha pole kohustus. Kui jätan teid jootrahata... ei solvu mina selle peale. Mina näiteks annan jootraha, olen süsteemis sees, püüan teha teistele seda, mida tahan, et ka mulle tehtaks. Mina annan alati. Olgu, napsid napsideks. Aga ühel hetkel läksite merelt mägedesse (Järgnes ligi tund juttu, kuidas Alar mägedesse sattus, viie aastaga pöörast karjääri tegi ning Everesti gruppi võeti. Ent sellest on lugeja aasta jooksul juba mitu korda lugenud, lisaks ka televiisorist näinud. Jätkame juttu hetkest, mil Alar oli tipu ligidal, ent jõud kadus ) Et üleval on külm ja paha ja pole midagi hingata, on palju räägitud. Aga mida need tingimused teiega tegid? Mul on pooled asjad mälust pühitud. Et mis seal siis juhtus. Lihtsalt lähed, millelegi mõtlemata. Murdepunkt on paljuräägitud redel. Kui sealt üle saad, siis enam tagasipöördumist pole. Enne seada aga mõtled kogu aeg vaid seda, et peaks tagasi pöörduma. Ja siis astud ja vaatad seal lebavate inimeste peale Surnute? Jah. Nad on aastatetagused surnud. Nad on ainukesed, kes jäävad mäele püsima. Alles jäänud on need, kes on külma või tuule eest varju otsides pugenud kividevahelistesse lõhedesse. Ja sinna ka jäänud. Ega vist ole meeldiv vaade? Ei. Tegelikult pole vist maailmas ühtki teist nii ebameeldivat kohta kui Everesti tipp. Seal on absoluutselt kõik vastik. Kui kõik on vastik, siis miks te üldse tippu läksite, makstes selle võimaluse eest veel väga suure summa raha. Seda tehakse selleks, et aru saada, kui hea elu meil siin tegelikult on. Vee maitset ei tunne see, eks pole iial janus olnud. Kui vaadata inimesi mujal, siis mõistad, kui hea on meie elu siin. Aga sellest aru saamiseks tuleb ära käia seal, kus kõik on ebameeldiv. Sikud: Rein (vasakul) ja Alar. MOUNT EVEREST: Mount Everest on 8850 meetrit kõrge Tiibeti keeles Džomolungma ehk Maa ema-jumalanna Nepaali keeles Sagarmatha ehk Taeva valitseja Esmavallutajad 29. mail 1953 sir Edmund Percival Hillary ja Tenzing Norgay (šerpa) Everesti tippu on üritanud ronida u 6000 inimest Umbes 1100 on sinna jõudnud Elu on Everestil jätnud paarsada alpinisti Rein Sikk Virumaa Teataja peatoimetaja Järgmiseks Augustis kavatsevad 11 eestlast alpinist Jaan Künnapi juhtimisel vallutada Kesk-Aasias Tjan-Šanis 7010-meetrise mäetipu Han-Tengri. Ekspeditsioon stardib Tallinnas 21. juulil. Han-Tengri tippu loodavad alpinistid jõuda 2. või 3.augustil ja koju naasta 17. augustil. «Tahame ennast proovile panna. Mäetipp on kauge, raske ja tuuline,» kirjeldas sama mäe 17 aastat tagasi vallutanud Jaan Künnap. Koos temaga alustavad juuli lõpus Aasia teekonda mullu Everestil käinud Alar Sikk, Boris Slepikovski, Kristjan-Erik Suurväli, Priit Joosu, Priit Simson, Priit Melnik, Leivo Sepp, Hannes Oja, Urmas Peiker ja Eveli Habakuk. Künnap toob raskusest rääkides võrdluseks Pamiiri pool kilomeetrit kõrgema Lenini mäetipu. Selle jalamile saab sõita autoga. Han-Tengrini jõudmiseks peab isegi vahepeal kopteriga sõitma - see on täpselt Kõrgõzstani, Kasahstani ja Hiina piiride kokkupuutekohas. Künnap kinnitas, et Han-Tengri on üks külmemaid meetriseid mägesid. «Seal on tipus suurte tormidega kuni 30- kraadine pakane,» sõnas ta. Viimasest laagrist läheb tee tippu mööda kaljuharja. Kokku on iga alpinisti kohta ekspeditsioonikuludeks arvestatud umbes krooni. PM Online Enn Käissi algatusel loodi ühe Kohtla-Nõmmel asuva paemäe põhjaossa KIVI-HIIEPARK. Vaatamisväärsus on mõeldud kõigile loodushuvilistele, ennekõike aga kõigile maavarade ammutajatele, et nad saaksid seal maavaimudelt e. Maa-alustelt sümboolselt oma tegevuse eest andestust paluda. Hiiepaika ümbritseva müüri ladumist on juba alustatud; ülejäänud osa hakkavad kokku kandma juba tulevased külastajad. Seda siis kas oma kodukandist kaasa toodud maakivimunakatest või sama aherainemäe nõlvadelt korjatud sobilikest kividest. Alar koos meie vallavanem Tarmoga müüri ladumas Alar Sikk istutamas paemäe otsa pihlakat, mis edaspidi on temanimeline. Hiiepaiga ringmüüri sisse on planeeritud istutada 12 puud (juba vanade eestlaste meelest maagiline arv), millest esimesed istutasid Eesti Paeliit ning Eesti Matkaliit. Täna võib sealt juba leida ka Illuka vallavanema poolt istutatud pihlaka ning Alar Siku nimelise puu. Koha on välja vaadanud ka meeskoor Kaevur, et kõlava laulu saatel veel ühele puule uus elu anda. Kui Hiiepaiga sisering saab puid täis, jätkatakse istutamist kiviaiast väljapoole jäävatele aladele, mis nimetatakse Hiiesaluks. SL

4 4 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Juuni 2004 Kevadine tagasivaade suusaspordile Suusatajatele on kevad ühe perioodi lõpp ning teise hooaja algus. Suusahooaja lõpetamine on aastatega saanud Alutaguse Suusaklubis traditsiooniks; nii tehti selgi aastal tegemistestsaavutustest kokkuvõtteid Illuka mõisas. Pidulikule koosviibimisele oli kutsutud erinevas auastmes rahvaasemikke, spordifunktionäre, treenereid, abilisi-sõpru ja muidugi meie suusasportlasi. Õhtu juhatas sisse Illuka vallavanem Tarmo Kollo, kes on kindlasti üks suusasõbralikumaid omavalitsusjuhte terves vabariigis. Peatreener Toivo Tünni tegi kokkuvõtte talispordi hooajast ja rääkis tulevikuplaanidest. Edasi asuti kõige meeldivama osa juurde, kus premeeriti aasta parimaid sportlasi ja treenereid. Parimaks meessuusatajaks valiti Ergo Kelder Toilast. Kelder tuli sel aastal juunioride Eesti meistriks ja mitmelgi korral jõudis esikolmikule väga lähedale. Parima meessuusataja valikul pakkus Ergole tugevat konkurentsi Robert Peets. Ka tema tuli Eesti meistriks juunioride hulgas. Parima naissuusataja au kuulus Kristiina Ilijnale. Kurtnas elav ja Audentese suusakoolis õppiv Kristiina kuulub tegelikult veel A vanuseklassi. Noore suusaneiu kiituseks võib öelda seda, et vaatamata mandlioperatsioonile, suutis ta talve lõpus saada Hansakarikavõistluse viimasel etapil kuuenda koha ning tähtsal sprindivõistlusel Otepääl võttis talt võidu õnnetu kukkumine enne finišit. Noorsuusatajatest hinnati preemia vääriliselt Dimitri Reinmetsa saavutusi. Dima oli sellel aastal M-15 klassi võitja Hansakarikal ja vabariigis stabiilselt kuue hulgas.tüdrukute C vanusegrupis sai auraha Alice Parve, kes kuulub oma vanuseklassis Eesti paremikku.kõige tähtsam sündmus oli aga see, kui Eesti Vabariigi Presidendilt pälvitud orden anti üle staažikale ja teenekale treenerile Vello Liliumile. Tema sai ka kõige suurema aplausi osaliseks. Veel tänati meenete ja tänukirjadega Illuka vallavanem Tarmo Kollot ja Toila vallavanem Tauno Võhmarit, kelle najal Alutaguse SK suures osas püsib. Ära ei unustatud ka kohtunikke, abilisi, koostööpartnereid ja endisi treenereid. Bankett jätkus suupistelaudade taga, kus aeti spordi- ja muud juttu ning tunti end mõnusalt. Sellised kokkuvõtvad üritused liidavad klubi ühtseks pereks; kindlustades vanu ja aidates luau uusi suhteid vajalike inimestega. I JÕHVI RATTARALLI Toimus 6.juunil, 2004 Juuni esimesel nädalavahetusel toimus esimene maastikuratta maraton Ida-Virumaal, pikkusega 41 km. Maratoni trassi algus ja lõpp olid Jõhvis ning see kulges enamjaolt Kurtna Maastikukaitsealal; võistlusmaa ainuke joogi- ja teeninduspunkt asetseski Pannjärve suusakeskuses. Üritusest osavõtjaid oli üle saja: nendest 35 läbisid 6km lastesõidu. Esimese rattaralli võitja oli Priit Raudsepp Jõgevalt, teine ja kolmas koht jäeti Ida-Virumaale. Pingelises lõpuheitluses oli Vallo Kärbo parem Taavi Selderist. Kiireimaks ratturiks naiste klassis osutus Helen Schmidt Vokast. Peep Kivil, Alutaguse Suusaklubi tegevjuht PANNJÄRVE KEVADJOOKS 2004 toimus 29.mail Alutaguse Suusaklubi korraldamisel ning oligi mõeldud rohkem suusatajatele. Starti tuli 31 krossijooksjat Illukalt, Toilast, Jõhvist ja Sillamäelt. Tulemused reastusid järgmiselt: 5 km 1.Vladislav Kostin (Sillamäe) A 2. Ergo Kelder (Toila) M 3. Artur Borissov (Sillamäe) B 4. Aleksandr Aleksejev (Sillamäe) B 5. Dimitri Reinmets (Toila) B 6. Kenno Sirel (Toila) A 7. Timo Juursalu (Illuka) B 8. Hendrik-U. Peets (Toila) B 9. Ülari Ahu (Illuka) B 10. Mihkel Laur (Toila) M 11. Andres Laur (Toila) B 12. Rainer Väli (Jõhvi) A 3 km poiste C vanuseklass 1. Avo Sambla (Illuka) Denis Urjadnikov (Sillamäe) Juri Ukinski (Sillamäe) Aindri Lipp (Jõhvi) Denis Saveljev (Sillamäe) Andrei Kuznetsov (Sillamäe) Tublimate hulgas olid ka mitmed Illuka kooli sportlased. Kolm spordihunti: vasakult Vello Lilium, Villio Reinsalu ja Jüri Shmidt. 7. Tanel Vähk (Jõhvi) km tüdrukud 1. Kristiina Ilijna (Illuka) A 2. Lilja Ilijna (Illuka) B 3. Külli Laur (Toila) B 2 km poiste D vanuseklass 1. Ainar Uustalu (Illuka) Aleksei Hlobõstin (Sillamäe) Silver Selliov (Illuka) Tanel Mäemets (Illuka) Jaan Kivisik (Illuka) km tüdrukute C vanuseklass 1. Alice Parve (Illuka) Kristel Reino (Illuka) km tüdrukute D vanuseklass 1. Ave Uustalu (Illuka) 5.11 Alutaguse mängud XXI Alutaguse mängud toimuvad tänavu 15.augustil Illuka mõisapargis. Nende mängude algataja on nüüd juba manala teele läinud spordimees, vabariigi teeneline sporditegelane Heino Raam. Võistlus oli mõeldud Ida-Viru põhja-, idaja läänepoolsetele valdadele. Vastukaaluks Peipsi mängudele, kus osalevad jällegi maakonna lõunapoolsed vallad. Illuka vald on esinenud Alutaguse mängudel kolm korda ja alguse kohta päris rahuldavalt. Võistlustel on olnud kavas nii klassikalised kui rahvuslikud suvised spordialad. Jõukatsumisele oodatakse kümmet omavalitsust eesotsas möödunud aasta võitja Maidlaga vallaga. Võistluste kava: 9.45 Pidulik avamine Kergejõustik Võrkpall ja jalgpall Köievedu Viktoriin Lõpetamine Soovin head ilma, sportlikku vaimu nii võistlejatele kui ka loodetavasti rohkele pealtvaatajaskonnale. Villio Reinsalu, Alutaguse mängude peakohtunik 2003/2004 õppeaasta lõpetasid kiituskirjaga: 2.kl Sten Jürgenson, Kairit Kasema, Kaisa Toss 3.kl Kadri-Liis Bogens, Anni Kalle, Mari-Liis Küüsmaa, Ave Uustalu 6.kl Kirsti Hindreus, Kertu Kilp, Serli Murik, Liisu Tasa, Aili Pihlak, 7.kl Liis Kalle 8.kl Liina Kollo, Maarja-Liis Landra Hindele 4 ja 5 õppisid: 2.kl Annette-Mary Kuligin, Kätlin Stepaništševa 3.kl Johan Arus, Carolin Mesi, Janek Rodionov, Silver Selliov, Margo Põllu 4.kl Kristo Kesler, Aili Pihlak, Ilja Sadovski, Pille Toomsalu, 5.kl Uno-Tanel Kalle, Marit Rego, Tõnu Toome 6.kl Janika Kivisik, Kristel Reino, Alice Parve, Elice Parve, Avo Sambla, Marilin Tinno 7.kl Krista Junolainen, 8.kl Teele Juursalu, Kristina Kivisik, Anastassia Mendak, Mari Mets 9.kl Lilja Iljina, Timo Juursalu, Marko Kilp, Reili Lembinen, Veronika Naur Maakonna aineolümpiaadidel osaleti ning saavutati tulemusi: Ajaloo olümpiaad juhendaja õp. Tiiu-Marika Puštšenko 1. Aili Pihlak IV koht 2. Liis Kalle III koht 3. Madis Peterson III koht 4. Kristin Uustal I koht Inglise keele olümpiaad juhendaja õp. Reet Ernits 1. Kirsti Hindreus 2. Liisu Tasa 3. Liis Kalle 4. Tuure Türkson Matemaatika olümpiaadi II voor juhendaja õp. Karmen Kull 1. Aili Pihlak 2. Liisu Tasa Geograafia olümpiaad juhendaja õp. Emilia Landra 1. Liis Kalle 2. Liina Kollo II koht Bioloogia olümpiaad juhendaja õp. Anneli Dietrich 1. Liis Kalle 2. Kristina Mäeots 3. Teele Juursalu Õpioskuste olümpiaad juhendaja õp. Heli Ekštein 1. Kristo Kesler 2. Piia Toomsalu 3. Pille Toomsalu 4. Aule Pihlak Plakatikonkursil saavutati I koht Osavõtt maakondlikest ja vabariiklikest üritustest: 1. Loominguvõistlus Vetevald läbi laste silmade juhendajad õp. E. Landra ja H. Hallik Liisu Tasa I koht 2. Kodanikupäevale pühendatud mälumäng juhendaja õp. T.-M. Puštšenko 3. Ida-Virumaa koolinoorte etlejate konkurss juhendaja õp. Anneli Bogens 4. Infoüritus Vesi ühendab viktoriin juhendaja õp. E. Landra I, III ja IV koht 5. Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse viktoriin juhendajad õp. A. Dietrich ja E. Landra 6. Sonda luulevõistlus juhendaja õp. H. Hallik 7. Politseiameti jutuvõistlus Ohud minu kooliteel juhendajad õp. H. Hallik, H. Ekštein ja A. Bogens. Kaks tööd said ära märgitud. 8. Kirjatööd Eesti Postile juhendaja õp. H. Hallik 9. Joonistusvõistlus Maabumispaik Maa juhendaja õp. Irja Annus kl loodusmäng juhendaja õp. A. Bogens kl loodusmäng juhendaja õp. H. Ekštein kl Kuldvillak juhendaja õp. A. Bogens 13. Heategevuslik üritus Jänkude võidujooks 3.kl juhendaja õp. A. Bogens Kaks tööd said ära märgitud. Heli Ekštein, Illuka PK õppealajuhataja

5 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr.5 Juuni Vallavanema vastuvõtul On meeldivaks traditsiooniks kujunenud, et vallavanem kutsub Illuka Põhikooli tublisid õppijaid vastuvõtule. Nii ka tänavu. Sel aastal toimus vastuvõtt 4.juunil. Kutsutud olid järgmised õpilased: 2.klassist Sten Jürgenson, Kairit Kasemaa ja Kaisa Toss. 3.klassist Ave Uustalu, Mari-Liis Küüsmaa, Anni Kalle ja Kadri- Liis Bogens. 6.klassist Liisu Tasa, Serli Murik, Kirsti Hindreus, Kertu Kilp, Aili Pihlak ja Kelli Kuligina. 7.klassist Liis Kalle. 8.klassist Liina Kollo, Maarja-Liis Landra ja Teele Juursalu. 9.klassist Marko Kilp ja Timo Juursalu. Vastuvõtu algul pidas vallavanem Tarmo Kollo pidas lühikese kõne ning seejärel andis üle kingitused. Vallavanemal oli seekord ka abiline Kessu, kes jagas kõigile kutsutuile lilli ning rääkis lahti kingituse mõtte. Sel aastal anti tublidele õpilastele JOVI kinkekaardid 200 ja 400 krooni väärtuses. Nendega saab minna ärisse Sinu Büroo või J- Musicum muusikapoodi ning valida sealt koolitarbeid või CD-sid vastava rahasumma ulatuses. Kui kinkekaardid käes, esinesid ka õpilased ise. Esmalt kõneles luuletuse vormis Liis Kalle. Kaisa Toss ja Kairit Kasemaa etlesid kahekesi. Kolmanda klassi tüdrukud esitasid luuletuse puhkavatest õppevahenditest; Kirsti Hindreus esines aga väikese flöödipalaga. Liina Kollo kandis ette luuletuse keldrikakandist. Pärast esinemist võisid õpilased maiustada tordi, kringli ja puuviljadega, kuid enne veel koguneti ühispildile. Kui vastuvõtt oli lõppenud, võiski rõõmsal meelel suvevaheajale minna. Koolimaja tühjaks jäi, koolikell see maha käis. Õpikud sai ära viidud, tunnistusel järel käidud. Üheksandas klassis vaid hakkab töö nüüd sedamaid. Ees on eksamite rodu, ega saagi niipea koju. Vaheajale meid laske. Puhata on vaja lastel. Jälle sügisel me koolis, õpetajad õppetoolis. Küll siis varmalt õpetajad sügisel meid õpetavad. Puhaku nad närve praegu, veetku oma puhkusaegu. Ei saa mitte vaikida, et vald on koolil tähtis ka. Tuleb ära mainida, et armsa valla abiga on tasuta meil lõunasöök ja uues koolimajas köök! On prii ju bussisõit ja sportlaste suur võit! Ses kõiges vallal käsi sees AITÄH, sa tore vallake! Nüüd järgneb kõige tähtsam tõik et selleks korraks ongi kõik! Vallavanema vastuvõtul Liis Kalle, 7.klass Jäid siia mälestused noorusajast, heast õpetajast, kaaslastest ja koolimajast. See aeg kui muinasjutt meil kõigil meeles püsib, küll süda teda eemal olles taga küsib. /M. Sikemäe/ Selle aasta üheksanda klassi õpilasi teele saates on rõõm tõdeda, et nad olid kõigi kooliaastate jooksul väga head esinejad. Põnev oli jälgida nende arengut läbi kõigi kooliaastate ja näha, kuidas nii mõnestki aremast ja tagasihoidlikust koolilapsest on saanud päris vahva ja enesekindel esineja. Nägin kohe 4.klassis, et tegu on aktiivsete ja hakkajate lastega ja seadsimegi eesmärgiks, et õpime igal aastal vähemalt ühe näidendi selgeks. Esineda tahtis kogu klass, kirjutasime siis osasid juurde, et ikka kõik mängida saaksid; nii kasvas ka klassi ühtsustunne. Keegi ei pirisenud ega torisenud, et miks mina pean mängima näiteks rotti, konna, näruvana või prügikasti kuningat. Vastavalt karakteritele said jaotatud rollid ja proovide tegemisel olid kõik usinad. Mängisime maha hulga vahvaid näidendeid; selle käigus arenesid ka õpilased lausa näitlejaiks. Nad ei kohkunud tagasi ka siis, kui näitemängus tuli ette laulmist või tantsimist. Kõike tehti suure lustimisega ja tehtut nautides. Eks isetegemise rõõm ole ikka rõõmudest suurim. Näidendite valimisel sai alati otsustavaks see, et need ei oleks liiga tuimad; et ikka terake nalja ka saaks. Ka vaatama tulnud publik ootas alati just vanemate klasside õpilaste esinemist. Teati juba, et praegused lõpetajad oskavad sageli meeldivalt üllatada. Nii mõneski õpilases ilmnes koomikusoont; nad ei kartnud laval näida naljakatena. Minu soov oma õpilasi teele saates on, et nad ka teistes koolides oma võimeid proovile paneksid. Esinemisjulgus on neil olemas ja väike vilumus ka seda tuleb edasi arendada. Oleme õpetajatega rääkinud, et kahju on jätta hüvasti lastega, kelle loomingulisus just-just huvitavaks muutub ning meil (piltlikult öeldes) pole võimalik valminud viljadest osa saada. Ei saa jälgida, kuidas nad üha enam täiskasvanumaks muutuvad ja arenevad, aga paraku selline see elu on. Jääb vaid loota, et sellest lennust keegi maandub kultuuritöö põllule. Ja kui siiski valitakse asisemad ametid, pole ometi midagi kadunud. Õpitu ja läbielatu ei unune ning küllap ei jää ükski anne unarusse. Helve Hallik, klassijuhataja Marko Kilp, Timo Juursalu, Siim Kurve, Rainer Altsaar, Maido Türkson, Veronika Naur, Lilja Iljina, Reili Lembinen, Kristin Uustal Klassijuhataja Helve Hallik. Väljavõtteid lõpuklassi õpilaste meenutustest Lilja Iljina Olen Illuka Põhikoolis õppinud 9 aastat. Ning kahjuks on lõppemas viimane aasta, mil ma koos oma klassikaaslastega olla saan. Juba kuu aja pärast oleme me siit läinud, üle jääb vaid naeratades meenutada, mis meiega siin juhtunud on. Just nagu filmikaadrid jooksevad mul need üheksa aastat silme eest läbi. 1.septembril 1995.aastal istusin ma aga oma uue kodu saalis koos mulle tundmatute isikutega, kellest on tänaseks saanud mulle väga kallid inimesed. Peagi on Illuka kooliaeg möödanik; läbi saavad eksamid, ees ootab uus kool ja uued sündmused. Kristin Uustal Meil on selle üheksa aasta jooksul väga põnev ja naljakas olnud. Meie omavaheline läbisaamine oli väga hea. Meenutada on palju: näiteks Liljaga juhtus alati midagi kord lendas talle liimipulk kleidi peale, kord kukkus ta lõualuu katki. Praeguseks, tundub, on Liljalt tema õnnetusekoorem taandunud. Meie klassi üks erilisemaid külgi on alati olnud suur söögiisu. Sellest said ka kokad aru ja nii on meie supikausidki teiste omadest suuremad Ja mul on selle viimase aastaga tekkinud küsimus miks ei võiks meie kool gümnaasium olla?! Siis saaks me veel mitu head aastat koos olla ja mõtteid mõlgutada. Timo Juursalu Ekskursioone on palju korraldatud. Oleme käinud Lätis, Hiiumaal, Saaremaal ja paljudes kohtades veel. Alates 2.klassist kui ma hakkasin aktiivsemalt spordiga tegelema, olen käinud päris paljudel võistlustel ja mõnegi koolipäeva vabaks saanud. Õnneks pole mul spordi kõrval õppimisega probleeme tekkinud. On olnud arvukalt esinemisi kohalikule rahvale ning tore on ka see, et koolis on korraldatud kõiksugu huvitavaid üritusi. Asju, mida meenutada, on olnud nii palju, et kõik ei tule meeldegi. Koolitee on olnud huvitav ja põnev, kuid nüüd on see lõpusirgel. Loodan, et eksamid lähevad hästi ja et järgmises koolis kõik sama edukalt kulgeb nii õppimine kui sportimine. /Timo Juursalu jätkab õpinguid Audentese Spordikooli Otepää filiaalis Toim./ Marko Kilp Mäletan, et algklassides oli meil tunduvalt vähem tunde kui praegu ja bussini oli palju aega. Me kõndisime poistega Illuka teeristi, murdsime endile kusagilt oksad ja mängisime, et oleme rüütlid ja mõõklesime omavahel. Aastatega on Illuka kool palju muutunud. Näiteks on korraldatud mitmeid üritusi, mida varem ei toimunud. Eriti meeldib mulle Tore koolipäev. Siis oleme päev läbi õues, kus toimuvad erinevad tunnid ja vaja läheb ainult pastakat. Kevaditi oleme käinud alati ekskursioonidel, mis on väga põnevad olnud. Väga kahju on Illuka koolist lahkuda, sest siin on ilus koolimaja, toredad õpetajad ja vahetundides saab ka kõvasti nalja. Mul on väga vedanud ka klassikaaslastega. Kindlasti suhtlen nendega ka edaspidi. Aga iga asi saab kord otsa ja tuleb minna edasi õppima, sest haridus on tänapäeval väga tähtis. Illuka koolist jäävad mulle aga väga meeldivad mälestused. Preemiaekskursioon Keila Tervisekeskusesse Teisipäeval, 8.juunil toimus Illuka Põhikooli preemiaekskursioon neile, kes lõpetasid õppeaasta neljade ja viitega. Hakkasime hommikul kooli bussiga Keila poole sõitma. Teel rääkis õpetaja Emilia Landra ümbritsevatest maastikest ja vaatamisväärsustest. Peale väikest otsimist jõudsimegi kohale Keila Tervisekeskusesse. Kõigepealt räägiti meile, kuidas tuleb veekeskuses käituda. Seejärel juhatati meid riietusruumi (mis oli kõigile ühine), sealt edasi duširuumi (mis ei olnud kõigile ühine). Duširuumis oli kõigile külmaks üllatuseks see, et seal ei olnud sooja vett. Üllatusest toibunud, läksime ujuma. Veekeskuses oli kaks basseini, millest üks ulatus isegi õue. Veel oli seal toru, kuhu minul õnnestus kinni jääda (jube lugu!). kõige toredam oli siiski mullivann, kuhu võiski istuma jääda. Veepargist veel niipalju, et kui sealt lahkusime, oli duširuumis lõpuks ka soe vesi olemas. Looduskaunite kohtade külastamine jäi meil päris lühikeseks, kuna oli juba hommikust saati vihma sadanud. Meie õnneks vihmasadu küll lakkas, kuid ilm oli siiski jahe ja rajad porised. End ilmast häirida laskmata käsime vaatamas Keila juga, mereäärset pankrannikut ja vanu kivikalmeid. Sinna vahele jäi ka tipptunnil sõit läbi Tallinna. Ekskursioon oli väga tore ja meie kõigi suur tänu kuulub sõidu korraldajatele. Liina Kollo

6 6 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Juuni 2004 Maikuu, suur toomepuu uhke ja õisi täis ütleb laulusalm. 23.mail oli Illuka koolimajas klubi Maarjahein suur suve tervituspidu. Esinejad olid seekord Jõhvist lauluansambel Vanad viisid, kes lõid meeleolukate ja noorust meenutavate lauludega kõigile hea tuju ja enesetunde. Õnnitlesime kevadisi sünnipäevalapsi, maitsesime kaasatoodud suupisteid ja peagi läks tantsuks lahti. Tore oli jalga keerutada Indrek Vilumetsa laulu ja pillimängu saatel. Suvel on plaanis meil ühepäevane ekskursioon; puhkeõhtutega aga alustame taas sügisel, oktoobrikuus. Soovime kõik, et meie Illuka valla eakate suvi oleks ilus ja tervis tugev. Tänan Illuka vallavalitsust meie klubi ettevõtmiste toetamisel; bussijuht Margust, kes meid palju on sõidutanud; ja Enet meie pidude korraldamise eest. Mis toimub mõisapäeval? Klubi nimel Leida Kilp Illuka Vallavolikogu maikuu istung toimus kolmandal juunil. Päevakorra kinnitamine volikogu esimehe Paul Kesküla ettepanekul korrigeerimisi ja täiendamisi ei vajanud. Esimeseks päevakorrapunktiks oli Illuka valla 2003.a. majandusaasta aruande kinnitamine. See väljendab Illuka valla kogu 2003.aasta majandusliku tegevust rahaliselt. Et majandusaasta aruanne oli eelnevalt läbi arutatud ka volikogu majanduskomisjonis ja revisjoni komisjonis ning saanud positiivse hinnangu; märkusi ei olnud ka audiitoril, siis täiendavaid küsimusi ei esitatudki. Volikogu esimees tegi ettepaneku majandusaasta aruanne kinnitada. Vastuväiteid ei olnud. Järgmiseks päevakorrapunktiks oli - Jäätmekava eelnõu arutelu. Illuka valla jäätmekava aastateks koostamise vajaduseks oli tänavu jaanuarikuus vastuvõetud uus jäätmeseadus, Ida-Viru maakonna jäätmekava ja Illuka valla uus arengukava. Illuka vallas on juba korraldatud olmejäätmete kogumine; eraldi kogutakse klaasja plasttaarat. Jäätmekava näeb aga ette erinevate jäätmeliikide eraldi kogumist. Selleks on vaja otsustada milliseid kogumise ja äraveovariante kasutada, kas: olmeprügi, paberi- ja papi, ohtlike jäätmete, suuremõõtmelise prügi 0(,(+8/$67 /$+.818' LEO MAKEJEV Volikogus kogumiseks kasutada ostetud või renditud konteinereid ja milliste firmade teenuseid kasutada? Need on küsimused, millele otsitakse vastuseid; mida kinnitada järgnevatel istungitel. Seekord selles otsust ei langetatud. Ühes olid saadikud ja vallavalitsus küll ühel arvamusel - elanikkonna ühisüritus nn valla prahikollipäev on end igati õigustanud ja korraldatakse edaspidigi. Edasine päevakorrapunkt oli - Jäätmeveo piirkondade määramine Illuka valla territooriumil. Praegu tegelevad Illuka valla territooriumilt prügi äraveoga kaks erinevat operaatorfirmat (AS RagnSells ja Minu Vara AS). Kahe firma teenuse kasutamine ei ole kohustuslik. Jäätmeseadus lubab ühe operaatorfirma teenust kasutada kuni elanikuga piirkonnas. Illuka vallas elab 1240 inimest. Seega volikogu jäi selle juurde, et kehtestada Illuka valla territooriumil üks jäätmeveo piirkond. Järgnevad selleteemaline avalik arutelu ja erinevate jäätmeveofirmadega läbirääkimised vallale ja elanikkonnale soodsaima jäätmeveofirma kinnitamiseks. Volikogu esimees Paul Kesküla kuulutas kell istungi lõppenuks. Järgmine istung toimub 1.juulil. Aldur Pääro, vallasekretär. 8. juunil 2004.a. toimus Illuka vallamajas Illuka valla jäätmekava eelnõu aastaseks avalik arutelu. Arutelu läks edukalt: olulisi etteheiteid ja ettepanekuid polnud, tekkisid ainult täpsustavad küsimused prügi sorteerimise ja prügi äraveo hinna kohta. Oleg Kuznetsov, kommunaalnõunik Selle suve mõisapäev, mis toimumas juba kuuendat korda, on tänavu 11.juulil. Pealkirjaks seekord AEG ja kombed, mis tähendab seda, et kavas on läbilõige mitmete rahvaste kultuuritavadest ning kombestikust. Tihti lausutakse: Oh aegu, oh kombeid! Vaatamegi siis, kuidas meil tänasel päeval kombeks on meelt lahutada. Ja nalja saab kah! Päevakava algab traditsiooniliselt kell ning viimased tantsud saab keerutatud kahe paiku öösel. Lastele toob etenduse kaasa sedapuhku lasteteater Trumm esitades vene muinasjutu ainetel valminud näitemängu Kakuke. Ja loomulikult saab rahuldatud ka kõikide püsimatute hüppamiskirg ei saa me läbi batuudita. Lastemängudel hoiab silma peal Trummi teatri näitleja Priit Öövel. Tatari rahvust esindab ei keegi muu kui Dajan Ahmet, kes oma rahvale iseloomuliku pikib satiiri ja naljalugudesse. Külas on ka mitmed kuulsad lauljannad: Anne Veski, Heli Lääts, Alla Pugatšova ja. Tegelikult aga kehastab neid kõiki Pille Pürg, kes oma parodeerimisoskusega on tuntust kogunud ka väljaspool Eestit. Sel korral pakume näitemängu ka täiskasvanutele. Kontsertetendus Teise Eesti armastuse lugu räägib meist kõigist, nagu nad lavastust tutvustades ütlevad. Täpsemalt, meie muredest ja rõõmudest läbi huumoriprisma meelelahutus kõigile ja kõigest! See on pidevalt uuenev show. Tegijad on ainult vanad oma superheaduses: proua Luule Komissarov ja härrad Arvo Raimo ja Raimo Aas. Sõnaline osa on seotud muusika ja lauluga. Linetantsu rivisse lubasid pealtvaatajaid kutsuda Gevi tantsijad Jõhvist. Country-stiilis tantsuga toovad nad Illuka pargipuude alla tükikese Ameerikat. Kogu päeva programmi juhib eelmisest aastast tuttav Raimo Aas, kes samuti selleks päevaks ühe teatud rahvuse esindajaks kehastub. Õhtust hilisööni seisab hea selle eest, et tantsulust jalgest ei kaoks ansambel JETI Tartust. Ja nagu ikka võimalus keha kinnitada, sõpradega kokku saada ja meelt lahutada. Koguge head tuju ja tulge lustima! Kohtume mõisapäeval. Ene Raudar 87 Olga-Emilie Kaljura Ohakvere 87 Tamara Lupanova Agusalu 87 Alide-Marie Roots Kuremäe 83 Marta Nurm Kuremäe 83 Lembi Adujevskaja Kurtna 82 Nikolai Ljulin Karoli 82 Maria Lugovskaja Kurtna 80 Taissia Paškovskaja Jaama 76 Enno Kask Rausvere 76 Adolf Kormik Puhatu 76 Helma Selliov Ongassaare 76 Nina Vorobjova Kuremäe 74 Villio Reinsalu 04.05Kuremäe 74 Evi Uustalu Rausvere 73 Laine Kurs Kurtna 72 Georg Ööbik Kuremäe 71 Ilme-Olivia Nurm Vasavere 71 Ermina Tilk Kivinõmme 70 Liidia Selivjorstova Kuningaküla

7 7 ÐÀÑÑÊÀÇÛ È ËÅÃÅÍÄÛ Â ÈÂÀÍÎÂÓ ÍÎ Ü Îãîíü Ñàìûé êðàñèâûé ìîìåíò ïðàçäíèêà íàñòà ò ñ íàñòóïëåíèåì òåìíîòû, êî ãäà çàæèãàþò êî ñòðû. Îãîíü ìåäëåííî ðàçãîðàåòñÿ è íàêîíåö ïîëûõí ò áîëüøèì ïëàìåíåì, áðîñàÿ ê íåáó ïðûãàþùèå èñêîðêè. À çíàåøü ëè òû, òî ó îãíÿ î åíü áîëüøàÿ ìàãè åñêàÿ ñèëà? Â ñòàðèíó íàðîä î åíü òèë îãîíü, âåðèë, òî î ãîíü ýòî ï îñðåäíèê ìåæäó ëþäüìè è áîãàìè. Îãîíü î èùàåò è çàùèùàåò îò çëà. Îãíþ ïðèíîñèëè æåðòâû, âåðèëè, òî òî ãäà è óðîæàé áóäåò õîðîøî ðàñòè, è â äîì å áóäåò ñ àñòüå. Â êà åñòâå æåðò â îãíþ ìîæíî áûëî ïðåïîäíåñòè êóñêè äåðåâà, êàìíè, ñåðåáðåíûå ìîíåòû èëè ïðåäìåòû. Äåâóøêè áðîñàëè â îãîíü âåíêè è öâåòû. Òàê îíè íàäåÿëèñü ïðåä îñòåðå ü ñåáÿ îò íåñ àñòüÿ è óäà íåå âûéòè Êóðòíàñêàÿ îç ðíàÿ ñèñòåìà ñî ñâîèìè 40 îç ðàìè, ðàñïîëîæåííûìè íà 30 êì?, ÿâëÿåòñÿ îäíèì èç çíàìåíèòûõ è ïðîáëåìàòè íûõ â ñìûñëå îêðóæàþùåé ñðåäû ìåñò, êîòîðîå èç-çà ãåîïîëèòè åñêîé èðîíèè îäíîâðåìåííî ÿâëÿåòñÿ åù è îäíèì èç óíèêàëüíåéøèõ ïðèðîäíûõ ìåñò Åâðîïû. Òàê îïèñûâàåò æóðíàëèñò Òèéò Êÿíäëåð â àïðåëüñêîì íîìåðå 2004 ãîäà æóðíàëà «LOODUS» ó àñòíèêàì âåëîñèïåäíîãî ïîõîäà ïðîõîäÿùèé åðåç Êóðòíàñêèå ñîñíîâûå áîðû è îç ðíûå íèçèíû ìàðøðóò. Îòäûõàòü íà Âàñàâåðå Êóðòíàñêèõ îç ðàõ ñîáèðàëèñü èç ïîêîëåíèÿ â ïîêîëåíèå. Ôîòîãðàôèÿ ìîëîä æè äåðåâåíü Âàñàâåðå è Ðàóñâåðå, ðàñïîë îæèâøèõñÿ íà áåðåãó îçåðà Ëèéâúÿðâå, ñäåëàëè â 1947 ãî äó. Ïðè âîçðàñòàíèè êîëè åñòâà ãîðîäîâ-ïîñ ëêîâ ñëàíöåâîãî áàññåéíà, ëþáèìûìè ìåñòàìè ñòàëè íàõîäÿùèåñÿ áëèæå ê Éûõâè è Àõòìå Ëèéâúÿðâ, Ðàýêúÿðâ è Ïàííúÿðâ. Ïèîíåðñêèå ëàãåðÿ, âîçâåä ííûå äëÿ äåòåé õèìèêîâ è ýíåðãåòèêîâ, ñäåëàëè Íûììúÿðâå îñîáåííî ïîïóëÿðíûì ìåñòîì, à íà áåðåãó îçåðà Êî í ñó ñòàë è âîçâûøàòüñÿ äà è ïðåäïðèÿòèé. Êóðòíàñêèé çàïîâåäíèê áûë ñîçäàí â 1987 ãîäó ñ öåëüþ ñîõðàíèòü â ïðîìûøëåííîì ðàéîíå ñåâåðî-âîñòî íîé Ýñòîíèè ñâîåîáðàçíóþ îç ðíóþ ñèñòåì ó, êî òîðàÿ äîïîëíèòåëüíî ê íàó íîé öåííîñòè èìåëà åù è áîëüøîå çíà åíèå â ïëàíå ýêîíîìèêè îòäûõà. Ýòîò ó àñòîê ìîæíî ñ èòàòü â íàøåì óåçäå ñàìîé èçó åííîé ó íûìè òåððèòîðèåé. Ðàçëè íûå ýêñïåðòû óòâåðæäàëè, òî íà çäåøíóþ ïðèðîäíóþ öåííîñòü è, â ïåðâó þ î åðåäü, ýêî ñèñòåìó îç ð, ïîâëèÿëè è ïîâðåäèëè å äîáû à ñëàíöà, çàãðÿçíåíèå âîçäóõà ïðîìûøëåííûìè ïðåäïðèÿòèÿìè è ýëåêòðîñòàíöèÿìè, áîãàòàÿ ñóëüôàòàìè âîäà, âûêà èâàåìàÿ èç ñëàíöåâûõ øàõò, ïðîèçâîäñòâåííàÿ äåÿòåëüíîñòü íà òîðôÿííèêàõ Îðó è â ïåñ àíîì êàðüåðå Ïàííúÿðâå, áåñïîùàäíîå ïîòðåáëåíèå ïîäçåìíûõ âîä âîäîçàáîðà Âàñàâåðå, õèùíè åñêèå âûðóáêè, ëåñíûå ïîæàðû è îïóñòîøèòåëíàÿ è çàãðÿçíÿþùàÿ ïðèðîäó äåÿòåëüíîñòü î òäûõàþùèõ. Ðàñïðîñòðàíÿëèñü äàæå ìíåíèÿ, òî äî òàêî é ñòåïåíè èñïîð åííàÿ òåððèòîðèÿ íå äîñòîéíà áîëüøå áûòü ïîä ñòàòóñîì çàïîâåäíèêà. Íî, ê ñ àñòüþ, íå âñå ôàêòîðû îïàñíîñòè âëèÿëè â îäíî è òî æå âðåìÿ, óñèëèâàÿ äåéñòâèå äðóã äðóãà è ì îæíî òîëüêî âî ñõèùàòüñÿ ñîïðîòèâëÿåìîñòè ïðèðîäû, ï îñêî ëüêó Êóðòíàñêàÿ îç ðíàÿ ñèñòåìà ñîõðàíèëà áîëüøóþ àñòü ñâî åé êðàñîòû è ïðèðîäíîé öåííîñòè. Âðåìÿ ïîêàæåò, êàê áóäóò âëèÿòü ñëåäñòâèÿ ïîòîïëåíèÿ Àõòìåñêîé øàõòû è ïëàíèðóå ì îå ðàñøèðåíèå Íàðâñêîãî êàðüåðà AS Eesti Põlevkivi ñî ñòîðîíû ñåâåðî-âîñòîêà íà âîäíûé ðåæèì çàïàäíîé àñòè ïåðâîçäàííîé äîëèíû Âàñàâåðå. Â áëèæàéøåå âðåìÿ â Ïðàâèòåëüñòâî Ðåñïóáëèêè ïîñòóïèò íà óòâåðæäåíèå îáíîâë ííîå ïðåäïèñàíèå ïî çàùèòå Êóðòíàñêî ãî çàïîâåäíèêà, îñíîâíîé öåëüþ êîòîðîãî ÿâëÿåòñÿ ñîõðàíåíèå è îçíàêîìëåíèå ñ Êóðòíàñêîé îç ðíîé ñèñòåìîé è îêðóæàþùåé òåððèòîðèåé. Óïðàâëÿåò çàï î âåäíèêîì Èäà-Âèðóì ààñêàÿ ñëóæáà îõðàíû îêðóæàþùåé ñðåäû, çàäà åé êî òîðîé ÿâëÿåòñÿ ñëåäèòü, òî á û âñå âèäû äåÿòåëüíîñòè â çàïîâåäíèêå ïðîâîäèëèñü â ñîîòâåòñòâèè ñ Çàêî í îì îá îõðàíå ïðèðîäû è ïðåäïèñàíèåì ïî çàùèòå. Òàêæå îáÿçàííîñòüþ óïðàâëÿþùåãî ÿâëÿåòñÿ îðãàíèçîâàòü âìåñòå ñ ìåñòíûì ñàìîóïðàâëåíèåì è çåìëåñîáñòâåííèêàìè äåéñòâèÿ, èñõî äÿùèå èç öåëåé çàùèòû è îçíàêî ìëåíèÿ ñ ïðèðîä í û ì îáúåêòîì è èíôîðìèðîâàòü Èíñïåêöèþ ïî îõðàíå îêðóæàþùåé ñðåäû îá îáíàðóæåííûõ íàðóøåíèÿõ çàêîíà. Êóðòíàñêèé çàï î âåäíèê áîëüøåé àñòüþ íàõî äèòñÿ íà Ìàéñêîå çàñåäàíèå Èëëóêàñêîãî âîëîñòíîãî ñîáðàíèÿ ñîñòîÿëîñü òðåòüåãî èþíÿ. Óòâåðæäåíèå ïîâåñòêè äíÿ ïî ïðåäëîæåíèþ ïðåäñåäàòåëÿ ñîáðàíèÿ Ïàóëÿ Êåñêþëÿ â êîððåêòèðîâêå è äîïîëíåíèÿõ íå íóæäàëàñü. Ïåðâûì ïóíêòîì â ïîâåñòêå äíÿ áûëî óòâåðæäåíèå îò òà õîçÿéñòâåííîãî ãîäà çà 2003ã Èëëóêàñêîé âîëîñòè. Î í îòðàæàåò âñþ õîçÿéñòâåííóþ äåÿòåëüíîñòü Èëëóêàñêî é âî ë îñòè â 2003 ãî äó â äåíåæíîì âûðàæåíèè. Ïîñêîëüêó îò ò õîçÿéñòâåííîãî ãîäà áûë ïðåäâàðèòåëüíî îáñóæä í â õîçÿéñòâåííîé è ðåâèçèîííîé êîìèññèÿõ ñîáðàíèÿ è ïîëó èë ï îë îæèòåëüíóþ îöåíêó, çàìå àíèé íå áûëî òàêæå ó àóäèòîðà, òî äîïîëíèòåëüíûõ âîïðîñîâ íèêòî íå çàäàâàë. Ïðåäñåäàòåëü ñîáðàíèÿ ïðåäëîæèë óòâåðäèòü îò ò õîçÿéñòâåííîãî ãîäà. Âîçðàæåíèé íå áûëî. Ñëåäóþùèì ïóíêòîì â ïîâåñòêå äíÿ áûëî îáñóæäåíèå ïðîåêòà ïðîãðàììû óïðàâëåíèÿ îòõîäàìè. Íåîáõîäèìîñòüþ ñîñòàâëåíèÿ ïðîãðàììû óïðàâëåíèÿ î òõîäàìè â Èëëóêàñêîé âîë îñòè íà ãî äû ñòàë ïðèíÿòûé â ÿíâàðå òåêóùåãî ãîäà íîâûé Çàêîí îá îòõî äàõ, ïðîãðàììà óïðàâëåíèÿ îòõîäàìè â Èäà-Âèðóñêî ì óåçäå è íîâûé ïëàí ðàçâèòèÿ Èëëóêàñêîé âî ë îñòè. Â Èëëóêàñêîé âî ë îñòè óæå îðãàíèçîâàí ñáîð áûòîâîãî ìóñîðà; îòäåëüíî ñîáèðàåòñÿ ñòåêëÿííàÿ è ïëàñòèêî âàÿ òàðà. Ïðîãðàììà æå óïðàâëåíèÿ îòõîäàìè ïðåäïîëàãàåò îòäåëüíûé ñáîð ðàçëè íûõ âèäîâ îòõîäîâ. Äëÿ ýòîãî íåîáõîäèìî ðåøèòü, êàêèå âàðèàíòû ñáîðà è óâîçà èñïîëüçîâàòü, èëè: áûòîâîé ìóñîð, Â ñîáðàíèè çàìóæ. Çíàåòå ëè âû, êàêèå êî ñòðû â ñòàðèíó âîçâî äèëè? Ñàìûì ïðîñòûì áûëà áî êà ñî ñìîëîé, ïîäíÿòàÿ íà äëèííûé ø åñò. Ïðèáðåæíûå æèòåëè ñæèãàëè ñòàðûå ëîäêè. Â îêðåñòíîñòÿõ Ïÿðíó ñîáèðàëè õâî ð îñò, ìîææåâåëüíèê è ìóñîð è íåñëè ýòî âñ íà âîçâûøåííîñòü, òîáû îãîíü áûë äàëåêî âèäåí. Â Ìóõó ìîææåâåëüíèê ñêëàäûâàëè âîêðóã ðàñòóùåé áåð çû. Çåë íûå âåòêè æèâûå è ïðèäàþò îãíþ ñèëû. Êàê è ñåé àñ, æèòåëè äåðåâåíü íàõîäèëèñü îêî ëî îãíÿ äî óòðà è ïðàçäíîâàëè îò âñåãî ñåðäöà. Îêîëî êî ñòðà âåñåëèëèñü, èãðàëè, òàíöåâàëè è êà àëèñü íà êà åëÿõ. Â Èâàíîâó íî ü íåëüçÿ çàñûïàòü, òîáû çëî íà äîáðî íå ïîêóøàëîñü. ãî ñóäàðñòâåííûõ çåìëÿõ ëåñíûõ óãîäèé, óïðàâëÿåò êî òîðûìè Àõòìåñêî å ëåñíè åñòâî RMK. Êóðòíàñêàÿ îç ðíàÿ ñèñòåìà âûáðàíà Öåíòð îì Õîçÿéñòâî âàíèÿ Ãî ñóäàðñòâå í í û ì è Ëåñ í û ì è Óãîäèÿìè ïåðñïåêòèâíîé çîíîé îòäûõà è ñîãëàñíî ïðèíÿòîé â ïðîøëîì ãîäó ïðîãðàììå, ó îç ð áóäóò âîçâî äèòüñÿ ñîîòâåòñòâóþùèå òðåáîâàíèÿì ïëîùàäêè äëÿ êî ñòðîâ, ìåñòà ïðîâåäåíèÿ ïèêíèêîâ, óëè íûå òóàëåòû, íàâåñû äëÿ äðîâ è ò.ä. Çàïëàíèðîâàíî òàêæå îáåñïå èòü ìåñòà ïðîâåäåíèÿ ïèêíèêî â ãîòîâûìè äðîâàìè äëÿ êàñòðîâ, ïîñêî ëüêó â îêðóæåíèè ìåñò äëÿ êî ñòðîâ ïîñòîÿííî ñðóáàþòñÿ ðàñòóùèå äåðåâüÿ. Â íåêîòîðûõ ìåñòàõ ñ ìàëûì ïîñåùåíèåì (äîùàòàÿ äîðîãà íà áîëîòå Ñåëèñîî è áîëîòî Ðþóòëè) ïîðÿäîê õðàíåíèÿ çàïàñà äðîâ äåéñòâóåò, íî åñòü îïàñåíèÿ, òî âñå ìåñòà äëÿ êî ñòðîâ â Êóðòíà ëåñíè åñòâî íå â ñîñòî ÿíèè îáåñïå èòü. Îêðåñòíûå âëàäåëüöû ëåñîâ ìîãëè áû ïåðåñ ì îòðåòü ñâîè çàïàñû ñðóáà è ðàñïðîñòðàíèòü èíôîðìàöèþ, òîáû ó îòäûõàþùèõ áûëà âîçìîæíîñòü êóïèòü äðîâà. Êàê ãî ñóäàðñòâî- ëåí Åâðîïåéñêîãî Ñîþçà, Ýñòîíèÿ äîëæíà îáåñïå èòü çàùèòó è ñîõðàííîñòü íàõîäÿùèõñÿ ïîä óãðîçîé èëè ðåäêèõ, èìåþùèõ öåííîñòü Natura 2000, îç ð Ëèéâúÿðâå, Àêíàÿðâå, Êóðàäèÿðâå, Âàëãåÿðâå, Ì à ðòèñêà, Àõíåÿðâå, Õàóãúÿðâå, Êóðòíà Ñóóðúÿðâå, Ðÿýòñ ìà, Ñààðåÿðâå. Íûììåÿðâå, Íèéíñààðå, Ìóñòúÿðâå è Ëèíàÿðâå. Ýòî í å î ç í à àåò, òî ä îñòóï ê ýòèì îç ðàì òåïåðü ñîâñå ì ïåðåêðûò, òî ëüêî ïîðÿäîê îõðàíû â çàï î âåäíèêå ðàçðåøàåò îòäûõàþùèì è èíòåðåñóþùèìñÿ ïðèðîäîé íàõîäèòüñÿ íà òåððèòîðèè âñåãî çàïîâåäíèêà, ïðîâîäèòü òàì ïîõîäû è çàíèìàòüñÿ ñïîðòîì, êóïàòüñÿ, ñîáèðàòü ÿãîäû è ãðèáû è çàíèìàòüñÿ ëþáèòåëüñêîé ðûáíîé ëîâëåé, íî çàïðåùåíî äâèæåíèå ìîòîðíûì ïëàâó èì ñðåäñòâàì ïåðåäâèæåíèÿ. Ïåðåîôîðìëåíèå þæíîé àñòè ïåñ àíîãî êàðüåðà Ïàííúÿðâå â âîäíûé ïàðê-çîíó îòäûõà ïîìîãëî áû ñîõðàíåíèþ ïðèðîäíûõ îç ð. Â çàïîâåäíèêå çàïðåùåíî äâèæåíèå ìîòîðíûì òðàíñïîðòíûì ñðåäñòâàì âíå äîðîã è ìàøèíó íåîáõîäèìî îñòàâëÿòü â ìåñòå, ïðåäíàçíà åííîì äëÿ ïàðêîâêè. Îç ðíóþ ñèñòåìó Êóðòíà ìû ñìîæåì ñîõðàíèòü ïðèðîäíîêðàñèâûì ìåñòîì òîëüêî îáùèìè óñèëèÿìè è íàäî äëÿ ýòîãî âñåãî-òî, òî áû: ßãîäíèê íå ðàçáðàñûâàë ñâîè ïîëèýòèëåíîâûå ïàêåòû è áóìàãó â ëåñó è â îãíåîïàñíîå âðåìÿ îñòàâëÿë áû ñïè êè äîìà; Îòäûõàþùèé íà ïðåêðàñíîì áåðåãó ïðèðîäíîãî îçåðà íå çàãîíÿë ñâî þ ìàøèíó â âî äó, íå áðîñàë â îçåðî è íå îñòàâëÿë íà áåðåãó ñòàðóþ ðåç è í ó, ïðîìàñëåííûå òðÿïêè, òàðó è ïðî èé, ñòàâøèé íåíóæíûì, õëàì, è ñîäåðæàë ìåñòî îòäûõà â ïîðÿäêå, ñæèãàë ïðèðîäíîãî ïðîèñõîæäåíèÿ îòõîäû, ïðî èé ìóñîð çàáèðàë ñ ñîáîé èëè îòíîñèë â ìóñîðíûé êîíòåéíåð, åñëè òàì îí åñòü; Ï îñåòèòåëü íàäëåæàùèì îáðàçî ì ãàñèë êî ñò ð è â ñëåäóþùèé ðàç ñ õîðîøèì íàñòðîåíèåì ïðèõîäèë íàñëàæäàòüñÿ îòäûõî ì â Êóðòíàñêî ì çàï î âåäíèêå, ñàìîé áîãàòîé îç ðàìè è ðàçíîîáðàçíîé òåððèòîðèè Èäà-Âèðóìàà. Êðèñòè Ïðîñèí, ñïåöèàëèñò ïî îõðàíå ïðèðîäû Ñëóæáû îêðóæàþùåé ñðåäû áóìàãà è êàðòîí, îïàñíûå îòõîäû, äëÿ ñáîðà ìóñîðà áîëüøèõ ãàáàðèòîâ èñïîëüçîâàòü êóïëåííûå èëè àðåíäóåìûå êîíòåéíåðû è óñëóãàìè êàêèõ ôèðì âî ñ ï îëüçî âàòüñÿ? Âîò òå âîïðîñû, íà êîòîðûå íóæå í î òâåò; òî íà ä î áóäåò óòâåðæäàòü íà ñëåäóþùèõ çàñåäàíèÿõ. Â ýòîò ðàç ðåøåíèå ïðèíÿòî íå áûëî. Â îä í îì äåïóòàòû è âîë îñòíîå óïðàâëåíèå áûëè åäèíîãëàñíû ñîâìåñòíîå ìåðîïðèÿòèå æèòåëåé ñóááîòíèê, ñåáÿ âñÿ åñêè îïðàâäàë è åãî áóäóò ïðîâîäèòü è â áóäóùåì. Äàëüíåéøèì ïóíêòîì â ïîâåñòêå äíÿ áûëî îïðåäåëåíèå ðàéîíîâ âûâîçà îòõîäîâ (ìóñîðà) íà òåððèòîðèè Èëëóêàñêîé âîëîñòè. Ñåé àñ âûâîçî ì ìóñîðà ñ òåððèòîðèè Èëëóêàñêîé âî ë îñòè çàíèìàþòñÿ äâå ôèðìû-îïåðàòîðà (AS RagnSells è Minu Vara AS). Ïîëüçîâàòüñÿ óñëóãàìè äâóõ ôèðì íå ÿâëÿåòñÿ î áÿçàòåëüíûì. Çàêîí îá îòõî äàõ ðàçðåøàåò ïîëüçî âàòüñÿ óñëóãî é îäíîé ôèðìû-îïåðàòîðû, åñëè â ðàéîíå ïðîæèâàåò äî æèòåëåé. Â Èëëóêàñêîé âî ë îñòè ïðîæèâàåò 1240 åëîâåê. Òàêèì îáðàçîì, ñîáðàíèå îñòàëîñü ïðè ìíåíèè, òîáû óñòàíîâèòü íà òåððèòîðèè Èëëóêàñêîé âîë îñòè îäíó çîíó âûâîçà îòõîäîâ. Çà ýòèì ïîñëåäóåò ïóáëè íîå îáñóæäåíèå íà ñîîòâåòñòâóþùóþ òåìó è ïåðåãîâîðû ñ ðàçëè íûìè ôèðìàìè ïî ïåðåâîçêå îòõîäîâ äëÿ óòâåðæäåíèÿ ñàìîé âûãîäíîé âîëîñòè è íàñåëåíèþ ôèðìû ïî ïåðåâîçêå îòõîäîâ. Â ïðåäñåäàòåëü ñîáðàíèÿ Ïàóëü Êåñêþëà îáúÿâèë çàñåäåíèå çàêðûòûì. Ñëåäóþùåå çàñåäàíèå ñîñòîèòñÿ 1-ãî èþëÿ. Àëäóð Ïÿýðî, âîëîñòíîé ñåêðåòàðü. Illuka valla SONUMILAEGAS Nr.5 Juuni 2004 Êîëîíêà ðåäàêòîðà Ëåòî æèâ ò ïî ñâîåìó ðàñïîðÿäêó. Ãî ð îæ àíå óõî äÿò â îòïóñê, ñïåøàò íà ïëÿæ èëè â ëåñ ïðî ü îò ñîëíå íîé æàðû è ãîðîäñêèõ ñòåí. Îáû íîé äîìàøíåé îáñòàíîâêå ïðåäïî òåíèå îòäà òñÿ ïðèðîäå è íàòóðàëüíîñòè. È åñëè äàæå íå ïåíèþ ïòèö è øóìó âîëí, òî õîòÿ áû èñòîé ìóçûêå ñ ïî âå åðíåìó ïðîõëàäíîé êîíöåðòíîé ïëîùàäêè. Â çàãîðîäíûõ äîìàõ æèçíü ïðîòåêàåò ëåíèâîðàáîòÿùå, òî îçíà àåò, òî âå åðîì, ïîñëå äíåâíûõ õëîïîò âîêðóã äîìà, áîëüøå ñìîòðÿò íà äûìÿùèåñÿ ãðèëü- êîëáàñêè, åì â òåëåâèçîð Íàñòàëî Ëåòî. / M.A./ Óâàæàåìûå èòàòåëè. ß â ïîñëåäíåå âðåìÿ ìíîãî äóìàëà è àíàëèçèðîâàëà ñäåëàííîå. Ïåðåä ãëàçàìè ïðîáåæàëè äåëà ïåðâî é ïîëîâèíû ãîäà è ÿ ïîñìîòðåëà íà íèõ êðèòè åñêè. Âñåìó ãîäó îöåíêà äà òñÿ â äåêàáðå, íî â íàðîäå âñåãäà ñ èòàëîñü, òî Èâàíîâ äåíü ýòî âòîðîé ïî âàæíîñòè äåëèòåëü ãîäà äëÿ îáñóæäåíèÿ âåùåé íàðÿäó ñ Ðîæäåñòâîì. Ñèëüíûé òîë îê äëÿ ðàçìûøëåíèé äàëà âñòðå à ñ Àëàðîì Ñèêêîì; òî æå ñà ì îå ìíå ñêàçàëè ïîçæå è ìíîãèå äðóãèå ó àñòíèêè âñòðå è. Íå íàäî ãîâîðèòü ãðîìêèõ ñëîâ è âûðàæàòüñÿ õèòðîñïëåò ííûìè ïðåäëîæåíèÿìè, òîáû ñíèñêàòü ïîääåðæêó íàðîäà. Âàæíåå ñëîâ äåéñòâèÿ. Ì àëî òàêèõ, êî òîðûå â ñîñòî ÿíèè íåìíîãèìè ñëîâàìè ñêàçàòü ìíîãîå. Àëàð ñî ñâîèì ïðîñòûì ïîâåäåíèåì è ïðÿìûìè âûñêàçûâàíèÿìè ñòàðàëñÿ âñåì ðàçúÿñíèòü, òî íà ñàìîì äåëå íàøà æèçíü íå òàê óæ ïëîõà; äàæå â ñàìîé ïðîñòîé è áåäíîé æèçíè åñòü ñâîè ïëþñû, êî òîðûå íåëüçÿ è ñðàâíèòü ñ óñëîâèÿìè, â êî òîðûõ æèâóò ãîðöû èëè òî èñïûòûâàþò àëüïèíèñòû. (Äîíåñ ì â äàííîé ãàçåòå äî èòàòåëåé èíòåðâüþ Ðåéíà Ñèêêà ñ Àëàðîì Ñèêêîì, òîáû è òå, êòî ïî êàêîé-ëèáî ïðè èíå íå ñìîã ïðèéòè íà âñòðå ó, ñìîãëè ïîëó èòü è ïðî óâñòâîâàòü ïðåëåñòü ýòîãî ìåðîïðèÿòèÿ). Óåçæàÿ â òî ò âå åð èç Èëëóêà, ó ìåíÿ íà âûáîð áûëî åù äâà ðàçâëå åíèÿ: òàíöåâàòü â êî ìïàíèè øóìíûõ è âåñ ëûõ äðóçåé èëè â êî ìïàíèè ñ ñîáîé (ïðèâû íîé) äîì à ñïîêîéíî æäàòü äíÿ ðîæäåíèÿ. ß âûáðàëà ïîñëåäíåå è ïî óâñòâîâàëà, òî ïîñòóïèëà ïðàâèëüíî, õîòÿ äðóçüÿ æäàëè, òî ÿ ïðèñîåäèíþñü ê íèì. Òàê ìû ñâîé âûáîð âåäü è äåëàåì. Âûïèòü ëè êîôå èëè ïîëàêîìèòüñÿ êî ì ï îòî ì ; ïîåõàòü çàãîðàòü íà ñîëíå íûå îñòðîâà èëè ïîâûñèòü ñâîé êóëüòóðíûé óðîâåíü â ãîðîäå èñêóññòâà è êóëüòóðû; ñëóøàòü Áàõà èëè Òåðìèíàòîðà õîðîøî, åñëè ïðèíèìàåìûå ðåøåíèÿ è äóøåâíîå ñïîêîéñòâèå èäóò ðóêà îá ðóêó, ïîñêî ëüêó íàèõóäøåå óâñòâî ýòî ðàçëàä ñà ìèì ñ ñîáîé. Áûëî äåéñòâèòåëüíî ïðèÿòíûì ñþðïðèçîì îòêðûòü, òî áûòü îäíîé ýòî âîâñå íå îçíà àåò îäèíî åñòâà, è êîíñòàòèðîâàòü, òî íàøè ñàìûå òèõèå ìîìåíòû ìîãóò áûòü íàøèìè ñàìûìè áîëüøèìè ïåðåæèâàíèÿìè. Ðàäîñòü îò ìàëåíüêèõ âåùåé ìîæåò áûòü áîëüøå, åì îò âûèãðàííîé ïîåçäêè èëè îãðîìíûõ áóêåòîâ öâåòîâ Ïðèÿòíî ïîëó èòü â ñâîé äåíü ðîæäåíèÿ ïîçäðàâëåíèÿ îò òåõ, îò êî òîðûõ òàêîãî âíèìàíèÿ è íå îæèäàë; ïðèÿòíî ïîëó èòü ïîäàðîê, ñîçäàííûé ñàìèì äàðèòåëåì Â ìàãàçèíå âåäü êóïèòü ïðîñòî, ñàìîäåëüíàÿ âåùü òðåáóåò âðåìåíè è çàáîòû. Òîãäà è íà èíàåò êàçàòüñÿ, òî ÑÏÀÑÈÁÎ! ñëèøêîì ñêóäíàÿ íàãðàäà çà ïîëó åííîå, íî â òî æå âðåìÿ, êòî çíàåò, ãäå èä ò ãðàíèöà áëàãîäàðíîñòè?. Â ñåãîäíÿøíåé ãàçåòå îäíà ñòðàíèöà ïîñâÿùàåòñÿ ø êî ëüíîé æèçíè, òîáû äàòü îáçîð îá óñïåâàåìîñòè äåòåé, èõ çàáîòàõ-äåëàõ. Ñëîâî áóäåò ïðåä îñòàâëåíî ñïîðòñìåíàì, òàêæå ïîçíàêîìèìñÿ ñî çäîðîâûì îáðàçîì æèçíè; âçãëÿíåì íà óæå ïðîèçîøåäøåå è ïîñìîòðèì, åãî íîâîãî ïðèíåñóò ñëåäóþùèå ìåñÿöû â ìåñòíóþ ñïîðòèâíóþ æèçíü. Îçíàêîìèìñÿ ñ ïðåäñòîÿùèìè êóëüòóðíûìè ñîáûòèÿìè è áóäåì íàäåÿòüñÿ, òî ëåòî ì íàéä òñÿ âðåìÿ íå òî ëüêî äëÿ ðàáîòû, íî è äëÿ îòäûõà. Ïåðåä òåì, êàê ñàìà ïåðåêëþ óñü íà âîëíó îòäûõà, íåîáõîäèìî åù ìíîãîå ñäåëàòü. Íó à âàì æåëàþ: «Ãëî òàéòå â áî ëüøèõ êî ëè åñòâàõ âèòàìèíû, ò.å. ñîëíöå è, ïî âîçìîæíîñòè, äàéòå ñåáÿ ïîëå èòü ìîðñêèì âåòðàì âûäóþò ïëîõèå ìûñëè èç ãîëîâû è èç âñåãî òåëà! Ïîïðîáóéòå õîòÿ áû ýòè ïàðó ìåñÿöåâ æèòü, íå ìîðùà ëîá, ïåðåæèâàÿ èç-çà âåùåé, êîòîðûå ìîãóò ñëó èòüñÿ, à ñïîêîéíûìè è ñ àñòëèâûìè áëàãîäàðÿ òîì ó, òî óæ å ñëó èëîñü. Âû ñïðîñèòå, òî æå ñëó èëîñü? Îãëÿíèòåñü âîêðóã, âñ â öâåòó è ïî ò è øóìèò ìû æèâ ì â ëåòå! Ìû æèâ ì! È ó ìíîãèõ åñòü ñ àñòüå ëþáèòü è ìíîãèì ýòî ñ àñòüå åù ïðåäñòîèò.» /M.A./ Ñîñòàâëÿÿ ïëàíû íà Èâàíîâ äåíü, óìíåå â ëþáîì ñëó àå î êàæåòñÿ òîò, êòî áîëüøå ïîäóì àåò î òî ì, ñ êåì åãî ïðîâåñòè, è ìåíüøå î òî ì, ãäå åãî ïðîâåñòè. Çà ñ àñòüåì íå íàäî ãíàòüñÿ, íàäî íàéòè âðåìÿ äëÿ åãî ðàñïîçíàâàíèÿ è ïðèíÿòèÿ. Íàõîäèòå öâåòû ïàïîðîòíèêà è îòêðûâàéòå â ëåòå ðîì àíòèêó. Íå ïåðåðàáîòàéòå è íå ïåðåîòäûõàéòå óâàæàéòå çîëîòóþ ñåðåäèíó (óìåðåííîñòü). Î ñäåëàííîì â ñåðåäèíå ëåòà èçâåñòèì Âàñ åðåç ãàçåòó â àâãóñòå. Äî âñòðå è!

8 8 Illuka valla SONUMILAEGAS Nr. 5 Juuni 2004 Käimine Käimine on pajudes riikides üks populaarsemaid liikumisharrastuse vorme. Käimine on igaühele jõukohane liikumisviis, mistõttu seda harrastavad miljonid inimesed kogu maailmas. Inimene õpib käima ühe aastaselt ja enamik meist on suutelised käima kuni surmani, seetõttu on käimine inimesele kõige loomulikum liikumisviis. Igaüks suudab käimise tempot kergesti reguleerida vastavalt võimetele ja enesetundele. Käimine koormab organismi mõõdukalt ja on kasulik tervisele. Vajaliku koormuse saavad nii süda kui vereringesüsteem, alakeha-ja seljalihased, liigesed ja luustik. Lisaks heale enestundele, aitab käimine vabaneda liigsetest kaalukilogrammidest ning tekkinud stressist ja närvipingest. Käimine viib meid loodusesse, kus on kõige tervislikumad ja ka kättesaadavamad harjutamispaigad. Käimine on koormuse poolest võrreldav võimlemise-, lihtsamate pallimängude, jalgrattasõidu või ujumisega, talvistest tervisespordialadest annab käimisega sama koormuse suusatamine. Seda loomulikult eeldusel, et te ei käi ainult telviisori ja külmkapi vahel vaid liigute vabas looduses regulaarselt vähemalt pool tundi päevas. Käimine on üks odavamaid ja lihtsamaid ning ehk kõige vähenõudlikumaid tervisespordialasid. Samas ei tohi unustada, et inimorganismile on mõjusam mitmekülgne tegelemine liikumisharrastuse erinevate vormidega ehk lisaks käimisele tuleks harrastada ka teisi tervisespordialasid. KÄIMINE SOBIB KÕIGILE Käimine sobib eriti kesk- ja vanemaealistele inimestele, kasulik on käimine ka nendele, kellel probleeme südame- ja veresoonkonna talitlusega. Samas on soovitatav, et vähese liikuvusega ja terviseriketega inimesed enne regulaarset tervisekäimise alustamist peaks nõu arstiga, kes oskab anda hinnangu inimese tervislikule seisundile ning soovitada õige koormuse. Käia võib igal ajal, seda olenemata ilmastikuoludest ja kellaajast. Tõusude ja langustega vahelduv käimine maastikul tõstab koormust. Kõige paremini mõjub tervisele käimine värskes õhus ja looduses, vältida tuleks käimist tiheda liiklusega tänavatel ja maanteedel, kus õhk on saastatud. Soovitav on tegelda käimisega vähemalt kolm korda nädalas, 30 minutit kuni kaks tundi korraga. Käimistempo valimisel lähtuda oma võimetest ja enesetundest, kusjuures väga oluline on mõõduka tempo hoidmine. Kui harrastaja on enda jaoks leidnud käimiseks sobiva koha ja tempo ning hinnanud õigesti koormuse, tuleks pöörata tähelepanu ka rühile ja käimisstiilile. Kõndida tuleks sirgelt, pikema nõtke sammuga, jalad ja käed peaks liikuma otsesuunas. Tähtis on säilitada liigutuste lõtvus ka kiiremal kõnnil. RIIETUS ja JALANÕUD Tervisekäija riietus sõltub ennekõike ilmast. Sobivam on muidugi sportlik riietus, mis peaks olema kerge ja õhku läbi laskev (vt.ka jooksmisriietus). Jahedama ilmaga sobivad treeninguriietuse alla soe spordipesu ja dressile peale tõmmatav tuuleülikond. Soojemate ilmade korral võib ülakeha olla avatud päikesele ja soojale tuulele, eriti palavatel päikesepaistelistel päevadel on soovitav katta pea nokkmütsi või mõne muu selleks sobiva peakattega. Käimisel on väga oluline õige jalats (vt. ja sportlikud jalanõud). Tervisesportlasele sobivad käimiseks pehmema tallaga jalanõud, mille kannaosa on tallast veidi kõrgemal. Jalatsi ninaosas peaks olema kuni pool sentimeetrit vaba ruumi. Korralikel käimisjalatsitel on põhjas spetsiaalne kiil, mis jalga õigesti suunab. Käimisvarustuse puhul kehtib reegel, et pole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. SOOVITUSI ALGAJALE KÄIJALE Harjutuskorda tuleks alustada aeglase käimisega ning seejärel sooritada mõned võimlemisharjutused (näiteks käte- ja kereringid, jalavibutused, kerepainutused) või venitusharjutused. Pärast soojendust tuleks käimissammu kiirendada, mille tagajärjel suureneb pulsisagedus, kiireneb hingamine ning nahk muutub higiseks. Ka käimise ajal tuleks rõhutada väljahingamist. Tempo on jõukohane siis, kui harrastaja saab käimise ajal kaaslasega vabalt vestelda. Kiiremas tempos käimine peaks kestma vähemalt minutit. Soovitav on teha kord nädalas ka üks pikem käimisretk. Koormust tuleks tõsta käimise aja ning läbitava distantsi pikendamisega. Koormuse jõukohasuse määrab harrastaja ise enesetunde ja pulsi sageduse järgi. Pulssi tuleks kontrollida aeg-ajalt nii enne kui ka pärast käimist, aga samuti suurema koormuse ajal. Harjutuskorra lõpetamisel on soovitav sooritada mõned venitus- ja lõdvestusharjutused, et siis minna sooja duši alla. Viimane mõjub kerge masaažina ja aitab muuta teie treeninguid oluliselt meeldivamaks. Harrastaja peaks jälgima, et enesetunne pärast kõimist oleks meeldiv. Tempost olulisem on käimise kestvus. Rein Meijel, Eesti Spordiseltsi Kalev projektijuht Loe lisa Eesti Spordiseltsi Kalev poolt korraldatav Kalevite käimissari Käime koos! alustab üldse oma seitsmendat hooaega, uues nimes ja uues kuues aga alles esimest. Eesti riigi, kelle kodanikud sarjas peamiselt osalevad, toetus sarjale on moraalne. Sarja patrooniks on Meelis Atonen, rahva seas ülimalt sportliku riigimehena tuntud majandus- ja kommunikatsiooniminister: Juba ammu ei unista me rahvaspordiüritustel st osalejast. See polegi eesmärk. Kõige olulisem on, et iga inimene oleks aktiivne ja tegeleks vabal ajal regulaarselt mõne meelepärase spordialaga. Soovitan kõigile käimist, kuna see on kõige loomulikum ning seejuures üks tervislikumaid ja odavamaid liikumisviise, mille juures saate ka suhelda oma pereliikmete või äripartneritega. Kõigi Kalevite käimissarjas Käime koos! vähemalt viiel korral osalenute vahel loositakse välja reis Tšehhimaale IVV poolt korraldatavale rahvusvahelisele tervisesportlaste olümpiaadile järgmise aasta suvel. Teine põnev reis selle aasta oktoobris Horvaatia käimisfestivalile loositakse välja kõigi vahel kes saadavad kuni 2. oktoobrini SMS-i sisuga KALEV numbrile Lisaks loositakse igal nädalal veel hulk põnevaid auhindu meie sponsoritelt ja toetajatelt nii SMS saatjate vahel kui üritustel osalenute vahel. Kalevite käimissarja Käime Koos kavas on veel järgnevad etapid: 26. juuni - Muhu Retk 3. juuli - Munamäe Retk 10. juuli - Illuka Retk 16. juuli - Karula Retk 24. juuli - Lahemaa Retk 31. juuli - Matsalu Retk 7. august - Naissaare Retk 13. august - Mere Käimine august - Jõulumäe Rahvasportlaste Suvelaager 21. august - Sinimägede Retk 29. august - Narva-Riigiküla Retk 4. september - Soomaa Sügisretk 11. september - Pandivere Retk 18. september - Toila Retk 19. september - Kõrvemaa Kuldne Sügisretk 25. september - Kekkose Raja Retk Käärikul 26. september - Põlva Sügisretk 2. oktoober - Pirita Sügisretk Käimissarja üks tänavusuvistest matkadest Illuka retk on kavandatud toimuma Kurtna maastikul. Matk toimub 10.juulil Osaleda soovijad saavad eelnevalt registreerida Kohtla-Järve Spordihuvi Klubis (Tel ) kuni 20.juunini. Start matkajatele Niinsaare matkakeskuse juurest on avatud kell Rada suletakse kell Lisateavet saab Kohtla-Järve Spordiseltsist Kalev. 7($7(' Ettepanekuid heakorrakonkursile Kaunis kodu 2004 saab esitada Illuka Vallavalitsusse kuni 07.juulini Ettepanekud esitada kirjalikult.,//8.$ã9$//$ NH]F^GUMBQMN Ida-Virumaa Illuka vald tel , illuka@illukavv.ee Trükitud: Trükikoda Trükis Toimetaja: Ene Raudar Küljendus: FIE Aido Keskküla aido@illukavv.ee